Iroonia on see, kui sa kulutad 75 doltsi uue treeningkava peale ja siis saad teada, et esmaspäevast lähevad ronihallid lukku. Nojah, ei saa ju öelda, et me keegi seda ette ei näinud, eks see selge oli, et see on ainult aja küsimus. Vähemalt sain jõuludeks juba TRXi kätte, nii et saan senisest vaheldusrikkamalt kodus jõutrenni teha. Kui reklaami uskuda, siis näen ma selle tulemusel kohe välja selline:
Kerelihased mul juba on, aga ootan huviga naiselikumat olekut, kauneid ripsmeid ja ideaalset kulmukaart. Aga tõsiselt rääkides, ehk on see just jumalik vahelesegamine, et ma enne päriselt ja korralikult treeningkavaga pihta hakkamist selle jaoks ka vormi saaksin. Minu praegune kodune treeningnurkuks on siis selline:
Diivanil vedelevad hantlid, sest ma päriselt olen see vaimuhaige, kes arvuti taga tööd tehes hajameelselt selle kõrvalt antagoniste treenib. 😀 Igatahes saan teha kolmenädalase HB-tsükli, kus igal HB-päeval teen ka kerelihaseharjutusi. Lisaks tahaks vähemalt kaks korda nädalas mingit HIIT-i teha. Ainus takistus on see, et ma … jälestan seda. Aga arvestades seda, kui läbi ma pärast seda esimest kavajärgset trenni olin, on ilmselgelt vaja. Aga samas ma jälestan seda. Miks see elu nii raske peab olema?
P.S. Kas te teate seda tunnet, kui te ahistate kedagi nagu mingi rõve stalkija, käite neil aknast sisse vahtimas ja üldse muudkui surute end peale, kuigi nad on korduvalt juba iga keharakuga välja näidanud, et nad pole ÜLDSE sinust huvitatud? Ma nüüd tean. Ma nimelt üritasin mitu nädalat Coopi kliendiks hakata, kuigi nad tõrjusid mind väga järjekindlalt. Nimelt on see vähemalt Tallinnas kõige kiiremat kohaletoimetamist pakkuv supermarket, nii et ma olen valmis mööda vaatama nende väikesest valikust (st valikut on, aga neil ei ole mitmeid mulle meeldivaid asju, nagu valgujäätist või mu lemmiksaiatooteid jne) ning tellin vahel piima-mune-pesupulbrit sealt. Nüüd ma tean omast kogemusest, miks neil väiksemad järjekorrad on. Esimese tellimusega ostsin ka kliendikaardi, kõik muu tuli kohale, kaart mitte. Helistasin ja kurtsin oma muret, öeldi, et panevad teise tellimusega kindlasti tasuta kaardi kaasa. Helistasin veel teist tellimust tehes eraldi üle, kinnitati, et kõik korras. Teid ilmselt ei üllata, et teine tellimus tuli ka kliendikaardita? 😀 Ma enam ei julgenud helistada, mõtlesin, et kaua ma ikka end neile pähe määrin.
Aga siis läksin ühele sõbrannale külla ja selgus, et ta elab Coopi kõrval, nii et mõtlesin, et astun sealt läbi ja ostan lihtsalt uue kaardi, nagunii peaks midagi külakostiks viima. Ja seal oli üks noor poiss, kes oli ilmselgelt uus töötaja, sest ta oli nii sõbralik ja abivalmis, aga kuna ta oli uus, siis ta veel täpselt ei teadnud, kuidas asjad käivad. Ja see teine müüja, kellelt ta abi palus, põhimõtteliselt viskas teda möödaminnes kaardipakiga, ilma midagi seletamata. Nii et ta siis üritas kuidagi mulle seda kaarti seal automaatkassade juures müüa – kuni selgus, et ta ei ebaõnnestu mitte selle pärast, et ta oleks kuidagi saamatu vms, vaid see tädi, kes teda nendega viskas, ei viitsinud öelda, et tegelikult neid vist ei saagi automaatkassast osta, vaid ta peab tavakassas kuidagi läbi lööma. Ütlesin “aitäh” ja “head aega!”, tädi ütles vastu, et “kui seda kasutada ka tahate, peate internetis registreerima, eks vaadake ise”. Nagu selline teeninduse kuldtase oli kogu see tsirkus, et sellest on nüüd nädal aega möödas ja ma pole ikka veel seda kaarti ära registreerinud, sest no ei tõmba. 😀 Õika parimad Maximad tulevad meelde.
Pärdikute päevaraamat 
Mina satun küll kogu aeg mingite väga sõbralike, abivalmis ja kiirete Coopide otsa. Kaardi sain ka kuidagi täiesti muretult kätte, nad täitsa ise pakkusid ka.
Nii et ma ei tea, äkki on kaks erinevat Coopi ikkagi? 🙂
Kahtlustan, et sa oled lihtsalt meeldivam inimene ja seetõttu sind koheldakse paremini. 😀
Ma ei ole päris kindel, et meil selles osas palju vahet on. Pigem ikka on erineva maailma Coopid 😀
a) Ma vaatasin kaks korda, et MIKS sul on rippumisrõngad külmkapis…
b) Coop. Ei. EI. Ma käisin seal nädal tagasi ja ostsin tööle mingit süüa kaasa. Ma olen väga ablas ja söögi asjus erakordselt madalate standarditega isend. See s*tt, mida Coop söögi pähe müüb, ei sobi isegi mulle mitte. Jäta see butiik oma rahast ilma – nad ausalt ei ole seda väärt. Toeta kasvõi Leedu maffiat (maxima) selle asemel.
See on elementaarne, Watson. Läheb paks Rents külmiku juurde jälle süüa otsima, näeb hoopis rõngaid ja teeb mälumise asemel midagi kasulikku. Aga ma tahan selliseid palju kuluvaid asju nagu piim, munad jms koju tellida, et nädala sees poes käies seal vähem aega kuluks ja ei peaks nii palju korraga tassima.
Oleneb vist piirkonnast. Näiteks Elvas on Coop kindlalt parim. Nii teeninduselt kui valikult. Ma iga kord imestan, kui kuhugi mujale (eriti suurte linnade) Coopidesse satun, kui palju nad Elva omast nigelamad on. Aga Tallinnast vaadates on Elva muidugi karupee.
Siin Tartus on ka kaupu, mida ma saan ainult Coopist või vähemalt saan neid siin madalama hinnaga (mõnda neist pakub ka Selver, aga see on teadagi palju kallim pood).
Nt kui ma Eesti õuna tahan saada, siis on valikus ainult Coop või Kaubamaja toidupood (vbla Selver ka, ei mäleta). Paadi Pagari leib – Coop või Selver. Otepää lihatooted – Coop või mingid müstilised taluturud kuskil pärapõrgus või iks kellaaegadel. Ja juustud, mida ma olen nõus sööma, on seal kõige odavamalt saada.
A noh, tglt on igas poes mingid kaubad, mida saab ainult sealt, ja kui sul on õnnetus armastada just mingeid spetsiifilisi tooteid, mis on mööda linna eri poodide peal laiali, siis tuleb kas iga kord ring peale teha või jube hästi planeerida. Nii ma siis lippan ja ostan juustu-kohupiima-leiba-muna ja filtreerimata Clausthalerit Coopist, saiakesi ja itaalia tüüpi leibu Rimist, San Mazzano tomateid, Põhjala alkovaba õlut, Rooma salatit ja Karumsi kohupiimadesserte Maximast ja mandariine viimasel ajal üldse sealt tillukesest itaalia letist, mis Kvartalis Maksimarketi ees on. Oma viga, kes käsib nii pipar olla.
Maximate teeninduse kohta rääkis üks tuttav kunagi, kui ma oma kodulähedast Maximat selle koha pealt kiitsin, et see pidi sõltuma konkreetse kaupluse personalijuhist – kui see käib töötajatega normaalselt ringi, siis on ka töötajad paremad (olemasolevad inimesed paremas tujus ja head töötajad jäävad kauemaks pidama). Tundub usutav, et see on teistes kettides samamoodi.
Sul ja tuttaval on kindlasti õigus.
AGA – juhi iseloomu määrab omakorda ära kogu ettevõtte üldine kultuur. Kui see on suunatud kliendile meeldimisele, siis lendab ebanormaalne juht varem või hiljem oma kohalt.
Eestis on suuri ettevõtteid, mis on tegutsenud uue iseseisvuse algusest, ja mille klienditeenindus on läbivalt, kõikjal, iga päev ja iga öö suurepärane. Miks neil see ei sõltu “konkreetse kaupluse juhist”?
Kas sellise läbivalt hea teenindusega firmade hulgas on ka mõni toidupoekett?
Coopi erinevused võivad küll piirkondlikud olla. On ju suure Eesti Coopi sees hulk väiksemaid kooperatiive – Tartu, Elva, Põlva jne. Igal piirkondlikul tarbijate kooperatiivil on omad eripärad, kaubavalikus ja küllap ka mõnevõrra muudes asjades (töötajate rahulolu jms).
Mulle ka mu kohaliku Maxima töötajad meeldivad.
Kuigi pidevalt sattub mõni uus vilets – ja siis ta kaob jälle ära. Olen märganud:
toredad töötajad on enamasti (mitte alati, aga laias laastus) venekeelsed ja mõned oskavad eesti keelt suht halvasti, aga no nad on nii toredad, et saavad selle andeks.
Mu poeg ütles ühe (venekeelse) mehe kohta sealt, et ta on ilmselt maailma lahkeim inimene.
Aga eestikeelsed on (enamasti, mitte alati) need nõmedad, kes kaovad varsti õnneks ära.
Nii et mul on teooria, et nad pakuvad sellist palka, et toredad eestlased sinna eriti ei lähe, aga venekeelsetel ei ole mujal lööki ja nad lepivad ja jäävad.
Minu koduMaximas on inimesed okeid, aga puuviljade valik kehv, nii et selle pärast ma seal üldiselt ei käi.
sekundeerin Lendavale selle koha pealt, et Coop jah ei olegi päris üks firma.
A mulle avaldas üks aasta sügavat muljet, kui nad mulle (kui säästukaardi omanikule) dividendi maksid.
Dividende maksis Tartu Coop.
Puuviljade valikust – jällegi piirkondlikud eripärad – Elva Coopis on valik tihti millegipärast kehvavõitu, puuviljad näevad kehvad välja ja üldse. Kõik muu on väga OK, aga puu-ja köögivilju käin just Maximas ostmas. Kolmanda keti esindaja siin on Mini-Rimi, no see on üleüldse üks lahja putka. Selverid ja Prismad siia kolkasse ei ulatu.
Ma ka Tartus ja Coopi kaubavalikuga rahul, aga… Tartus ei ole e-Coopi. Paar korda olen Rimist tellinud, aga lõpuks ikka pidanud poodi “õigete” asjade järgi minema. Selverit pärast kevadet proovinud ei ole, sest st kevadel ka ainult üritasin, aga reaalselt kunagi ei olnud vabu aegu ning sellega, nagu näha, peletasid mind pikalt eemale.
Kõige kiiremat kohaletoimetamist pakub Tallinnas Barbora, neiupõlvenimega Maxima. Mul on paar korda olnud mõned errorid ja alati olen üllatuslikult asjad siva lahendatud saanud. Hommikul tellimust tehes saab aja enamasti isegi juba samaks päevaks. Seda, et järgmiseks päevaks pole aegu, pole veel juhtunud. Nende tarneaja “aken” on 1 tund, mis lubab oma elu paremini planeerida. Kojutoomise hinnastamine on dünaamiline, seega on neil sageli mingid 99 senti või ka 49 senti kohaletoomise pakkumised vähempoppidele aegadele. Heakene küll, Coopis vist siiani tasuta toomine alates 20 euri vms. Lisaks ei meeldi mulle Coopis see, et ma ei näe kohe, mis ajaks tarneaegu on vaid pean selleks midagi ostukorvi panema ja siis tellimuse lõpetamise protsessi algatama. Issand, ma ise ka ei usu et ma olen siin nüüd sellise avaliku Maxima kiidulaulu kokku ajanud.
Jätan meelde, see on üks, mida pole sattunud proovima.
Ma olen toidupoodide osas kummaliselt pirtsakas, ja see ei sõltu isegi sellest, mis kaupa see pood müüb, vaid milline see pood lihtsalt üleüldse on. Mu kodulinna Coop näiteks on nii väike ja kitsas, et ma vihkan seal käimist täiega – mulle meeldivad suured poed, kus on ruumi riiuli vahel ringi ka pöörata, mitte ei pea tagurpidi tagasi tulema. Teisalt jällegi Pärnu kolme iksiga Maxima on väga suur pood, aga seda ma vihkan veel rohkem, kui kodulinna Coopi, sest see on Maxima ja mul on selle suhtes mingi imelik eelarvamus, millest ma kuidagi lahti saada ei oska. Kõige rohkem käin ma Pärnus suures Rimis (need mini-Rimid on ka vastikult pisikesed) ja seda peamiselt seetõttu, et ma olen seal käinud aegade algusest saadik ja ma tean täpselt, kus miski asi asub ja ma ei pea mitte midagi otsima ja mul läheb väga kiiresti. Teisalt jällegi meeldib mulle Selveri iseteeninduse süsteem rohkem (puldid!) ja seetõttu ma käin Selveris ka päris tihti, aga Selverid jällegi on Pärnus kõik kuidagi väikesed ja…. häda selle asjaga.
Kojutellimist pole veel iialgi kasutanud, sest alles väga hiljuti ilmus minu kodulinn mistahes kojutoomise piirkondade kaardile ja teiseks olen ma täiesti kindel, et raudselt nad ei too mulle kõige pikema säilivusajaga asju, mis ma ise poest alati välja otsin.
Mulle käivad just need puldid närvidele, see tähendab ju, et esiteks pean ma oma kaardi kaks korda välja otsima ja teiseks pean ma seda pulti poes kogu aeg käes hoidma. Selveris üritan seega asjad kasiiiriga ära ajada.
A Tartu suuremad Coobid pakuvad kõrvuti nii puldiga kui ilma puldita automaatkassasid.
Ma ei tea, kas kõigis Maximates, aga siin mu kodulähedases on neil loll komme laduda kõik kohad mingeid kaubavirnu täis, nii et ruumi mõttes pole suurest poest kasu.
Ma kasutan ainult telefoni nii Partnerkaardi kui Rimi kaardi tarbeks ja maksmiseks ka, nii et ma ei pea rahakotti üldse kaasaski kandma. Maximas muidugi see hea asi, et seal pole isegi eraldi pulti vaja, saab äpiga otse toimetada ja jooksvalt skännida.
Puldi saab käruhoidikusse panna, aga kui korvi kasutada, siis peab jah käes hoidma.
Mine roni kirikus. 😛
Coopiga seni probleeme pole olnud, kaardi sain käppelt. Maximas ei käi põhimõtteliselt nende töötajaid alavääristava juhtkonna tõttu.
Mul tegelikult pole seda muret, et kuskil ronida poleks ning ühel hetkel peaks nädalase pausi nagunii tegema. Ainus mure on pigem see, et ei usu mina, et nad kolme nädalaga piirduvad.
Maksin just trennikava eest 15 euki ja mõtlesin, et krt, ma saaks nii palju õlut selle eest. Aga tunnen ennast nüüd veidi paremini, kui selgub, et sinusugused haritud ja ratsionaalsed inimesed sarnaseid väljaminekuid teevad. Okei vahe vb on see ka, et sa ostad kava ja täidad seda, ma ilmselt lihtsalt loen ja mõtlen, et oleks alles tore vormis olla aga harjutused on rasked ja kitsas on kodus ka. Aga jah, unustasin vahepeal ära, miks kirjutama hakkasin.
Ma sain siit tegelikult väga mitu erinevat head harjutust, mida kindlasti edaspidi kasutan ka. Pluss nüüd, kui asjad suletud on, hakkan selle kava järgi TRX-i tegema. 😀 Aga eelistan muidugi sellist kava, mis otsast lõpuni päriselt asjalik on.
Ma ostsin mõne aja eest u 13€ aastamaksuga haridusliku pillimänguäpi, nii et ka teiste alade inimesed teevad oma hobide heaks uudset laadi kulutusi, ei ole see mingi erakordne rumalus, ja kindlasti kavatsen ma targemaks ja paremaks saamiseks sobivaid tarkvarasid veelgi osta, sest miks mitte?
Ma elan kohas, kus toidupoe postimyyk on ulme, aga kuna tööstuskaupade netist otsimine on ammu tuttav asi, siis kommenteerin sisu tundmata – väga hea, et selline võimalus olemas on. Masinkassad on ka väga hea. Aga minu isiksuseomaduste juures oleks neti kaudu toitumisega nii ja naa – kuivained ja muud tootjapakendis asjad on mdg sarnased ja probleemideta, aga köögiviljandust pean oma silma ja käega valida saama. Meie majas läheb seda kraami omajagu.
Ma ka AINULT kojutellimise peale ei looda, aga tahan vähendada kordade arvu, mis ma seal käin (ja ei taha korraga liiga palju tassida).