Eilne ja üleeilne olid ikka väga ebameeldivad. Eile suisa nii väga, et magasin põhimõtteliselt terve päeva maha. Vedasin end hommikul hambaid pesema ja see oli nii väsitav, et pärast seda magasin kella kaheni. 38,8 kraadi palavikku ja üldiselt väga nõrk olla. Ja täna oli juba nii palju parem, et palavikku enam pole, peavalu on ibukaga kontrolli all ja käisin isegi jalutamas. Trepist käimine võttis küll hingeldama, aga muidu oli igati okei. Nii et väga loodan, et homme jaksan ise testima jalutada ja ei pea taksoga minema. Samas oli Sirrul täna senistest kõige hullem päev, nii et ega siin ei tea, mida homne toob.
Selline armas pildike Tartust, Õhtulehest varastasin
Meil nimelt kadus eile mõlemal maitsemeel ära. Mul on praegu nagu enamvähem okei sellega (kuigi mõte kohvist on jätkuvalt tülgastav), aga kui mina tunnen hetkel veel mõnda maitset imelikult, siis tema lihtsalt ei tunne mitte millegi maitset, sööb kõike nagu pappi. Teiseks on täna tal külmavärinad ja kerge palavik ning lisaks tinnitus. Ühelt poolt veidi murettekitav, aga eks see oli ette teada, et see on selline haigus, kus head ja halvad päevad võivad vaheldumisi käia. Ja teisalt hea seegi, et meil need kehvemad päevad vähemalt erineval ajal on, saame teineteist poputada.
LISATUD HILJEM: Unustasin eile mainida, sest keskendumisraskused, aga ma helistasin siin vahepeal nii perearstile, kes käskis ikka testi teha, kui ka Synlabi testi broneerimisnumbrile, kus seletasin ära, et mees positiivne jne. Sealt öeldi, et jaa, kindlasti tuleb ikka testida, aga kodukülastuste ajad on kõik täis. Ja soovitati taksoga tulla. Kui ma ütlesin, et aga trepikoda ja taksojuht ja … leiti, et no aga mask on ju ees. Ehk siis mu mask kaitseb nii naabreid kui ka taksojuhti 100% viiruse eest, kui ma testi tegema lähen, aga mitte siis, kui ma jalutama lähen. Kuna ma jõudsin testi tegema alles täna (sest varem ei püsinud ma piisavalt kaua püsti), siis tähendab see muidugi ka seda, et kui test positiivne on, siis hakkab mu kümnepäevane isolatsiooniperiood ametlikult homsest, mitte teisipäevast, mil mul tegelikult sümptomid tekkisid. Ehk siis kui taksoni kõndida ei jaksa, saad selle eest karistada – kuigi igasuguse statistika kohaselt olin ma täna juba tunduvalt vähem nakkusohtlik, nii et mõistlik inimene ootakski paar päeva, enne kui hakkab taksoga kuskile kimama ja teisi inimesi ohustama. 😁 Ei tea küll, miks mõned testimata jätavad.
Oh sa vaene Kunksmoorikene! Nüüd olen siis mina ka haige. Praegu on juba parem, aga hommikul oli peavalu selline, et istusin pimendatud magamistoas ja ei tahtnud liigutada, sest liigutades valutas rohkem. Pea käis ringi, aga kuna kõht oli tühi, vedasin end ikka kööki … ja läksin teisipidi näljasena voodisse tagasi, sest süda läks liiga pahaks. Ütleks, et muidu ei ole köha eriti, aga kuna pea valutab, siis on iga väike köhatus ka valus. Rääkimata sellest, et kurgust tuli mingit täielikku rõlgust kraanikaussi, nii et midagi seal hingamisteedes igatahes toimub. No ja see tavaline palavikutunne, kus naha pealmine kiht on kuum, aga muidu on väga külm.
Meie peres pole kahtlustki, kas on lihtsalt külmetus või mitte, sest mehe testitulemus oli positiivne. Kusjuures SMSi selle kohta ei tulnudki, digiloost ise vaatasime. Mina ei lähe isegi testima, sest kõndida ma sinna ei jaksa, aga ma ei hakka ju taksojuhti ja teisi järjekorras olijaid ohtu panema selleks, et number kirja saada. Istun parem niisama kümme päeva kodus. Iseasi, et ma juba enne istusin kodus. Ma pole kaks nädalat käinud kuskil peale toidu- ja mööblipoe ning nüüd reedel ühe pooltühja restorani (kus ettekandja kandis maski). Sirru käis kolmapäeval trammiga tööl. Ahjaa, kolmapäeva õhtul käisime tegelikult trennis ka – küll kahekesi ja õhtul hilja, aga Boltiga, nii et eks see on alati lisarisk. Lihtsalt mina jään põhimõtteliselt nunnaelu elades haigeks ja siis mõned tuttavad käivad igapäevaselt kontoris + Tinderikonto on aktiivsem kui bordellipidajal, aga tervis suurepärane. Alatu on see maailm. 🥺
Muidugi võisime me juhuslikult naabritädiga samal ajal haigeks jääda
Aa, teate, mis kõige haigem (heh-heh) on? Laman mina siis hommikul suht kontaktivõimetuna voodis. Ja järsku hakkab keegi välisust aeglaselt lahti nügima (sest mul eile juba pea valutas ja unustasin ukse lukku panna). Ajan mina end siis istuli … ja mulle vaatab vastu mingi täisvarustuses venelane. Mask, kittel, kokkupandav ratastool … Ma olin nii segaduses, et ainult jõllitasin ja üritasin meenutada, kas ma helistasin kiirabisse ja unustasin selle siis ära. Aga tegelikult ajas ta uksed sassi ning oli teel vastaskorteri 90+ tädi juurde. Ma alles hiljem hakkasin mõtlema, et tahaks täiega teada, mis tädil viga oli, sest peale ratastooli kolksumise ei olnud enam ühtki heli, nii et ma ei tea isegi, kas ta on elus või surnud. Selle viimase variandi korral nad muidugi vaevalt et ratastooliga tuleksid, aga ikkagi.
Lugesin eile täielikku sopakat. Teemaks libahuntide armastuslugu, ma täpselt ei saanudki aru, sest libahuntide nö karjajuhid ei olnud mitte libahundid, vaid Lycans, mis oli mingi nö omaette liik, mis libahuntidega üldiselt ei segune (ma selle hierarhia mõistmiseks üldse lugema hakkasingi), vaid on midagi aadlike sarnast. Eriti pikalt ma lugeda ei viitsinud, aga see kontseptsioon on geniaalne!
Ei, mitte libahuntide oma, vaid nende raamatute oma. Mõte siis selles, et tavaliselt pannakse raamatupoodides sellised e-raamatud müüki ca viie euroga. Keegi ei osta neid, nii et varsti allahinnatakse kolme peale. Aga see siin on äpp, sulle reklaamitakse seda Facebookis söögi alla ja söögi peale — kusjuures äärmiselt kahtlaste piltidega, Mina esimese hooga hakkasingi selle pildi pärast lugema, et näha, kas tõesti Facebook reklaamib mulle lastepornot või mida kuradit. Enamik pilte on sellised piiripealsed, et suur karvane mees ja väga noore välimusega naine, aga see on ikka minu jaoks juba üle piiri. Aga noh, minusugused siis klikivad, et näha, mis toimub. Ja seal pead sa iga peatüki alguses edasilugemiseks mõned punktid kulutama. Nii et kokku maksad sa raamatu eest, mis muidu maksaks ehk kolm eurot, sellise jupitamisega 30-40 eurot. Väga kaval. Mina ei maksnud midagi, aga ma kujutan ette, et kui iga makse eraldi on mingi 50 senti, siis väga lihtne on mõelda, et see on nii vähe ju. Ja raha muudkui tiksub arvelt maha.
Tõele au andes, neid punkte saab võita ka mingi rattakeerutamisega ja ma eeldan, et ilmselt kord päevas vms on see tasuta. Pea igal pool ka mingi selline süsteem, et oota ja tiksub midagi ise juurde. Nii et need, kel kannatust on, saavad tõenäoliselt oma loo ka tasuta kätte. Aga kui tõenäoline on, et inimene, kes sellist soppa lugeda tahab, on samas väga kannatlik ja kainelt kaalutlev? Nii et põhimõtteliselt üks väga hästi ehitatud “lollidelt tulebki raha ära võtta” lõks.
Aga nagu öeldakse reklaamides — see pole veel kõik! Lisaks lugejatel naha üle kõrvade tõmbamise nöörivad nad loomulikult ka autoreid. Esiteks üritavad nad üles korjata põhimõtteliselt fännimaterjali kirjutajaid (nn fan fiction), aga lepingus on öeldud, et kui tuvastatakse plagiaat, siis palka ei saa. Ehk siis nad ostavad teadlikult kokku inimesi, kelle töö põhineb olemasolevatel raamatutel, aga selle klausliga on väga lihtne neid maksmata pikalt saata. See iseenesest on muidugi õigustatud, sest vähemalt USA seaduste kohaselt ei tohigi fan fiction’i pealt teenida, kui selleks inspiratsiooniallika autoriõiguste omaniku luba pole — aga sel juhul ei peaks ehk ka just neid palkama. Teiseks teenivad kirjanikud 30% kasumist. Mitte müügitulust, vaid 30% sellest numbrist, mis jääb alles, kui on maha arvutatud muud raamatuga seotud kulud (reklaam, turundusinimese palk jne). Aga noh, paljudel noortel autoritel muidugi hea meel, kui keegigi loeb ja mingigi raha tilgub. Iseasi, et feimi sa ju niimoodi ei saa, sest seal see autori nimi küll eriti silmatorkavalt eksponeeritud ei ole.
Mis ma oskan öelda. Mõnele ikka on seda ärivaistu antud.
Nagu vanasti “mina ja mu suur suu”, eks ole. Oli mul vaja teha see postitus teemal “miks keegi ei kirjuta”. Mina mõtlesin loomulikult meie kvaliteetblogijaid, aga selle peale ärkas hoopis staarahistaja Roland Hein. Käisin suisa vaatamas, viimati kirjutas ta mulle septembris 2019 (kajastasin seda siin), nii et tegelikult on ju niigi pea poolteist aastat rahu ja vaikust olnud.
Kirja pealkiri oli “Kohus”, nii et kinniminek mul varsti
Mis ma ikka oskan öelda, vabandan kõigi ees, kellele oma õelate sõnadega olen haiget teinud. Ainsaks erandiks Kaisa Abner, sest kui sina ikka dissid pohlamoosi ja verivorsti kombot, on mul õigus välja öelda, et mine ravile! Seljakeelikute ees ka mitte, sest teie ajupuue pole minu süü. Aga kõigi teiste ees — armastan teid kõiki ja loodan, et te ei nuta end minu pärast magama.
Ühtlasi loodan, et inimesed, kes vajavad vaimset abi, leiavad arsti, kellega neil on hea klapp, ja saavad sobivad ravimid. Ja et inimesed, kel ilmselgelt on alkoholiprobleem, tegelevad sellega, eriti kui igaõhtune joove ebasobivat käitumist põhjustab. Isegi ei naljata enam, abi otsida ei ole häbiasi. Arvestades seda, kui pikaks kirjade vahed on muutunud, loodan, et tegelikult sa juba saad ravi ja tegu on lihtsalt harvaesinevate tagasilangustega.
Kas teil on ka vahel nii, et ise ometigi ei viitsi blogida, aga närvi ajab, et teised tihedamini ja pikemalt ei kirjuta? Mul ei ole kohvipauside ajal lugeda ju midagi.
Teie ilmselt ei tea, sest ma ei vingunud siin, vaid ühe tuttava blogisabas, aga mul on juba mitu nädalat probleem sellega, kuidas pesta külmkappi, kui mõlemad inimesed töötavad kodust ja ei saa seetõttu külmikut päris tühjaks teha. Sain palju häid nõuandeid, mida ma kõiki ignoreerisin, ning lõpuks otsustasin probleemile ratsionaalselt läheneda. Ehk siis ostsin lihtsalt uue kodu, sest siis saab selle külmiku siin ju tühjaks teha ning nii on seda hulga lihtsam pesta!
Nüüd olukorrale mõeldes hakkan nägema ka miinuseid. Näiteks tundub mulle, et kõigi asjade sorteerimine (sest ma saan julgelt kolmandiku oma riietest ja käekottidest kas ära anda või ära visata) ning seejärel osade asjade taaskasutuskeskusesse viimine ja teiste kolimine võtab ilmselt hästi tsuti rohkem aega, kui piima ja munade üheks päevaks trepikotta pistmine. Aga mind ei huvita, sest see koht tekitas meile mõlemale otsekohe nii koduse tunde, et ma ei jaksa ära oodata, millal ma ei pea enam oma asju kellegi teise serviisi ja vanade raamatute vahel hoidma, vaid saan need iseenda serviisi ja vanade raamatute vahele panna. Seoses sellega peaks serviisi ostma … Merje vist müüs?
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Rääkida tahtsin ma ju mälust ometigi. Nimelt mõtlesin ma, et magamistuppa peaks enne sissekolimist uue tapeedi panema, sest hetkel näeb sealne tapeet küll hästi natunatunatukene kulunud välja, kannataks elada küll, aga fakt on see, et kui juba ükskord kapp ja voodi paigas on, ei hakka keegi ELUS liigutama neid enam aasta aja pärast, et mingit tapeeti seina panna. (Teine igati toimiv variant oleks muidugi ignoreerida seda, et tapeet pisut kulunud on, ja kuu aja pärast see enam ei huvitaks mind. Eks näis, kumb võidab, Sirru on tugevalt selle ignovariandi poolt.) Igatahes hakkasin mõtlema, et ei teagi kohe, keda appi kutsuda, sest mina ise ei ole ju kunagi tapeeti pannud ja ei tea sellest midagi. Ning siis järgmisel päeval tuli ootamatult meelde, et oot-oot-oot, kui mu eksabikaasa minu juurde kolis, siis me mitte ainult ei pannud oma tuppa tapeeti, vaid ka eemaldasime pahtlilabidaga vana. Nagu minu aktiivsel osalusel. Ja see kõik oli mulle tollal täiesti loomulik, sest ma olin seda korduvalt varem teinud. Ei vajanud mingit juhendamist, lihtsalt tegin.
Nagu slaava boogu, kuidas on võimalik selline asi ära unustada? Selles mõttes, et ma saan aru, et sa unustad ära midagi, mida sa tead, aga kuidas sa unustad ära OSKUSE? Ja ka praegu pingutuse peale on mul sellest nii hägune mälestus, et ega ma praegu meie uue kodu tapeeti vaadates näiteks ei oskaks öelda, kas see on siis vaja esmalt pahtlilabidaga sealt maha võtta või mitte. See on üldse selline imelik tapeet, et peale vaadates ei saa aru, kas on värvitud sein või tapeet, käega katsudes on tunda. Nii et kuna ma tahaks teist samasugust, sest see tegelikult sobib sinna, ei oskaks ma isegi ise uut osta, nii et eks ma pean kellegi appi sebima, aga see selleks. Ma tahaks teada, kas teie mälu toimib sama moodi? Ja kas ongi võimalik, et kui ma näiteks viis aastat ei uju, siis ma ei oskaks enam ujuda ka v? Kui ma nüüd mõtlen, siis ronimisoskus mul enda arust kaob küll juba paari kuuga märgatavalt. Kui novembris tagasi tuppa tulin, oli alguses tunne, et üldse midagi ei oska. Igatahes väga imelik.
Ahjaa, olgu pildivaliku koha pealt öeldud, et ma ei tahtnud siin mitte jagada pilti oma mehest (kuigi ta on väga kaunis), vaid sellel pildil on sõna otseses mõttes AINUS mööbliese, mida me hetkel omame, sest Tartu korteri müüsin ma ju maha koos kõige seal sees olevaga. Õigemini tegelikult on mul lisaks kontoritoolile ka üks tumba, aga kui ma ütlesin, et võtaks selle ehk kaasa, küsis Sirru, et kas ma arvan, et see sobiks sinna välja prügikasti kõrvale kuidagi paremini, kui siia. Nii et kui te ei taha, et üks meist peaks magama toolil ja teine tooli all, siis igasugused lingid selle kohta, kus võiks praegu olla soodukad kodutehnikale (vajame pesumasinat ja tolmuimejat) ning ILUSALE mööblile, siis andke aga sõrmedele valu, eks ole. Esimese hooga on kindlasti vaja diivanit, voodit + madratsit, riidekappi ja köögilauda. Vähemalt ma ise oma aruga mõtlen, et toolide, telekaaluse, diivanilaua jms ostmist võib rahumeeli ka kuu või kaks edasi lükata ning kui juba köögilaud on, saab hädaga kuu aega selle ääres kodukontorit teha, kuni see päris kodukontor sisustatud saab. Lihtsalt kuna me mõlemad töötame kodust ja jääme mingil määral seda edaspidigi tegema, siis ÜKS laud on hädavajalik. Ja hetkel ringi vaadates tundub, et absoluutselt igal pool on mingid allahindlused, nii et nüüd on küsimus selles, et kus on pigem parim valik ja kõige ägedamad asjad.
Mõtlesin alguses üldse, et kuna asju on palju, siis ei hakka riidekapiga jamama, vaid lasen mõnel firmal magamistoa otsaseina nö sisseehitatud kapi teha ja peegliga liuguksed ette panna — aga selgus, et see ei käi sugugi nii, et valid kolme levinuima sisemuse ja liugukse servavärvi vahel ning näed samal ajal juba ekraanil hinda, mkm. Vähemalt neis, mis ma guugeldades leidsin, pead sa eraldi valima iga jumala detaili, alates siini värvusest (mind ei huvita) ja siini materjalist (huvitab veel vähem) kuni rullikute tegija tähemärgini. Ja selle kõige käigus sa hinda ei tea, isegi mitte umbkaudselt. Kui oled kõik need asjad välja valinud, siis saadetakse sulle hinnapakkumine. Ja noh, kui see ei istu, saad ilmselt uuesti kirjutada ja proovida, kas hind on odavam või kallim, kui meistrimees on vähk, mitte lõvi. Ehk siis ma kavatsen leida koha, kust ma saan lihtsalt kolme meetri laiuse liugustega kapi osta ja pildi pealt vaadata, mis värvi siinid kõige ilusamad on, mitte oma pead mõtlemisega vaevata. Kas teisi inimesi tõesti huvitavad sellised pisidetailid? Sest ma saaksin aru, kui selliseid kohti oleks umbes pooleks, aga eeldaks, et vähemalt MÕNI teenusepakkuja on suunatud ka minusugusele, kes tahab lihtsalt võimalikult palju funktsionaalset kapipinda võimalikult vähese vaeva ja mõttetööga, mitte Põhja-Euroopa populaarseimat rullikut (ja no lisaks tahaks ka umbkaudset hinda teada, mitte kümnesse erinevasse kohta hinnapäringut saata). See oli ainus koht, kus hinna kujunemist nägi nii, nagu mina tahaksin, aga kuna mul mingit võrdlusmaterjali ei ole, ei oska ma isegi arvata, on see siis nüüd odav või tavaline või kallis. Kehv eesti keel tekitab minus kohe natuke umbusaldust nagunii.
Ehk siis kui te tahate, et ma eales hakkaksin parimas Marimelli stiilis näitama, et “siin on mul nüüd vaibake ja siin on raamaturiiul”, tehke end enne kasulikuks ja jagage soovitusi. Kuigi ma ütlen ausalt, et see ei ole kuidagi üldse minu teema, ei ole ilmselt oodata eriti sujuvat üleminekut feministlikust trenniblogijast sisustusblogijaks. Mõlemad oleme nõus, et pigem osta korralikumaid asju ja vähem korraga, nii et kes seda teab, millal meil üldse kõik paika saab. Õnneks ei saa enne märtsi kolidagi, nii et on natuke aega planeerida. No ja kaks palgapäeva enne seda tulemas, see ka muidugi abiks. 🤣
Guugeldasin mina siin täna mööblit ja robottolmuimejaid, sest ma olen juba selles vanuses, kus see on igati respektaabel ajaviide. No ja tolmuimejat oleks vaja ka. Igatahes hakkasin mõtlema, et huvitav, kuidas mõnda stiili pakutakse igal pool, aga mõnda mitte kuskil. Näiteks selliseid asju, nagu ülalolev voodi, on üsna palju saada ja küllaltki mõistliku hinnaga. Inimesed on valmis maksma, et saada uut asja, mis näeks välja vana ja kulunud. Ning ärge saage valesti aru, see voodi on minu meelest väga armas, aga ma kardan, et minusugune ei kannaks elaks seda välja. See peaks ikka ju ülejäänud mööbliga ja elanike iseloomuga ka kokku sobima. Näeb välja, nagu eeldaks natuke pehmemat ja naiselikumat natuuri või nii.
Aga mille eest ma täiega maksaksin ja mis igati sobiks minu iseloomuga, on robottolmuimeja, mis EI näe välja nagu need plastikust läikivad junnid, mida igal pool müüakse. Ma tahaksin imurit, mis näeks välja, nagu see oleks tehtud roostes metallist ja nagu vaene Rops oleks elu jooksul juba paar kõvemat pauku kirja saanud. No teate küll, selline veits steampungilik stiil. Paneksin talle Rusty nimeks ja peaksin teda lemmiklooma asemel voodi all. Ehk isegi samasuguse voodi all, nagu pildil, sest vat enda iseloomu kohta ei tea, aga Rustyga sobiks ta ometi kokku, mõlemad ühtviisi rustikaalsed.
Ahjaa, et te teaksite, et ma tegelikult olen ikka kultuurne inimene, siis ma vaatasin vahepeal siin ära nii “Parasiidi” kui ka “Stalini surma”. Mõlemad olid nii mustad, et kohati tundsin end nagu halb inimene selle pärast, et ikka naeran. “Parasiidis” küll tunduvalt vähem, see läks minu jaoks juba pisut õõvastavalt tumedaks. Aga soovitan sellest hoolimata, huvitav oli. Vaatasin südamerahustuseks otsa veel “Ei ole maad vanadele meestele”, sest Javier Bardem on lihtsalt läbi aja kõige hirmsam antikangelane. Hirmus-hirmus-hirmus mees.
Pärdikute päevaraamat 