Lugesin eile täielikku sopakat. Teemaks libahuntide armastuslugu, ma täpselt ei saanudki aru, sest libahuntide nö karjajuhid ei olnud mitte libahundid, vaid Lycans, mis oli mingi nö omaette liik, mis libahuntidega üldiselt ei segune (ma selle hierarhia mõistmiseks üldse lugema hakkasingi), vaid on midagi aadlike sarnast. Eriti pikalt ma lugeda ei viitsinud, aga see kontseptsioon on geniaalne!
Ei, mitte libahuntide oma, vaid nende raamatute oma. Mõte siis selles, et tavaliselt pannakse raamatupoodides sellised e-raamatud müüki ca viie euroga. Keegi ei osta neid, nii et varsti allahinnatakse kolme peale. Aga see siin on äpp, sulle reklaamitakse seda Facebookis söögi alla ja söögi peale — kusjuures äärmiselt kahtlaste piltidega, Mina esimese hooga hakkasingi selle pildi pärast lugema, et näha, kas tõesti Facebook reklaamib mulle lastepornot või mida kuradit. Enamik pilte on sellised piiripealsed, et suur karvane mees ja väga noore välimusega naine, aga see on ikka minu jaoks juba üle piiri. Aga noh, minusugused siis klikivad, et näha, mis toimub. Ja seal pead sa iga peatüki alguses edasilugemiseks mõned punktid kulutama. Nii et kokku maksad sa raamatu eest, mis muidu maksaks ehk kolm eurot, sellise jupitamisega 30-40 eurot. Väga kaval. Mina ei maksnud midagi, aga ma kujutan ette, et kui iga makse eraldi on mingi 50 senti, siis väga lihtne on mõelda, et see on nii vähe ju. Ja raha muudkui tiksub arvelt maha.
Tõele au andes, neid punkte saab võita ka mingi rattakeerutamisega ja ma eeldan, et ilmselt kord päevas vms on see tasuta. Pea igal pool ka mingi selline süsteem, et oota ja tiksub midagi ise juurde. Nii et need, kel kannatust on, saavad tõenäoliselt oma loo ka tasuta kätte. Aga kui tõenäoline on, et inimene, kes sellist soppa lugeda tahab, on samas väga kannatlik ja kainelt kaalutlev? Nii et põhimõtteliselt üks väga hästi ehitatud “lollidelt tulebki raha ära võtta” lõks.
Aga nagu öeldakse reklaamides — see pole veel kõik! Lisaks lugejatel naha üle kõrvade tõmbamise nöörivad nad loomulikult ka autoreid. Esiteks üritavad nad üles korjata põhimõtteliselt fännimaterjali kirjutajaid (nn fan fiction), aga lepingus on öeldud, et kui tuvastatakse plagiaat, siis palka ei saa. Ehk siis nad ostavad teadlikult kokku inimesi, kelle töö põhineb olemasolevatel raamatutel, aga selle klausliga on väga lihtne neid maksmata pikalt saata. See iseenesest on muidugi õigustatud, sest vähemalt USA seaduste kohaselt ei tohigi fan fiction’i pealt teenida, kui selleks inspiratsiooniallika autoriõiguste omaniku luba pole — aga sel juhul ei peaks ehk ka just neid palkama. Teiseks teenivad kirjanikud 30% kasumist. Mitte müügitulust, vaid 30% sellest numbrist, mis jääb alles, kui on maha arvutatud muud raamatuga seotud kulud (reklaam, turundusinimese palk jne). Aga noh, paljudel noortel autoritel muidugi hea meel, kui keegigi loeb ja mingigi raha tilgub. Iseasi, et feimi sa ju niimoodi ei saa, sest seal see autori nimi küll eriti silmatorkavalt eksponeeritud ei ole.
Mis ma oskan öelda. Mõnele ikka on seda ärivaistu antud.
Pärdikute päevaraamat 