Me nimelt lesisime terve esimese jaanuari laisalt diivanil (okei, ma tegelikult hangboardisin ka, aga muidu oli ikka üsna laisk päev) ja vaatasime ühe hooga järjest ära Queen’s Gambiti sarja. Üsna hea sari on, aga ma hakkasin mõtlema nende lingvistiliste konnotatsioonide peale. Lipugambiit poleks ju pooltki nii hea pealkiri, aga miks on eesti keeles lipp, aga kõigis romaani ja germaani keeltes, kus ma iial olen sattunud male kohta lugema, on selle vaste väga naiselik (vähemalt prantsuse, hispaania ja saksa keeles pole see kuninganna, vaid daam, kuigi siin peitub muidugi samuti vihje seisusele). Prantsuse keel on üldse huvitav, sest meie oda (ingliskeelne bishop) on neil fou, mis tähendab … hullumeelset.
Aga see kõik vastandub siiski väga selgelt venelastele, sest olete ehk märganud, et vene keeles ei ole lipp karoleva, vaid on ferz, mis tuleb otse algallikast ehk farsi keelest (okei, ma pean ühe pärslasega korterit jagama, nii et me teeme kõik koos nägu praegu, et me keegi pole kuulnudki, et pärslased chaturanga Indiast varastasid). Ferzin ei tähenda kuningannat, vaid nõuandjat. Tollal ilmselt ei tulnud keegi selle pealegi, et tähtsaid nuppe kuidagi naissooga seostada ning ka venelased ei hakanud siin mingit omaalgatust tegema. Prantslastel sai sellest fierce->fierge->vierge, millest dame oli juba loogiline jätk. Ida-Rooma keisririik oli esimene koht, kus sellest kuninganna tehti ning sealt liikus see mujale edasi.
Mis muidugi viib meid kohe järgmise teema juurde – VÄGA paljud mängijad (ERITI vene mängijad) on siiani seisukohal, et naiste aju lihtsalt ei ole selline, millega males tippu jõuda. Garri Kasparov ja Judit Polgar ajasid alles eelmise aasta (2020) oktoobris omavahel juttu ning muidugi torkas Judit kohe esimese asjana midagi selle kohta, kuidas Kasparov vaatas kunagi tema mängu ning ütles hiljem ajakirjanikele, et ta on fenomenaalne mängija, aga maailmameistriks muidugi ei saa, sest no naiste aju. Kasparov on veel praegugi seisukohal, et no ta ei eksinud ju, sest Judit on küll TEDA võitnud (räägitakse, et tookord põgenes ta võistluselt tagaukse kaudu, et ajakirjanikke vältida, sest ta oli korduvalt öelnud, et ta ei kaota iial naisterahvale, nii et oi seda häbi), aga maailma mastaabis on tema kõrgeim koht siiski olnud “kõigest” kaheksas. Mis on muidugi selles mõttes tõsi, et nii on – aga ei maksa unustada, et see “kõigest kaheksas” võitis siiski Kasparovit, kes oli tollal esimene. Ta võitis VALITSEVAT MAAILMAMEISTRIT.
Judit oli muidugi üldse täielik imelaps. Kui ta 15aastaselt suurmeistri tiitli sai, oli ta noorim inimene, kes maailmas selle au pälvinud on (kuniks Karjakin kõigest 12aastaselt sama tegi – praegune maailmameister Magnus on Karjakiniga ühevanune, aga suurmeistriks sai alles 13aastaselt). Praegu on males saja parima hulgas ainult üks naine, Yifan Hou, ning eks aeg näitab, kas tal on lootust kunagi kas või esimese viiekümne hulka jõuda. Igatahes selle pika jutu mõte oli, et 60ndad olid VÄGA seksistlikud. Ajakirjanikud oleksid muidugi sillas olnud, mõned sõbrad oleksid kindlasti toetanud, aga üldine foon EI OLEKS nii üheselt positiivne olnud. Nagu kamoon, me räägime 60ndatest, 67 oli see aasta, mil mehed üritasid füüsiliselt takistada esimest naissoost maratonijooksjat, sest mis mõttes mingi lits arvab, et ta hakkab meestega koos JOOKSMA.
Polgarist olen ma siin blogiski mitu korda rääkinud seoses nature/nurture vaidlusega. Nimelt on maailma parim naismaletaja meieni jõudnud põhimõtteliselt sotsiaalse eksperimendi tulemusel. Tema isa pani ajalehte kuulutuse, et otsib naist, kellega koos lapsi saada, et neist geeniusi kasvatada. Mingi õpetaja vastas, nad said kolm tütart ning kasvatasidki neist … kui mitte geeniused, siis vähemalt väga edukad naised. Judit räägib küll koos ungari keelega kõigest viit keelt (sh esperantot), aga tema õde Susan näiteks räägib seitset. Susan ja Sofia on samuti suurmeistrid ja Judit on öelnud, et tegelikult oli Susza males temast andekam, aga ei viitsinud nii palju õppida. Teate küll, vana hea hard work beats talent unless talent works hard. Nii et Judit võistles lõpuks kogu aeg meeste arvestuses, öeldes, et muidu pole tal kellegagi mängida. Igatahes töötab ta nüüd muuhulgas ka maleõpetajana ja üks asi, mille tema selles eespool lingitud intervjuus välja tõi, on see, et ta näeb oma igapäevatöös naisõpilastega seda, et õpetaja (tema) ja vanemate ootused lapse saavutustele on kardinaalselt erinevad, samas kui poiste puhul see nii pole.
See puudutab muidugi ka mustanahalisi. Sarjas oli üks stseen, kus ma märkasin, et mustanahaline noormees kummardus teistega koos malelaua kohale. Tehniliselt oleks see muidugi võimalik olnud, mõnes väga eesrindlikus kohas nagu Chicago või New York. Enamikes osariikides oli kuuekümnendatel veel jätkuvalt maleklubide reeglites kirjas, et need on mõeldud valgetele inimestele. Esimene mustanahaline suurmeister sündis alles 1966. aastal ja sattus malet mängima, kui ta 12aastaselt Jamaikalt New Yorki kolis.
Guugeldasin ekstra. Tegelikult oli tõesti üks muljetavaldav mustanahaline mängija USAs juba 19. sajandil – doktor James Smith McCune. Aga siin on see konks, et ta sündis orjana ja kuigi orjandus kaotati New Yorgis, kui ta teismeline oli, oli USA jätkuvalt (või juba siis?) nii tagurlik, et ega ta arstiks ka USAs ei saanud, vaid pidi selleks Glasgows ülikoolis käima. Nii et mina saan küll aru, miks mustanahalised tollal ainult amatöörvõistlusi võitsid, neid ei lastudki kuskile mujale. No ja kui meil juba see nature vs nurture mainitud sai, siis praegugi on maailmas ainult kolm mustanahalist suurmeistrit (neist üks naine). Neist viimase aja nimekaim on ilmselt Pontus Carlsson, kes sündis Kolumbias, kaotas oma pere ja juhtumisi adopteeris ta Rootsi paar, kus pereisa oli endine Rootsi maleföderatsiooni president. Paneb ikka mõtlema küll, kui palju sõltub lihtsalt sellest, millisesse keskkonda sa satud. Seda enam, et päris kõrgele tasemele jõudmine eeldab muuhulgas ka seda, et sul on raha, et mitte tööl käia, vaid kodus õppida.
Kuigi see on vist paslik moment, et tunnistada, et ma tegelikult tunnen ka ühte inimest, kes JÄLESTAB malet, sest teda sunniti väikse poisina suurmeistrist onu juures maletundides käima. 😀 Ja tema on inimene, kel kõigi väliste kriteeriumite järgi peaks maleks annet olema, hea matemaatiline mõtlemine, hea programmeerija jne, aga see dressuur oli talle liig, nii et enam ei taha malet näha ka. Ja parim mängija minu isiklikust tutvusringkonnast on selline, kelle ma pidin programmeerimiskursusest läbi aitama, matemaatikat ta vihkab, aga lihtsalt vahepeal oli tal liiga palju vaba aega käes, nii et lihtsalt mängiski päevade kaupa. Aga noh, tema on muidugi suurmeistritest valgusaastate kaugusel, lihtsalt tavamängija kohta Väga Hea Mängija.
Igatahes hea sari on, soovitan kõigile. Seda enam, et saab kõik osad korraga ära vaadata, ei usu, et seal teine hooaeg tuleb. Raamat, mille põhjal see tehti, sai ju otsa. Naljakas oli, et minule meeldis seal sarjas kõik väga, ilus kujundikeel jne, aga malemänge endid ma väga põhjalikult ei jälginud. Aga kui Magnus Carlseni käest küsiti, mida ta sellest sarjast arvab, rääkis ta kohe õhinal, kui äge see kõige viimane mäng oli ning kuidas ta kohe mõtles, mis seal see parim käik võiks olla jne jne. 😀 No umbes nii, nagu algaja ronija, mina ja elukutseline vaataksime kõik ühte ja seda sama seina TÄIESTI erineva pilguga.
Pärdikute päevaraamat 
Ma TÕESTI loodan, et coroonaviiruse tõttu maailm tagasi yleeelmisse sajandisse ei tõtta. Malemäng on yks indikaatoritest, et võrdõigusliku ja empaatilise maailmani on veel pikad aastad ja palju naiste laipu.
Kooliajal olin väikese ääremaakooli paremaid malemängijaid PEALE isegi keskpäraseid POISSE, aga malet jälestan sellepärast, et võistluste ajal poisid käisid yksteist aitamas, et eitedele pähe teha ja litad paika panna (nii väljendutigi), aga tydrukud pidid korralikult ise mängima. Minu viimane võistlus lõppeski sellega, et panin pettumusest kangete sõrmedega nupu käest ära ja astusin kangete jalgadega poole pealt minema – ja ma olin ju tänu kodupeksule väga sõnakuulelik ja alandlik laps, lihtsalt toimuv yletas minu jaoks igasugused piirid. Osavõtudiplom lendas ahju. Kuna mujal maailmas asjad kuuldavasti sama ätituudiga käis…vad, siis ma jätkan male põlgamisega muutusteta. Vähe on asju, mida nõukaajal täis s.ttuda ei osatud, hiljem ma lihtsalt olin piisavalt iseseisev ja vältisin inimkonda. 😁😁
“Fou” nimi tuleb tõenäoliselt sarnasusest narrimütsiga (eesti keeles on “narr” põhiliselt selle õukonnaameti nimi, aga prantsuse keeles on selgemalt näha mälestus sellest, et sellesse ametisse võetigi tihti intellektipuude või vaimsete häiretega inimesi).
(mõtlen nüüd kõrvalteemal, kas hullus kui karjäärivõimalus – koos oma privileegidega, st kõrgemalseisja kallal suud pruukida – on ise mälestus šamaanihaigustest. noh, et mingid haigused võivad olla märgiks sidemest teispoolsusega.)
Jah, kõlab loogiliselt.
Samal ajal päris maailmas (Kopli tänav 98):
https://www.tkak.ee/majutus/lihtsad-torutood-naistele-2
Vt ka: “Manjana saab käskkirja”.
Malenuppude nimetuste taust oli tõepoolest hariv. Ma pole kunagi selle üle sügavalt juurelnud, miks lippu justnimelt lipuks nimetatakse. Pragmaatikule olulisemaks, et lipuga sai lihtsamini laual ringi liikuda ja vastase nuppe maha lüüa 😀
Mustanahaliste, asiaatide, valgete, … igasugu gruppide puhul tuleb tugevalt mängu ka kultuuriline tagapõhi, miks nad ühe või teise alaga tegelevad või mitte. Näiteks kossus on mustad ülekaalukalt kõigist teistest edukamad aga jäähokis võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Minu arvamus on, et maailmatasemel edukus ükskõik mis alal nõuab nii harvaesinevaid eeldusi kui harvaesinevat töövõimet, ainult ühe või teisega tippu ei saa, isegi mitte esimese 100 hulka.
Ja kasvamist õiges perekonnas.