anna kannatust

Ebapopulaarne arvamus

Buu! Olen pahur, sest tahtsin Tartusse minna paariks päevaks, enne kui mu hirmkallis ronminni kuukaart aegub, aga esmalt oli palju tööd ja siis selgus pühapäeval, et a) Cyrus on haige ning b) oleks võimalik võtmed varem kätte saada. See viimane oleks muidugi suurepärane uudis, ainult et mis ma nende võtmetega üksi teen, kui ta haige on, eks ole. Sest ma tahaks küll mingid asjad varem ära teha (näiteks aknad ära mõõta, sest vähemalt magamistuppa tahaks enne kardinat saada, kui voodi kohale jõuab), aga kuna tal ei ole mitte mingit huvi minuga arutada, mis värve me tahame vms, siis no mis ma ära teen. Nii et ma siis ajaveetmiseks hoopis vingun natuke, ka muudel teemadel. Nimelt olen üritanud teatud noore lumelauaisiku teemal suu kinni hoida, sest ma saan aru, et keskmine inimene ei nõustu siin minuga iial, aga mitu päeva on möödas ja ma ei suuda, pean ikka kirja panema. Nii et laena mulle kannelt, Vanemuine.

Minu ebapopulaarne arvamus: inimesed, kes sunnivad lapsi kolmeaastaselt tippsporti/näitlejakarjääri/iludusvõistlustele on täpselt samal pulgal inimestega, kes oma lapsi söekaevandusse tööle saadavad. Okei, tänapäeval pigem Nike’i tehasesse, aga las ma selgitan, enne kui te mu mutta tambite. Esiteks, olgu täpsustatud, et ma ei räägi inimestest, kes LASEVAD oma andekal lapsel spordiga tegeleda nii palju, kui ta vähegi tahab, ja teda ehk suisa tagant õhutavad / rahaliselt toetavad, ma räägin just inimestest, kes varakult pühendavad kogu oma elu sellele, et lapse mis iganes karjääri edendada. Jah, inimesed kindlasti armastavad oma lapsi, ka need, kes nad tehasesse tööle saadavad, aga need otsused EI ole tehtud lapse heaolu silmas pidades. Sellised otsused on tehtud selleks, et täita mingeid lapsevanema enda täitumata jäänud unistusi või eriti kehval juhul lihtsalt selleks, et elus kergemalt läbi ajada, sest oma lapse agendina/treenerina mööda maailma ringi reisida on meeldivam kui ilma mingi erialase hariduseta kuskil tehases töötada, mis tihti see ainus teine valik oleks.

Sellises olukorras on potentsiaalne sõim, peks, vigastused, narkoüledoosid, seksuaalselt ahistavad või suisa vägistavad režissöörid/produtsendid/treenerid ja vaimse tervise häired juba loogiline võimalik jätk, sest kui selle inimese heaolu juba alguses esikohal ei olnud, siis hiljem see fookus sinna iseenesest ei liigu, eks ole. Kui võidusõiduhobune saab vigastada, siis me ei mõtle, kuidas teda pika raviplaaniga tagasi tervise juurde poputada, me mõtleme, kas saaks ehk kuidagi veel ühe hea hooaja välja pigistada, enne kui ta maha laseme või laste sünnipäevadeks kasutamiseks maha müüme. Kui Britney vaimselt kokku variseb, siis pole põhiprobleem selles, et ta vaimselt kokku varises, põhiprobleem on selles, et pere on juba arvestanud ka tema tulevikus teenitava rahaga.

Kui me nüüd meenutame, siis Amy Winehouse’i issi näiteks ütles, et aega on selle võõrutuskliinikuga, sinna jõuab hiljem ka minna, teeme enne nüüd selle tuurikese ära, lükkame raha labidaga kokku ja … Hiljem teatavasti oli tütar juba surnud. Ja meid šokeerib see, et vanemad üldse neid valikuid teevad, sest Euroopas on ju individualism ja kõik kehitavad õlgu ning ütlevad, et igaüks otsustab ise, mis neid õnnelikuks teeb. Aasias on kultuuriline eripära see, et vanematel ongi rohkem sõnaõigust, sest sa ei tee neid valikuid ainult endale, vaid on ootuspärane, et sa pead tulevikus ka vanemaid üleval. Mul oli kunagi üks Jaapani sõber, kes selgitas, et sina ise teeksid neid otsusi ka emotsionaalselt, vanemad tunnevad sind paremini ja teavad, milline töö ja milline naine sulle sobida võiks. Kusjuures teda üldse ei häirinud see, et ta vanemad näiteks arvasid, et kõigile neljale vennale sobiks kõige paremini just arstiamet. Vastupidi, meie loll-Ivan tundis end süüdi, sest erinevalt vendadest ei saanud ta sellele erialale sisse ja pidi informaatika magistrikraadiga piirduma. See ei tähendanud tema jaoks mitte seda, et vanemad hindasid valesti, vaid tema lihtsalt ebaõnnestus, aga ehk vanemad siiski valivad toreda naise.

Nii et selles mõttes mind ei üllatanud see, kui ma lugesin, kuidas Jaapani ronimise imelapse Ashima lapsepõlvest räägiti. See toimus täpselt selles võtmes, et “varakult selgus, et ta on andekas, nii et otsustasime, et see on meie pere tulevik ja asusime ühiselt selle nimel tööle”. Sest noh, Aasia väärtused, seal on see loogiline. Lapsel on nüüd kohustus oma vanemaid mitte alt vedada, sest täpselt nagu see pisike pägalik Nike’i tehases, on ka tema nüüd juba varases koolieas rakendatud perekonna heaolu raske vankri ette. Ja võrreldes igasugu narkosõltlastest lauljatega on sportlaste vanemad muidugi eetika skaalal sammukese paremas seisus. Tippsportlaste pealt teenida (või isegi neile teenida) soovijad, kes ütlevad, et “tegeleme selle vigastusega pärast võistlust” või “sa ainult vingud, pinguta nüüd natuke rohkem, küll see ise ära paraneb,” riskivad enamasti ju ainult inimese tervisega, mitte eluga. Okei, ehk ka mainega. Mõne aasta eest oli meil näiteks Eestiski olukord, kus Nikolai Borzov andis alaealisele ujujale dopingut — ja kuna ta oli teda varasest lapseeast saadik treeninud, siis tubli tüdruk tegigi kõike, mida treener käskis. Märk on oma treeneri usaldamise eest eluks ajaks küljes.

Normaalsele inimesele jääb arusaamatuks, miks peaks mingi alaealiste auhinna nimel lapse tervisega riskima (mida alaealisele dopingu andmine kahtlemata on), aga siin tuleb taas meelde tuletada seda meie esimest ja ainsat punkti — laps ja tema heaolu ei ole nagunii prioriteet. Olgem ausad, kõik teavad, et laste tippsport ei ole laste huvides. See on kõigi teiste huvides, pedofiilide, kes 10aastaste iluvõimlemist vaatavad, vanemate, kes raha kokku ajavad ja enda teostamata jäänud unistusi täidavad, spordi organiseerijate jne. Ronimine on üks neist spordialadest, kus sooritus on väga tugevalt kaalu ja painduvusega seotud, nii et järjest rohkem tõstab pead see trend, et sees võidavad ja väljas saavutavad sellised “naised” nagu pildil. Ehk siis otsitakse imelapsi, ruunatakse neid kõigest jõust, et enne täisealiseks saamist neist maksimum välja pigistada, ja kui siis peaks juhtuma, et neile näljutamisest hoolimata tagumik ja rinnad külge kasvavad, noh … Siis ongi vanus nii kaugel, et saad pillid kotti pakkida, aga jõuad veel kenasti ülikooli minna ja ülejäänud elu valutava seljaga raamatupidaja olla.

Miks valutava seljaga? Olete te kunagi kohanud mõnda 30 + (endist) baleriini, iluvõimlejat jne? Ma mõnda olen. Olete te kohanud mõnda, kel ei ole oma keha retsimisest tingitud tervisekahjustusi? Mina ei ole. Keskmine kolmeaastaselt alustanud endine sportlane on siiski stiilis Erika Salumäe, kelle seljaoperatsioonidest me ajalehest loeme. Ehk siis oma last sellesse rattasse surudes on selge, et talle on garanteeritud hilisemad tervisehädad, aga see-eest, kui veab, saab ta au ja kuulsust ning ehk perele raha. Kolmeaastasele ei ole vaja au ja kuulsust, seda on vaja tema mammale-papale. Kolmeaastasele ei ole vaja miljoneid, talle piisab täis kõhust ja ema kallistusest.

Aga teeme siit veel paar sammu edasi. Mis saab siis, kui kolmeaastasest saab teismeline? Mida teismelised teevad? Teismelised asuvad iseennast otsima ja maailma avastama. Teismelised hakkavad mõtlema, mida nad üldse elult tahavad. Kas nad on rahul oma seniste valikutega. Eriti üliandekad teismelised, kes on mingil alal juba tippu jõudnud, võivad tunda, et ei taha enam selle alaga tegeleda, tahaks proovida midagi täiesti uut. Olen siin blogiski rääkinud balleti imelapsest Sergei Poluninist (kelle vanemad, muide, samuti tema karjääri edendamise nimel lahku läksid, sest üks kolis imelapsega muudkui kaasa), kelle mässumeelne faas jõudis lõpuks nii kaugele, et Paris Opera Ballet lasi ta lahti, sest ta ütles korraga halvasti nii geide kui ka paksude kohta ning lisaks … lasi Putini näo endale rinnale tätoveerida.

Ma ei tea, mida Serjooža mamma-papa kogu sellest asjast arvasid, aga üldiselt on nii, et kui tahes individualistlikus lääneriigis sa ka ei elaks, kui vanemad avastavad, et nende rahalaev ei taha valitud suunas seilata, lähevad nad närvi. Väga närvi. Nii et igatahes on aus öelda, et selliselt teismeliselt on ära võetud võimalus selleks igati normaalseks eneseleidmise ja iseseisvate otsuste langetamise etapiks. Kui ta seda tahab, peab ta enamasti selle nimel väga raevukalt võitlema ja samal ajal kuulma, kuidas ta ei ole piisavalt pühendunud ja pere heaolu sõltub temast. Seetõttu mind väga üllatas see, et kui Ashima teatas, et tegelikult ta ei taha end ainult läbi ronimise defineerida ja teda huvitab väga ka mood jne, oli tulemuseks see, et … Oli vist küll üks raske aasta või nii, aga hetkel on nad isaga suured sõbrad. Sest ta isa oli võimeline rahanumbritest kaugemale nägema ja mõtlema sellele, mis ta TÜTART tegelikult õnnelikuks teeb.

Mis on Eesti loos tegelikult hetkel see põhiprobleem? Kui ei õnnestu otseses või kaudses mõttes plikale aru pähe peksta, on reaalne oht, et keskharidusega papa on ühel hetkel sunnitud päriselt tööle minema. Ehk isegi “oma” majast välja kolima. Ja inimese jaoks, kellele lapse heaolu pole mitte kunagi prioriteet olnud, on need kaks asja kindlasti tunduvalt olulisemad kui see, mida see tütar tegelikult tahab või mis teda õnnelikuks teeb. Nii et kõik need “omg, vanemad on ju oma elu ohverdanud” inimesed võiksid minu meelest endale midagi sisse istuda ja vait olla, sest need suured ohverdajad on AINULT enda huvidest lähtunud ja tõenäoliselt teevad seda edaspidigi.