Lihtne nipp Rentsi moodi — ole lihtsalt hästi loll ja/või hajameelne. Ma nimelt käisin esimest korda selle aastanumbri sees tööl. Selgus, et isiklikul läpakal on aku katki ja seda ei tohiks kasutada, kuni uus kohale jõuab*, nii et pidin töö juurde minema, sest tööläpakas oli seal. Igatahes see oli siis hommikune jalutuskäik, jalutasin ca 30 minutit tööle. Ja jumal hoia, ma isegi ei mäletanud, kui kulukas tööl käimine on. Mul kulus kaheksa eurot. Kodus muna praadida ja ise piima kohvi peale kallata on tunduvalt odavam. Meil küll on tööl kohvimasin, aga mul oli hommikul kiire, sest üks kolleeg juba mitmendat päeva ootas minu taga. See on muidugi tööl käimise teine miinus, peab varem ärkama ja ikka on kiire. (Kolmas miinus on ilmselt see, et kaasnevad teatud arbitraarsed reeglid, nagu see, et võiks ju juukseid kammida, aga keegi vähemalt otse näkku ei küsinud, miks ma selline välja näen, nii et mind ei huvita.)
Miks see kolleeg minu taga ootas? Sest tavaliselt on mul selline töö, et teised kirjutavad igasuguseid asju, mina parandan. Seekord anti mulle aga ülesandeks ise kirjutada ja boože moi, kui keeruline see oli ja kui palju see aega võttis! Kas teie teadsite, et teiste vigu parandada ja neid kritiseerida on hulga lihtsam, kui ise teha? Ma vist ikka jään targutamise juurde, see istub mulle paremini. Ja teiseks on meil kind of nagu miski kodu välja valitud või nii, nii et sel nädalal kulus üle mõistuse palju aega ära pankade vahel jooksmisele, hindaja orgunnimisele ja lihtsalt närveerimisele. Seega on mul hetkel üks äärmiselt töörohke nädalavahetus ees, sest eile tuli ka ootamatult palju tööd peale, aga tahaks esmaspäeva puhta lehega alustada. Selle pärast ma hetkel siin teengi ei teegi tööd, vaid kirjutan hoopis teile postitust.
Kuhu me jäimegi? Aeroobne trenn? Nojah, mul oli vaja pärast tööpäeva käia veel kohvipoes ube ostmas. Tavaliselt käib seal mees, sest tema tramvaitab, aga no strong and independent woman, eks ole. Mäletasin, et see on kohe trammipeatuse juures, ja mõtlesin, et küll ma selle üles leian. Tõsi küll, selles ma enam nii kindel ei olnud, MILLISE trammipeatuse juures. Arvasin ekslikult, et töö juurest kohe järgmises trammipeatuses, nii et hakkasin aga rahumeeli jalutama. Ei olnud, nii et jalutasin ja jalutasin, kuni jõudsin juba Vabaduse väljakust veel 500 meetri jagu mööda, enne kui oli päris selge, et sellest poest oleme me nüüd möödas. Otsisin internetist poe nime välja, jalutasin tagasi … ja avastasin, et mööda jalutasin ma selle pärast, et kõik aknad olid pimedad, pood kinni, aknakatted all ja väljas silt, et nad sulgesid varem. Ja saigi pooletunnisest jalutuskäigust kõpsti tunnine! Tundsin kohe, nagu oleks trenni teinud, nii et peaaegu võiks siin mingi kaalulangetuspostitus olla, aga … Tõele au andes jalutasin sealt otse kebabi ostma. Time well spent.
Aga okei. VANNUN, et nüüd hakkan päriselt tööle. Mul on vaja esmaspäevaks veel … kaheksa???
KAHEKSA. Mul on vaja esmaspäevaks veel kaheksa asja ära teha. Nii et hakkame aga hagu andma.
* Pean taas kord tõdema, et hea, kui mees ilmaasjadest midagi jagab, sest mina vaatasin lihtsalt, et touchpadi serv on lahti tulnud, mis seal ikka. Tema oli see, kes märkas ja ütles, et see serv ei tule ilmaasjata lahti, vaid ilmselt on aku seal all “paiste läinud”. Mis, nagu selgus, kipub selle konkreetse mudeliga tõesti juhtuma.
Pärdikute päevaraamat 