Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et üks sõber helistas ja küsis minu käest nõu, sest ta tuttaval on mure ajaplaneerimisega. Ta nimelt saab küll kõik asjad tehtud, aga teda häirib see, et mõni päev on neljatunnine ja mõni kümnetunnine, ning noh … Tahaks nagu efektiivsemalt ja ideaalis ka produktiivsemalt.
Esmalt ma naersin. Siis naersin natuke veel. Siis läksin ja rääkisin seda lugu mehele ja naersime koos. Päev sai kohe parem. Kui ma juba kümme aastat selle sama eesmärgi nimel pingutanud olen, siis järelikult ma pole ju veel isegi kohal. Miks te minult küsite? See on nagu küsida suhtenõu kelleltki, kes juba viienda abieluga maadleb. Samas … Mul on tõepoolest prokrastineerimise mahajätmisega väga palju kogemusi, olen seda tuhandeid kordi teinud. Ja kuna mul tegelikult on mingi ime läbi juba üle nädala täiesti clean run olnud (iga päev kõik asjad tehtud ja isegi trenni jõudnud), siis no miks mitte natuke kirjutada sellest, kuidas mina end ree peal hoian. Polegi mitu PÄEVA suisa kirjutanud ju sellest. Seda enam, et ma olen viimasel ajal teadvustama hakanud, et asi pole enamasti mitte nii väga selles, et ma ei suudaks, ma lihtsalt selles, et ma ei taha — sest noh, kui ma ronima jõuan alati, aga joogasse ei jõua kunagi, siis vaata, kust sa tahad, ei saa öelda, et mul ühe jaoks lihtsalt on aega, aga teise jaoks ei ole. Seda enam, et täna näiteks suutsin ma tõesti kõik töökohustused kuueks valmis saada, sest ma tahan sõbrannaga kakaod jooma minna, järelikult oli vaja pingutada. On oluline endale aru anda, what makes you tick ja kuidas sinu motivatsioon töötab, eks ole.
Nii et räägin mõnest asjast, millest mulle kasu on — aga hoiatan ette, et postitus tuleb nii pikk, et kui sul on keskendumisraskused, siis sa ilmselt ei loe seda läbi. Vähemalt mitte ühekorraga. Lisaks, olgem ausad, üks väga oluline põhjus, miks mul praegu kõik kenasti toimib, on see, et mul on hetkel taldrikul täpselt nii palju, kui ma süüa jaksan. No selline, et iga päev veidi rabeled, aga jääb aega isegi kvaliteedile rõhku panna. Kogemus ütleb, et kui hakkad liiga palju sinna kuhjama, maksad mõne aja pärast lõivu. Seega võiks samm 1 ehk olla see, et tunne iseennast. Sina tead, kui palju sa jaksad, selle põhjal võib hakata plaane tegema, et ei istuks jõude, aga end ka ära ei tapaks. Ning sina tead, mida sa tahad. Ja sina tead, mida sa oled valmis selle nimel tegema ja millest loobuma, tahtmine üksi on teatavasti taevariik. Tunne iseennast, võta mõistlik kogus tegemisi ja suurenda seda kogust AEGLASELT, et ajul oleks aega harjuda. (Disclaimer: kui sa saad vähe tehtud, sest oled näiteks pornosõltlane vms, siis on jah targem raksuga maha jätta. Ma räägin siin normaalsetest inimestest, kes vaatavad natuke liiga palju telekat, aga tahaksid selle asemel kaheksandat lõputööd kirjutada.)
Samm 2 on sinu hoole alla usaldatud lihakäntsaka eest hoolitsemine. Selle kipuvad kõik viimaseks jätma, aga tegelikult on nii, et meeldib see meile või mitte, me ei saa oma keha juhtida, kui ta selleks piisavalt heas seisus pole. Nii et piisav uni, piisavalt kvaliteetne toit, piisavalt füüsilist aktiivsust jne. Ning siis alles tuleb kõik muu.
Samm 3 on meie organiseeritud elu. Siia alla käivad selgelt sõnastatud eesmärgid — ja plaan nende saavutamiseks. Kui teil pole lõputööd, millega maadelda, või romaani, mida kirjutada, võib eesmärk olla ka “tahan iga päev kuus tundi tõesti asjalikult ja keskendunult tööd teha” ning plaan, et mis ka ei juhtuks, aga seda, seda ja seda täistundi alustan igatahes 45minutilise pomodoroga. Sel kellajal jätan igatahes töö katki ja lähen teen jalutuskäigu, et pead tuulutada. Kui on selline … lihtsama struktuuriga töö, kus iga ülesanne ei nõua ilmtingimata eraldi planeerimist, saab vabalt nii läbi. Minu palgatöö on selline ja selle osaga pole ka suuremaid probleeme.
Ainus asi on ehk see, et tänapäeval on väga paljudel meist sellised tööd, kus on palju erinevaid ülesandeid. Vanasti kasutasin ma seetõttu tööasjade jaoks ka TickTicki, aga hetkel on meil selline tore süsteem, et kõik mulle määratud tööülesanded tulevad automaatselt töömeilile. Liiga palju spämmi sinna ei tule ja pikaajalisi projekte mul üldiselt pole, nii et saan neid rahus FIFO põhimõttel teha ning postkastil silma peal hoidmisest täiesti piisab. Seda enam, et tööspetsiifika tõttu lisandub mulle ülesandeid jooksvalt, nii et mul ei ole seda varianti, et vaatan hommikul korra postkasti, planeerin päeva ette ära ja siis hakkan pihta.
Kui aga sinul on häda sellega, et on raske kõigil kohustustel silma peal hoida, siis tasub mingi ajaplaneerimisäpp kindlasti hankida. Mulle isiklikult TickTick meeldib selle pärast, et see pakub nüüdseks lihtsalt nii palju võimalusi. Lisaks igapäevastele harjumustele (no tuletab igapäevaselt meelde, et joo vett või mediteeri vms, kui sul seda vaja on), tavalisele kalendrile ja nimekirjale, kus saab asju tehtuks märkida, on seal ka võimalus igal hommikul päev nö paika panna — käia kähku järjest kõik kohustused üle ja märkida, mis lükkub edasi, mis läheb prügikasti, mis lohistatakse teisele kellaajale jne. See aitab end vaimselt tööks valmis seada. Lisaks sisseehitatud pomodoro, mida mina üsna aktiivselt kasutan, sest mul aitab hommikune kontrollitud/sunnitud keskendumisperiood end korralikult töölainele saada. Kui päevased ülesanded on ette teada, siis soovitatakse samalaadsed ülesanded ühte ajasektorisse kokku paigutada, olevat ajul lihtsam ümber lülituda. Mina ei tea, mulle isiklikult sobib see, et teen ühe asja ära, pesen kolm taldrikut (miks kolm, kui me kahekesi elame? kust see kolmas tuli?) ja siis alustan uue asjaga. Arvan, et see pole isegi üleminekurituaal, vaid mu keha nõuab lihtsalt vahepeal liigutamist ja füüsilist tegevust.
Aga äppidest veel. Keskmine inimene tahab ilmselt tasuta äppi (täitsa ausalt, mina maksin ainult selle pärast, et soodukas oli ja ma tahtsin suuremat taustapiltide valikut, tol hetkel oli mul muudest kelladest ja viledest sügavalt ükskõik), ja TickTicki tasuta versioon on RAUDSELT Todoisti tasuta versioonist parem, Todoistis ei saa tasuta versioonis meeldetuletustki panna. TickTickis on enamvähem kõik oluline ka tasuta variandis olemas. Kui sa pole nii nõudlik kui mina (ei taha lisada ülesannetele kommentaare ja alaülesandeid jne), ajab ilmselt Google’i kalender ka asja ära. Kui sa oled nõudlik, siis mõlema äpi tasulisi versioone on võimalik timmida sadat asja tegema, kas või reageerima asukoha muutusele (no et kui sa jõuad kodupoe lähedale, teeb telefon ping! ja tuletab meelde, et õlut peab ka ostma). Mina nii nõudlik pole, aga ehk selle pärast mul polegi kunagi õlut külmikus. Aga eriti meeldib mulle selle äpiga see, et ma ei sõltu telefonist, see ei pea üldse mu töötoas olema, sest ma saan rakendusele igalt poolt mujalt ka ligi (veebist, desktopilt, brauserilaiendusest). Ainult mitte mu kuradima kellast, nii et sel hetkel, kui keegi toob turule samalaadse äpi, aga kellafunktsionaalsusega, olen ma müüdud ka.
Aga mida teha ülesannetega, mis on nii keerulised, et raske vaimselt hallata? Poleks elus arvanud, et ma nii kaugele jõuan, aga ka mina olen hakanud kanbani kasutama. St ma olen seda varemgi teinud, aga ainult tööl kohustuslikus korras, sest see on IT-s väga populaarne. Aga nüüd olen leidnud, et sellest on suuremate isiklike projektide juures kasu (jah, see lõputöö). Põhimõtteliselt on siis tegu sellise asjaga, nagu pildil näete. Suured ülesanded on jagatud väikesteks ampsudeks, mida on lihtne mööda tahvlit edasi-tagasi liigutada, et oleks esiteks näha, mis tegemist ootab, aga teiseks ka see, kuidas projekt edeneb. Siin näites tähendavad värvid ülesannet (kõik roosad asjad käivad ühe ülesande alla jne), aga võib vabalt ka nii, et need näitavad lihtsalt prioriteetsust vms. Tulpade arv sõltub sinu vajadustest, näiteks võib vabalt OOTEL tulba ja TÖÖS tulba vahele panna veel tulba nimega JÄRGMINE, nii et saad korra päevas või nädalas vms vaadata, et asjad tähtsuse järjekorras liiguksid, ja ei pea iga kord uue ülesande valimisele eraldi aega kulutama. Lisaks tahvliga mängimisele on neid väikeseid ülesandeid ka lihtsam päriselt tegema hakata, kui need liiga hirmsad ja suured pole, nii et vahel saab mõni asi isegi tehtud. Mul muidugi ei ole isegi päris tahvlit, vaid kanban on ka TickTickis, moodsad inimesed.
Samm 4 on see, et sa eemaldad ahvatlused. Mina näiteks tohin tööpäevadel sotsiaalmeedias käia ainult telefonist, aga telefon on teises toas, nii et sinna saab ainult pomodorodevahelistel pausidel, mille kestus on ka määratud. Kui sul peab ilmtingimata telefon laual olema, siis on selline äpp nagu Forest, mis teeb nii, et sa ei saa selle telefoniga lolli mängima hakata, sest muidu see puu, mida sa kasvatada üritad, sureb ära. Kas sa tahad, et sinu pärast puu ära sureks??? Siia võib juurde panna selle, et head asjad pane nähtavale kohale. Levinud näide on see, et kui sa iga kord koju tulles juba pakitud trennikoti otsa koperdad (või selle suisa tööle kaasa võtad), on lihtsam see kätte haarata ja kohe trenni minna. Töölaual olgu tööasjad, mitte uus juturaamat, mida sa veel alustada pole jõudnud.
Samm 5 on sellega tihedalt seotud ja suuresti selle ümbersõnastus, aga see on oluline asi, mida enda jaoks sõnastada. Vähemalt minu meelest on toimiva rutiini loomine väga oluline. Inimesel on kergem teha asju, mida ta on harjunud tegema. Ajal, mil ta on harjunud neid tegema. Loo positiivseid harjumusi ja elu on lihtsam. Näiteks ära kirjuta poole üheni öösel blogipostitust, vaid mine magama ära, et luua endale harjumus normaalsel ajal magama minna. Ja järgmine kord on juba lihtsam. Kui ei oska tööülesandega midagi peale hakata, siis ära kõigu nagu hullumeelne raevunult Redditi ja Facebooki vahet lootuses, et äkki see ülesanne lahendab end nii kaua ise. Mine ja jaluta, äkki pärast seda juba oskad.
Samm 6 on kõigi sõnul enese kiitmine ja autasustamine. Olid tubli, võta präänikut. Aga sellest osast pole ma kunagi aru saanud, sest kui ma tahan jäätist, siis ma söön jäätist. St ma saan aru loogikast “oota jäätisega, kuni paus tuleb”, aga ma ei saa aru loogikast “kui tubli ei ole, jäätist ei saa”. Kui ma tubli ei ole, olen ma ju juba kurb, sest ma olen elus läbi kukkunud, mis mõttes te tahate mulle nüüd jäätise ka ära keelata? Vastupidi, tuleks just kena ja mõistev olla, siis ma ehk ikka leian endas jõudu taas tubli olla. Nii et kui keegi sellest loogikast paremini aru saab või teab, kuidas see käib, võib mulle ka selgitada.
Samm 7 on selline viimne õlekõrs, mida ma erakorraliste projektidega vahel kasutan. Leia endale accountability buddy. Eesti keeli võiks see olla näiteks motivatsioonisõps. Oma teist magistritööd kirjutasin ma nii, et mul oli sõbrannaga ühine (jagatud) Excelitabel, kuhu me pidime iga päev kirja panema, kui mitu tundi tööd tehtud saime. Kui piisavat hulka kokku ei tulnud, olid teisele siidri sees. Nii et esiteks häbi sõbra ees, kui end kokku ei võta, ja teiseks ka rahaline kaotus. Keegi ei taha sihukeste asjadega riskida.
Kas unustasin midagi olulist? Kas teate nippe, mis peaks kindlasti siin olema, aga praegu ei ole?
P.S. Olen kuulnud ka inimestest, kes eriti jubedaid kohustusi alustavad näiteks külma dušiga, sest siis on selge, et hullemaks enam ei lähe, ainult paremaks. Mina isiklikult ei ole üks neist inimestest, sest mul on mingi taluvuslävi ja külm dušš tähendaks lihtsalt, et ma olen selle ületamisele sammukese lähemal ning tunni aja pärast ütlen, et ma olen juba nii palju kannatanud, rohkem ei taha. Aga kui teile sobib, why not. Andke aga minna.
P.P.S. Lugesin selle postituse läbi, sest mõtlesin, et ehk viitsin ingliskeelsed väljendid ka välja korjata / eestikeelsete vastu vahetada. Ei viitsinud. Sorry, not sorry. Keelekaitse jääb järgmiseks korraks.
Pärdikute päevaraamat 
Alustan Kotka kaelani külma vette kastmisega, igatahes 🙂
minu jaoks on külma vette kastmine pigem nagu preemia rubriigist. või lihtsalt see “midagi head”.
Ma juhindungi peamiselt esimesest sammust. Tean, et mu produktiivne suutlikkus ongi ligi neli tundi päevas ja jääb ajavahemikku 11.00–15.00. Teine energilisem hetk tuleb kuskil õhtul kaheksa-üheksa paiku, mida vajadusel kasutan. Muud polegi – ajastan oma aktiivsemad tööd vastavatele aegadele ja ei võta teha töid, mis nõuaksid mult suuremat panust. Too viimane on seotud ka teise elulise oskusega, oskusega õigetele asjadele ja ÕIGEL AJAL ‘ei’ öelda. Tahaks paljusid asju teha, aga ennast tuleb tunda ja teada, et kõike ei jõua. Ja kui võtad palju meeldivaid asju teha, siis neid kõiki teha üritades pole enam meeldiv. Nii et pigem vähe, aga mõnuga.
Muuseas postitus osutus väga inspireerivaks, võtsin ennast kokku ja sain üle letargist+ prokkimisest ja tegin täits arahuldustpakkuva tööpäeva. Aitäh!
Mul pole kunagi isegi märkmikku olnud tööülesannete üles kirjutamiseks. Kuidagi sujuvalt sai kõik tehtud mis vaja ja tavaliselt jäi päeva lõpus aega üle niisama netis surfamiseks ja haigutamiseks. Sealjuures räägin ajast kui olin suurfirma labori juhataja mitte praegusest lullilöömisest.
Johhaidii, on see erialalaga kaasatulev nõue, noorte põlvkond elabki nii, või lihtsalt sõltub inimesest? Helistasin huvi pärast tarkvara insenerist tütrele.
Tolle vastus: Tema ei kasuta ja ei tea ka tuttavaid töökaaslasi ega sõpru, kes kasutaks ajaplaneerimise äppi. Samas arvas, et sõltub väga palju konkreetsest töö iseloomust, kui vaja tegeleda hulga pisemate järjest peale tulevate erineva prioriteeditasemega probleemidega kuluks kindlasti ära. Mulle tundub, et vist on tal õigus, või on asi hoopis selles, et lääne heaoluriikide lumehelbekeste põlvkond kulgeb lihtsalt muretumalt?
Kui peaksin kasutama ajaplaneerimise äppi tööl oleks tegu ilmselgelt minu jaoks liiga stressirohke tööga.
Nii et ei teagi, kas olen hullult laisk või hea ajaplaneerija – mine võta kinni. Kipun siiski esimest võimalust kahtlustama.
Mina hakkasin kasutama olukorras, kus ülesandeid ei tulnud mitte ainult pidevalt peale, vaid nad tulid peale erinevate kanalite kaudu (kaks erinevat töökohta + kool, kusjuures TÜs kasutavad erinevad õppejõud vahel erinevaid keskkondi) ja olid kõik väga erinevate tähtaegadega.
Lisaks lähevad mul siia muidugi näiteks kohtingud arsti või autoesindusega, poenimekirjad jms. Ma tõesti ei tea, kuidas teised inimesed ilma äpita meeles peavad, et füsiokas on “24. oktoobril, selles hoones, aga sisse ei saa mitte peauksest, vaid nurga tagant”. Ma pean küll sellised asjad endale üles kirjutama.
Sinu elu on tõepoolest äärmiselt sisutihe – tõsiselt mõtlen, mitte nöökamisi. Väga vähesed jaksavad nii palju rabeleda sealjuures hulluks minemata. Või äkki jälle tegu personaalse kallutatusega, lihtsalt ise ei puutu kokku kodanikega, kes nii aktiivsed, mitte et neid vähe oleks.
Veel üks mõte tuli: ajaplaneerimise ja üldse töö efektiivsuse äpid ja propaganda on Bildsbergi grupi ja vabamüürlaste ühisvandenõu, et tavakodanikke psühholoogilise manipuleerimise läbi orjastada ning sundida valitud kildkonna heaks võimalikult rohkem töötama🤪
ma pole küll kunagi äppe kasutanud, vaid kritseldan midagi paberile, aga mul on ajaplaneerimist vahel vaja läinud hoopis tööväliste asjade haldamiseks. igasugused sugulased jne.
või nt ütleme 20 eeldatava külalisega peo söögimajanduse planeerimiseks (sest siis on vaja teha ka sisseoste ja mingid toidud paar päeva varem hakkama panna, et peopäeval oleks vähem sekeldamist).
Aga üldiselt uuringute kohaselt töötavad kodutöölised rohkem kui kontoritöölised, nii et võibolla sa töötadki liiga palju.
Ma olen ka kodukontoris produktiivsem, sest on mingi sisemine sund kõik päeva jooksul tulnud ülesanded ära teha. Kontoris sai kell viis ja no kui juhtus midagi kell pool viis juurde tulema, siis too bad, homme vaatame.
Sul oli kohe alguses õigus, ATHga kodanikuna suutsin ainult u pool teksti ära lugeda.
Ajaplaneerimise abivahendi vajadus on eluviisi kysimus. Olen elanud väga erinevaid elusid erineva kohustustehulga ja -laadiga ja võin kinnitada – kui sul on mitu kihti kohustusi ja palju jooksmist, siis kipub asi ainult oma heale mälule lootes varem või hiljem käest minema. Rääkimata sellest, et aju aja kuludes tänu kroonilisele unevõlale ja stressile kipub sõnakuulmatuks minema. Rääkimata sellest, kui sul on lapsest saadik mingi valdkonna funktsiooni häire, nt mul on hea silma-, aga väga niru kõrvamälu – mida pole näinud, seda pole kuulnud. Seega on täna suurte ruutudega kalendritel 1 kindel fänn olemas. Aga kalendri- ja planeerimisäpid on ebamugavad, nende märguannete seaded ja kuupäeva jm lehtede kuvad mulle ei meeldi. Vana olen, noh.
Mälu on nii spetsiifiline, näiteks ma võin õppida ajalugu ja jätta meelde numbreid jne, aga mulle EI JÄÄ nimed meelde. Nii et võin teada, et mingi kindral võitis aastal see ja see selle sõja, aga selle kindrali nimi mulle meelde ei jää, tehku see kindral või mulle tina.
Ja mulle peaks meelde jääma RAAMATULEHEKYLG selle nime, syndmuse kirjelduse ja aastaarvuga.
Mulle ei jää enam üldse mitte ükski uus fakt meelde. Õudne. Hoidke oma mälu! Eeskätt vist süstemaatiliselt piisavalt magades.
Eriti jube on millegi ümber õppimine. Läksin tööle, olin 6. korrusel, aga asjatasin palju 5. korruse sellidega – kes olid seega “all”. Aasta pärast kolisin ise 4. korrusele. Sellest on nüüd aasta möödas. Kui ma tahan nüüd minna 4. korruselt 5. korrusele, siis lähen kõigeapealt alla, sest VIIES KORRUS ON MINUST ALLPOOL, ja siis laksan käega piki pead ja lähen tagasi üles.
Ma ei kujuta ette, kuidas elavad oma igapäevast elu inimesed vanuses 60, 70 ja üles.
Kaarnake, oli sul vaja mainida, nüüd ma ka diagnoosisin endal selle tähelepanu puuduse sündroomi🙄 Või siis kannatamatuse sündroomi, sest peale kolmandiku teksti lugemist tuli väljakannatamatu kommenteerimise vajadus. Nähes kui pikalt postitus jätkub, lõin käega ja lugesin hiljem järgijäänud osa😁
Ja mälu on tõepoolest mitte ainult spetsiifiline vaid ka väga keerukalt ning kummaliselt üles ehitatud. Kuidas mälu töötab (praeguse arusaamise järgi) on äärmiselt põnev ja silmiavav lugemine sealjuures!
I felt so triggered kui sa ütlesid, et keskendumisraskustega ei loe lõpuni. Nagu palun, kelleks sa mind pead. Ja tulin kohe seda kommentaari kirjutama ja kuna see postitus tundub tegelt kasulik, siis tulen kindlasti mingi hetk tagasi ja loen selle lõpuni.