Oh sa vaene Kunksmoorikene! Nüüd olen siis mina ka haige. Praegu on juba parem, aga hommikul oli peavalu selline, et istusin pimendatud magamistoas ja ei tahtnud liigutada, sest liigutades valutas rohkem. Pea käis ringi, aga kuna kõht oli tühi, vedasin end ikka kööki … ja läksin teisipidi näljasena voodisse tagasi, sest süda läks liiga pahaks. Ütleks, et muidu ei ole köha eriti, aga kuna pea valutab, siis on iga väike köhatus ka valus. Rääkimata sellest, et kurgust tuli mingit täielikku rõlgust kraanikaussi, nii et midagi seal hingamisteedes igatahes toimub. No ja see tavaline palavikutunne, kus naha pealmine kiht on kuum, aga muidu on väga külm.
Meie peres pole kahtlustki, kas on lihtsalt külmetus või mitte, sest mehe testitulemus oli positiivne. Kusjuures SMSi selle kohta ei tulnudki, digiloost ise vaatasime. Mina ei lähe isegi testima, sest kõndida ma sinna ei jaksa, aga ma ei hakka ju taksojuhti ja teisi järjekorras olijaid ohtu panema selleks, et number kirja saada. Istun parem niisama kümme päeva kodus. Iseasi, et ma juba enne istusin kodus. Ma pole kaks nädalat käinud kuskil peale toidu- ja mööblipoe ning nüüd reedel ühe pooltühja restorani (kus ettekandja kandis maski). Sirru käis kolmapäeval trammiga tööl. Ahjaa, kolmapäeva õhtul käisime tegelikult trennis ka – küll kahekesi ja õhtul hilja, aga Boltiga, nii et eks see on alati lisarisk. Lihtsalt mina jään põhimõtteliselt nunnaelu elades haigeks ja siis mõned tuttavad käivad igapäevaselt kontoris + Tinderikonto on aktiivsem kui bordellipidajal, aga tervis suurepärane. Alatu on see maailm. 🥺
Aa, teate, mis kõige haigem (heh-heh) on? Laman mina siis hommikul suht kontaktivõimetuna voodis. Ja järsku hakkab keegi välisust aeglaselt lahti nügima (sest mul eile juba pea valutas ja unustasin ukse lukku panna). Ajan mina end siis istuli … ja mulle vaatab vastu mingi täisvarustuses venelane. Mask, kittel, kokkupandav ratastool … Ma olin nii segaduses, et ainult jõllitasin ja üritasin meenutada, kas ma helistasin kiirabisse ja unustasin selle siis ära. Aga tegelikult ajas ta uksed sassi ning oli teel vastaskorteri 90+ tädi juurde. Ma alles hiljem hakkasin mõtlema, et tahaks täiega teada, mis tädil viga oli, sest peale ratastooli kolksumise ei olnud enam ühtki heli, nii et ma ei tea isegi, kas ta on elus või surnud. Selle viimase variandi korral nad muidugi vaevalt et ratastooliga tuleksid, aga ikkagi.
Pärdikute päevaraamat 