anna kannatust

Ma lähen tõrvikuga tänavale!

Täitsa pekkis, siin riigis tuleb uusi “üllatusi” (sest ma olen viisakas inimene, kes ei ropenda) nagu seeni pärast vihma. Debiilikud valitsuses, abielureferendumid, (puuduv) reageerimine koroonakriisile, ainult vali. Ja mina olen kõik välja kannatanud, sest ma olen vaikne inimene. Aga täna sai minugi piir ületatud. Nimelt jõin mina oma hommikukoffihvi, lugesin Facebooki ja nägin sellist asja:

Esimese hooga mõtlesin, et inimene teeb nalja, aga EI! See on kõik Oma Keele artiklist, mis on üldse sihuke, nagu täielik hullumeelne oleks selle kirjutanud. Kusjuures selle autor, Kullo Vende, on juba 81aastane, tavaliselt selliste ulatuslike uuendusmõtetega tulevad välja ikka noored inimesed. Ma saan aru, et ükski prohvet pole kuulus oma maal, aga “on aeg lõpetada sõnade köndistamine tuletusliikme ees” kõlab minu silmale küll nii võitluslikult, nagu poliitpropagandat loeks. (Jah, panin küll koma sinna, suck it, Kullo.)

Ma ei tea, kuidas teile tundub — kas te arvate ka, et iial ei hakkaks niimoodi kirjutama, või te olete kaa psühhopaadid?

P.S. Postituse juurde pilti otsides leidsin ühe, mis iseloomustab liiga hästi minu prantsuse keele oskust, et seda jagamata jätta. Viimastel päevadel on palju reklaamitud ühte sellist algatust, kus saad korra nädalas chattida mõne Prantsusmaa vanadekodu elanikuga, ma täitsa tõsiselt kaalun seda, sest varasemad keelevahetuse kogemused on kõik näidanud, et naised ei viitsi minuga rääkida ja mehed hakkavad pärast kahte sessiooni keelt kõrva ajama. Üks täiesti suurepärane itaallane oli, kellega tegime nii, et 30 minutit itaalia keeles ja siis 30 minutit inglise keeles. Tema tõesti rääkis innukalt oma unistustest (minna tagasi kokanduskooli, avada isiklik jäätiseäri) ilma mingi tüütu romantikata, aga ta oli nii tubli mees, et ta viis kõik need unistused ka päriselt ellu ja selle rabelemise kõrvalt ei jäänud enam keeletundideks aega.

23 kommentaari “Ma lähen tõrvikuga tänavale!

  1. Sinu viidatud artikkel illustreerib ilusasti kadunud Henn Mikkini “Inimese arengu” loengus kuuldut, et vanad mehed pidavat olema uuendusmeelsed ja riskialtid. Tema küll tõi näiteks, et vanaisad lähevad lastelastega koos rulluisutama ja pärast ravivad pool aastat luumurde, aga eks igaüks võtab riske oma olemusest lähtudes.
    Tegelikult on keeleuuendus jõle asi, ma veetsin suure osa oma lapsepõlvest ja noorusest, et saksa keelt täiuslikkuselähedaselt kirjutama õppida, siis tuli Rechtschreibungsreform ja nüüd ma enam üldse ei saa aru, mis loogika alusel sakslased kirjutavad.

  2. Mulle meeldib, et selliseid artikleid kirjutatakse, punk on lahe.
    Ellu ei pea tingimata viima, aga diskussioon on kasulik.

    Prantsuse keelega on mul teises järjekorras – kõige lihtsam on lugemine; rääkimine ja kirjutamine enam-vähem ühe pulga peal, kõige raskem on sõnade väljakuulmine, eriti kui vahele tuleb slängi või on tegemist mingi huvitava murdega.

    Itaalia keeles on vbla teisiti, seda on palju lihtsam kuulata (aga ma pole muidugi veneetslaste otsa sattunud ka. aga veneto murret võib võib-olla nagunii juba eraldi keeleks nimetada).

  3. Ma ei ole veel harjunud sellegagi, et peale on lubatud kasutada pärast asemel. Samas komavigu teen ise ning ei oska neid teiste puhul pahaks panna ning antud lause tähendus on igal juhul arusaadav, komaga või ilma.
    Mul on hispaania keelega nagu seal pildil, kuuldes saan aru ja lugedes ka, aga rääkimine on nagu uppumine – appi karjuda ka ei suuda.

      1. Minu lapsepõlves loeti seriaalidele peale :D. Aga mul tegelikult tuleks välja vast itaaliakeelne aiuto! ja oleks abiks ikka. Muudel juhtudel itaalia keel ongi see kurja juur, mis segab.

        1. sama siin, hispaania keele õppimine jäi mul selle taha, et rääkides kipub ikka tulema itaalia keel hispaania aktsendiga. (nüüd on koht burro-naljadeks.)

  4. Kui veits nooremana oleksin selliste uudiste peale isegi mitte kulmu kergitanud, siis praegu tabas mind kerge ärevus – mis siis, kui nad KA SELLE lollusekimbu ametlikuks teevad?

  5. Lugesin nüüd põhjalikumalt, märkasin, et tema viimane punkt on nagunii selline, mida keeletoimetajad söögi alla ja söögi peale räägivad.

    Ja võrdluslause ette koma panemise kohustust kirus kõigest mõnda aega tagasi Tavainimene, kui ma õigesti mäletan, umbes sama mõttega nagu seal artiklis.

    Keeleuuendustest rääkides tuli ühe tuttavaga eile just jutuks see, kuidas tema ema sai kooli ajal halva hinde, sest käänas “kolhoosnike”, mitte “kolhoosnikkude”, nagu keelenorm tollal ette nägi. Oletan, et kui see lühike omastav lõpuks lubati, oli samuti palju kaebamist, et no mida veel.

    Sama lugu oli hiljem mõne sõna lühikese sisseütlevaga (et kas võib öelda “lähen Tartu/Pärnu”).

    Nii või teisiti on praegu tegemist lihtsalt ühe arvamusavaldusega. Ja õigekeel on samamoodi nii või teisiti arbitraarne kokkulepe. Ma ei poolda keeleuuendust kui vanade vormide valeks kuulutamist, sest see oleks justkui kiusu pärast “vigade” genereerimine, aga täpselt samal põhjusel ei ole mul suurt midagi selle vastu, kui lubatud vormide ring laieneb.

    Kuigi ärevust põhjustab tavaliselt viimanegi, mulle tundub, et sotsiaalsetel põhjustel: kaob üks oluline klassimarker,, senine keelehierarhia variseb kokku, äkitselt ei tohigi enam neid lolliks pidada, keda on harjutud.

    1. ja drastiliste uuenduste pakkujate ettepanekutest läheb tavaliselt läbi ainult osa.

      Vaadake Aavikut – tema täiel määral uuendatud keelega tekstid on peagut arusaamatud, aga osa uuendusi on rahulikult juurdunud ja keel sai sellest ainult parem. Ma olen täiega rahul, et ma tohin öelda “jalgu”, “maastike”, “püstipäi” ja “parim”, mitte ei pea kohmerdama “jalgasid”, “maastikkude”, “püstise peaga” ja “kõige parem”.

      1. Meie klass lavastas koolis Aaviku tekstiga näidendi. (Midagi tulnukatest.) Siis mingil kokkutulekul umbes 10 aasta eest lugesime teksti uuesti ette. VÄGA lõbus oli 🙂

        1. aa, see oli see Ellen Niidu “Enne punaseid palituid” raamatus. Kus tulnukad õppisid keeli sõnaraamatut pea ümber keerutades, aga lastel polnud neile peale Aaviku sõnaraamatu midagi anda.

        2. a muide, tundub, et selle idee sai Ellen Niit oma pojalt Toomalt, kes kirjutas kunagi koolinoorena sellise lühijutu. Ma kunagi ühest “Jutupaunikust” avastasin.

    2. Ei vist ole lugu klassimarkeri kadumisest vaid me kõik oleme nii vanad, et “see mis oli vanasti” tundub ainuõigena. Sellest keelest on saanud enesemääratluse osa, ärge võtke seda meilt ära. Klassikuuluvus käib muidugi enesemääratluse juurde, aga mitte ainult.

      1. ma kahtlustan klassimarkerit sellepärast, et mul on veel liiga hästi meeles nn tibuemmede skandaal. Selle pooled olid sünkroonsed, konflikt ei olnud “enne-nüüd” teljel.

  6. Lugesin Kullo Vende artiklit.
    Kõik tundub mulle täiesti arukas.

    Miks me kirjutame larošelllane (kolm elli!!!!), aga mitte “tallinnlane”?
    Mulle ei ole EKI “see on kaashäälikuühend” argument iial meeldinud.
    Mis pagana ühend, seal on sõna + liide.

  7. Eile või üleeile oli rahvusvaheline pärdiku(te)päev. Küllap võib ka tagantjärele tähistada. Palju õnne blogile 🙂

  8. Eile lapse koolitöö raames lammutasime selle kirjatyki kallal. Mul on krundiks all kunagine suur ilukirjanduselugemus ja praegune sahtlisse kuuluv laulukirjutamise-hobbbi (ja need luulud peavad olema perfektse rytmi, kujundi ja struktuuriga). Kullo artikkel 1) sisaldas palju erandlikke näiteid, emotsioone ja suvalisi yldistusi, ja mitte ykski näide ei olnud konkreetsele allikale viidatud. Tema näited paraku ei võtnud arvesse juba olemasolevate sõnatyypide, erinevat laadi määrsõnade ja piisavalt lihtsate muude systeemide olemasolu (mida tuleb siis ju KAAA muutma hakata) ning lisaks sellele oli arvaja täiesti unustanud asjaolu, et raadioeetrisse sattuvad inimesed on olukorrast alati rohkem või vähem stressis ning kui nad on isegi harjutanud mitte kasutama parasiitsõnu või “määgima-ammuma”, siis ometi kipuvad ärevusest kasutama samakõlalisi, aga teise tähendusega sõnu sellepärast, et hetkel on aju kõnekeskuse töö veits häiritud. Ma söön kõik oma töösaapad ära, kui see hr Kullo kaamerate ja mikrite ees ise samamoodi ärevusest veits ei koperda.

  9. Toetan kaa sõna “kaa” kasutuselevõttu == ka mina toetan sõna “kaa” kasutuselevõttu != toetan [muu hulgas] ka sõna “kaa” kasutuselevõttu. Jne, jne. Kui tahad loomulikul viisil väljenduda näiteks kellelegi kommentaari kirjutades või muus kõnekeelsemas kirjalikus kasutuses, siis ühe a-ga ka mõjub teksti üle lugedes sageli väääga ebaloomulikult, kuna “korralikus” kirjakeeles nõuaks selle soovitud tähenduses kasutamine tegelikult sõnajärje muutmist.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.