Nagu vanasti “mina ja mu suur suu”, eks ole. Oli mul vaja teha see postitus teemal “miks keegi ei kirjuta”. Mina mõtlesin loomulikult meie kvaliteetblogijaid, aga selle peale ärkas hoopis staarahistaja Roland Hein. Käisin suisa vaatamas, viimati kirjutas ta mulle septembris 2019 (kajastasin seda siin), nii et tegelikult on ju niigi pea poolteist aastat rahu ja vaikust olnud.
Mis ma ikka oskan öelda, vabandan kõigi ees, kellele oma õelate sõnadega olen haiget teinud. Ainsaks erandiks Kaisa Abner, sest kui sina ikka dissid pohlamoosi ja verivorsti kombot, on mul õigus välja öelda, et mine ravile! Seljakeelikute ees ka mitte, sest teie ajupuue pole minu süü. Aga kõigi teiste ees — armastan teid kõiki ja loodan, et te ei nuta end minu pärast magama.
Ühtlasi loodan, et inimesed, kes vajavad vaimset abi, leiavad arsti, kellega neil on hea klapp, ja saavad sobivad ravimid. Ja et inimesed, kel ilmselgelt on alkoholiprobleem, tegelevad sellega, eriti kui igaõhtune joove ebasobivat käitumist põhjustab. Isegi ei naljata enam, abi otsida ei ole häbiasi. Arvestades seda, kui pikaks kirjade vahed on muutunud, loodan, et tegelikult sa juba saad ravi ja tegu on lihtsalt harvaesinevate tagasilangustega.
Pärdikute päevaraamat 