art

Aga kuhu jääb stiil?

Guugeldasin mina siin täna mööblit ja robottolmuimejaid, sest ma olen juba selles vanuses, kus see on igati respektaabel ajaviide. No ja tolmuimejat oleks vaja ka. Igatahes hakkasin mõtlema, et huvitav, kuidas mõnda stiili pakutakse igal pool, aga mõnda mitte kuskil. Näiteks selliseid asju, nagu ülalolev voodi, on üsna palju saada ja küllaltki mõistliku hinnaga. Inimesed on valmis maksma, et saada uut asja, mis näeks välja vana ja kulunud. Ning ärge saage valesti aru, see voodi on minu meelest väga armas, aga ma kardan, et minusugune ei kannaks elaks seda välja. See peaks ikka ju ülejäänud mööbliga ja elanike iseloomuga ka kokku sobima. Näeb välja, nagu eeldaks natuke pehmemat ja naiselikumat natuuri või nii.

Aga mille eest ma täiega maksaksin ja mis igati sobiks minu iseloomuga, on robottolmuimeja, mis EI näe välja nagu need plastikust läikivad junnid, mida igal pool müüakse. Ma tahaksin imurit, mis näeks välja, nagu see oleks tehtud roostes metallist ja nagu vaene Rops oleks elu jooksul juba paar kõvemat pauku kirja saanud. No teate küll, selline veits steampungilik stiil. Paneksin talle Rusty nimeks ja peaksin teda lemmiklooma asemel voodi all. Ehk isegi samasuguse voodi all, nagu pildil, sest vat enda iseloomu kohta ei tea, aga Rustyga sobiks ta ometi kokku, mõlemad ühtviisi rustikaalsed.

Ahjaa, et te teaksite, et ma tegelikult olen ikka kultuurne inimene, siis ma vaatasin vahepeal siin ära nii “Parasiidi” kui ka “Stalini surma”. Mõlemad olid nii mustad, et kohati tundsin end nagu halb inimene selle pärast, et ikka naeran. “Parasiidis” küll tunduvalt vähem, see läks minu jaoks juba pisut õõvastavalt tumedaks. Aga soovitan sellest hoolimata, huvitav oli. Vaatasin südamerahustuseks otsa veel “Ei ole maad vanadele meestele”, sest Javier Bardem on lihtsalt läbi aja kõige hirmsam antikangelane. Hirmus-hirmus-hirmus mees.