antropoloogia · music · prantsuse muusika

Harrastusantropoloogia

Nii külm on väljas, et täitsa ausalt ütlen, et mitte midagi ei taha teha. 😀 Üleeile sõitsin autoga kahe kilomeetri kaugusele välijõusaali, nii halvasti on juba asjad. Aga selle peale meenus, et pidin ju teiegagi jagama, kuidas ma lõuga tõmbamas käisin, st mida ma seda tehes nägin. Nii et eks ma siis keedan kakaod ja kirjutan teile. Ja vannun ette käsi südamel, et see on kõik tõsi, sest mulle endale tundus see küll nagu väga halvasti kirjutatud (aga see-eest püüdlikult selgeks õpitud ja ette kantud) dialoog.

Nii. Stseen leiab aset palliplatsil, kohe välijõusaali kõrval. Laval on poisid vanuses kuus kuni 13, laias laastus võib eristada ingliskeelset ja venekeelset gruppi. Seejuures tundus mulle, et vanemad ingliskeelsed poisid olid kohalikud (kuigi rääkisid inglise keelt kahtlemata esimese keelena) ja nooremad kas külas või hiljuti lisandunud, aga see võis olla lihtsalt minu mulje.

Saalis pandi tuled kustu, algas tegevus. Laval oli Probleem. Väike ingliskeelne poiss paarutas rattaga jõusaali ja palliplatsi vahel ringi ja karjus, et ta tahab ära minna, sest “this is making me feel uncomfortable*”. Silma järgi pakuksin, et ta oli vähemalt esimese klassi laps juba, aga ma ei oska eestlastelgi vanust arvata, nii et ütleme, et umbes nii. Mis temas seda ebamugavust tekitas? Esiteks see, et vene poisid kasutasid “F-sõna” (ma vist siiralt polnud selle hetkeni kuulnud MITTE KEDAGI Eestis päriselt “F-sõna” ütlema, kõik on ikka rahvusest ja vanusest hoolimata rahuliku südamega fuck välja öelnud). See oli see põhiprobleem, mis ta nii leili ajas, et ta ringi sõites seda sama lauset muudkui korrutas. Sellele lisandus see, et “ja see poiss muudkui käib mul järel ja karjub minu peale!!!”

Tõele au andes, väike vene poiss, kes tundus temast veel noorem (aga enamvähem sama eagrupp), sõitis tal TÕESTI rattaga järel ja TÕESTI muudkui karjus. Ja noh, tundus, et kui kohalikud ingliskeelsed eesti keelt ehk rääkisid, siis vene keelt igatahes mitte, nii et mina olin seal ilmselt (peale teiste venelaste) ainus, kes aru sai, et see väike poiss üürgas tegelikult: “MÄNGIME KOOOOS! MÄNGIME KOOOOOOOS! LÄHME JOOKSEME JA MÄNGIME KOOOOOS!” Nii et noh, ma veits saan aru, miks see oli hirmutav poisile, kes sõnagi sellest kisast ei taibanud.

Igatahes. Mina kõkutasin omaette naerda ja ootasin, et vanemad poisid ta pikalt saadaksid, sest täitsa tõsiselt, ma olen vana nagu Metuusala ja minu silm ei ole veel näinud ei last, kes tahaks koju minna, sest keegi ütles koleda sõna (mitte tema pihta, vaid lihtsalt niisama), ega lapsi, kes selle peale ei naeraks ja edasi ei mängiks. Aga need vanemad lapsed (ja minu silma järgi oli kõige vanem ingliskeelne max 12, kuigi taas, ma olen siin kehv hindaja) üritasid teda natuke ümber veenda, siis andsid järele ja hakkasid minekule sättima. Ning kõige vanem ütles sellele noorimale, kelle ventikas jätkuvalt maksimaalsetel pööretel töötas, kuigi oli juba selge, et äraminek: “I’m sorry we brought you to an environment where you felt uncomfortable.”

Nagu täitsa tõsiselt, kust nad oskavad selliseid asju öelda? Juba see esimene “I’m uncomfortable” on minu jaoks selline far-fetched, sest lapsed EI räägi nii, aga no selle kohta võiks öelda, et ju ta on seda siis kuskilt kuulnud. Aga sellist vastust ei jäta ju enamvähem telekast möödaminnes kuuldes meelde. Kas kuskil on tõesti nii woke vanemad, kes dresseerivad oma lapsi igapäevaselt selliste lausetega? Sest ma ei kujuta ette ühtki teist varianti, kuidas selles vanuses laps end sellise sõnavaraga väljendada võiks, isegi kui ta loomu poolest on selline, kes seda emotsiooni väljendada tahaks. Need 12aastased, keda mina tean, suruksid “sorry” suust välja ja vahiksid oma varbaid või äärmisel juhul ütleks, et “ole nüüd, me enam ei tee” (millele ilmselt lisanduks “ära emale ütle!”).

Ajastu märk ja kultuurilised erinevused. Lapsepõlve muretud mängud, ja-jah.

P.S. Kuna siin juba nii multikultuurne jutt on, siis … Vaatasin mina videot sellest, mis on prantslaste lemmikbändid või esitavad, kes just prantsuse keeles laulavad. Leidsin igasuguseid toredaid asju, näiteks see armas Claire Laffut’ (subtiitritega!) Vérité on heaks näiteks sellest, miks prantsuse keel mind sada korda peaaegu hullumajja ajas — hääldab nii kenasti ja selgelt kuni selle kohani, kui on aeg öelda si je mens, je vais en enfer, ning järsku saab sellest hoopis smansvanfr. Igatahes leidsin ka sellise pärli nagu Clara Luciani. No kuulake, mis hääl tal on:

* See tekitab minus ebamugavust. (Blogi autori tõlge)

** Anna andeks, et tõime su keskkonda, mis sinus ebamugavust tekitas. (Blogi autori tõlge)

27 kommentaari “Harrastusantropoloogia

  1. Eakohatust keelest: kui ma laps olin, siis rääkisin ma kogu aeg eakohatult peenete sõnadega, sest olin kuskilt raamatust lugenud ega teadnud, et nii ei räägita. Käisin sellega oma emapoolsele vanaemale närvidele. Pärast võttis teatepulga üle väikevend, et vanaema saaks siis talle või tema kohta nördinult öelda “lapsed ei räägi nii” või “mis laps see on, kes niiviisi räägib”.

    1. Mina armastasin üle võlli formaalset registrit kasutada õpetajatega rääkides. 😀 Õnneks pidasid nad seda naljakaks + ma olin ju “see, kes kogu aeg ninapidi raamatus on”, nii et suurem sõnavara tundus ilmselt loogiline.

        1. ah, sellest vanusest oskavad täiskasvanud sellist asja juba oodata ka. Mul oli see teemaks ikka koolieelikuna või algkoolis, väikevennal ka.

  2. Minu noorem laps hakkas ülipidulikku ja ametlikku keelt rääkima praktiliselt kohe, kui üldse rääkima õppis, mis sündis umbes kahe ja poole aasta vanuselt; alguses oli see tal küll kalakeelega segamini. Aga jah, viieaastane tuli ja ütles: “Ema. Ma pean sulle midagi rääkima.” iga väiksemagi asja kohta. “Ma vajan võileiba.”. Ta suutis ausalt punktid ka välja hääldada. “Kas ma tohin sisepeldikut kasutada?” , “Me peame siit otsekohe lahkuma!”, jne. Ta ei ole seda kõneviisi päriselt praeguseks ka unustanud, nii et jah, täiesti võimalik.
    See 12-aastane võis pigem ehk olla väiksemat kasvu 14-15 aastane, sest mina jällegi ei usu, et ingliskeelse pere vanemad lubaks 12-aastase vastutavana nooremate lastega koos välja.

    1. “mina jällegi ei usu, et ingliskeelse pere vanemad lubaks 12-aastase vastutavana…”

      Tundes mõnda inglisekeelset peret – vabalt lubaks. Kui ma mõtlen Tallinna laste mänguplatside peale (kus on jõulinnakud lähedal), siis seal käivad üldse igasugused tited igas vanuses ja tihti ilma vanemateta. Ja keel minu arust väga ei mõjuta. On igakeelseid kanaemu ja igakeelseid “järelvalveta” jõmpsikaid. Uued Tallinna pargid on suured ja lahedad ja vähemalt tunduvad super turvalised.

      1. 100% nõus. Olen nüüd mitu korda käinud ja näinud igakeelseid lapsi mängimas, emad on ainult kõige väiksematega päris mänguväljakul (mis on aiaga piiratud), ja sealgi mitte kõigil.

        Lisaks näitab minu kogemus, et vajadusel leiavad lapsed siiski ka vähemalt ühe ühise keele ja saavad igati kenasti omavahel mängitud. Mind on positiivses mõttes üllatanud see, kui hästi kohalikud vene lapsed räägivad nii eesti kui ka inglise keelt – ja ka see, kui hästi mõned pisikesed eestlased inglise keelt räägivad. Nii et üldiselt keelebarjääri taha asi ei jää, siin tekitas probleeme pigem kultuuribarjäär, isegi sõbralikud venelased olid tagasihoidliku poisi jaoks hirmsad.

    2. Tegelikult räägivad kohalikud expatid täieliku vaimustusega seda, kui tore see on, et siin õpivad lapsed hulga varem iseseisvust. Olen seda kuulnud nii kanadalastelt, ameeriklastelt kui ka brittidelt.

      P.S. “Ingliskeelne” ei tähenda sugugi mitte ainult ameeriklasi (neil oli selgelt pigem Briti inglise keel) ja ka ameeriklastel sõltub kõik sellest, kus sa üles kasvad. Cyrus näiteks kasvas Oklahomas väikelinnas, seal jõlkusid lapsed varakult omaette väljas, täpselt nagu siin. Brittidel on 12aastane väiksematel silma peal hoidmas samuti üsna tavaline.

  3. Ahjaa, “I’m sorry we brought you to an environment where you felt uncomfortable.” on tegelikult palju õiglasem vastus kui “ära emale ütle”, sest et… Ebaõnnestunud meelelahutus ei olnud antud juhul mitte kellegi süü ja see I’m sorry oli antud juhul pigem kaastunde kui kahetsuse väljendus, eijahh?

    1. Seda ma mõtlesingi, et eestlane muretseks pigem oma perse pärast (ära emale ütle), väike välismaalane tundus kas reaalselt sõbrale kaasa tundvat või vähemalt tema pärast veidi muretsevat.

      Ja ma ei räägi sellest, mis on ÕIGE – sinu kommentaar räägib sellest, mis on õiglane ja aus. Muidugi polnud ebaõnnestunud meelelahutus kellegi süü ja kaastunne oli omal kohal jne. Ma räägin sellest, mis on TAVALINE. See situatsioon võis olla ÕIGE ja ÕIGLANE, aga see ei olnud TAVALINE.

  4. Keegi mulle viitsib seletada, mis värk selle woke’ga vahetpidamata on? Muud enam ei kuulegi. Nii kui keegi kusagil viisakamalt ja/või (poliit)korrektsemalt käitub, otsekohe on woke. Siinpool kah. Klassifikatsiooni on jäänud ainult kaks inimtüüpi: redneck ja woke. Kas me sellist /..täida lünk../ tahtsimegi?

    Ahjaa, teemast ka. Mu vennapoeg hakkas rääkima alles pealt kolmeselt, ja otsekohe pikkade, keerulise sõnavaraga lausetega. Kui me talt küsisime, miks enne suud lahti ei teinud, vastas, et tal ei olnud_meiega_midagi rääkida.

    1. Minu jaoks on palju vahepealset tühja maad ka, aga selle konkreetse asja õpetamine on ikka pigem seal woke-kategoorias juba. Lisaks näiteks Cyrus on woke redneck, nii et ka see võimalus on olemas!

  5. Ei usu eriti, et keegi dresseerib sellist sõnakasutust. See ikka jääb täiesti kogemata ja puhtalt lapse enda soovist talle külge. Piisab ühest korrast kuulmisest ja jääb. Mul on hetkel viiene kodus. Ta kuulab tööpäevadel sageli Vikkerraadio arhiivist muinasjutte, sest kui mul on vaja tööülesandeid täita, kuulab tema lugusid, mitte ei vaata multikaid, toimetades ise samal ajal millegi kallal. Ja vot sellest kuulamisest tulevad tema sõnavarasse ikka väga mittelapselikud väljendid. Nt täna hommikul alustas ta ühte lauset sedaviisi “Emme, ma ei taha sind riivata, aga…” Ma tean, et ta eile sellist sõna sealt kuulis, sest ütlesin talle mida see tähendab. Nii et ta oskas seda sõna hommikul ka õiges kontekstis kasutada. Ühest korrast kuulmisest piisab 🙂 Kõik oleneb lapsest ja kasvukeskkonnast. Kui sa selliseid sõnu ei kuule, siis sa ei oska neid ka kasutada.

    1. Ma mäletan, kuidas väikevend alustas koolieelikuna mingit vaidluserepliiki: “Põhimõtteliselt on sul täiesti õigus, aga…”

  6. ühtlasi meenutan hea sõnaga Helen de Witti “Viimase samurai” raamatut, kus väike laps õpib muuseas kreeka ja jaapani keele ära ja ema märgib, et talt küsitakse, “KUIDAS sa lapse kreeka keelt lugema õpetasid?”, ja tema saaks vastata ainult, et tal pole aimugi, kuidas hoida last seda tegemast, kui ta on selle pähe võtnud.

  7. Minu jaoks on tegelikult teine üllatav asi see, et ongi ingliskeelsed lapsed ja kohe mitmuses. Enda lapsepõlves olid eestikeelsed lapsed ja venekeelsed lapsed ja võib-olla teoorias on võimalik, et keegi oli kusagil näinud mõnda ingliskeelset last, aga mina nüüd küll mitte. A ses mõttes loogiline küll, et enda töökaaslased on ka igast maailmanurgast ja eks paljud inimesed harrastavad ka laste saamist. A et kohe ingliskeelsete laste kamp, nii mitmuses ja puha, mitte imeasjana eksponaadiks – selle peale ma polnud varem tulnud. (ei, täiesti loogiline küll. välismaalasi on juba täitsa palju ja loogiline, et nende lapsed üksteisega sõbrustavad. aga ma kuidagi polnud sellest teemast üldse mõtelnud ja ma vaikimisi eeldasin, et asjad on enamvähem nii nagu minu lapsepõlves, ainult et nutitelefonidega)

      1. Oli ca viis, värvierinevuste ja omavahelise suhtluse põhjal eeldan, et kindlasti kahest perest. Ühe pere lapsed suhtleksid omavahel familiaarsemalt. Aga ma olen varemgi näinud ingliskeelseid lastekampasid nende loomulikus elukeskkonnas – näiteks mitmekesi ronimas.

    1. Nojah, praeguseks on tähendusväli tunduvalt laiem ja hõlmab põhimõtteliselt kogu intersektsionaalset feminismi, mitte ainult rassiküsimust.

  8. Eakohatu keelekasutus: klassiõe noorem õde, nii umbes kuus (kui meie olime 16), teatas emale: “Võib-olla eeltoodud tingimustel võiksin magusast loobumist kaaluda …:-)” Aitäh prantsuse bändide eest, ise olen liiga laisk, et otsida.

  9. Ilmselt siin on tõesti tegemist välisperedest pärit lastega, aga ma võin omast kogemusest öeld, et ka eestikeelsest peredest lapsed voivad rääkida vabal inglise keelt. Mu 13 aastane tütar räägib mitu aastat kodus pool aega puhtas inglise keeles. Lisaks ta suhtleb veebiteel teise sõbrannaga ainult inglise keeles. Kui kõrvaltoast eesti keelt kuulen, siis see tekitab juba vahepeal sellise tunde, et oot, midagi on teistmoodi, ju suhtleb kellegi kolmandaga. Ma pean lausa sundima teda eesti keeles rääkima, kui meiega suhtleb. Nii, et kunagi ei tea 🙂 Ja väga naljakalt täiskasvanulikke väljendeid võib tulla. Teisalt ma usun, et näiteks briti kõrgametniku perest võib tulla ka sellise jutu ja suhtumisega lapsi, neil see asi kuidagi teisiti.

    1. Ma olen Eestis kuulnud küll väga head inglise keelt rääkivat lapsi, lihtsalt SELLIST briti aktsenti pole ma kuulnud inimestelt, kellel vähemalt üks vanematest britt pole. No ja eks eestlane oskab näo järgi tegelikult üsna hästi hinnata ka, kes on eestlase nägu ja kes näiteks pigem soomlane või sakslane. Ma olen isegi New Yorgi metroos aru saanud, et üks eemal seisev blondiin on raudselt teine välismaale sattunud eestlane, me paistame ikka üksteisele kenasti silma. 😁

  10. Kõlab nagu üks korralik briti (kõrgema?) keskklassi võsuke. Kui vanematel on ilus (haritud) keelekasutus, siis muster talletub ja hakkab end kenasti taaslooma.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.