anna kannatust

Ebapopulaarne arvamus

Buu! Olen pahur, sest tahtsin Tartusse minna paariks päevaks, enne kui mu hirmkallis ronminni kuukaart aegub, aga esmalt oli palju tööd ja siis selgus pühapäeval, et a) Cyrus on haige ning b) oleks võimalik võtmed varem kätte saada. See viimane oleks muidugi suurepärane uudis, ainult et mis ma nende võtmetega üksi teen, kui ta haige on, eks ole. Sest ma tahaks küll mingid asjad varem ära teha (näiteks aknad ära mõõta, sest vähemalt magamistuppa tahaks enne kardinat saada, kui voodi kohale jõuab), aga kuna tal ei ole mitte mingit huvi minuga arutada, mis värve me tahame vms, siis no mis ma ära teen. Nii et ma siis ajaveetmiseks hoopis vingun natuke, ka muudel teemadel. Nimelt olen üritanud teatud noore lumelauaisiku teemal suu kinni hoida, sest ma saan aru, et keskmine inimene ei nõustu siin minuga iial, aga mitu päeva on möödas ja ma ei suuda, pean ikka kirja panema. Nii et laena mulle kannelt, Vanemuine.

Minu ebapopulaarne arvamus: inimesed, kes sunnivad lapsi kolmeaastaselt tippsporti/näitlejakarjääri/iludusvõistlustele on täpselt samal pulgal inimestega, kes oma lapsi söekaevandusse tööle saadavad. Okei, tänapäeval pigem Nike’i tehasesse, aga las ma selgitan, enne kui te mu mutta tambite. Esiteks, olgu täpsustatud, et ma ei räägi inimestest, kes LASEVAD oma andekal lapsel spordiga tegeleda nii palju, kui ta vähegi tahab, ja teda ehk suisa tagant õhutavad / rahaliselt toetavad, ma räägin just inimestest, kes varakult pühendavad kogu oma elu sellele, et lapse mis iganes karjääri edendada. Jah, inimesed kindlasti armastavad oma lapsi, ka need, kes nad tehasesse tööle saadavad, aga need otsused EI ole tehtud lapse heaolu silmas pidades. Sellised otsused on tehtud selleks, et täita mingeid lapsevanema enda täitumata jäänud unistusi või eriti kehval juhul lihtsalt selleks, et elus kergemalt läbi ajada, sest oma lapse agendina/treenerina mööda maailma ringi reisida on meeldivam kui ilma mingi erialase hariduseta kuskil tehases töötada, mis tihti see ainus teine valik oleks.

Sellises olukorras on potentsiaalne sõim, peks, vigastused, narkoüledoosid, seksuaalselt ahistavad või suisa vägistavad režissöörid/produtsendid/treenerid ja vaimse tervise häired juba loogiline võimalik jätk, sest kui selle inimese heaolu juba alguses esikohal ei olnud, siis hiljem see fookus sinna iseenesest ei liigu, eks ole. Kui võidusõiduhobune saab vigastada, siis me ei mõtle, kuidas teda pika raviplaaniga tagasi tervise juurde poputada, me mõtleme, kas saaks ehk kuidagi veel ühe hea hooaja välja pigistada, enne kui ta maha laseme või laste sünnipäevadeks kasutamiseks maha müüme. Kui Britney vaimselt kokku variseb, siis pole põhiprobleem selles, et ta vaimselt kokku varises, põhiprobleem on selles, et pere on juba arvestanud ka tema tulevikus teenitava rahaga.

Kui me nüüd meenutame, siis Amy Winehouse’i issi näiteks ütles, et aega on selle võõrutuskliinikuga, sinna jõuab hiljem ka minna, teeme enne nüüd selle tuurikese ära, lükkame raha labidaga kokku ja … Hiljem teatavasti oli tütar juba surnud. Ja meid šokeerib see, et vanemad üldse neid valikuid teevad, sest Euroopas on ju individualism ja kõik kehitavad õlgu ning ütlevad, et igaüks otsustab ise, mis neid õnnelikuks teeb. Aasias on kultuuriline eripära see, et vanematel ongi rohkem sõnaõigust, sest sa ei tee neid valikuid ainult endale, vaid on ootuspärane, et sa pead tulevikus ka vanemaid üleval. Mul oli kunagi üks Jaapani sõber, kes selgitas, et sina ise teeksid neid otsusi ka emotsionaalselt, vanemad tunnevad sind paremini ja teavad, milline töö ja milline naine sulle sobida võiks. Kusjuures teda üldse ei häirinud see, et ta vanemad näiteks arvasid, et kõigile neljale vennale sobiks kõige paremini just arstiamet. Vastupidi, meie loll-Ivan tundis end süüdi, sest erinevalt vendadest ei saanud ta sellele erialale sisse ja pidi informaatika magistrikraadiga piirduma. See ei tähendanud tema jaoks mitte seda, et vanemad hindasid valesti, vaid tema lihtsalt ebaõnnestus, aga ehk vanemad siiski valivad toreda naise.

Nii et selles mõttes mind ei üllatanud see, kui ma lugesin, kuidas Jaapani ronimise imelapse Ashima lapsepõlvest räägiti. See toimus täpselt selles võtmes, et “varakult selgus, et ta on andekas, nii et otsustasime, et see on meie pere tulevik ja asusime ühiselt selle nimel tööle”. Sest noh, Aasia väärtused, seal on see loogiline. Lapsel on nüüd kohustus oma vanemaid mitte alt vedada, sest täpselt nagu see pisike pägalik Nike’i tehases, on ka tema nüüd juba varases koolieas rakendatud perekonna heaolu raske vankri ette. Ja võrreldes igasugu narkosõltlastest lauljatega on sportlaste vanemad muidugi eetika skaalal sammukese paremas seisus. Tippsportlaste pealt teenida (või isegi neile teenida) soovijad, kes ütlevad, et “tegeleme selle vigastusega pärast võistlust” või “sa ainult vingud, pinguta nüüd natuke rohkem, küll see ise ära paraneb,” riskivad enamasti ju ainult inimese tervisega, mitte eluga. Okei, ehk ka mainega. Mõne aasta eest oli meil näiteks Eestiski olukord, kus Nikolai Borzov andis alaealisele ujujale dopingut — ja kuna ta oli teda varasest lapseeast saadik treeninud, siis tubli tüdruk tegigi kõike, mida treener käskis. Märk on oma treeneri usaldamise eest eluks ajaks küljes.

Normaalsele inimesele jääb arusaamatuks, miks peaks mingi alaealiste auhinna nimel lapse tervisega riskima (mida alaealisele dopingu andmine kahtlemata on), aga siin tuleb taas meelde tuletada seda meie esimest ja ainsat punkti — laps ja tema heaolu ei ole nagunii prioriteet. Olgem ausad, kõik teavad, et laste tippsport ei ole laste huvides. See on kõigi teiste huvides, pedofiilide, kes 10aastaste iluvõimlemist vaatavad, vanemate, kes raha kokku ajavad ja enda teostamata jäänud unistusi täidavad, spordi organiseerijate jne. Ronimine on üks neist spordialadest, kus sooritus on väga tugevalt kaalu ja painduvusega seotud, nii et järjest rohkem tõstab pead see trend, et sees võidavad ja väljas saavutavad sellised “naised” nagu pildil. Ehk siis otsitakse imelapsi, ruunatakse neid kõigest jõust, et enne täisealiseks saamist neist maksimum välja pigistada, ja kui siis peaks juhtuma, et neile näljutamisest hoolimata tagumik ja rinnad külge kasvavad, noh … Siis ongi vanus nii kaugel, et saad pillid kotti pakkida, aga jõuad veel kenasti ülikooli minna ja ülejäänud elu valutava seljaga raamatupidaja olla.

Miks valutava seljaga? Olete te kunagi kohanud mõnda 30 + (endist) baleriini, iluvõimlejat jne? Ma mõnda olen. Olete te kohanud mõnda, kel ei ole oma keha retsimisest tingitud tervisekahjustusi? Mina ei ole. Keskmine kolmeaastaselt alustanud endine sportlane on siiski stiilis Erika Salumäe, kelle seljaoperatsioonidest me ajalehest loeme. Ehk siis oma last sellesse rattasse surudes on selge, et talle on garanteeritud hilisemad tervisehädad, aga see-eest, kui veab, saab ta au ja kuulsust ning ehk perele raha. Kolmeaastasele ei ole vaja au ja kuulsust, seda on vaja tema mammale-papale. Kolmeaastasele ei ole vaja miljoneid, talle piisab täis kõhust ja ema kallistusest.

Aga teeme siit veel paar sammu edasi. Mis saab siis, kui kolmeaastasest saab teismeline? Mida teismelised teevad? Teismelised asuvad iseennast otsima ja maailma avastama. Teismelised hakkavad mõtlema, mida nad üldse elult tahavad. Kas nad on rahul oma seniste valikutega. Eriti üliandekad teismelised, kes on mingil alal juba tippu jõudnud, võivad tunda, et ei taha enam selle alaga tegeleda, tahaks proovida midagi täiesti uut. Olen siin blogiski rääkinud balleti imelapsest Sergei Poluninist (kelle vanemad, muide, samuti tema karjääri edendamise nimel lahku läksid, sest üks kolis imelapsega muudkui kaasa), kelle mässumeelne faas jõudis lõpuks nii kaugele, et Paris Opera Ballet lasi ta lahti, sest ta ütles korraga halvasti nii geide kui ka paksude kohta ning lisaks … lasi Putini näo endale rinnale tätoveerida.

Ma ei tea, mida Serjooža mamma-papa kogu sellest asjast arvasid, aga üldiselt on nii, et kui tahes individualistlikus lääneriigis sa ka ei elaks, kui vanemad avastavad, et nende rahalaev ei taha valitud suunas seilata, lähevad nad närvi. Väga närvi. Nii et igatahes on aus öelda, et selliselt teismeliselt on ära võetud võimalus selleks igati normaalseks eneseleidmise ja iseseisvate otsuste langetamise etapiks. Kui ta seda tahab, peab ta enamasti selle nimel väga raevukalt võitlema ja samal ajal kuulma, kuidas ta ei ole piisavalt pühendunud ja pere heaolu sõltub temast. Seetõttu mind väga üllatas see, et kui Ashima teatas, et tegelikult ta ei taha end ainult läbi ronimise defineerida ja teda huvitab väga ka mood jne, oli tulemuseks see, et … Oli vist küll üks raske aasta või nii, aga hetkel on nad isaga suured sõbrad. Sest ta isa oli võimeline rahanumbritest kaugemale nägema ja mõtlema sellele, mis ta TÜTART tegelikult õnnelikuks teeb.

Mis on Eesti loos tegelikult hetkel see põhiprobleem? Kui ei õnnestu otseses või kaudses mõttes plikale aru pähe peksta, on reaalne oht, et keskharidusega papa on ühel hetkel sunnitud päriselt tööle minema. Ehk isegi “oma” majast välja kolima. Ja inimese jaoks, kellele lapse heaolu pole mitte kunagi prioriteet olnud, on need kaks asja kindlasti tunduvalt olulisemad kui see, mida see tütar tegelikult tahab või mis teda õnnelikuks teeb. Nii et kõik need “omg, vanemad on ju oma elu ohverdanud” inimesed võiksid minu meelest endale midagi sisse istuda ja vait olla, sest need suured ohverdajad on AINULT enda huvidest lähtunud ja tõenäoliselt teevad seda edaspidigi.

23 kommentaari “Ebapopulaarne arvamus

  1. Pärast koledat, aga ebaõiglast elu võin Sinu seisukohtadele kõigi oma valutavate sõrmedega alla kirjutada. 💖💖💖
    Mulle aga jääb sygavalt arusaamatuks, miks meil pärast tubliks euroopa riigiks hakkamist ikka veel on NII PALJU neid, kelle jaoks vaene suusatajatydruk on halb laps, et mitte öelda l.tsikutsikas, kes oma vaese isa elu ära rikkus? Rääkimata igapäevaelus levinud kannatuste ja traumade õilistamise tavast, millel on rasvane kiht misiganes koleduste ilmnemiselgi mahapesematut misogyyniakastet peal. Kas me oleme ikkagi vahva idaeuroopa või jaa???

    1. Lugesin Perekoolist selle teema kommentaare ja ikka väga innukalt käis läbi see “aga vanemad on terve elu ohverdanud” seisukoht. Ja loomulikult ka “miks ometi musta pesu avalikkuse ees pesta” seisukoht, sest kui sind pekstakse, siis peaks SINUL piinlik olema sellest kõva häälega rääkida.

  2. Teatavasti on sportlane mitte ainult oma vanemate, vaid ka rahva oma: “Olgem ausad, kui Tõnis Sildaru poleks isana Kelly ja Henry treeningutele pühendunud, ei oleks meil ka Kelly saavutusi ja neid häid emotsioone, mille Eesti rahvas on tänu Kelly suurepärastele sõitudele saanud” — Peep Pahv https://epl.delfi.ee/artikkel/92600739/valk-ja-pauk-peep-pahv-kelly-ei-voitnud-uksinda-midagi-tahtis-oli-kogu-pere-panus
    Ja veel selline, noh, eluline paratamatus ja “spordi toimimise mehhanism”: “/…/ sport valib kõige tugevamad, nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Ülejäänud praagib sport eri viisidel välja.” — Anna Levandi https://ekspress.delfi.ee/artikkel/89957793/kumme-aastat-soomisoudust-iluuisutaja-johanna-alliku-raakimata-lugu
    Kedagi ei huvita, mida need imelised saavutused tippsportlasele endale maksma lähevad (lapsepõlv, tervis, …). No ja lisaks siis veel need “välja praagitud” sportlased, kellel pole isegi medaleid ette näidata, küll aga pekkis psüühika jne.

    Et siis ka minu hääl “paraku” vähendab siin postistuses oleva arvamuse ebapopulaarsust, aga no võibolla ma olen ka lihtsalt spordikauge, nagu see kohtunik seal Sildarude vara jagamise protsessis, kes samuti nägi selles ärimudelis teatavat sarnasust võidusõiduhobustega.

  3. Jep, see seisukoht on ebapopulaarne nende seas, kellele vastik olla ongi kompliment =)
    Ma küll ei ole lugenud midagi peale mõne kommetaari (Sass Henno, normaalne jutt), aga ikkagi sajaga nõus.

  4. ma ühinen nendega, kes küsivad “ebapopulaarne vä? miks ebapopulaarne, kõik mõtlevad ju nii”.

    ma keeran natuke kraade juurde: mõnes mõttes on lapsest tsirkusehülge tegemine hullemgi kui Nike’i tehasesse tööle saata – ma arvan, et sinna tehasesse saadavad lapse sellised pered, kus neil polekski võimalik lapsele muidu ninaesist anda ja see on siis juba ka selle lapse enda ellujäämise küsimus, valik “äkki sitt elu on ikka parem kui näljasurm”.

  5. Põhimõtteliselt nõus. Vanematel muidugi on lastele teatavad ootused (vaevalt keegi soovib, et lapsest “õnnelik” kodutu või pohhuistist narkar saab). Samas tuleb ühest küljest jääda realistiks, teisest küljest hinnata, mida tippu jõudmine pikas plaanis maksma võib minna. Väikelaste treenimine misiganes alal profiks peaks olema sama moodi seadusega keelatud nagu loomapiinamine.

    Kelly koha pealt ei oska sõna võtta, täit tõde teavad vaid asjaosalised ise. Täielik fenomen, et lauskmaalisest Eestist kerkib maailma tipp vigursuusataja (võimalik et kaks kui Henry “ära ei pööra”). Algusest peale imestasin (ja kadestasin), kust see papp tuleb, mis võimaldas perel mägilaagrites elada – viitsimata teemasse süüvida arvasin, et küllap vanematel mingi edukas äri.

    1. Kelly samas vanuses siiski juba võitis medaleid (esimene kuld tuli 13aastaselt). Henry on kahtlemata väga osav, aga meesteklassis on konkurents lihtsalt nii palju karmim, et seal on ikka VÄGA raske poodiumile pääseda. Mingitel võistlustel oli just jälle 32. rohkem kui viiekümnest – mis on hea saavutus, aga ilmselt mitte selline, millega veenda sponsoreid kahe inimese elu kinni maksma.

  6. Ei ole vist nii ebapopulaarne arvamus midagi õnneks. Mulle su raudne loogika nii meeldib alati. Minu lapsepõlv möödus isaga, kes tõesti hoidis ja hoolitses. Loomulikult olid tal ka kohati ideed, mis ma võiks teha, aga ma ikkagi ei tahtnud. Näiteks vokiga lõnga ketramine ja mingid muud esimese vabariigi aegsed naiste tegevused talus(elasime linnas). Isegi vokki ostis, nii elektrlise kui tavalise😀. Kõik need asjad olid siiski alati võtmes, et kas mind ennast ka ikka huvitaks ja palju asju ka selliseid, mis mõlemale meeldiks ja saaks koos teha (suusatamine, astronoomia, soome keel jms). Nii, et ma sügavalt ei saa aru, kes on need Tõnis Sildaru mainitud “me kõik oleme öelnud-teinud” inimesed, kelle jaoks on tavaline oma tütrele t***a, tõusik jms öelda. No ei ole tavaline.

  7. Igas tegevuses võib näha sundi, kui sulle peas hääled ütlevad, et seda pole vaja teha. Pole vaja pesta jne. no milleks see on puhas sunnitöö. Veel hullem kui hääled räägivad “Me too” 🙂

  8. Nõustun kirjapanduga, märksõna on vanema(-te) saavutusvajadus, vahendiks laps, kelle eest mõeldakse/tegutsetakse. Olen teinud sporti ja tulles rõõmsal meelel koju esikohaga, läksid sügavalt hinge ema sõnad, mis sa eputad! Teismelisena läheb see hinge ja nutad padja märjaks, sunnid end veel rohkem pingutama ja ei räägi kodus oma saavutustest, sest ema ei saa aru, isa toetab mind vaikides, oleme kui vandeseltslased ja hiljem lugedes vanaisa päevikuid nägin, “Spordilehest” väljalõigatud ja kleebitud 3×4 väikeses kirjas uudisnuppe, sain aru, et ta elas mulle kaasa, samamoodi nagu mu isa – vaikides, oma maailmas.

    Nüüd olles ise osaline laste kasvamisele kaasaaitajana, nende toetajana…on ühe sooviks jõuda tippu ja rühib sinna ise. Teine laps sportlasena tippu ei soovi jõuda, vaatamata headele eeldustele ja töövõimele. Treenerid on üritanud tema mõtteviisi pöörata, ent laps on jäänud enesele kindlaks ja vanemana toetan tema valikut, lubadas tal teha seda, mis teeb ta õnnelikuks (jah, ma tean lugusid, kus lapsed hiljem ütlevad, et kui vanem ei oleks sundinud klaverit harjutama jne, ent sport on midagi muud – kui sunnid, kaob rõõm). Mis on vanema roll? Luua materiaalsed võimalused, pakkuda tuge ja abi. Esimese lapse viisin 3 aastaselt lastespordiga tegeleva klubi treeningutele, sooviks oli üksnes anda talle liikumisharjumus ja pakkudes võimalust end “välja rahmeldada” koos omasugustega. Ühel hetkel nägin, et käis klõps ja sport muutus eesmärgiks, tekkis vajadus jõuda kaugemale, olla parim jne. Teine laps käis kaasas, tegeles kaunite kunstide jms. Nüüd elame ja hingame ühe spordiala rütmis kogu perega. Tippu jõudmiseks tuleb teha palju tööd, teha õigeid valikuid, milliseid – seda ei oska öelda, sest selles maailmas on nii palju pusletükke, et nende kokku panemiseks on vaja ka pisut õnne ja vedamist. Olen seda meelt, et vanema osa on luua võimalused, et hiljem tagasi vaadates ei saaks öelda, et piir oli ees. Tippsport on karm ja sinna jõuavad vähesed ning neil, kes jõuavad, on üks omadus – võimete piiri proovile panemine, so enesega võistlemine nin ka tugev selgroog, st eesmärgist lähtuv pühendumine.
    Näen treeningutel ja võistlustel vanemaid, kes elavad välja oma täitumata unistusti ja pressivad lapsi saavutama võimatut. Surve lastele on suur ja teismelisena või veidi varem, lapsed loobuvad. Suhted vanematega…kes see teise sisse näeb, kuid seda usaldust, mis lapsel on vanemate vastu, seda enam teismelisena ei ole. Suhteid peab oskama hoida ja arendada, selleks ei saa kasutada nö vanema positsiooni, et mina tean kuidas õige on. Tegelikult ei tea ja meel tuleb hoida avatuna 🙂

  9. No isegi kui võtta asja heas usus, et isa treenis last alguses puhtalt ainult lapse enda huvides, siis ei saa öelda, nagu see isa oleks olnud sel ajal ilma sissetulekuteta, sest lapsele antud raha kattis ju tema kulud ka ära, eksole. Ja kui laps sai suureks ja tahab ise majandada oma sissetulekutega ja ise otsustada, kellele ta allates oma 18. sünnipäevast treeneritasu maksab, siis on see OK ka juhul, kui teda oleks igas muus mõttes eluaeg kätel kantud. See, et lapse teenitud raha kuulub lapsele, on meil juba seadusteski sees.

    Teisest küljest olen ma veendunud, et kui laps käib juba tööl, on täisealine ja teenib raha aga elab vanemate juures, siis on igati loogiline paberid lauale lüüa ja lapsel enda osa (aga mitte rohkem, ülejäänuga peaks täisealised terved inimesed ikka ise hakkama saama) kodukuludest kinni maksta.. st ma olen ise oma lapsega sellise diili teinud. Ok, ma tegin talle pooleks aastaks soodushinna, et ta saaks oma korteri sissemaksuks raha kokku, aga täiesti tasuta ei tundunud mulle lihtsalt moraalselt õige. See pole ka eriti populaarne hoiak, nimelt tundub, et eksisteerimisõigus on ainult kahel versioonil – laps annab kogu oma sissetuleku perekonnale või siis perekond kannab enda juures elava lapse kulud 100% ka juhul, kui see laps on juba ammu täisealine ja ise teenib. Vastasel korral on üks kahest, kas laps või vanem, südametu ja teine on… ma ei tea, mis asi see teine on.

    Kuhu see “kesktee on kuldne” jäi? Aru ma ei taipa.

    Meie suusapiiga loos lisanduvad muud ja räigemad asjaolud, mille eest tal oleks tehniliselt täielik õigus emotsionaalne kahju tasu sisse nõuda, aga kusagilt on mulle kõrvu jäänud, et ema ja tütar ütlevad, et nad on nõus jagama, ent mitte praeguseks järel olevat ee… puhaskasumit? vaid kogupaketti, ka kulusid läbi aastate. Võibolla sain valesti aru.
    Loll lugu on veel see, et isakene saaks edaspidi ehk veel teistegi laste treenerina endale ülalpidamist teenida, sest oma lapse treenimise tulemused näeksid ta portfoolios ju väga uhked välja, aga käesolev skandaal on selle treeneri mainele nii kolinal vee peale tõmmanud, et kes tahaks sellist enda lapsele palgata?

    1. Kokkuvõtvalt, isegi oletus, et Kelly head tulemused on isapoolse kauakestva sõimamise ja terrori tulemus, ei anna isale tegelikult õigust nende tulemuste eest saadud rahale; ja kui su laps on sulle kuldmune munevaks haneks, siis selle tulusa suhte jätkumise nimel võiks rakendada natukenegi diplomaatiat.

    2. Hetkel on muidugi see hall ala, et on küll täisealine ja jah, teenib, aga samas käib siiski veel alles koolis ka. Mina oma lapselt vist nii kaua ei küsiks raha, kuni ta veel õpib. Iseasi see, et kui ta tõesti teenib kordades rohkem kui mina, siis võiks tõesti veits toetada, aga keskmise kooli kõrvalt töötava inimese puhul see ei päde (no ja konkreetse loo puhul oleks eriti absurdne, kui Mustamäe korteris elav laps peaks veel rahaliselt toetama ka seda meest, kes keeldub tema majast välja kolimast).

    3. Vanem laps elab meie majas allkorrusel, sest talle meeldib ja sobib nii. “Üüri” (küll soodsamat kui vabaturul võimalik) maksab sellest ajast peale kui tööl hakkas käima. Ise ütleb, et nii tunneb end päris täiskasvanuna mitte emme-issi tiiva all kükitavana. Raha teemal pole lastega kunagi probleeme olnud. Trenni tegid ja teevad ise omal soovil, väiksena said füüsilist koormust meiega koos matkamas, rattasõidul, … Tippsportlaseks või mõnel muul alal absoluutsesse tippu kasvatamise ideed pole kunagi olnud, oleks ise lapsed seda soovinud, oleksin küll toetanud aga kindlasti hoiatanud.

  10. Ma olen ka 100% Sinuga nõus!
    Just vaidlesin oma napilt täisealise sugulasega sellel teemal. Minu täielikuks hämminguks oli tema n-ö meespoole toetaja. Ma olin nii imestunud. Mõtlesin, et seda isa kaitsevad minusugused vanurtädid, aga et noor tüdruk… Ma läksin kohe “põlema”.
    Saatsin talle Sinu postituse lingi, las loeb ja areneb 🙂

  11. Otsin ja ei leia, aga mõne aasta eest oli vist Eesti Ekspressis artikkel, kus treenerid ja spetsialistid imestasid selle üle, et noor naiskorvpallur ei jätkanud täiskasvanute seas pärast edukat karjääri noorteliigas. Tüdrukul oli jultimust minna ülikooli hoopis, sest tal olevat muud huvid ka peale spordi.
    Ühesõnaga, taaskord veeti alt rahva lootusi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.