Meil on juba ammu kombeks jaanuari lõpus või veebruari alguses teha üks väike ronitripp kuskile soojemasse kohta, nii et ega seegi aasta erand ei ole. Pandeemia pandeemiaks, kõlbab presidendil Alpides käia, kõlbab ka minul lõuna poole ronima minna! Aga kuna me oleme siiski vastutustundlikud inimesed, siis sel aastal planeerisime reisi teatavate mööndustega, seda enam, et mitmed meie tavalistest talvistest sihtkohtadest on hetkel siiski kas turistidele täiesti suletud või karmide reeglitega. Õnneks tõesti on nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Nii et hiljuti pakkisin ma oma kotid, istusin autosse ja asusin lõuna poole teele. Ei võtnud enne hoogu mahagi, kui Tartu silt paistis*. Mõnes mõttes oli natuke luksuslikum reis kui tavaliselt, ööbisin hotellis EMME, kolm korda päevas küsiti, kas mul on ikka kõht täis ja kas ma tahaksin ehk veel midagi (vastusteks on jah ja jah … mmm, kaneelisaiad). Soe oli ka, Tallinnast vähemalt kaks kraadi kindlasti soojem. No ja kui vanemate juures ei viitsi sauna kütta, siis uues Ronminnis on see ometi niigi soe. Või mis saun, Ronminn ise on ka soe — kui oled harjunud Tallinna kõleda halliga, siis see, et järsku kannatab ka lühikeste käistega trenni teha, on väga meeldiv üllatus. Uue halli avamise puhul oli ka ronimisfestival (kestab tegelikult selle nädala lõpuni, minge ka), mis tähendas, et kui paned oma ronitud rajad internetis kirja, võid loosiauhindu võita. Mulle auhinnad väga meeldivad, eriti need, kus ei pea ilmtingimata teistest parem olema! Nii et loomulikult käisin ma iga päev seal ja üritasin ikka midagi kirja saada.
Ehk siis jah, nagu oskasite ilmselt arvata, reisisin Tartusse, sest siin avati uus ronihall. Oli siin vaidlust, kas ta on siis Baltikumi suurim või mitte, ja sain teada, et Leedus on küll üks, mis on tiba suurem, aga see pole tehniliselt ainult boulderhall. Nii et ma ei valetanud, praegu veel on see tõesti Baltikumi Biggest and Baddest (nagu Bad Bitch, eks ole, mitte nagu halb). Ja see tõesti on NII mõnusalt suur, et siin on igale tasemele midagi. Minul oli seal nädalaks ajaks tegemist, nii et kogu aeg proovid midagi uut. Kohe uksest sisse astudes on paremat kätt nö lastesein, kus lapsed ja algajad natuke lihtsamaid asju saavad proovida. Vasakut kätt on traditsiooniline Moonboard. Ei, valetan, see pole traditsiooniline, sest see on igati moodne ja arukas — valid ekraanilt raja, mida tahad ronida, ja LED-lambid näitavad, milliseid nukke võtta. Nagu täiesti ulme. Lisaks on siis hulk erineva kaldega seinu, positiivsest kaldest kuni väga negatiivse koopani välja. Mul paar tuttavat kurtsid, et raskemad rajad kui Tallinnas, aga minu tase tundus küll enamvähem sama.
Selles mõttes oli ronimisfestival üsna heaks indikaatoriks, et seal ei saanud punkte mitte raja ametliku raskuse järgi, vaid reaalse raskuse järgi – ehk siis mida vähem inimesi mingi raja ära on roninud, seda rohkem punkte see annab. Nii et seal kollaste pükstega pildil olin mina imelik, sest ma sain teise katsega tehtud taustal oleva sinise V4, aga mitte ühtki v3, samas kui internetist on näha, et teised ronisid neid V3 radu hulga rohkem ja V4 oli siiski nende jaoks raskem. Ehk siis hindamissüsteem igati kooskõlas inimeste reaalsete võimetega. Aga näiteks selles koopas, mis siit videost näha, ronisid pea kõik (sh mina) ära V3 rajad, aga seda lillat V2 rada, mille pealt minagi praegu kukun, roniti vähem. Ehk ei pea oleme Einstein, et järeldada, et ka objektiivselt oli see V2 raskem kui need V3 rajad. Mis ei tähenda sugugi, et rajad oleks halvasti keeratud, rajakeeramine lihtsalt ongi subjektiivne, eelkõige tahtsin sellega rõhutada seda, et kui sulle on mõni V2 raske, ei tähenda see, et sa peaksid V3 või isegi V4 proovimata jätma. Isegi kui sa neid ära ei roni, võid sealt ikka palju õppida.
Kui seda luges mõni Tartu elanik, kes tahaks elus esimest korda ronimist proovida, siis olete õnnega koos, sest ma viisin sinna muidugi ka hulga sõpru-sugulasi, kes teadsid ronimisest varem ainult minu suu läbi. Nii et panen rahva hüvanguks siia kirja, kuidas esmakordsete katsetajate kogemus oli.
Kahel algklassilapsel oli lõbus, ukerdasid ja naersid, aga ma pean ütlema, et neil tuli vähemalt pool rõõmust ringijooksmisest. Mina ei tea, kuidas selles vanuses lapsi motiveeritakse. Väiksematele me paneme nukkide peale mänguasjad ja nad lähevad neid ära tooma, seitsmestele peaks vist juba huulepulga panema või midagi? Igatahes nad nautisid seda, aga lapsed lõbutsevad ikkagi teisiti kui täiskasvanud. Näiteks värviradadest ei olnud nad otseselt huvitatud. Või siis ehk tahtsid enne natuke kindlamat tunnet kätte saada, sest kui me ühel hetkel algajate seinalt** edasi liikusime, siis pildil olev punane V1 meeldis neile väga. Aplaus Priidule, kes selle keeras, sest see on üldse tore rada, meeldis mitte ainult lastele, vaid ka emale (ja mulle, aga ma ju lubasin, et ükskord elus kaks lõiku räägin muust peale iseenda).
Empsil (naljakas nii öelda endavanuse kohta) oli ka värviradadel hulga lõbusam, aga tal on ronimiseks ka üsna head eeldused. Esiteks on ta üsna heas füüsilises vormis ja teiseks on tal ronimiseks väga sobiv analüütiline mõtlemine. Üks neist, kes kindlasti areneks ronimises väga kiiresti, kahju kohe, et ta südame juba rannatennisele ära lubanud on. Ilus on lihtsalt vaadata, kui inimene on esimest korda trennis, aga on KOHE võimeline ise enda vigu analüüsima ja mõtlema, mida teisiti saaks teha. Ma ei taha nüüd siin sugude põhjal stereotüpiseerida (ütleb ta ja hakkab just seda tegema), aga kui tugev mees esimeses trennis alla kukub, siis ta üldiselt ei mõtle, vaid jookseb veel kolm korda peaga vastu seina, et vaadata, kas saab ehk kuidagi toore jõuga üles (ja tihti saabki). Need, kel jõudu nii palju raisata ei ole, võtavad hetke mõtlemiseks ja üritavad arukamalt toppi jõuda. Selles mõttes oli vähemalt minu meelest väga õnnestunud trenn, et oli väga palju radu, mida ta otsekohe tehtud ei saanud, aga kus ta iga katsega kaugemale jõudis. Mitme puhul suisa toppigi, aga ronimise võlu ei seisne ju selles, et “jess, ma jõudsin tippu”, vaid selles, et “jess, ma alguses ei osanud/jaksanud/julgenud/taibanud, aga siis mõtlesin välja, kuidas paremini teha”. Kui poleks alguses raske, poleks ka seda eneseületusetunnet. Igatahes tundub, et tennis on hea stardipunkt, sest erinevalt mu järgmisest külalisest ei tulnud TEMA mulle järgmisel päeval kurtma, et kõik valutab. 😀
Nimelt viisin ma ronima ka ühe meessoost sõbra, kes käib küll jõusaalis, aga muidu funktsionaalselt väga palju oma keha ei kasuta, istub eelkõige arvuti taga. Ei saa öelda, et ta nüüd megahalvas vormis oleks, aga jõusaal lihtsalt ei anna sulle kunagi sellist oma keha liigutamiseks vajalikku jõudu nagu mis tahes asi, kus sa päriselt seda keha kasutad. Nii et see sõber kirjutas mulle juba õhtul teki alt, et öelda, et imelikud kohad valutavad, nii et ma võiks hommikul kontrollida, kas ta ikka on elus. Mis tuletab meelde, et ega ma seda tegelikult ei teinud … Oodake, ma käin korra ära.
Jah, tagasi, kõik on hästi. Teine koht, kus naistel on üldiselt eelis, on painduvus. Ja ma ei räägi siin ainult jalgadest, näiteks on üks Reeda tehtud valge V1 (ma ei tea, kes selle ühe peale greidis, sest no ei ole see V1 ja esialgne 2 passis sinna hulga rohkem), mida Katu alustas nagu nalja, aga see noormees ei suutnud seal algasenditki võtta, sest ta sai küll mõlemad jalad paika, aga ei suutnud siis puusi piisavalt seina lähedal hoida, et vasakut kätt ka käenukile viia. Naistel kipuvad lahtisemad puusad olema, saab need kenasti vastu seina suruda. Samas kui meestel on tavaliselt muidugi parem siruulatus ja rohkem toorest jõudu. Aga tundub, et poisil võttis hamba verele, sest ta kirjutas mulle hiljem, et ta arvab, et “selle rohelise” peal tuleb lihtsalt parem jalg paremini paika saada ja siis saab edasi küll.
Nii et minge ja proovige, äkki erinevalt minust saate ka mõne video, kus te EI KUKU näoli maha. Ma tegelikult isegi “oma” algajatest sain selliseid, aga neid tundub kuidagi kohatu jagada, peate mu sõnu uskuma. Igatahes on seal valikut küllaga ja inimesed on sõbralikud, nii et soovitan soojalt. Ainult arvestage sellega, et pilet tuleb internetist osta ja siis saab hiljem telefoniga ukse lahti teha.
* Kui sa oled politseinik, siis tegelikult järgisin ma kõiki piirkiirusega seotud reegleid väga kuulekalt. Või mis järgisin, ma polnud ise rooliski! Autogi polnud minu oma! Ma ei raatsinud talverehve osta, nii et see ootab garaažis kevadet.
** Algajate sein on minu meelest selles mõttes eksitav, et paar sealset rada on algajatele ikka VÄGA rasked. Ühte oranži V2 rada ma ei saanudki tehtud. Okei, siin randmevigastus ka ei lasknud suruda nii palju, kui oleks vaja olnud, aga see oli lühematele ikka raske ka. Üks teine V2 oli selline, kus vahepeal ripud käte otsas ja liigutad end kuskile, mis on selle raskusastme kohta muidu normaalne, aga ma ei paneks seda algajate seinale. Nii et kui lähete proovima ja isegi algajate sein raske tundub, siis ärge heituge, vaid minge ja otsige lihtsalt mujalt roheliste siltidega algavaid radu ja võite väga meeldivalt üllatuda.
Pärdikute päevaraamat 