anna kannatust · faith

Esimese maailma mured

Ma ei ole kaks nädalat trenni saanud, sest alguses oli ranne valus ja nüüd muudkui huian mööbliga. Neli korda oleme lahku läinud, sest mõlemal on TÄIESTI kõrini juba. Näiteks. Valisime välja ideaalse diivani. Õnneks enne maksmist tuli mulle meelde, et me peaksime kontrollima, palju meil ruumi on. Selgus, et aknast tugipostini saaks vabalt selle diivani panna + terve sentimeeter jääks veel varuks ka. Samas, mis seal ikka juhtuda saab, kui üks tugipost alt ära võtta? I mean, jah, müüja ütles, et neid poste ei tohi igatahes mitte kunagi eemaldada, aga mida tema ka teab? Või teise nurga alt — jah, kui diivan on kohe vastu seina, ei saa ilmselt aknaid avada, sest seljatugi jääb ette, aga kui tihti te Eesti kliimas ikka aknaid avate? Polegi vaja seda tuuletõmbust.

Ja no ei ole normaalne ju tegelikult niimoodi mööblit osta, et sa ise koha peal ei ole, vaid vaatad pilte ja korteriplaani ning siis arvutad keeleots suust väljas ja üritad ette kujutada, palju tegelikult ruumi jääb ja kuidas see päris elus tundub. Näiteks ma mäletan, et kõik need aknad ei käi selle külje peal lahtigi, aga no mingit liikumisruumi on ju siiski ka vaja. Rääkimata sellest, et õigus oli kõigil neil mu venna sõbrannadel, kes käisid hoiatamas, et mööbli oleks siiski pidanud kaks kuud enne kodu välja valima. Kolime me ca kuu pärast, eks ole. Voodi saame me kätte kahe kuu pärast. Kapi samuti. Diivani kohta öeldi, et kolm kuud, aga selgus, et see, mis meile meeldis, isegi ei mahuks kuskile. Nii et olime mõlemad närvis, sest pikad ooteajad jne. Õnneks selgus, et see, mille me lõpuks välja valisime, tuleb ehk juba märtsi lõpus, aga igatahes hiljemalt aprilli alguses. (Ja te võite mulle otse ka öelda, et ma tainas olen, kuigi mu vennale muidugi meeldib, kui ilusad tüdrukud talle kirjutavad, nii et tema kaudu teadete saatmine on selles mõttes ehk tõesti topeltkasu.)

MÄRKUS: Mul ilmselt kõik sõbrad ka arvavad juba, et me oleme lahkumineku äärel, nii et ma igaks juhuks ütlen selgituseks, et kui ma ütlen, et “läksime neli korda lahku”, siis ma mõtlen, et Cyrus teatas, et teda ei huvita ning mina pööritasin silmi ja bitchisin sõbrannadele. Või näiteks ühe korra ta ütles mulle, et “vali ise diivan, ma ei viitsi sellega tegeleda” (nagu mis mõttes, ma niigi tegin iga asjaga eelvaliku ära, voodit valisime ka nii, et ma vaatasin miljonit ja saatsin kümme talle edasi, mille hulgast me siis lõppvaliku tegime). Nii et ma siis valisin, mille peale selgus, et ma valisin valesti ja tuleks uuesti valida. Ja mina olin solvunud, sest miks sa siis abiellusid minuga, kui ma kõike valesti teen! Nii et lõpuks, kui ma ütlesin, et “tead, ma siin mõtlesin …”, ütles tema vastu ainult, et “please, no more changes, I’m so tired of it“. Mõlemad olime väsinud, täiesti uskumatu, kui palju otsuste langetamine väsitab. Suuresti selle pärast ka me vist ei tahagi olemasolevat värvilahendust enamikes tubades eriti muuta, vaid pigem värskendada.

Aga nüüd oleme me lõpuks punktis, kus megaolulised asjad on kõik tellitud ja alles kas asjad, mille saab nagunii mõne päevaga kätte või millega kannatab oodata. Nii et neid ei hakka enne ostmagi, kui päriselt sees oleme ja tegelikult oma silmaga näeme, kas ja kui kitsaks läheb, kui midagi sinna panna. Näiteks tahaks teoreetiliselt kodukontorisse ka ühte suurt kappi, aga ma kardan, et lõpuks liigud nagu hoarderist vanainimese korteris külg ees kogu selle mööbli vahel, nii et sellega ootame, kuni saab oma silmaga näha. Ja kontoritoa diivaniks tahame nagunii osta midagi, mis on mõistliku hinnaga ja mille saab kohe kätte, nii et oleks suure diivani saabumiseni elutoas istumise all ka midagi muud peale bouldermati. Kardinatega sama teema, et tahaks enne vaadata, mis seis reaalselt on, et saaks otsustada, kuhu on ilmtingimata pimendavaid vaja ja kuhu mitte. Nii et kui on sealsed puust ribikardinad (vaatab märkmeid) 15 aastat vastu pidanud, eks peavad siis paar kuud veel. Täna just lugesin Perekoolist seda, kuidas inimesed kontrollivad, mis värvi saunalina nende mees parajasti kasutab, et vannitoas rippuvad asjad ikka kenasti toon-toonis oleksid, ja mõtlesin, et annaks Jumal, et minust iial sellist inimest ei saaks.

Kas te kujutate ette, et teie ümber on kogu see imeline maailm, nii palju ägedaid asju, mida teha ja näha, aga teie peamine mure on see, kas rätikuvärvid sobivad omavahel kokku? Ja minu jaoks on täiesti hirmutav see, et ma tunnen isiklikult inimesi, kes olid vanasti mitte ainult normaalsed, vaid suisa lahedad, aga siis käis järsku peas mingi krõks ära ja nüüd ongi sihukesed, kelle suurim rõõm elus tuleb kokkusobivast serviisist. Ja ma ei räägi siin “pubekaeast väljakasvamisest”, vaid inimestest, kes veel 30aastaselt olid lahedad, aga 40aastaselt valmis tädid. Huhh. Nii et ma proovin end teadlikult tagasi hoida ja mitte teha postitusi selle kohta, et nii raske on valida köögitoole, mis diivaniga kokku sobiksid (avatud köök), aga samas päris sama värvi poleks, sest mind häirib see, et ma üldse mõtlen selliste asjade peale.

Nii et mul oli megahea meel, et oleme oma valikutega lõpuks ometi jõudnud punkti, kus me EI PEA seda tegema. Saame aja maha võtta ja mõelda meeldivatele asjadele. Ronimisele! Ja “Homelandi” hakkasime vaatama, sest keegi soovitas seda sarja, kus Sacha Baron Cohen spioon on (nimi on originaalselt “The Spy”), aga no see on veits … Mitte päris naeruväärne, aga mitte megahea. Ütleksin suisa, et kergelt ebausutavad tegelased. Nii et Cyrus ütles, et vaataks õige paremat spioonisarja, ja pani “Homelandi” käima. Selles sarjas on ka kõik poolhullud ja vaimselt vigased, aga nagu usutavamal moel. Ehk on asi selles, et selle naispeategelase kombel perses inimesi tunnen ma isiklikult mitut. Nii et kogu see impulsiivsus, vastutuse mittevõtmine ja käitumine stiilis “ma tean, et ma pussitasin sind, aga see, et sa selle pärast mossitad, haavab MINU tundeid, nii et äkki saad üle?” tuli pigem ebameeldivalt tuttav ette. Oh, isegi rohkem kui ühte sellist blogijat tean ma, mis veel päris elust rääkida. 😀

Igatahes avastasin selle väga sobival ajal, sest plaanisin ju enne kolimist veel Tartusse ronima minna ja natuke lõbutseda — aga see plaan kukkus läbi, sest üks sõbranna on vigane ja teine põgeneb riigist. Kuidas ma seal ikka üksi … Nii et eks ma siis vaatan kodus telekat ja ronin Tallinnas. Hea on, et seda sarja kohe mulle mõeldes kümme aastat tehti.

P.S. Oih, sõbranna tuli, aeg lõpuks ometi selle aasta esimene vastlakukkel süüa. Moosiga, nagu normaalsed inimesed ikka. Eks ma järgmine kord kirjutan teile jälle, kas sai ikka söögilaua äärde toolid välja valitud ja kas leidsin sobiva diivanit toetava tooni.