Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et üks sõber helistas ja küsis minu käest nõu, sest ta tuttaval on mure ajaplaneerimisega. Ta nimelt saab küll kõik asjad tehtud, aga teda häirib see, et mõni päev on neljatunnine ja mõni kümnetunnine, ning noh … Tahaks nagu efektiivsemalt ja ideaalis ka produktiivsemalt.
Esmalt ma naersin. Siis naersin natuke veel. Siis läksin ja rääkisin seda lugu mehele ja naersime koos. Päev sai kohe parem. Kui ma juba kümme aastat selle sama eesmärgi nimel pingutanud olen, siis järelikult ma pole ju veel isegi kohal. Miks te minult küsite? See on nagu küsida suhtenõu kelleltki, kes juba viienda abieluga maadleb. Samas … Mul on tõepoolest prokrastineerimise mahajätmisega väga palju kogemusi, olen seda tuhandeid kordi teinud. Ja kuna mul tegelikult on mingi ime läbi juba üle nädala täiesti clean run olnud (iga päev kõik asjad tehtud ja isegi trenni jõudnud), siis no miks mitte natuke kirjutada sellest, kuidas mina end ree peal hoian. Polegi mitu PÄEVA suisa kirjutanud ju sellest. Seda enam, et ma olen viimasel ajal teadvustama hakanud, et asi pole enamasti mitte nii väga selles, et ma ei suudaks, ma lihtsalt selles, et ma ei taha — sest noh, kui ma ronima jõuan alati, aga joogasse ei jõua kunagi, siis vaata, kust sa tahad, ei saa öelda, et mul ühe jaoks lihtsalt on aega, aga teise jaoks ei ole. Seda enam, et täna näiteks suutsin ma tõesti kõik töökohustused kuueks valmis saada, sest ma tahan sõbrannaga kakaod jooma minna, järelikult oli vaja pingutada. On oluline endale aru anda, what makes you tick ja kuidas sinu motivatsioon töötab, eks ole.
Nii et räägin mõnest asjast, millest mulle kasu on — aga hoiatan ette, et postitus tuleb nii pikk, et kui sul on keskendumisraskused, siis sa ilmselt ei loe seda läbi. Vähemalt mitte ühekorraga. Lisaks, olgem ausad, üks väga oluline põhjus, miks mul praegu kõik kenasti toimib, on see, et mul on hetkel taldrikul täpselt nii palju, kui ma süüa jaksan. No selline, et iga päev veidi rabeled, aga jääb aega isegi kvaliteedile rõhku panna. Kogemus ütleb, et kui hakkad liiga palju sinna kuhjama, maksad mõne aja pärast lõivu. Seega võiks samm 1 ehk olla see, et tunne iseennast. Sina tead, kui palju sa jaksad, selle põhjal võib hakata plaane tegema, et ei istuks jõude, aga end ka ära ei tapaks. Ning sina tead, mida sa tahad. Ja sina tead, mida sa oled valmis selle nimel tegema ja millest loobuma, tahtmine üksi on teatavasti taevariik. Tunne iseennast, võta mõistlik kogus tegemisi ja suurenda seda kogust AEGLASELT, et ajul oleks aega harjuda. (Disclaimer: kui sa saad vähe tehtud, sest oled näiteks pornosõltlane vms, siis on jah targem raksuga maha jätta. Ma räägin siin normaalsetest inimestest, kes vaatavad natuke liiga palju telekat, aga tahaksid selle asemel kaheksandat lõputööd kirjutada.)
Loe edasi “Pime juhib pimedat”
Pärdikute päevaraamat 