climbing

Lõunamaine ronireis

See oli selles Tasku kohvikus, Cookbook äkki vms

Meil on juba ammu kombeks jaanuari lõpus või veebruari alguses teha üks väike ronitripp kuskile soojemasse kohta, nii et ega seegi aasta erand ei ole. Pandeemia pandeemiaks, kõlbab presidendil Alpides käia, kõlbab ka minul lõuna poole ronima minna! Aga kuna me oleme siiski vastutustundlikud inimesed, siis sel aastal planeerisime reisi teatavate mööndustega, seda enam, et mitmed meie tavalistest talvistest sihtkohtadest on hetkel siiski kas turistidele täiesti suletud või karmide reeglitega. Õnneks tõesti on nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Nii et hiljuti pakkisin ma oma kotid, istusin autosse ja asusin lõuna poole teele. Ei võtnud enne hoogu mahagi, kui Tartu silt paistis*. Mõnes mõttes oli natuke luksuslikum reis kui tavaliselt, ööbisin hotellis EMME, kolm korda päevas küsiti, kas mul on ikka kõht täis ja kas ma tahaksin ehk veel midagi (vastusteks on jah ja jah … mmm, kaneelisaiad). Soe oli ka, Tallinnast vähemalt kaks kraadi kindlasti soojem. No ja kui vanemate juures ei viitsi sauna kütta, siis uues Ronminnis on see ometi niigi soe. Või mis saun, Ronminn ise on ka soe — kui oled harjunud Tallinna kõleda halliga, siis see, et järsku kannatab ka lühikeste käistega trenni teha, on väga meeldiv üllatus. Uue halli avamise puhul oli ka ronimisfestival (kestab tegelikult selle nädala lõpuni, minge ka), mis tähendas, et kui paned oma ronitud rajad internetis kirja, võid loosiauhindu võita. Mulle auhinnad väga meeldivad, eriti need, kus ei pea ilmtingimata teistest parem olema! Nii et loomulikult käisin ma iga päev seal ja üritasin ikka midagi kirja saada.

Mõtlesin välja pildil paistva beeta jupatslusest hoolimata üles saamiseks, aga toppi ikka ei saanud 😦

Ehk siis jah, nagu oskasite ilmselt arvata, reisisin Tartusse, sest siin avati uus ronihall. Oli siin vaidlust, kas ta on siis Baltikumi suurim või mitte, ja sain teada, et Leedus on küll üks, mis on tiba suurem, aga see pole tehniliselt ainult boulderhall. Nii et ma ei valetanud, praegu veel on see tõesti Baltikumi Biggest and Baddest (nagu Bad Bitch, eks ole, mitte nagu halb). Ja see tõesti on NII mõnusalt suur, et siin on igale tasemele midagi. Minul oli seal nädalaks ajaks tegemist, nii et kogu aeg proovid midagi uut. Kohe uksest sisse astudes on paremat kätt nö lastesein, kus lapsed ja algajad natuke lihtsamaid asju saavad proovida. Vasakut kätt on traditsiooniline Moonboard. Ei, valetan, see pole traditsiooniline, sest see on igati moodne ja arukas — valid ekraanilt raja, mida tahad ronida, ja LED-lambid näitavad, milliseid nukke võtta. Nagu täiesti ulme. Lisaks on siis hulk erineva kaldega seinu, positiivsest kaldest kuni väga negatiivse koopani välja. Mul paar tuttavat kurtsid, et raskemad rajad kui Tallinnas, aga minu tase tundus küll enamvähem sama.

Selles mõttes oli ronimisfestival üsna heaks indikaatoriks, et seal ei saanud punkte mitte raja ametliku raskuse järgi, vaid reaalse raskuse järgi – ehk siis mida vähem inimesi mingi raja ära on roninud, seda rohkem punkte see annab. Nii et seal kollaste pükstega pildil olin mina imelik, sest ma sain teise katsega tehtud taustal oleva sinise V4, aga mitte ühtki v3, samas kui internetist on näha, et teised ronisid neid V3 radu hulga rohkem ja V4 oli siiski nende jaoks raskem. Ehk siis hindamissüsteem igati kooskõlas inimeste reaalsete võimetega. Aga näiteks selles koopas, mis siit videost näha, ronisid pea kõik (sh mina) ära V3 rajad, aga seda lillat V2 rada, mille pealt minagi praegu kukun, roniti vähem. Ehk ei pea oleme Einstein, et järeldada, et ka objektiivselt oli see V2 raskem kui need V3 rajad. Mis ei tähenda sugugi, et rajad oleks halvasti keeratud, rajakeeramine lihtsalt ongi subjektiivne, eelkõige tahtsin sellega rõhutada seda, et kui sulle on mõni V2 raske, ei tähenda see, et sa peaksid V3 või isegi V4 proovimata jätma. Isegi kui sa neid ära ei roni, võid sealt ikka palju õppida.

Kui seda luges mõni Tartu elanik, kes tahaks elus esimest korda ronimist proovida, siis olete õnnega koos, sest ma viisin sinna muidugi ka hulga sõpru-sugulasi, kes teadsid ronimisest varem ainult minu suu läbi. Nii et panen rahva hüvanguks siia kirja, kuidas esmakordsete katsetajate kogemus oli.

Ronja ronib

Kahel algklassilapsel oli lõbus, ukerdasid ja naersid, aga ma pean ütlema, et neil tuli vähemalt pool rõõmust ringijooksmisest. Mina ei tea, kuidas selles vanuses lapsi motiveeritakse. Väiksematele me paneme nukkide peale mänguasjad ja nad lähevad neid ära tooma, seitsmestele peaks vist juba huulepulga panema või midagi? Igatahes nad nautisid seda, aga lapsed lõbutsevad ikkagi teisiti kui täiskasvanud. Näiteks värviradadest ei olnud nad otseselt huvitatud. Või siis ehk tahtsid enne natuke kindlamat tunnet kätte saada, sest kui me ühel hetkel algajate seinalt** edasi liikusime, siis pildil olev punane V1 meeldis neile väga. Aplaus Priidule, kes selle keeras, sest see on üldse tore rada, meeldis mitte ainult lastele, vaid ka emale (ja mulle, aga ma ju lubasin, et ükskord elus kaks lõiku räägin muust peale iseenda).

Empsil (naljakas nii öelda endavanuse kohta) oli ka värviradadel hulga lõbusam, aga tal on ronimiseks ka üsna head eeldused. Esiteks on ta üsna heas füüsilises vormis ja teiseks on tal ronimiseks väga sobiv analüütiline mõtlemine. Üks neist, kes kindlasti areneks ronimises väga kiiresti, kahju kohe, et ta südame juba rannatennisele ära lubanud on. Ilus on lihtsalt vaadata, kui inimene on esimest korda trennis, aga on KOHE võimeline ise enda vigu analüüsima ja mõtlema, mida teisiti saaks teha. Ma ei taha nüüd siin sugude põhjal stereotüpiseerida (ütleb ta ja hakkab just seda tegema), aga kui tugev mees esimeses trennis alla kukub, siis ta üldiselt ei mõtle, vaid jookseb veel kolm korda peaga vastu seina, et vaadata, kas saab ehk kuidagi toore jõuga üles (ja tihti saabki). Need, kel jõudu nii palju raisata ei ole, võtavad hetke mõtlemiseks ja üritavad arukamalt toppi jõuda. Selles mõttes oli vähemalt minu meelest väga õnnestunud trenn, et oli väga palju radu, mida ta otsekohe tehtud ei saanud, aga kus ta iga katsega kaugemale jõudis. Mitme puhul suisa toppigi, aga ronimise võlu ei seisne ju selles, et “jess, ma jõudsin tippu”, vaid selles, et “jess, ma alguses ei osanud/jaksanud/julgenud/taibanud, aga siis mõtlesin välja, kuidas paremini teha”. Kui poleks alguses raske, poleks ka seda eneseületusetunnet. Igatahes tundub, et tennis on hea stardipunkt, sest erinevalt mu järgmisest külalisest ei tulnud TEMA mulle järgmisel päeval kurtma, et kõik valutab. 😀

Nimelt viisin ma ronima ka ühe meessoost sõbra, kes käib küll jõusaalis, aga muidu funktsionaalselt väga palju oma keha ei kasuta, istub eelkõige arvuti taga. Ei saa öelda, et ta nüüd megahalvas vormis oleks, aga jõusaal lihtsalt ei anna sulle kunagi sellist oma keha liigutamiseks vajalikku jõudu nagu mis tahes asi, kus sa päriselt seda keha kasutad. Nii et see sõber kirjutas mulle juba õhtul teki alt, et öelda, et imelikud kohad valutavad, nii et ma võiks hommikul kontrollida, kas ta ikka on elus. Mis tuletab meelde, et ega ma seda tegelikult ei teinud … Oodake, ma käin korra ära.

Jah, tagasi, kõik on hästi. Teine koht, kus naistel on üldiselt eelis, on painduvus. Ja ma ei räägi siin ainult jalgadest, näiteks on üks Reeda tehtud valge V1 (ma ei tea, kes selle ühe peale greidis, sest no ei ole see V1 ja esialgne 2 passis sinna hulga rohkem), mida Katu alustas nagu nalja, aga see noormees ei suutnud seal algasenditki võtta, sest ta sai küll mõlemad jalad paika, aga ei suutnud siis puusi piisavalt seina lähedal hoida, et vasakut kätt ka käenukile viia. Naistel kipuvad lahtisemad puusad olema, saab need kenasti vastu seina suruda. Samas kui meestel on tavaliselt muidugi parem siruulatus ja rohkem toorest jõudu. Aga tundub, et poisil võttis hamba verele, sest ta kirjutas mulle hiljem, et ta arvab, et “selle rohelise” peal tuleb lihtsalt parem jalg paremini paika saada ja siis saab edasi küll.

Kas teil tekib siinseid pilte/videosid vaadates vaikselt küsimus, et ei tea, kas ta ÜLDSE kunagi midagi ära ronib?

Nii et minge ja proovige, äkki erinevalt minust saate ka mõne video, kus te EI KUKU näoli maha. Ma tegelikult isegi “oma” algajatest sain selliseid, aga neid tundub kuidagi kohatu jagada, peate mu sõnu uskuma. Igatahes on seal valikut küllaga ja inimesed on sõbralikud, nii et soovitan soojalt. Ainult arvestage sellega, et pilet tuleb internetist osta ja siis saab hiljem telefoniga ukse lahti teha.

* Kui sa oled politseinik, siis tegelikult järgisin ma kõiki piirkiirusega seotud reegleid väga kuulekalt. Või mis järgisin, ma polnud ise rooliski! Autogi polnud minu oma! Ma ei raatsinud talverehve osta, nii et see ootab garaažis kevadet.

** Algajate sein on minu meelest selles mõttes eksitav, et paar sealset rada on algajatele ikka VÄGA rasked. Ühte oranži V2 rada ma ei saanudki tehtud. Okei, siin randmevigastus ka ei lasknud suruda nii palju, kui oleks vaja olnud, aga see oli lühematele ikka raske ka. Üks teine V2 oli selline, kus vahepeal ripud käte otsas ja liigutad end kuskile, mis on selle raskusastme kohta muidu normaalne, aga ma ei paneks seda algajate seinale. Nii et kui lähete proovima ja isegi algajate sein raske tundub, siis ärge heituge, vaid minge ja otsige lihtsalt mujalt roheliste siltidega algavaid radu ja võite väga meeldivalt üllatuda.

anna kannatust

Kuidas tõsta aeroobset võimekust

Lihtne nipp Rentsi moodi — ole lihtsalt hästi loll ja/või hajameelne. Ma nimelt käisin esimest korda selle aastanumbri sees tööl. Selgus, et isiklikul läpakal on aku katki ja seda ei tohiks kasutada, kuni uus kohale jõuab*, nii et pidin töö juurde minema, sest tööläpakas oli seal. Igatahes see oli siis hommikune jalutuskäik, jalutasin ca 30 minutit tööle. Ja jumal hoia, ma isegi ei mäletanud, kui kulukas tööl käimine on. Mul kulus kaheksa eurot. Kodus muna praadida ja ise piima kohvi peale kallata on tunduvalt odavam. Meil küll on tööl kohvimasin, aga mul oli hommikul kiire, sest üks kolleeg juba mitmendat päeva ootas minu taga. See on muidugi tööl käimise teine miinus, peab varem ärkama ja ikka on kiire. (Kolmas miinus on ilmselt see, et kaasnevad teatud arbitraarsed reeglid, nagu see, et võiks ju juukseid kammida, aga keegi vähemalt otse näkku ei küsinud, miks ma selline välja näen, nii et mind ei huvita.)

Miks see kolleeg minu taga ootas? Sest tavaliselt on mul selline töö, et teised kirjutavad igasuguseid asju, mina parandan. Seekord anti mulle aga ülesandeks ise kirjutada ja boože moi, kui keeruline see oli ja kui palju see aega võttis! Kas teie teadsite, et teiste vigu parandada ja neid kritiseerida on hulga lihtsam, kui ise teha? Ma vist ikka jään targutamise juurde, see istub mulle paremini. Ja teiseks on meil kind of nagu miski kodu välja valitud või nii, nii et sel nädalal kulus üle mõistuse palju aega ära pankade vahel jooksmisele, hindaja orgunnimisele ja lihtsalt närveerimisele. Seega on mul hetkel üks äärmiselt töörohke nädalavahetus ees, sest eile tuli ka ootamatult palju tööd peale, aga tahaks esmaspäeva puhta lehega alustada. Selle pärast ma hetkel siin teengi ei teegi tööd, vaid kirjutan hoopis teile postitust.

Kuhu me jäimegi? Aeroobne trenn? Nojah, mul oli vaja pärast tööpäeva käia veel kohvipoes ube ostmas. Tavaliselt käib seal Cyrus, sest tema tramvaitab, aga no strong and independent woman, eks ole. Mäletasin, et see on kohe trammipeatuse juures, ja mõtlesin, et küll ma selle üles leian. Tõsi küll, selles ma enam nii kindel ei olnud, MILLISE trammipeatuse juures. Arvasin ekslikult, et töö juurest kohe järgmises trammipeatuses, nii et hakkasin aga rahumeeli jalutama. Ei olnud, nii et jalutasin ja jalutasin, kuni jõudsin juba Vabaduse väljakust veel 500 meetri jagu mööda, enne kui oli päris selge, et sellest poest oleme me nüüd möödas. Otsisin internetist poe nime välja, jalutasin tagasi … ja avastasin, et mööda jalutasin ma selle pärast, et kõik aknad olid pimedad, pood kinni, aknakatted all ja väljas silt, et nad sulgesid varem. Ja saigi pooletunnisest jalutuskäigust kõpsti tunnine! Tundsin kohe, nagu oleks trenni teinud, nii et peaaegu võiks siin mingi kaalulangetuspostitus olla, aga … Tõele au andes jalutasin sealt otse kebabi ostma. Time well spent.

Aga okei. VANNUN, et nüüd hakkan päriselt tööle. Mul on vaja esmaspäevaks veel … kaheksa???

KAHEKSA. Mul on vaja esmaspäevaks veel kaheksa asja ära teha. Nii et hakkame aga hagu andma.

* Pean taas kord tõdema, et hea, kui mees ilmaasjadest midagi jagab, sest mina vaatasin lihtsalt, et touchpadi serv on lahti tulnud, mis seal ikka. Tema oli see, kes märkas ja ütles, et see serv ei tule ilmaasjata lahti, vaid ilmselt on aku seal all “paiste läinud”. Mis, nagu selgus, kipub selle konkreetse mudeliga tõesti juhtuma.

anna kannatust

Öelge ausalt, kes teist noris Kaisaga?

Nagu konkreetselt iga kord, kui mulle fiidis mõni Kaisa Abneri pilt ette jookseb, on pildil igati heas vormis naine, aga jutt on selline, mille võiks kokku võtta lausega “teised eided ütlevad, et ma olen lits” – ja samas, kui ma kommentaare vaatan, on need kõik üdini positiivsed? Ma täitsa tõsiselt tahaksin teada, kas ta kustutab negatiivseid kommentaare või need eksisteerivadki ainult tema enda peas?

Et kui minu luba tahate, siis olge aga lahked, pange julgelt pesu- ja pepupilte Instasse, vannun, et mina ei zoomi neid sõpradele saatmiseks. Blogisse ehk panen, aga no mis selgi juhul häbeneda, ilus kann ju.

Ma lihtsalt praeguseks hetkeks olen valmis uskuma, et ta on peast segi, sest esiteks, aastal 2021 ei heida keegi sulle ette seda, kui sa kuskile pesupilte paned. Sinu ainus viga on see, et need pildid on Instas, normaalne naine paneks need OnlyFansi ja kilkaks, et ta on enterpreneur. Teiseks. Ja see on see tõsisem asi siin. Kui sa arvad, et ma olen unustanud selle, mida sa alles hiljuti verivorsti ja pohlamoosi kohta ütlesid, siis arva uuesti. Mõnda asja ei unustata ega andestata, nii et edaspidi vali sõnu, enne kui hakkad kellegi teise 🍆kritiseerima.

P.S. Võtke teatavaks, et see emotikon tähistab vorsti, eks ole. Mu android diskrimineerib karnivoore.

faith

Ärge hõisake enne õhtut

Tean, et kõik praegu rõõmustavad, sest Kaja moodustab uue valitsuse, aga esiteks on ta ühe katse juba perse keeranud, võib vabalt seda uuesti teha. Ja teiseks … Ma nägin öösel unenägu, mis ilmselgelt on ilmutuslik. Ja olgu öeldud, et ma ei arvanud hetkekski, et see valitsus võiks laguneda, sest arvestades seda, et me elasime siin olukorras, kus peaministril silm ka ei pilkunud selle peale, et meil pole näiteks PANDEEMIA ajal faking VAKTSINEERIMISKAVA, sest poliitikutel kulub kogu aeg abielu üle diskuteerimise peale ära, siis no mis see väike korruptsiooniskandaal siin.

Igatahes, ma nägin unes, et Cyrus oli mu peale väga pahane, sest ma olin meid temaga arutamata kokku kolinud Peedo (st ühe ronimisguru) ja mingi täiesti random venelasega. Venelane saab ilmselgelt ainult Keskerakonda tähendada. See, et Cyrus vihane oli, tähendab ilmselgelt seda, et välismaalastel läheb elu hapuks — nii et äkki ikka jälle uus EKRE ja Keskerakonna koalitsioon? Loodan, et Peedo tähendab seda, et sport tehakse lahti. Jään küll mehest ilma, aga saan vähemalt trenni minna, asi seegi.

Okei, okei, ma olen valmis tunnistama, et tegelikult võib see unenägu olla tingitud ka sellest, et me hakkasime päriselt aktiivselt uut kodu otsima. See kõlab nagu täielik esimese maailma mure, aga see tõesti ON raske. Valikut on lihtsalt nii palju ja iga päev tuleb peale. Hindu kahjuks ülemaailmne pandeemia meil langetanud ei ole, aga no vähemalt valiku vähesuse üle ei saa tõesti kurta.

Oot, uni peaks ka käima kuskile v?

Ja ma ei tea, kas asi on selles, et mul on madal D-vitamiini tase (käisin siin töötervishoiuarsti juures, selgus, et soovitatav tase on 85-90 mingit asja, mul on see number 45), aga ma olen kogu aeg nii väsinud, et magan öösiti 9 tundi ja ärkan ikka väsinuna. Vaevu saan oma tööasjad igapäevaselt tehtud, aga eriti midagi muud ei jõua – just vaimselt, mitte ajaliselt. Ühe sõbra raamatut lubasin arvustada, see on siiani lugemata. Teie sada lõputööideed ootavad postkastis, ma pole jõudnud ühtki veel lugeda. Eelmisel nädalal ma ei teinud esmaspäevast reedeni isegi mitte ühtki trenni. Sel nädalal ikka võtsin end eile kokku ning rippusin veits erinevate sõrmedega + tegin kerelihaseid ja ülakeha, aga see tahtis ikka metsikut sundimist.

P.S. Filmisin end eile oma hädiseid ühe käe lõuatõmbeid harjutamas. Okei, pole isegi paslik neid selles etapis nii kutsuda, aga teoreetiliselt see harjutus on mõeldud selleks, et spetsiifiliselt ühe kehapoole jõudu arendada. Täitsa huvitav on vaadata, mis lihased aktiveeruvad, mul näiteks tavalisi lõuatõmbeid tehes küll alaselg niimoodi tööle ei hakka. No ja muidugi on siit ka kohe näha, kumb kehapool tugevam on ja kumb muude lihaste abil rohkem kompenseerima hakkab. 😀

anna kannatust

Party of LAW and ORDER

Huvitav kohe, kuidas politseil pole mingit huvi pisargaasi, kummikuule vms välja otsida, kui märatsejad valged on. 😀 Kindlasti lihtsalt selline huvitav juhus.

Ehk siis seaduskuulekad MAGA poisid murdsid end Kapitooliumisse. Ilmselt olid nad juba enne pahased, lisage nüüd siia veel uudis, et demokraadid rabasid Georgias mõlemad kohad omale ja on nüüd seega senatis enamuses. Nii et tuleb ise demokraatiat tegema hakata. Vanaisa juba ütles, et viga oli naistele ja mustanahalistele valimisõigus anda.

Täiendus: Vähemalt üks inimene sai kuuli. Selle (liiga verise) video põhjal, mida ma nägin, ta ilmselt ellu ei jää.

faith

Kas teeme uueks aastaks plaane ka v?

Sissejuhatuse asemel alustan ilusate soovidega, sest unustasin eelmises postituses — head uut aastat kõigile! Meil tuli väga kenasti, käisime alustuseks hommikusöögil Narvas, siis tegime väikese Tartu spaakülastuse ja siis käisime Viitnas lõunal. Õhtuks juba olime kenasti teleka ees, vaatasime Dr Who’d ja tundsime rõõmu selle üle, et sai Harjumaalt ilusaid asju teistelegi viia. Okei, kõrtsis käisime päriselt ja tehniliselt jääb Kadrina vist juba mingi Virumaa alla ka, nii et ohtlikku elu elame (kuigi peale meie olid ainult ühes lauas veel inimesed). Muu oli omalooming, tahtsin mõnel siia kogemata sattunud lugejal vererõhku tõsta.

Aga uus aasta tuleb ju teadagi uusaastalubadustega. Minu uusaastalubaduseks on olnud mitu aastat, et puhkan rohkem ja ei tõmble end trennis sõna otseses mõttes vigaseks. Olen suutnud neid enamvähem ka pidada, paar korda on käest ära läinud, aga ühtki suuremat vigastust sel aastal ei olnudki, ei füüsilises ega vaimses plaanis, kuigi mõned sündmused võtsid natukeseks tempot maha küll. Aga. Aga-aga-aga. Me ei saa üle ega ümber sellest elevandist siin ruumis. Ja ma ei räägi oma kõikuvast kaalust, te teate, millest ma räägin.

Kui sa ei viitsi postitust lugeda, vaata pilti ja rohkem polegi vaja.

Jah. See lõputöö.

Näete, mis seisus ma olen, ma ei suuda kirjutadagi seda sõna. Olen selline närakas, et ainuüksi sellele mõtleminegi ajab südame pahaks. 🥺 Aga ilmselgelt tuleks ka see uusaastalubaduste hulka suruda. Sügisel kutsuti mind ühele üritusele ajaplaneerimisest rääkima ja ma ei saanud nagunii minna ka, aga endal ka kripeldas, et no kuidas ma läheks, kui ise lõputöödki tehtud ei saa. Nii et tuleb elada nii, et järgmisel sügisel oleks, millest rääkida. Aga. Olen siin korduvalt alustada üritanud, aga seis on selline, et leian kogu aeg muid kohustusi, millega oleks hädasti vaja kiiremas korras tegeleda.

Üks päev üritasin end sundida sellega, et enne trenni teha ei tohi, kui olen tund aega lõputööle mõelnud. Lõppes see püha üritus sellega, et trenn jäi tegemata. 😀 Täna on esimene päev, mil ma PÄRISELT natukenegi suutsin mõelda sellele asjale. Ja ma tean isegi täpselt, milles asi on. Kui ma tean, mida teha, võin ma töötada, palju vaja, andke ainult ette. Aga praegu on olukord selline, et eelmine plaan kukkus läbi, uut ei ole ja enne juhendaja ukse taha kraapima minekut, peaksin ma ise uue otsima, sest ma olen teda liiga palju üle lasknud juba, et uuesti sinna katteta lubadusi andma minna. Ainus asi, mis mul kind of on, on andmekogu — ja selle peaks ka tegelikult uue otsima. Okei, raam on tegelikult ka.

Raamistik on siis see, et tahaks uurida mingeid andmeid masinõppe meetoditega. Esialgne andmekogu oli tuhande aasta jagu majandusandmeid Inglismaa Pangast (natuke tuleb alla kerida, et seda näha). Vaatasin neid numbreid ja ainus idee, mis mul selle põhjal tuli, oli “ennustada” nende andmete põhjal seda, millised faktorid mõjutavad migratsiooni. Aga see plaan kukkus läbi, sest pärast hulka tööd kevadsemestril selgus, et selle jaoks pole piisavalt label‘eid (väga ülevaatlikult võiks öelda, et label on tulp, millest see masin õpib; selleks, et saada head ennustust, peaks neid ikka tiba rohkem olema). Nii et minu variandid oleks kas leida rohkem label‘eid, mis tähendab, et leida sarnaseid andmekogusid Skandinaaviast või romaanikeelsetest riikidest (sest neis saan ma keeltest piisavalt aru, et päriselt midagi asjalikku teha materjalidega) ja suurendada töö skoopi, või leida täiesti uus teema (ükskõik kas sama andmekogu põhjal või leida ise ka uus andmekogu). Ma parema meelega tahaks täiesti uut teemat, sest olgem ausad, see esialgne teema ei ole ju NII huvitav – st see on kind of huvitav, aga migratsiooni on ju saja erineva nurga alt uuritud, mis ma ikka sealt teada saan.

Nii et ma palun taas teie abi. Sada korda on teist kasu olnud, andke nõu mulle. Milline oleks huvitav teema, mida sarnasel kombel masinõppega uurida annaks? Kust saada häid ideid? Kas peaksin pöörduma narkootikumide poole, et inspiratsiooni ammutada? Kas ka illegaalseid narkootikume annab kuidagi kuluaruandesse panna? Nii palju küsimusi.

feminismus · games

Kas alustame aastat feministlike teemadega?

Me nimelt lesisime terve esimese jaanuari laisalt diivanil (okei, ma tegelikult hangboardisin ka, aga muidu oli ikka üsna laisk päev) ja vaatasime ühe hooga järjest ära Queen’s Gambiti sarja. Üsna hea sari on, aga ma hakkasin mõtlema nende lingvistiliste konnotatsioonide peale. Lipugambiit poleks ju pooltki nii hea pealkiri, aga miks on eesti keeles lipp, aga kõigis romaani ja germaani keeltes, kus ma iial olen sattunud male kohta lugema, on selle vaste väga naiselik (vähemalt prantsuse, hispaania ja saksa keeles pole see kuninganna, vaid daam, kuigi siin peitub muidugi samuti vihje seisusele). Prantsuse keel on üldse huvitav, sest meie oda (ingliskeelne bishop) on neil fou, mis tähendab … hullumeelset.

Aga see kõik vastandub siiski väga selgelt venelastele, sest olete ehk märganud, et vene keeles ei ole lipp karoleva, vaid on ferz, mis tuleb otse algallikast ehk farsi keelest (okei, ma pean ühe pärslasega korterit jagama, nii et me teeme kõik koos nägu praegu, et me keegi pole kuulnudki, et pärslased chaturanga Indiast varastasid). Ferzin ei tähenda kuningannat, vaid nõuandjat. Tollal ilmselt ei tulnud keegi selle pealegi, et tähtsaid nuppe kuidagi naissooga seostada ning ka venelased ei hakanud siin mingit omaalgatust tegema. Prantslastel sai sellest fierce->fierge->vierge, millest dame oli juba loogiline jätk. Ida-Rooma keisririik oli esimene koht, kus sellest kuninganna tehti ning sealt liikus see mujale edasi.

Mis muidugi viib meid kohe järgmise teema juurde – VÄGA paljud mängijad (ERITI vene mängijad) on siiani seisukohal, et naiste aju lihtsalt ei ole selline, millega males tippu jõuda. Garri Kasparov ja Judit Polgar ajasid alles eelmise aasta (2020) oktoobris omavahel juttu ning muidugi torkas Judit kohe esimese asjana midagi selle kohta, kuidas Kasparov vaatas kunagi tema mängu ning ütles hiljem ajakirjanikele, et ta on fenomenaalne mängija, aga maailmameistriks muidugi ei saa, sest no naiste aju. Kasparov on veel praegugi seisukohal, et no ta ei eksinud ju, sest Judit on küll TEDA võitnud (räägitakse, et tookord põgenes ta võistluselt tagaukse kaudu, et ajakirjanikke vältida, sest ta oli korduvalt öelnud, et ta ei kaota iial naisterahvale, nii et oi seda häbi), aga maailma mastaabis on tema kõrgeim koht siiski olnud “kõigest” kaheksas. Mis on muidugi selles mõttes tõsi, et nii on – aga ei maksa unustada, et see “kõigest kaheksas” võitis siiski Kasparovit, kes oli tollal esimene. Ta võitis VALITSEVAT MAAILMAMEISTRIT.

Judit oli muidugi üldse täielik imelaps. Kui ta 15aastaselt suurmeistri tiitli sai, oli ta noorim inimene, kes maailmas selle au pälvinud on (kuniks Karjakin kõigest 12aastaselt sama tegi – praegune maailmameister Magnus on Karjakiniga ühevanune, aga suurmeistriks sai alles 13aastaselt). Praegu on males saja parima hulgas ainult üks naine, Yifan Hou, ning eks aeg näitab, kas tal on lootust kunagi kas või esimese viiekümne hulka jõuda. Igatahes selle pika jutu mõte oli, et 60ndad olid VÄGA seksistlikud. Ajakirjanikud oleksid muidugi sillas olnud, mõned sõbrad oleksid kindlasti toetanud, aga üldine foon EI OLEKS nii üheselt positiivne olnud. Nagu kamoon, me räägime 60ndatest, 67 oli see aasta, mil mehed üritasid füüsiliselt takistada esimest naissoost maratonijooksjat, sest mis mõttes mingi lits arvab, et ta hakkab meestega koos JOOKSMA.

Polgarist olen ma siin blogiski mitu korda rääkinud seoses nature/nurture vaidlusega. Nimelt on maailma parim naismaletaja meieni jõudnud põhimõtteliselt sotsiaalse eksperimendi tulemusel. Tema isa pani ajalehte kuulutuse, et otsib naist, kellega koos lapsi saada, et neist geeniusi kasvatada. Mingi õpetaja vastas, nad said kolm tütart ning kasvatasidki neist … kui mitte geeniused, siis vähemalt väga edukad naised. Judit räägib küll koos ungari keelega kõigest viit keelt (sh esperantot), aga tema õde Susan näiteks räägib seitset. Susan ja Sofia on samuti suurmeistrid ja Judit on öelnud, et tegelikult oli Susza males temast andekam, aga ei viitsinud nii palju õppida. Teate küll, vana hea hard work beats talent unless talent works hard. Nii et Judit võistles lõpuks kogu aeg meeste arvestuses, öeldes, et muidu pole tal kellegagi mängida. Igatahes töötab ta nüüd muuhulgas ka maleõpetajana ja üks asi, mille tema selles eespool lingitud intervjuus välja tõi, on see, et ta näeb oma igapäevatöös naisõpilastega seda, et õpetaja (tema) ja vanemate ootused lapse saavutustele on kardinaalselt erinevad, samas kui poiste puhul see nii pole.

See puudutab muidugi ka mustanahalisi. Sarjas oli üks stseen, kus ma märkasin, et mustanahaline noormees kummardus teistega koos malelaua kohale. Tehniliselt oleks see muidugi võimalik olnud, mõnes väga eesrindlikus kohas nagu Chicago või New York. Enamikes osariikides oli kuuekümnendatel veel jätkuvalt maleklubide reeglites kirjas, et need on mõeldud valgetele inimestele. Esimene mustanahaline suurmeister sündis alles 1966. aastal ja sattus malet mängima, kui ta 12aastaselt Jamaikalt New Yorki kolis.

Guugeldasin ekstra. Tegelikult oli tõesti üks muljetavaldav mustanahaline mängija USAs juba 19. sajandil – doktor James Smith McCune. Aga siin on see konks, et ta sündis orjana ja kuigi orjandus kaotati New Yorgis, kui ta teismeline oli, oli USA jätkuvalt (või juba siis?) nii tagurlik, et ega ta arstiks ka USAs ei saanud, vaid pidi selleks Glasgows ülikoolis käima. Nii et mina saan küll aru, miks mustanahalised tollal ainult amatöörvõistlusi võitsid, neid ei lastudki kuskile mujale. No ja kui meil juba see nature vs nurture mainitud sai, siis praegugi on maailmas ainult kolm mustanahalist suurmeistrit (neist üks naine). Neist viimase aja nimekaim on ilmselt Pontus Carlsson, kes sündis Kolumbias, kaotas oma pere ja juhtumisi adopteeris ta Rootsi paar, kus pereisa oli endine Rootsi maleföderatsiooni president. Paneb ikka mõtlema küll, kui palju sõltub lihtsalt sellest, millisesse keskkonda sa satud. Seda enam, et päris kõrgele tasemele jõudmine eeldab muuhulgas ka seda, et sul on raha, et mitte tööl käia, vaid kodus õppida.

Kuigi see on vist paslik moment, et tunnistada, et ma tegelikult tunnen ka ühte inimest, kes JÄLESTAB malet, sest teda sunniti väikse poisina suurmeistrist onu juures maletundides käima. 😀 Ja tema on inimene, kel kõigi väliste kriteeriumite järgi peaks maleks annet olema, hea matemaatiline mõtlemine, hea programmeerija jne, aga see dressuur oli talle liig, nii et enam ei taha malet näha ka. Ja parim mängija minu isiklikust tutvusringkonnast on selline, kelle ma pidin programmeerimiskursusest läbi aitama, matemaatikat ta vihkab, aga lihtsalt vahepeal oli tal liiga palju vaba aega käes, nii et lihtsalt mängiski päevade kaupa. Aga noh, tema on muidugi suurmeistritest valgusaastate kaugusel, lihtsalt tavamängija kohta Väga Hea Mängija.

Igatahes hea sari on, soovitan kõigile. Seda enam, et saab kõik osad korraga ära vaadata, ei usu, et seal teine hooaeg tuleb. Raamat, mille põhjal see tehti, sai ju otsa. Naljakas oli, et minule meeldis seal sarjas kõik väga, ilus kujundikeel jne, aga malemänge endid ma väga põhjalikult ei jälginud. Aga kui Magnus Carlseni käest küsiti, mida ta sellest sarjast arvab, rääkis ta kohe õhinal, kui äge see kõige viimane mäng oli ning kuidas ta kohe mõtles, mis seal see parim käik võiks olla jne jne. 😀 No umbes nii, nagu algaja ronija, mina ja elukutseline vaataksime kõik ühte ja seda sama seina TÄIESTI erineva pilguga.