faith

Kevad!

Kes see tegi nalja siin, et kevad algas ja ikka lumi maas? Meil siin jäi ta ehk ühe päeva hiljaks, aga siis hakkas kohe liigutama ka. Mis tähendab, et polnud mulgi valikut, pidin sama tegema. Käisin näiteks rattaga hoolduses ära, kuigi ilma kinnasteta on ringivuramiseks veel natuke liiga külm. Aga näete seda oksa siin ratta ees? Pungad on puul! Nii et need paar üksikut lumekuhilat on nohu. Seoses sellega teen julgelt tasuta reklaami ka – mina käisin Vene tänaval City Bike’i hoolduses ja esiteks olid hinnad igati mõistlikud (ma maksin 20 eurot, sest seal polnud suurt midagi vaja teha ka), aga teiseks olid tegelased ka igati asjalikud ja sõbralikud. Samal päeval sain kätte ka, kuigi see võib praegustes oludes muidugi kähku muutuda.

See on üleeilne pilt, tänaseks on mul isegi juuksed kammitud!

Üldse on hea nädal olnud. Viimase eluks hädavajaliku toa remont lõppes täna, homme pannakse veel paar viimast lampi üles ja võib elama hakata. Eile avastasime, et diivanilaud, mida juba pikalt nillisime, aga mis oli lausa ebamõistlikult kallis, on nüüd soodukaga ja lihtsalt kallis. Nii et kohe-kohe on meil diivanilaud, mille me saame panna … keset põrandat, sest diivanit me alles ootame. 😀 Aga ma võin ju bouldermati sinna maha panna, tagumiku all ikka pehmem ja ongi väga zen. Üldse olen ma siin produktiivne olnud, sorteerisin ära kõik riided ja jalatsid ning viskasin osad asjad ära ja osad viisin kogumispunkti / andsin ära. Põhimõtteliselt ongi mul ainult kotid veel sorteerida, mis on kõigi nende tehtud asjade kõrval juba selline väike ettevõtmine. Aga kõik kleidid näiteks tõin juba uude kohta ära ja nagu näete, ajasin mõne selgagi.

Ahjaa. Kas keegi teab kedagi, kes Tallinnas puhastusteenust pakub korralikult ja mõistliku hinnaga? Ilmselt läheb meil endal väljakolimisega siiski nii kiireks, et tahaks, et keegi teine vähemalt aknapesu ja vannitoa/vetsu enda kanda võtaks, aga ei taha ka päris hingehinda maksta.

anna kannatust

Saturn on jälle Uraanuses

Viimased paar päeva on nii imelikud asjad juhtunud. Asjad lihtsalt lähevad viltu, ka need, mille juures ei kujuta ettegi, et need võiks viltu minna. Nii et see postitus on nimekiri asjadest, mis on kõik halvasti. 😀 Uskuge või mitte, aga ma tegelikult olen üsna heas tujus, lihtsalt naljakas, kuidas vahepeal kõik mitu päeva järjest liiva jookseb. Näiteks sai Selveris mingi võõras mees minu skänneri ja mina avastasin seda alles siis, kui MINU võetud skänner ei töötanud – kuidas see võimalik on, aru ma ei saa, sest mehel oli juba skänner pihus, kui mina triipkoodi lugesin, ja MINA võtsin ometi omakorda ka masina, millel roheline tuluke oli põlema läinud. Miks tal see tuluke siis põlema läks või mis seal toimus? Keegi ei tea.

Siis pesin ma ära KÕIK lambid, mis mul siin elamises on, et elektrik saaks need tagasi üles panna. Kokku viis lampi, sh KÜMME kuplit. No vot, VIIMANE kuppel läks katki – ja kuna kaks lampi olid ühesugused, siis ostsin kaks uut lampi. Tõeline Naine kõrvalt andis küll nõu, et oleks ometi võinud selle katkise kupli asemel heegeldada midagi, aga no minust on sellised asjad suure ringiga mööda läinud. Igatahes, kas poleks võinud katki minna ESIMENE kuppel, et ma ei raiskas tervet tundi nende nühkimisega, kui hiljem nagunii kahte lampi ei kasuta?

No ja siis tellisin ma need uued lambid Bauhofist, kus mul varem kontot ei olnud. Vaatasin üllatunult, et pangaarvelt läks raha ära, aga kinnitusmeili ei tulnud. Helistasin, et aru pärida, ja sain teada, et minu teenusepakkujale (mitte nagu Telia või Elisa siis, vaid meiliteenuse pakkuja, mul on põhimeil jätkuvalt yahoo lõpuga) tõesti ei lähe meilid kohale neil, aga tellimusega on kõik hästi, küll ma mõne päeva jooksul asjad kätte saan. Küsin siis ettevaatlikult, et kuidas ma teada saan, et võin tellimusele järele tulla.

– Teile tuleb selle kohta meil!

Ee, kas me võime siis meiliaadressi süsteemis muuta?

– Jah, muidugi, aga juba tehtud tellimusele see ei kehti.

Aga kuidas ma siis teada saan, et ma võin tellimusele järele tulla?

Piinlik vaikus … Lõpuks soovitati helistada iga paari päeva tagant ja küsida, kas mu tellimus on valmis või mitte. 😀 Mul on ehk klienditeenindusele liiga kõrged nõudmised, aga kas ei oleks loogiline, et nad teevad sinna mingi märke, et nad ise MULLE helistaksid, kui tellimus valmis on? Ei v?

No ja siis mõtlesin ma, et ma saan ise segisti ära vahetatud nagu nalja. Segisti mõtles, et sittagi sa saad. Sain alumised asjad lahti keeratud, ülemisi ei saanud – ja alumisi ometi normaalselt kinni ka enam ei saanud. Nii et täna kell 10 pidi torumees tulema. Pool üksteist helistasin ja küsisin, kas kõik ikka hästi. Öeldi, et ta jääb umbes pool tundi hiljaks. Arvestades seda, et hetkel on kell kaksteist, võib järeldada, et see polnud päris tõsi. Seda olukorras, kus ma neile ette ütlesin, et ma olen kaheteistkümnest kaheni ära. Ehk siis nüüd pidin ma esiteks edasi lükkama ühe asja, mida ma ei oleks tahtnud edasi lükata, ning teiseks istun ma siin ilma mingi teadmiseta, kas ja millal ma ühel hetkel ka jälle vetsu saan … Või klaasi vett juua … Või neid muid asju, milleks oleks vaja vesi sisse lülitada, näiteks plaanisin siin pesemas käia täna. Kas ei saaks kuskilt tellida hoopis torunaisi? Elu on näidanud, et mehed ei ole usaldusväärsed.

Aa, selgus, et ühest toast ei saa tapeeti aurutita seinast kätte. Mis tähendab, et seda päris kindlasti ei saa teiste tubadega paralleelselt teha, sest õhuniiskuse suurendamine ajal, mil sa samal ajal tahaksid, et pahtel ja/või värv kiiremini kuivaks, ei käi väga hästi kokku. Aga no tegelikult ei sobi sel teemal isegi vinguda, sest üldises plaanis on meil remont niigi tunduvalt paremini edenenud, kui tavaliselt kombeks. Nii et mul on nii meid aitavale maalrile kui ka üldisele olukorrale ainult tänusõnu.

Ahjaa. Täna pidi olema esimene prügiveo päev uue prügilepinguga. Miskipärast on prügikast jätkuvalt prügi täis. Aga selle kallal ma hetkel ei vingu, ehk on tõesti selline huvitav teenusepakkuja, kes käib õhtuti, mitte hommikuti. Lihtsalt ütleme nii, et ma olen VÄGA valmis selleks, et mõni parem päev tuleks. Homne mööbel näiteks võiks saabuda nii, et midagi maha ei pillata.

anna kannatust

Te saate aru ju, et mul pole kelleltki teiselt nõu küsida

Jälle mina oma lõputute küsimustega. Ma siin kurtsin eelmisele omanikule, et kurat, meie redelist ei ole asja siin elutoas, ei ulata ikkagi piisavalt kõrgele. Ja istun mina siis elutoas ja nikerdan millegi kallal, kui järsku näen, et mingi võõras mees kõnnib rahumeeli minu väravast sisse. Mõtlesin, et mida kuradit ja läksin vihaselt ukse peale (ikkagi võitlev feminist).

Tere! Enn ütles, et teil on tellinguid vaja, nii et me siis tõime.

Ahsoo. See võttis nüüd küll tuule tiibadest ja võitlusvaimu vähemaks. Tasuta asjad võtan ikka vastu. Üldse on nii endine omanik (kes ise jätkuvalt samal tänaval elab) kui ka teised naabrid väga toredad. Cyrus ilmselgelt pole samuti harjunud sellise asjaga — kui ma ütlesin talle, et eelmine elanik oli meile saunalavale üllatuse jätnud, vaatas ta mind nii ehmunud näoga, nagu ootaks, et järgmine lause on, et “sittus, raibe, sinna kerise kõrvale”. Kusjuures mind üldse ei üllataks, kui see meile jäetud kubu oleks tal enda tehtud olnud, sest ta oli nii kuldsete kätega mees, et mitte ainult voodi ja köögilaud polnud oma kätudega valmis klopsitud (ning mõlemad nägid välja nagu sisustusajakirjast), vaid ka näiteks ägedad grillahjud. Kätt nii metalli- kui ka puutöö peale. Ei tea, kas on vallaline, peaks sõbrannadele soovitama …

Aga me kaldume teemast kõrvale. Mure on selles, et kuna need inimesed on mind nii soojalt vastu võtnud, tahaks neile ometi midagi kinkida. Tellinguomanikega on lihtne, nad on minuvanused, saavad mingi normaalse veini + juustuvaliku — kui ise hinnata ei oska, saavad alati kellelegi edasi kinkida ja kõik okei. Aga endised omanikud on juba natuke vanemad inimesed, neile vist nagu hästi ei sobi? Et mis selline sobilik eakohane kingitus on oma tänumeele väljendamiseks? Nad lihtsalt mõlemad tunduvad sellised hästi asjalikud tegelased, ei kujuta neid nagu ette veini mekutamas teleka ees.

Selles mõttes kaval variant, et saad riputada lõuatõmbekangile või kas või laiale puuoksale

Teine väljakutse, millega ma silmitsi seisan, on see, et mul ei ole kodus sobivat seina, mille külge hangboardi kinnitada. Uste kohal on eelkõige kipsplaat. Nii et vaatan erinevaid lahendusi, nagu näiteks see, mida pildilt näete. Konksudega oleks lihtsam, aga samas konksud ei mahu ümber iga asja – samas, kui tihti ma ikka seda väljas tegemas käiksin? Cyrus muidugi ütleb, et osta stud finder, saad äkki ikka ukse kohale panna. Maaler ütleb, et kui ma ka puitkarkassi üles leian, ei ole see mõeldud rippuvate spordisõltlaste ülalhoidmiseks. Samas oleks selle puitkarkassi kasutamine vaieldamatult kõige mugavam lahendus (selle hetkeni, mil ma kolinal alla sajan). Nii et ma nüüd ei teagi … Mis teie arvate?

Sõbrad muidugi soovitavad hoopis selliseid variante, aga see tundub nagu natuke liig. Võtaks ju toas nii palju ruumi ka – mis kohe mõjutaks seda, kuhu ma olen valmis seda panema. Kui on selline, mis lõuatõmbekangi külge läheb, siis saaks selle magamistoa ukse vahele panna ja rippudes samal ajal telekat vaadata. Mis loomulikult suurendab kohe tõenäosust, et ma seda ka päriselt kasutada viitsiksin. Suured sõnad inimeselt, kes pole kolm nädalat mingit tõsiseltvõetavat trenni teinud, aga no sellest blogimine on ometi esimene samm päriselt liigutamise poole.

P.S. Mõtlesin eile, et äkki mulle ei maitse lihtsalt kodune kohv enam, nii et ostsin testi mõttes Circle-K latte. Põhimõtteliselt kallasin raha topsist otse kanalisatsioonikaevu. Kas ma pean tõesti harjuma mõttega, et see jook lihtsalt pole enam minu jaoks? Nii palju küsimusi on meil täna.

art

Juhend tänapäeval kohtamas käimiseks

Hetkel on väga aktuaalne teema 40aastasena 14aastastega kohtamas käimine, eks ole — aga selle kõige taustal ei tasu unustada, et meie hulgas on ka inimesi, kel ei õnnestu kõigist pingutustest hoolimata ühtki neist lastest daamidest ära sebida. Õnneks on nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mikael Meema on juhendi teinud selle kohta, a) kuidas odavalt kohtamas käia (vastus: sebi nooremaid, neil pole veel standardeid) ja b) millest nendega rääkida:

Võtke heaks!

prantsuse muusika

Grand Corps Malade

Võiks täna ilmselgelt ka minu kohta käia see pealkiri, sest napilt jäi puudu, et ma tõesti seda postitust vanglast kirjutaksin teile. Käisin nimelt kiiruga Maximas lõunat ostmas, ühe silmaga jälgisin Slacki (sest tööpäev) ja teisega pakkisin asju ning kolmas silm ilmselgelt ei püüdnud kinni seda, et kaardimakse läbi ei läinud. Õnneks peatas mind müüja, kes mind lihtsalt tagasi maksma suunas, mitte turvatöötaja, kes mind kümneeurose arve pärast vanglasse oleks suunanud. Kusjuures kaardimakse ei läinud teise katsega ka läbi, ilma mingit selgitust pakkumata. Minu teooria on, et AI otsustas iseseisvalt, et minusuguse jaoks on korraga ostukorvis nii šokolaad kui ka saiake ilmselgelt liig. Õnneks oli rahakotis teine kaart veel ja pääsesin sealt ikka tulema. Igatahes taevale tänu, et ma nagunii hiljemalt kahe nädala pärast kolin, sest sinna ma enam oma nägu näidata ei julge. Ja kui mu stalkeril mind suurtest lubadustest hoolimata vanglasse saata ei õnnestu, võib alati juhtuda, et teen seda hajameelsusest ise.

Kolimisest ei taha ma üldse rääkida, sest teate ju isegi, et homsest on kinni nii ehituspoed kui ka mööblipoed. Ehituspoega pole nii hullu, saan värvi täna ära osta ja ülejäänud kraami saab õnneks e-poest ka, aga just mööbel on selline asi, mida ei taha nagu osta oma silmaga nägemata. Nii et käisime eile kiiruga veel hädavajalikke asju valimas ja kõik, mis pole hädavajalik, lükkus tulevikku, sest ei tahaks ju kiiruga esimest ettejuhtuvat asja osta. Rääkimata sellest, et ma pean seal praegu iga päev kütmas käima, sest meil on küll õhksoojuspump, aga seda ei tohi praegu kasutada, sest muidu on oht, et seinas/laes olev kraam ei kuiva ühtlaselt — mis tundus nagu igati ok mõte, kuni selgus, et LOOMULIKULT tuleb kohe külmalaine, kui pump välja lülitatakse. Nii et slaava boogu, parem oleks kui tõesti homme soojemaks läheks. Inch’Allah.

Ehk siis ma ei taha eriti rääkida kogu kolimise ja remondiga seotud stressist, nii et räägin hoopis ühest teisest suurest kerest. Olen nimelt miskipärast juba mitmendat päeva prantsuse muusika lainel. Asi on ilmas ilmselt, näiteks olen suht ripiidi peal kuulanud seda Melanie Paini ja Doré kurba laulu mehest, kes armastuse pärast külma Helsingisse kolib ja sealt lähedase sõbrannaga kirjavahetust peab. Aga postituse täht on täna hoopis Grand Corps Malade ehk GCM.

Olen temast siin varem kindlasti rääkinud. Ta kannab seda nime ausalt, sest noh … tal ongi pikk haige keha. Ta oli varem korvpallur, aga pärast selgroovigastust jäi alguses ratastooli ja siiani käib kepiga. Kuulus on ta aga selle pärast, et kuigi nii räpp kui slämm on traditsiooniliselt Aafrika mandrilt pärit, on Prantsusmaa kuulsaim slämmpoeet on valge pikk invaliid (kuigi möödas on vist see aeg, mil maailma kuulsaim räppar on valge Eminem). Naljakas asi ikka see elu. Igatahes meeldis ta mulle omal ajal keelt õppides väga, sest slämmist on ju hea lihtne aru saada, lihtsam veel kui räpist. No ja näiteks mõni laul on tal lihtsalt armas ka. Nii et loomulikult Youtube pakkus mulle ta uut hitti, täitsa tore on siia nukrasse talveilma:

Muide, olen varemgi märganud, et prantsuse muusikavideodes torkab kohe silma see, et kui mujal maailmas peavad naised muusikavideodes võimalikult seksikad olema, siis Prantsusmaal on nad lihtsalt … omapärased. Veidi ehk isegi taotluslikult kohmakad. Välismaal on isegi “imelikud” lauljannad, nagu Sia ja Lady GaGa, ikka seksikalt (ja poolalasti) imelikud. Prantslased kuidagi ei tee seda. Kui nad ei ole imelikud, pole nad mitte traditsiooniliselt ilusad, vaid pigem armsad. Ja just sellised … lapselikud armsad? Või tiinekalikult? Selline ketside ja lapseliku kleidi kombo näiteks. Või lihtsalt naiivne olemine. No kujutage ette Vanessa Paradis’d, kui ta taksolaulu laulis. Või näiteks The Do (siin on lauljanna küll pooleldi soomlanna, ei tea, kuidas me täna kogu aeg soomlaste juurde tagasi jõuame, oleks ju võinud Zazi või Pomme’i näidata):

Meestel muidugi veidi sama trend, Prantsusmaal lendavad kiiresti kuulsuse poole sellised seksikad boheemlased, nagu Julien Doré ja Frero Delavega ja BB Brunes’i poisid. Aga see pole minu meelest kuskil eriti üllatav, meestel on see alati ja igas riigis edule kaasa aidanud. Lihtsalt selline huvitav omapära, selleks, et selles kultuuriruumis poolalasti naisekeha näha, tuleb (meeste) räpivideosid vaadata.

faith

惊人

Meie maalrile oma soove selgitamas. Maaler on meil ilusam, aga muu on nagu rusikas silmaauku

Elame veel. Meil on mõlemal ametlikult 10 päeva täis ja tohime teha igasuguseid hullumeelseid asju, näiteks jalutamas käia. Ma olen nii valmis normaalseks eluks. Kas te nägite, kui imeline ilm eile oli? Ei tea, kas lugesite, aga jaanuaris paistis päikest kokku vähem kui 15 tundi, ja no seda oli tunda. Ma nii tahan jälle maailma, kus päike paistab veel ka pärast tööpäeva lõppu — või kus vähemalt lõunapausi ajal saab päikesepaistes jalutada. Isegi ei huvita, kui see siis üks külm jalutuskäik on, kui vähemalt päike paistab! Nii et selles mõttes olen ma väga rahul sellega, mis maailm pakub.

Normaalne elu on küll suhteline mõiste, sest Cyrusel näiteks on maitsemeel osaliselt taastunud, aga kohv maitseb ikka nagu puukoor. Mina ei taha kohvist mõeldagi, aga muu maitseb kõik normaalselt. Aga see-eest saime me uue kodu võtmed kätte, nii et saame vaikselt nokitsema hakata ja oma asju liigutama. Peaks värve valima, aga need osakonnad on nädalavahetusel ju kinni, nii et eks jõuab.

Teoreetiliselt on meil isegi internetileping juba, kuigi piisavalt hea interneti saamine vajab veel natuke sättimist. Korraldusliku poole pealt oleks vaja organiseerida veel a) prügileping ja sellega seoses ka prügikast ning b) postkast. Sirru juba küsis, kas Eestis kaasneb ka maja ostmisega kohustus oma prügikastile eraldi väike maja ehitada. Ilmselgelt oleme me liiga palju reisinud Soome maapiirkondades, kus on täiesti tavaline, et esiteks elab koer suure maja pisikeses koopias, teiseks on prügikastile ehitatud samas stiilis varjualune ning kolmandaks loomulikult on ka postkasti kohal samas stiilis katus. Cyrus pani ette, et võiks ju sealt Kuusankoski lähedalt läbi sõita ja ühe kaasa korjata, sest just seda nad Eesti turistidelt eeldaksid, aga no tulge mõistusele. Ma ei tea, kust tal sihukesed mõtted üldse tulevad, see ei ole ju normaalne plaan. Kui seal konkreetses majas ka poleks kolme koera, on piirid siiski jätkuvalt kinni, nii et iga lollgi saab aru, et alustuseks tuleb pigem Võru- ja Põlvamaale vaadata. Ehk siis kui paari päeva pärast näete instas meie uut ilusat postkasti, siis teie ei küsi ja mina ei vasta.

Aga sellenädalase maskisõja kohta. Ma väga ei taha öelda midagi, sest ma saan aru, kui privilegeeritud ma olen – töö, mida saab kodust teha, trenn, kus saab öösiti käia (kohe varsti saab juba jälle väljas ronida!), oma auto jne. Aga kui ma milleski maskivastastega ühel meelel olen, siis sellega, et paljude jaoks on maskikandmine rohkem nagu ideoloogia, mille abil end teistest paremana tunda. Ehk siis on teatud hulk maskikandjaid, kes usuvad, et kui juba mask ees, siis võib tavapärast elu edasi elada. Unustatakse kuidagi sujuvalt ära see, et esiteks ei kaitse ka ideaalselt kantud mask 100% ja teiseks ei kanna pea keegi meist maski täiesti korrektselt. Tänagi nägin poetöötajaid, kel mask nina all. Pealegi, kust see mask sinna saab? Üldiselt võetakse see siiski taskust ja pannakse tagasi taskusse, mitte minigrip-kilekotti. Üldiselt pannakse see sama mask, mida hommikul trammis kantakse, uuesti ette, et laps siis lasteaiaukseni viia. Ja siis uuesti ette, et trammiga tööle minna. Ja siis uuesti ette, et minna supermarketisse. Ning seejärel võib-olla pestakse see õhtul puhtaks. Aga võib-olla pole meeles ja läheb veel üks päev sama moodi.

Ehk siis … Kui ma näen sind toidupoes, huvitab mind tunduvalt rohkem see, et sa mul seljas ei elaks, mitte see, kas sul mask on ees. Jah, muidugi oleks kena ja mõistlik maski kanda, aga samal ajal võiks siiski ka inimestest teatavat distantsi hoida. Ja kui sa ei kanna maski, sest sul on ärevushäire, aga sa sellest hoolimata pead iga päev kaubanduskeskusesse saama, siis seda enam võiks teistest eemale hoida. Lase sel mammil ära võtta see pakk piima, enne kui ise hoojooksuga riiulit alistama hakkad. Mul pole enam vahet, mina olen väidetavalt ca kuueks kuuks immuunne, aga no nii üldises plaanis, teistele mammidele mõeldes.

Jah, ma võiksin teoreetiliselt mitte targutada, aga kuidas te siis üldse aru saaksite, kelle blogis te olete?

anna kannatust · haridusrikubmatsi

Resident Alien

Eile oli esimene päev, mil ma ei ärganud peavaluga. Päevad ei ole vennad, nii et täna valutan ikka, aga hullemate päevadega ei anna võrreldagi, nii et see on ikka päris äss. Tähistasin seda eile loomulikult sellega, et esmalt käisin parimate sõpradega söömas ja seejärel läksime kinno. Tõsijutt! Okei, ehk selliste väikeste mööndustega, et parim sõber oli mu abikaasa, sõime elutoas ja vaatasime samal ajal telekat. Aga põhimõtteliselt oli kõik tõsi, isegi juustupalle oli.

Ühtlasi kasutasin juhust, et tappa Cyruse huvi eesti keele õppimise vastu. Mõelge nüüd ise. Kui ma ütlen “laena mask“, siis ma soovitan TEMAL minna ja see kelleltki teiselt laenata. Aga kui ma ütlen “laena maski“, siis MINA tahan seda TEMALT laenata 😀 Veel enam, kui ma ütlen “anna mulle mask”, siis see on lihtsalt palve. Kui ma ütlen, et “anna mulle maski”, siis siin on ka varjatud lubadus, et sa saad selle tagasi ja ma küsin seda ainult piiratud ajaks. Kust peab üks vaene keeleõppija neist imepisikestest täheerinevustest aru saama?

Päris nunnu tulnukake ju, kas pole?

Aga viimaste päevade sari on Resident Alien. Väga lihtne lugu, tulnukas ei pääse Maalt minema, sest ta laev on katki, nii et ta peab end mõneks ajaks inimeseks maskeerima. VÄGA absurdne huumor ja kohati üsna tume, aga endalegi üllatuseks avastasin, et naersin vahepeal kõva häälega, mis sellest, et sari on cheesy. Ma ei saa isegi aru, kas asi on selles, et Alan Tudyk oli Firefly’s mu lemmiknäitleja ja mul on lihtsalt nii hea meel teda uuesti näha, või on koroona mu aju nii ära söönud, et see lihtsalt ongi mu huumorimeele praegune tase.

P.S. Päeva võit on see, et mul on nii palju parem, et ma juba võimlen natuke, sest ei jaksa enam niisama diivanil istuda. Kui inimene jaksab juba lõuatõmbeid teha, kaugel see paraneminegi enam on. Üldse on tunne, et füüsiline pool paraneb päris kenasti, vaimne pool on pigem see, mis ei taha järele jõuda — keskendumisvõime on jätkuvalt nii nullis, et näiteks raamatut lugeda on pea võimatu. Blogipostituste kirjutamine võtab ka kaks päeva, nii et selles mõttes liigume aeglaselt, aga liigume. Tark ei torma jne.