anna kannatust

Aasta tuleb ikka pauguga lõpetada

Miks ma alati beeta ära unustan kohe, kui kaamera käima pannakse? Keegi ei tea …

Inimesed ilmselgelt tahtsid trennist veel viimast võtta, nii et eile oli selline tore päev, kus kaks erinevat inimest ronihallis käe kipsi said. Ei, see ei ole tavaline sündmus, ei saa isegi öelda, et iga kuu seda juhtuks vms. Nii et kui keegi teab, kas Saturn on metrograadis või kelle käest küsida, oleks abiks. Üks neist neiudest ei saanud kusjuures vahepeal kaks kuud ronida, sest tal oli jalg kipsis, nii et kui mul on 2020 siiski ka üsna meeldivaid kilde sisaldanud, siis mõne jaoks on see ikka puhas häda ja viletsus olnud.

Aga tundub, et seekord keegi nagunii ei usu valitsuse valesid. Ma isegi ei saa aru, miks on vaja valetada, et sport (või miski muu) läheb kolmeks nädalaks lukku, kui me kõik teame, et kolme nädala pärast kratsib Ratas kukalt ja ütleb, et jah, üllataval kombel pole numbrid paranenud, jääb nii edasi. Isegi need, kes kevadel olid piisavalt lollid, et seda iba uskuda, mäletavad ju, mis sai? Miks ei võiks kohe ausalt öelda, et “alustuseks kolmeks nädalaks ja siis hindame olukorda uuesti”? Ja kui meile vaktsiini kümne tuhande doosi kaupa tilgutatakse, siis läheb veel tükk aega, enne kui olukord päriselt muutub, sest mida selle “sulgemisega” saavutatakse siin?

Kui üldse midagi, siis koroonanumbrite ühtlasem jagunemine maakondade kaupa. Need ronijad, kes juba varem nädalavahetusel näiteks Hiiumaale ronima läksid, sest kambas ikka toredam, teevad seda edasi, nüüd lihtsalt tihedamini. Perekoolis rasedad arutavad, kus on kõige paremad Harjumaast pisut välja jäävad ujulad. Need tuttavad, kes muidu suure kambaga spaas plaanisid aastavahetust veenda, pidid nüüd … kaugema spaa otsima. 😀 Kas keegi on sellise asjade käigu üle üllatunud? Mina küll ei ole, ma arvan, et ega Jüri Ratas ka tegelikult ei ole.

Milleks see tsirkus siis? Eriti olukorras, kus vähe sellest, et kaubanduskeskusi ei sulgeta, seal isegi ei ole mitte mingit järelevalvet hetkel (teoreetilisel tasandil) kehtivate reeglite üle. Mina olen igati nõus sellega, et pannakse mõneks ajaks sport kinni, kui see tõesti vajalik on, aga äkki rakendaks siis selleks ajaks muid meetmeid ka? Neid meetmeid, millest me kõik loeme, aga mida tegelikult ei rakendata? No näiteks paneks turvatöötajad päriselt valvama seda, et poodidesse ei pääseks korraga rohkem inimesi kui on ette nähtud? Olen vist juba öelnud, et Cyrus tahab vahepeal Ülemistes käia, sest ta oma ketoga (mis nüüd õnneks lõppes, taevale tänu) sai sealt väidetavalt paremat salatikraami kui mujalt. Nii et vahel käime vaatamas, kuidas seal olukord on, aga oleme lihtsalt minema sõitnud, sest ei taha tungelda – ja selle tunglemise põhjal otsustades oleme meie enamvähem ainsad, kes vaiksema poe otsivad, teistele tundub küünarnukitunne meeldivat. Ja siis tundub mulle küll alatu, et mina loobun trennist, kus ma olen ruumis konkreetselt kahekesi inimesega, kellega ma nagunii koos elan – ja sina, kuradima pervo, ei saa loobuda enda piimaleti ääres teiste inimeste vastu hõõrumisest. Sulle ei tulnud üllatusena ju see, et päev enne jõule on palju rahvast poes, ega sa esimest päeva ei ole siin ilmas.

Ja ma nagu otseselt ei vihasta, sest see on sama hea, kui vihastada selle peale, et Eesti kliimas sügisel vihma sajab. Inimesed ei käitu mõistlikult, kui neid kuulekaks ei peksta/sunnita, see on lihtsalt fakt. Ma lihtsalt ei saa aru, miks siia juurde mingit mulli ajada selle kohta, kuidas me kõik ikkagi koos pingutame jne? Minu raha on küll hetkel selle peal, et näiteks jaanuaris Tartu ronimiskeskuse avamist ei tule, sest selleks hetkeks on sport kogu Eestis suletud. Aga noh, ma suutsin nagunii selles videos taustal paistva roosa rajaga oma randmele natuke liiga teha, mulle on see ainult hea, kui ma vähemalt sellesse konkreetsesse halli paar nädalat ei saa. Seda enam, et mul on mitu uut raamatut, mida lugeda.

Oleks teadnud, et kinke saab, oleks rohkem sõpru hankinud

P.S. Ma räägin teile raamatutega seoses saladuse. Ärge edasi rääkige, muidu mind hakatakse lolliks pidama. Üks asi, mida absoluutselt kõik tunduvad oskavat, aga mina ei oska, on … audioraamatute kuulamine. Selles mõttes, et jah, ma kuulan vahel prantsuskeelseid raamatuid nii üldhariduslikel eesmärkidel, aga kui ma tahan raamatut päriselt NAUTIDA ka, pean ma seda LUGEMA. Ja ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et “ah, ma süüa tehes kuulan samal ajal raamatuid”. Nagu … KUIDAS? Ma olen proovinud seda ja isegi kui see raamat mind väga huvitab (ja ükskõik, kas see on eesti- või võõrkeelne), hiljemalt kolmandas peatükis ma ei mäleta enam, mis esimeses sai. Ülikoolis ka tegin ma ikkagi konspekte, isegi kui slaidid olid üleval – kirjutasin slaididele lisainfot juurde, sõnastasin ümber vms. Sest muidu mulle EI JÄÄ meelde, mu aju töötab visuaalselt, ma pean neid sõnu NÄGEMA (ja ideaalis pean korralikult meeldejätmiseks nähtud teksti ka ise läbi kirjutama). Nii et see, kui keegi ütleb mulle, et “oi, mulle nii meeldib autot juhtides audioraamatuid kuulata,” kõlab mulle alati nagu extremely weird flex, mille ainus eesmärk on mulle mu puuet nina alla hõõruda. 😀 Jah, ma tglt tean, et maailm ei keerle ümber minu. Tean, aga ei teadvusta.

62 kommentaari “Aasta tuleb ikka pauguga lõpetada

  1. “Sest muidu mulle EI JÄÄ meelde, mu aju töötab visuaalselt, ma pean neid sõnu NÄGEMA (ja ideaalis pean korralikult meeldejätmiseks nähtud teksti ka ise läbi kirjutama).” TÄPSELT sama siin.
    Ja mulle peaks ikka väga korralikku tunnitasu maksma, et ma mõne audioraamatu kuulata võtaksin. Raamatud on LUGEMISEKS, mitte kuulamiseks, jumal hoidku.

  2. Meil on suuremates toidupoodides (muud poed suletud) range näo(numbri)kontroll turvade või isegi palgatud pollarite poolt, ja seda vähemalt kuuks ajaks. Aga nagu sa isegi mainisid siis ilmselt pigem ikka kaheks, kolmeks kuuks. Kaubanduskeskused ja muud mitte hädavajalikud kohad nagu spordisaalid, kinod, restod, … üldse kinni. Eestis ikka väga ladna rezhiim siit vaadates. Poodide täituvuse vähendamine 25%’ni viib kliendid õue ukse taha sabasse seisma, kus väidetavalt viirus nii hästi ei levi. Ma natu kahtlen aga ei viitsi sel teemal vaidlema hakata.

    Raamatute ja õppimise koha pealt osaliselt sama. Visuaalne mälu väga oluline, konspektidest mäletasin teksti ja joonise paigutust, siis tuli ka meelde mis kirjutatud ja kuhu. Õppimise puhul ei kirjutanud läbi, küll aga kordasin mõttes silmi ees visuaalselt.

    Samas raamatu kuulamine autoga sõites on vägagi nauditav. No teil Eestis segavad lühikesed distantsid. Siin ikka kaks tundi hommikul suusamäele sõites ja teised kaks tagasi on päris mõnus juturaamatut kuulata, aeg läheb lennates ja polegi raisatud paljalt liikluses kulgemisele. Isegi pool tundi tööle sõites panen vahel mõne põneviku peale. Tööl juba ootan, millal saab koju sõitma hakata, et lugu edasi kuulata 😉

  3. Mul ka sama. Audioraamat või kuuldemäng võib mul küll isu peale ajada, toimides reklaamirullina.

    Põhihäda kuulatava materjaliga on, et kui ma tahaks teda samamoodi tarvitada nagu raamatut, peaks kogu aeg edasi-tagasi kerima.

    Mõtlen, et kas see on osalt ka kiiresti lugevate inimeste teema. Sest ma olen nt nii harjunud lõikude v lehekülgede kaupa lugema (olenevalt tekstist), et kui teksti on vaateulatuses liiga vähe korraga, on mul samuti raske tekstist aru saada (miks ma internetis suure kuvariga käia armastan, eks ole). Umbes et “kas ma pean neist üksikutest sõnadest/lausetest nüüd ise lõigu mälus kokku panema või?”

    1. Nagu mina.
      Audioraamat on pigem mingi “taust”, tähelepanu hajub ära. Ja tõesti, tegelased jms lähevad sassi. Toimib aga küll nende raamatute puhul, mida ma juba lugenud olen, samas võin siis juba samahästi ka muusikat kuulata ju?

      Ja miks uus FB on jõle? Sest seal on täpselt umbes paarkend sõna ekraanil korraga (okei, tegelikult küll natuke rohkem) ja see jooksutab täiega kokku. Eriti, kuna suurem osa sellest on suhteliselt mõttetu ja ebavajalik ja ma pean mingi poole rohkem kerima, et kusagilt iva leida.

    2. Nodsu, mul on täpselt samamoodi: “kui teksti on vaateulatuses liiga vähe korraga, on mul raske tekstist aru saada”. Kusjuures ma olen väga kiire lugeja, no ikka VÄGA kiire.

  4. Samas paadis, pean lugema ja läbi kirjutama…muidu ei jää meelde. Ülikoolis käies kukkusin ühel eksamil läbi, sest õppejõud ei uskunud, et ma tõepoolest ei spikerdanud. Seisin õppejõu laua ees, küsimuste turmtule all – vastasin … ühel hetkel võttis mu töö ja tsiteeris vastust, mis oli sõna-sõnalt tema õpikust…vastasin talle, et see vastus on kirjas õpikus lk 54 kolmas lõik ülevalt. Vaatas kahtlustavalt, avas õpik ja seal see täpselt oli. Minu õpikus oli seal veel pliiatsiga tehtud märkus juures. Sain lõpuks hinde 3 ja pääsesin tulema. Viimasel kursusel tuli samale õppejõule teha veel üks eksam – ta vist ikka ei lugenud mu tööd – sain esimesel katsel kohe läbi. Sellised lood visuaalse mäluga.

    Koosolekutel kirjutan märkmiku tähtsamad asjad, hiljem vaadates või kui keegi küsib, millest jutt oli ja mida tegema pidi (appi – see käivitab mind täiega) – jookseb silme ees filmilint sellelt koosolekult, kõik tuleb meelde. Seetõttu ei usu, et on võimalik loengut kuulata või koosolekul osaleda ja samal ajal töökirjadele vastata või netis surfata.

    1. Ei noh, VÕIMALIK on kõik – minul on kevadest saadik komme nüüd koosolekute ajal tööd teha (kuna koosolekud on kõik virtuaalselt isegi siis, kui inimesed kontoris töötavad). Kuna mul on keskmiselt viis-kuus koosolekut päevas, siis muud varianti polegi, kui ma tahan kaheksa tunniga oma töö ära teha. Hoopis teine küsimus on see, kas ma pärast koosolekut ka tean, mida seal räägiti…

  5. Lugemise ja kuulamisega samas paadis. Raamatuid pole isegi üritanud kuulata, aga igasugu podcaste ja isegi muusikat suudan ma kuulata vaid siis, kui neile konkreetselt keskendun. Muusikas siis ses mõttes, et kui ma tahan mingit uut asja päriselt kuulata, siis ma võtan eraldi aja, muidu niisama taustaks võib käia, aga ma ei kuula seda siis.
    Võib olla, et me oleme lihtsalt maksimalistid ka muidugi, no ilmselt miski ju ikka kõrva jääks, äkki mõnele sellest piisab? Et kuulamine vs kuulmine? Igasugu rööprähklemine on mu meelest pigem olude sunnil, et kui süveneda ei ole aega, siis midagi ikka.
    Või siis osa inimesi juhib autot, teeb süüa jms täiesti automaatselt, nii nagu mina teen tööd, selle kõrvale ma saan kenasti kuulates süveneda.
    Ma ilmselt kuulun ka nende hulka, kel visuaalne mälu, see sama, et “no see oli seal leheküljel vasakul üleval” (kuigi sageli ei meenu, mis just:), aga ma seda kuulamispuuet endal sellega ei seletaks. Lugemisel kipun ma ka ikkagi vaikust ja rahu ümberringi soovima.

    1. Vat ma võin ka tööd teha (eriti lihtsamat tõlketööd) nii, et mõni pläustsari käib taustal – aga keskendumist nõudvat sarja ma nii ei vaata. Nii et ma eeldan, et võiksin ka kuulata armastusromaani, kui ma neid loeksin, aga detektiivromaanil või thrilleril pole pointi, kui pool kõrvust mööda lased.

    2. Autosõit ongi tõepoolest “autopiloodil” tegevus. Samas ikka juhtub, et mõtted lähevad hajevile ja pean jupi tagasi kerima, õnneks tänapäeva autoraadiol suht lihtne. Ega ma roolis ka väga sügavat keskendumist nõudvat raamatut kuula, ikka põnevik (millede tegevused kahjuks üsna etteennustatavad) või siis lihtsalt uut infi pakkuv populaarteaduslik kraam.

    3. Mõni autojuht, kes on mind-hääletajat peale võtnud, on rääkinud, et autojuhtimine on liigagi automaatne, et mingi segaja (näiteks hääletaja lobisemine) kulub ära, et erksana hoida. Eriti kui on sirge heas korras tee, mille ääres ei ole suurt midagi huvitavat.

    4. mul on samuti muusikat kuulata raske, see nõuab süvenemist, seepärast kuulan jube vähe ja kutsun end vahel muusikavaenulikuks inimeseks.

      Hakkasin mõtlema, et lõõgastavaks kuulamiseks on mul tavaliselt üks kindel tsoon: kui lugu on juba nii tuttav, et seda kuulates ei tule LAKKAMATULT ja tohutus koguses uut infot peale, aga mitte nii tuttav, et iga üksik pillikaelal tekkiv kiuks oleks juba peas (kui on juba sealmaal, siis milleks kuulata, peas jookseb ise).

  6. Grete Arro ütleb, et erinevad õpistiilid (visuaalne, auditiivne jne) on müüt. ma ei ole seda väidet lähemalt uurinud, sest minu jaoks ei ole ükski õpistiil minapildi oluline osa. aga üldiselt ma olen vaadanud, et kui jutt on õppimisest, siis GA teab, mida ta räägib…

    mina olen audioraamatute ja podcastide andunud austaja ja tean seega täpselt, mis olukorras nad (minu jaoks) töötavad ja millises ei. mingit mõtet pole üritada majapidamistööde taustaks või niisama voodis lesides – esimesel juhul läheb mõte uitama ja/või sellele, mis parajasti teoksil, teisel juhul jään lihtsalt magama 🙂

    suurepäraselt sobib kuulamine jalutamise, jooksmise või jalgrattasõidu taustaks (viimane juhul, kui pole vaja samal ajal orienteerumisega tegelda, st peab olema sihitu sõit või tavapärane commute).

    autot juhin ma nii harva, et väga ammu pole olnud tarvidust selle kõrvale kuulata. ilmselt oleks umbes sama, mis rattasõiduga – kuni ei pea samal ajal mõtlema sellele, kuhu sõita, seni oleks väga kena.

    kunagi kuulasin tohutu portsu audioraamatuid ära ka kudumise ja heegeldamise kõrvale. ikka sama – muster peab olema lihtne või juba väga selgeks õpitud, siis läheb mõnusalt. sel hetkel, kui peab hakkama raamatust näpuga järge ajama, kuidas sokikanda teha, tuleb audioraamat kinni panna.

    ahjaa, ja see kõik saab muidugi toimuda ainult uhkes üksinduses, st loomulikult ei saa riskida sellega, et keegi suga samal ajal… vestlema kipub. ma ei talu isegi seda, kui keegi räägib minuga samal ajal, kui muusika või raadio või telekas mängib. üks asi korraga, palun… sisendi osas. aga kuulamisega samal ajal käia JA nätsu närida suudan vabalt, nii kõva multitaskija olen 😀

  7. Ma ei kuula
    – audioraamatuid – pole lihtsalt ette juhtunud. vbl kui satuks, siis meeldiks?
    – podcaste – kõik, mida kohanud, on uimased ja udused
    Raadiost järjejuttu või kuuldemängu võin kuulata küll.

    Tsirkus – jah. Samas ka ei. Enamik maailma valitsusi, poliitikuid, kohalikke võime, ameteid ja muid rapsib samamoodi. Järelikult on selline käitumine nende jaoks ratsionaalne. Aga rõhk fraasil “nende jaoks”.

  8. Mina ka ei suuda audioraamatutele ja podcastidele keskenduda ning ma kohati suisa kadestan inimesi, kes seda suudavad. Huvitav kas siin võiks olla mingi seos sellega, kui kaua sulle lapsepõlves raamatuid ette loeti? Ehk et kui loeti kauem, oled audioraamatusuutlik, aga kui vaadati, et näe, kolmene-neljane juba oskab, lugegu ise, siis ei ole?

    1. Minu puhul vist see teooria ei kehti, sest isegi ei mäleta ettelugemist (ehkki kindlasti seda tehti). Samas mäletan eriti teravalt kuidas ise esimest korda suutsin ajakirja lugeda ja aru saada, mis seal kirjas.

    2. Ma olen vist ka kontranäide hüpoteesile. Kuulan podcaste ikka palju, eriti majapidamistööde kõrvale, nii ei hakka neid tehes igav, aga lugema õppisin vist hiljemalt nelja-aastasena, ei mäleta ka ettelugemisi.

  9. Sul pole kuulmismälu. Mul ka pole. Ma ei kuula podcaste ja audioraamatuid, sest siis ma peaksin maha istuma ja ainult seda tegema. Kui ma mingi tegevuse kõrvalt midagi kuulan, siis olenevalt sellest, palju tegevus keskendumist nõuab, ma isegi ei kuule, et minuga räägitakse, rääkimata siis jutu sisust.

  10. Mulle loeti lapsena päris palju raamatuid ette, mõnikord ma ei jõudnud ära oodata, mis raamatus juhtuma hakkab ja lugesin vahepeal ise edasi, isa oli väga pahane, sest tal kadus ju niimoodi järg ära. Aga audioraamatud pole ka minu jaoks, mõte läheb lendama, lisaks on audioraamat kohutavalt aeglane formaat. Samamoodi ei suuda ma kuulata kirikuõpetaja jutlust või presidendi kõnet. Kuuldemängu ja järjejuttu suudan kuulata küll, esimeses on mitu tegelast ja teine piisavalt lühike.

  11. Mina ei suuda samamoodi midagi kuulata. Mul on selline keskmise kuldkala mälu, ma ei mäleta juba minuti pärast, milles eelmises minutis juttu oli… teksti lugedes ma saan ise tagasi minna ja üle lugeda, kui ühel hetkel taipan, et ma enam ei tea, mida ma loen.

  12. Ma arvan, et see kuulamine -lugemine on puhtalt harjumise asi. Või siis lihtsam on see, mida varem kasutama hakati. Ma ei saa üldse aru, kui ma ei loe, lisaks on kuulamine minu jaoks väga aeglane. Ma loen oluliselt kiiremini kui keegi räägib.
    Poeg on düslektik ja tema on põhilise info alati kuulamisega saanud, nii on talle lihtsam. Praegu ta kuulab loenguid ja täiesti sisulist teksti 1,5 kuni 2 korda kiiremini kui normaalne rääkimise kiirus. Kõrvalt on seda väga imelik kuulata, aga tema jaoks on veits segav see, et pärast tunduvad päris inimesed jube aeglased

  13. Audioraamat sobib hästi magamajäämiseks: kõrvaklapid vajuvad aeglaselt peast ära ja põõnan rahumeeli edasi. Ainuke jama, kui on üliilmekas lugeja, siis häirib.

  14. kuidas te, kõik “mul-ei-jää-kuulates-midagi-meelde(-ja/või-ei-saa-aru)”-inimesed, oma… elu ja inimsuhted siis muidu ära saate hallatud? ongi nii, et sõbranna räägib kohvikus oma viimatisest deidist ja te teete märkmeid, et järgmine kord saaks üle küsida, et kuidas selle kutiga edasi läks? või lasete pärast mailiga kokkuvõtte saata? kuidas te kasvõi näiteks pere jõululaua taga või tööl koosolekul vestluses osalete? kui vanaema räägib lugusid oma lapsepõlvest, siis see läheb kõik puha üle pea ja pangu kirja, kui tahab, et keegi hiljem ka teab neid?

    1. Kusjuures täitsa tõsiselt, mul on suhted sõbrannadega karantiinis hulga paremaks läinud, sest nüüd räägivad nad oma suhetest ja asjadest enamasti Messengeris ning seega jäävad need mulle ka päriselt meelde (ja kui ei jää, saab tagasi kerida). 😀

      Aga no tõsisemalt rääkides, töökoosolekutel teen kirjalikke märkmeid. Igapäevaelus ei ole väga hullu, sõbrannade “uute” kallimate nimed pean küll kirja panema, sest muidu nad solvuvad, kui ma neid aasta pärast ka ei mäleta või vale nime kasutan. Aga tavalised lood on nii lihtsad, et jäävad meelde, inimelu ei ole nii keeruliste süžeepööretega. Ja nagu enne ütlesin, armastusromaani võiksin ilmselt minagi kuulata, jama tuleb asjadega, kus kogu aeg jälgima peab (detektiivromaan, thriller). Koolis oli sama, näiteks niisama kirjandusest rääkides jäi see mulle meelde küll (kuigi aastaarvud jms ei jää), aga vähegi keerulisemate asjadega läheb … keeruliseks. Ja näiteks grammatikat õppides ma NAUDIN tabelite tegemist.

      1. 1: asjad, mis kohe emotsiooni üles kütavad, jäävad meelde, olenemata meediumist.

        2: hästi palju selliseid suhteasju on sõprade ja tuttavatega just meili teel arutatud – niiviisi on ka palju kindlam tête-à-tête kui kuskil kohvikus, kus iga kell võib keegi teine tuttav sisse sadada. Sirvisin just ükspäev vana kirjavahetust üle, kirjuta või romaan.

        3: suguvõsapidudel käib tavaliselt reibas sitsiilia pereelu-klišee stiilis vastastikune lärmamine, kus nagunii räägitakse valdavalt seda, mida on kogu aeg räägitud, uut infot tuleb selle käigus harva, suhtlemine seisneb rohkem maidea, mingis energiavahetuses, “lärmame koos vastastikku ja naerame kõva häälega, lõbus melu”.

        4: ühiste projektide orgunni tehes on mõnikord küll hea suuliselt läbi arutada, sest saab segased asjad kohe üle küsida. Aga selle käigus ma teengi märkmeid.

        5: tuttavatega, kellest ma tean, et nad on rääkijad, mitte kirjutajad, ja kelle mingid infodetailid on vaja meelde jätta, kuigi need minus endas emotsiooni ei tekita, ajan hambad tangi, pingutan kangesti ja teen mõttes märkmeid, katsudes mnemotehniliste võtetega infot kuidagi olemasolevasse mälustruktuuri haakida. Mis vähendab küll vestluses vahetu kohaolemise kvaliteeti, aga noh, midagi teha ei ole, on valida, kas ma olen emotsionaalselt kohal või tegelen mnemotehnikaga.

        1. No siis tuleb küsimus, et MIKS või KAS on vaja neid detaile meelde jätta. Ma ülbelt üldistades ütlen, et mehed väga ei viitsi oma sõprade eluga kursis olla, ja saavad sellegipoolest hakkama. Võid ju sõbrannaga kohtudes üle küsida, et kas on mees ja kas on sama mees ja et mis ta nimi siis oligi.

        2. või siis on oht end sisse rääkida sellega, et ma lülitusin ta rääkimise ajal välja, ja siis on piinlik. Järelikult tuleb end välja lülitades jätta tööle mingi režiim, mis infost teatava valiku talletab.

        3. a see käib nende inimeste kohta, kes ise selliseid asju räägivad. Ma eeldan, et su sõbrad ei laogi sulle sellist infot letti, kui sa just ei küsi. Aga kui keegi juba ise räägib ja kogu aeg ainult sellistest asjadest, siis ma teen järelduse, et ju see on tema jaoks oluline, mis tähendab, et oleks viisakas katsuda midagigi meelde jätta.

          Iseenesest oli ka mul ühe tuttavaga sügisel selline seis, et kui ta ütles, et lastega logistika jne, siis ma küsisin, palju sul neid on? – Viis.

          Kui meil sellest viimati juttu oli (pakuks, et umbes 20 aastat tagasi), siis oli üks.

        4. Siin olen Kauriga ühes paadis, mehed ei viitsi sõprade eluga kursis olla. Kui keegi tahab siis räägib aga ega eriti ei eelda, et hiljem mäletaks armukese või laste nimesid. Isiklik elu on isiklik, minu tutvusringkonnas mehed sellest ei räägi ja ma ausalt tunneks end ebamugavalt kui keegi hakkaks mulle rääkima. Töö ja hobid on iseasi, sellest küll räägime. Kahtlustan, et siin peegeldub erinevus meeste ja naiste vahel, kuidas ennast määrame ühiskonnas, mida oluliseks peame.

        5. > sest ma tean, et konkreetne inimene ootab minult, et ma neid mäletaks.

          Nojah, oodaku siis pealegi?

          Jube raske oleks, kui me peaks oma elu sõprade ootuste järgi seadma. Viisakus on muidugi vajalik nii sõprade kui teiste suhtes. Aga praegu tundub mulle, et see abstraktne “konkreetne inimene” on oma ootusega ise ja esimesena ebaviisakas. Mis tähendab, et mul oleks tema ootustest täiesti ükskõik.

        6. ma ei mõtle “ootamise” all, et ta esitab mulle tellimuse, et nüüd olgu tähele pandud. Ma mõtlen peamiselt sellist minust täiesti erinevat inimtüüpi, kes rabab mind sellega, et on mingit minu poetatud infokildu tähele pannud ja mitte ainult tähele pannud, vaid piisavalt südamesse võtnud, et hiljem järele uurida (nt “kas su kass ilmus välja”, kui ma juhtumisi nädal varem olin maininud, et kass kadunud).

          ma teen sellistest momentidest järelduse, et mul on võimalus selliste inimestega suheldes servapidi külastada hoopis teistsugust universumit. ja võõras universumis tuterdades oleks viisakas järgida selle universumi reegleid.

          vbla teevad need inimesed minuga suhtlemisel samasuguseid jõupingutusi, ega ma ju ei tea, sest need asjad, mis on mulle endale kerged, jäävad ju tähele panemata.

        7. Tom ütles, et “Töö ja hobid on iseasi, sellest küll räägime” – no minu arust ei ole vahet. Töö või pereelu, mõlemad on rubriigist “elus toimuvad mingid asjad ja nendest räägime”. Mõlemad vastanduvad ühtmoodi sellele, kui ma räägin kellegagi sellest, kas Lotman on ikka puhas strukturalist või et prantsuse barokk pole minu arust suuremalt jaolt üldse mingi barokk ja miks ma nii arvan.

    2. Mulle ei jää midagi meelde jah, ja ega ma mingi eriline vestlustes osaleja ka ei ole. Kui ma ise midagi räägin, siis mul ka pole aimugi, kas ma olen seda lugu juba sellele inimesele rääkinud ja seetõttu ma alati ütlen, et kui ma sedasama juttu juba sajandat korda räägin, siis palun peatatagu mind 🙂

      Mul on muidugi võimalik kõiki oma inimsuhteid lõdvalt ühe käe sõrmedel võimalik üles lugeda, ja sõbrannad on ammuilma abielus, ei pea deitimisel järge pidama ega midagi…

      1. Lugude ülerääkimine (ka minul) kaasneb vananemisega nagu me kõik võime kinnitada, kes vähegi vanemate inimestega kokku puutunud. Seni kui annad endale aru, et võid korrata, pole asi väga hull. Kui iga viie minuti tagant sama lugu üle jahuma kipud oleks aeg vanadekodusse siirduda 😛

        1. Nojah, mul on see ka, et ma elan üli-igavat elu ja mul lihtsalt ongi 40 aasta peale kokku mingi… kümme erinevat asja rääkida. Muidugi hakkab korduma 😀

    3. Mul näiteks ei ole aimugi oma sõprade lastest. Ja ma olen sajaga imestunud, kui keegi teine teab minu laste vanuseid ja umbkaudseid vanuseid. A mul on ka üleüldse vilets mälu.

    4. Sest ma OSALEN neis vestlustes, ma ei tee neid millegi KÕRVALT (nagu podcaste või audioraamatuid soovitatakse kuulata). Teiseks jah, mulle meeldib kirjutada päris palju, mitte rohkem – aga palju, võin maailmad ja ilmad kokku pajatada nii. Pärast hea üle ka lugeda.

      1. Täpselt sama tahtsin mina Kittyle vastata, aga ReetH jõudis ette: “Sest ma OSALEN neis vestlustes, ma ei tee neid millegi KÕRVALT (nagu podcaste või audioraamatuid soovitatakse kuulata).”
        Kusjuures vanaemade mälestused on kah meelde jäänud ilmselt nimelt sel põhjusel, et olen istunud ja KUULANUD, selmet samal ajal teise-kolmanda asjaga tegelenud.

    5. ja vat suguvõsa lugudega on tõesti nii, et peaks üles kirjutama, sest ma küsin vahel küll ja siis korraks tundub isegi, et jääb meelde, aga pärast on jälle mälus mingi segapuder.

    6. lisan, et tuttavatega eraelust-tunnetest jne rääkides on vahel hoopis olulisem mitteverbaalne inf. Mis häälega ta seda teeb, mis kehakeel on.

      nt korra küsisin tuttavalt, kes ajas mingit reibast juttu, “mis sinuga lahti on”, sest ta oli kuidagi täiesti ülevõlli, ebaloomulikult reibas. no ja siis tuli välja, et oli jah hoopis jama, masendus jne, aga ta ei saanud sellest ise rääkima hakatud.

      niisiis selgus, et mitteverbaalse infi haldamisega saan ma täitsa hakkama. raske on võtta just verbaalset infot, kui selle juurde ei saa mitu korda tagasi pöörduda.

      lisaks olen telefoniga rääkides märganud, et ma ei saa jutust mõlema kõrvaga võrdselt hästi aru. Vasakusse kõrva jookseb info nagu vahetult sisse, aga telefoni parema kõrva ääres hoides peab teadliku arusaamispingutuse tegema, umbes nagu kirillitsat lugedes, mida ma küll pmst oskan, aga ei saa niiviisi lõikude kaupa ahmida, nagu ma harjunud olen.

    7. see oli nüüd küll kõik väga põnev. ma pole veel otsustanud, kas ma olen rohkem nördinud või rohkem kergendunud, sest siit tuleb välja, et suur osa inimesi tõenäoliselt pole kunagi kuulanud/kuulnud/registreerinud suuremat osa asju, mis ma neile kunagi rääkinud olen. see seletab… paljut 😀

      1. Jah, kui ma tahan inimest kuulata, siis ma pean päriselt ka tema jutule keskenduma. Kui inimene otsustab mulle rääkida oma südamesaladuse ajal, kui ma parajasti rajale beetat mõtlen või autot juhin, siis ma eeldan, et ta teab, et ta saladus on eriti safe, sest pole ohtugi, et ma seda edasi räägiksin, kui ma hiljem poolt ei mäleta. 😀

  15. Olen ka nägemismälu parteis ja ei talu uimaseid jutusaateid ja õhku hajuvaid audioraamatuid, sest ma tahan kiiresti lugeda ja silmaga lehekyljelt rohkem haarata. Aga olen paras melomaan, muusikat kuulan lihtsamate tööde ja autosõidu taustaks (keerulisemaid töid see segab) – maanteel sõites jääb kyllalt aega muusikat jälgida. Sest muusika on hoopis teistsugune aines kui proosatekst või isegi luule, sellel on rytm ja struktuur, mis imbub mu mõtetesse ja täiesti tavaline ongi, et ma mäletan kyllalt hästi erinevaid pillipartiisid ja laulja hääletämbrit ja intonatsiooni, aga ainult yksikuid sõnu. Sõnu pean ma NÄGEMA 😁😁

  16. Kui oleks mulle keegi eelmise aastal samal ajal ennustanud, et mina hakkan ütlema/kirjutama “ma ei jõua kirjutada, helistame”, ma poleks seda elu sees uskunud, aga näe, siin me oleme… Ehk kahesuunalises suhtluses on rääkimine viljakam infoedastuse viis. Ühesuunalises on lugemine kahtlemata kiirem ja efektiivsem (ja info ümber struktureerimine, seoste loomine kõige… meeldejäävam). Kui mul on infot vaja, siis ma lasen kuulamisel ka 1,5 või 2 kiirusega asja mängima (ja huvitavad hetked aeglustan). Kuulamist on ka võimalik harjutada, vanasti oli inglise keeles ilma rääkijat nägemata väga keeruline, praegu pole probleemi, kui just väga võõras dialekt ei ole. Kuulan majapidamistööde taustaks, kõndimise ajal, vahel ka autosõidul. Ahjaa, kunagi kuulasin Harry Potteri audioraamatuna, nüüd kuulavad lapsed vahel autosõidul mingeid lugusid.
    Ma ei mäleta, mis selle kommentaari point pidi olema, kõik asjad tulid korraga…

    1. Mulle tundub vahel just, et kirjutamine on viljakam, sest saab lubada endale kas või sadat kõrvalepõiget, millest võib igasugu huvitavaid asju areneda – ja siis lihtsalt kerid pisut üles ja leiad eelmise jutuotsa kohe taas kätte.

  17. A mul tuli suulisest infovahetusest selline mõte, et ega selles meediumis polegi mitu korda sama juttu rääkida nii halb mõte. Juba suulise kõne enda iseärasus on see, et korratakse rohkem, just sellepärast, et kuulaja ei saa omas rütmis mööda teksti edasi-tagasi nõeluda ja uuesti üle vaadata. Just sellepärast on muinaseepostes või regilaulus nii palju parallelismi, et kuulajate pähe midagi pidama ka jääks.

    Audioraamat on ses mõttes anomaalia – suuliselt antakse edasi teksti, mis on mõeldud kirjalikult tarvitamiseks. Ka loeng, mis on liiga täpselt loenguandja konspekti järgi (ehk “nohisev õppejõud loeb märkmetest maha”) on selline anomaalia. Neil tekstidel puuduvad need haakekonksud, mis normaalset suulist teksti meelde jätta aitavad. (Väikelastele adresseeritud kirjandus on ehk erand, see tundub vähemalt osalt olevat ettelugemiseks tehtudki; ka osa kirjutatud luulet on selline, mis töötab häälega väljendades pareminigi ja on nähtavasti niiviisi mõeldudki.)

    Kirjaeelses kultuuris oli küllap inimestel ka parem mälu (ja Platon kaebab, kuidas kirjakultuur on inmeste mälu ära rikkunud, justnagu praegu kaevatakse kaasaskantava nutimeedia üle, et see rikub tähelepanu, ja mõlemal on mõnes mõttes õigus), aga tollase sõnaloome iseärasused näitavad ikkagi, et niiviisi vastuvõtmiseks mõeldud tekst pannakse teisiti kokku.

      1. Hehee, mul on lapsele lugemisest sihuke kogemus, et liiga huvitavat lugu ei maksa lugeda. Laps läheb põnevile, ise jääd uniseks ja ärkad selle peale, et pisitütar sikutab näppudega silmalaugu lahti 😀

      2. Minia luges kunagi mugulale Stephen Kingi ette. Monotoonse häälega, sugereerivalt, peaaegu pausideta. Mõjus, laps jäi üpris kärmelt magama. No tõsi küll, lapsuke oli umbes nelja kuune ja raamatuvaliku põhjustas võimalus kasuliku (lapse uinumine) ühendamine meeldivaga (hea raamat).

      3. Ainult enne magamajäämist loedki lapsele ette?

        A tglt naljakas kommentaarium, kus kaur ja Tom esindavad Eesti Mehe stereotüüpi, kes on mingi täielik nui. Õudne oleks selline sõber. Õnneks teil poleks minusugusega ka midagi peale hakata.

      4. Ma ei ole iial (nagu IIAL) selle peale tulnud, et õhtujutt on selleks, et laps magama jääks.
        Minu õhtujutt on selleks, et päev lahedalt lõppeks ja muidugi peab raamat hea olema ja panen kogu oma näitlejameisterlikkuse mängu.
        Aaemmm, miks ma olevikus räägin? Sest vahel harva loen ikka ette. Eesmärk ei ole ju abistada last, kes veel lugeda ei oska, eesmärk on koos hästi aega veeta?

        1. Ma usun, et tita jaoks on unejutt unalaulu asendus. Mõtlev laps tahab uneJUTTU, rõhk ikka jutul, et oleks, mida hiljem unes näha.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.