Lihtne nipp Rentsi moodi — ole lihtsalt hästi loll ja/või hajameelne. Ma nimelt käisin esimest korda selle aastanumbri sees tööl. Selgus, et isiklikul läpakal on aku katki ja seda ei tohiks kasutada, kuni uus kohale jõuab*, nii et pidin töö juurde minema, sest tööläpakas oli seal. Igatahes see oli siis hommikune jalutuskäik, jalutasin ca 30 minutit tööle. Ja jumal hoia, ma isegi ei mäletanud, kui kulukas tööl käimine on. Mul kulus kaheksa eurot. Kodus muna praadida ja ise piima kohvi peale kallata on tunduvalt odavam. Meil küll on tööl kohvimasin, aga mul oli hommikul kiire, sest üks kolleeg juba mitmendat päeva ootas minu taga. See on muidugi tööl käimise teine miinus, peab varem ärkama ja ikka on kiire. (Kolmas miinus on ilmselt see, et kaasnevad teatud arbitraarsed reeglid, nagu see, et võiks ju juukseid kammida, aga keegi vähemalt otse näkku ei küsinud, miks ma selline välja näen, nii et mind ei huvita.)
Miks see kolleeg minu taga ootas? Sest tavaliselt on mul selline töö, et teised kirjutavad igasuguseid asju, mina parandan. Seekord anti mulle aga ülesandeks ise kirjutada ja boože moi, kui keeruline see oli ja kui palju see aega võttis! Kas teie teadsite, et teiste vigu parandada ja neid kritiseerida on hulga lihtsam, kui ise teha? Ma vist ikka jään targutamise juurde, see istub mulle paremini. Ja teiseks on meil kind of nagu miski kodu välja valitud või nii, nii et sel nädalal kulus üle mõistuse palju aega ära pankade vahel jooksmisele, hindaja orgunnimisele ja lihtsalt närveerimisele. Seega on mul hetkel üks äärmiselt töörohke nädalavahetus ees, sest eile tuli ka ootamatult palju tööd peale, aga tahaks esmaspäeva puhta lehega alustada. Selle pärast ma hetkel siin teengi ei teegi tööd, vaid kirjutan hoopis teile postitust.
Kuhu me jäimegi? Aeroobne trenn? Nojah, mul oli vaja pärast tööpäeva käia veel kohvipoes ube ostmas. Tavaliselt käib seal mees, sest tema tramvaitab, aga no strong and independent woman, eks ole. Mäletasin, et see on kohe trammipeatuse juures, ja mõtlesin, et küll ma selle üles leian. Tõsi küll, selles ma enam nii kindel ei olnud, MILLISE trammipeatuse juures. Arvasin ekslikult, et töö juurest kohe järgmises trammipeatuses, nii et hakkasin aga rahumeeli jalutama. Ei olnud, nii et jalutasin ja jalutasin, kuni jõudsin juba Vabaduse väljakust veel 500 meetri jagu mööda, enne kui oli päris selge, et sellest poest oleme me nüüd möödas. Otsisin internetist poe nime välja, jalutasin tagasi … ja avastasin, et mööda jalutasin ma selle pärast, et kõik aknad olid pimedad, pood kinni, aknakatted all ja väljas silt, et nad sulgesid varem. Ja saigi pooletunnisest jalutuskäigust kõpsti tunnine! Tundsin kohe, nagu oleks trenni teinud, nii et peaaegu võiks siin mingi kaalulangetuspostitus olla, aga … Tõele au andes jalutasin sealt otse kebabi ostma. Time well spent.
Aga okei. VANNUN, et nüüd hakkan päriselt tööle. Mul on vaja esmaspäevaks veel … kaheksa???
KAHEKSA. Mul on vaja esmaspäevaks veel kaheksa asja ära teha. Nii et hakkame aga hagu andma.
* Pean taas kord tõdema, et hea, kui mees ilmaasjadest midagi jagab, sest mina vaatasin lihtsalt, et touchpadi serv on lahti tulnud, mis seal ikka. Tema oli see, kes märkas ja ütles, et see serv ei tule ilmaasjata lahti, vaid ilmselt on aku seal all “paiste läinud”. Mis, nagu selgus, kipub selle konkreetse mudeliga tõesti juhtuma.
Pärdikute päevaraamat 
Tütar, kel sinuga sarnane amet, käis kah esimest korda sel aastal tööl. Ütles et uhke peakontor on nagu tondiloss või ulmefilmide tuleviku õudukas. Terve seitsmekordse hoone peale kümmekond inimest. Kõik kuubikud tühjad, koridorid ja koosolekuruumid tühjad, suuremate ülemuste kabinetid kinni. Ainult serveriruumides sumisavad arvutite blokid ja neid jahutavad ventikad – väga sürr olevat. Samas läheb firmal ülihästi kui aktsiahinna põhjal otsustada. Kodust on kindlasti odavam ja aega säästvam töötada, meil annab riik lisaks veel maksusoodustust kodutöötajaile, isegi autokindlustus odavam.
Oeh, ma mõtlesin, et sa oled lõpuks ometi suusatama hakanud, aga ei miskit.
Ei miskit, siinmaal totaalne lockdown☹️
Ma mõtlen, et Kaur kommenteeris vist ikka Rentsi postitust, mitte Tomi kommentaari 😀 ?
Rentsi ennast ikka jah. Kümme päeva olid ideaalsed murdmaa-suusatamise olud. Iga küla on endale rajamasina hankinud või laenanud, Põhja-Eestis on uskumatu hulk mulle tundmatud radu. Mul tuttavad kaifivad sajaga ja avastavad uusi nurgataguseid, ma ise muidugi ka 🙂
Aga nüüd sai see lust vist läbi.
Lõuna-Eestis on jääradade buum, kõik heinamaaomanikud (välja arvatud mina) kutsuvad sotsmeedias mõistliku tasu eest jäärajale rallitama. Tundub, et huvilisi jätkub.
Ja ykspäev, kui läksin emamõisasse ravimeid ja provianti viima, nägin issandast mahajäetud kylade vahel 3 (kolme!) suusatajat. Yks moodsates liibukates treenija, teised iidvanades nailondressides eakamad harrastajad. Kui juba muidu inimtyhjas maakonnas nii tohutu palju talisporti tehakse, siis pealinna ymbrus on ilmselt paksult suusaradu ja sõitjaid täis 😮
Tuttavate kaudu sesa, et Eestis eraisik niisama kodus töötamise kulusid maha kanda ei saa, tööandja algatusel makstavast lisatasu e tulu alusel tuleb ikkagi täiel määral riigimaksud arvutada ja seda ei peeta siinkandis otstarbekaks.
Kuidas see viimane nüüd aeroobse võimekusega seotud on…?
Me ise nägime täna maastikul ühte kalameest ja ühte kalapoissi, ja kahte meiesugust suusamatkajat, ühte suurt räätsamatkajate punti ja kahte koera. Ma pole iial selles rabas nihukest rahvamassi näinud. Ma küll ei tea, kas see kõik on “talisport”.
(Me kõik piinlikult hoidume Rentsi sissekande sisulist iva kommenteerimast eks)
Kas mul oli mingi iva ka? Kui oli, siis palun südamest vabandust, see kukkus kogemata sinna sisse. Ma niisama tahtsin lämiseda, sest igatsesin teid.
Kaur kysis, ma nii umbes vastan. – Iga jumala viimane kui sõna mu kommis on seotud aeroobse võimekuse tõstmisega 😁. Inimesed on kodus isolatsioonis, karantiinis, töötuks jäämisest ja reisimisvõimaluste kadumise tõttu näljased mis iganes kodust väljas toimuva aktsiooni ja adrenaliini järele, eriti aga need, kes koduseinte vahel ka tööd teevad. Tartust siiapoole ei ole ju arvestatavaid kultuuriasutusi ka ja jõusaalid on nagu kinnised eraklubid st reklaame pole (ja kõrtsid ei loe) Maakondlikus fb-grupis kysitakse suht enneolematuid asju: “Soovitage häid kelgutamiskohti. Soovitage jääradasid. Kuhu siinkandis perega suusatama minna” jne, ja sõimatakse lumesaanidega elektrikarjused ja maasikapõllud segi sõitnud isikuid. Eelmistel talvedel selliseid kysimusi polnud. Rahvas näeb vaeva, et järjest karmistuvate meetmete tingimustes oma aeroobset ja kardiovaskulaarset võimekust vähemalt säilitada. Ma ka, ostsin oma atv-le piikidega lumeketid ja uue mootorsae 😁😁
Ma mõtlesin seda maksude ja kodus töötamise lauset.. Aga aitäh 🙂
Aa, eespool vist Tom mainis, et ei tea, kuidas meil kodustöötajate maksusoodustustega on. Ma sellepärast kirjutasingi, et ei ole (aga seeeest on meil erisoodustusmaks st tööandja maksab töötajale kompenseeritud kulude eest riigile sellenimelist maksu)
Kus kohast saab Tallinnas normaalselt kebabi?
Ma ehk ei ole nii nõudlik kui sina, ma olen näiteks mitmest erinevast Gruusia kohast ostnud ja iga kord rahule jäänud – aga täitsa ausalt, ma isegi ei mäleta, et ma oleks kunagi kebabi söönud ja mõelnud, et iu, siia küll iial enam ei tule.
Ma tean need inimesed kes ei mõtle, vaid teevad on aeroobvõimekad. Nii saabki aeroobvõimekust tõsta kui mõtled pärast. 🙂
Olen kohutav liberast jne muud õudsad sõnad, aga selle kommentaariga olen sunnitud nõustuma. Mõnikord see kahe kõrva vahel asjandus funkab nagu mänguri läppar, kõik teeb ära mis vaja, a teinekord kiilub kinni nagu oleks rami vähe ja tolm ventikas. Vot ja siis olen ka tähele pannud, et aeroobne võimekus tõepoolest tõuseb ja kohe täitsa kiiresti.. Papa võttis seda asja kokku lihtsate sõnadega – kui pää ei lõika, peavad jalad lõikama.