Uncategorized

Muuhulgas näiteks avalik vabandus Trapetsile

Selle kontserdi ajal olin ma üheaastane ja ei teadnud pungist veel midagi

Twitteris on viimastel päevadel (okei, nädala eest, aga mul oli kiire) olnud palju juttu sellest, kuidas oma vigu tuleb tunnistada ja vabandust paluda jne. Ja mina suutsin just sobiva ajastusega ämbrisse astuda. Nimelt jagas keegi Twitteris artiklit Saaremaa tuntud punkarist Trapetsist, nägin seda nime ja pilti ning hakkasin vihast vahutama, sest täitsa pekkis, see on ju see tropp, kes üritas mu käele nalja pärast suitsu kustutada, kui ma 16aastaselt kogemata Viljandi Folgilt Pärnusse sattusin ja ta mulle mu elu esimese tätoveeringu pidi tegema (see plaan jäi katki, sest polnud õlleraha, aga ilma õlleta tal käsi värises natuke liiga palju). Igatahes jagasin seda kõike innukalt Twitteris (suitsuosa, mitte seda muud) ja elasin rahulikult oma elu edasi.

No ja sama päeva õhtul olin juba voodis, silmad kinni, une ja ärkveloleku vahel mõnusalt kõikumas, kui järsku jõudis kohale, et krt, see mees, keda mina mõtlesin, oli siiski PILBATS. Ja ma veel kuulsin mingi hetk, et tema olevat ju üldse teiste omasuguste poolt joomingu käigus maha löödud. Neil kahel tüübil pole midagi ühist peale selle, et mõlema nimi lõppeb TS-iga ja mõlemad näevad oma tegelikust vanusest 20 aastat vanemad välja. Nii et kustutasin kohe oma kommentaari ära, mõtlesin, et küll järgmisel päeval kirjutan uue ja palun vabandust, aga järgmisel päeval ei leidnud muidugi seda lõime üles, nii et eks ma vabandan siis siin. Seda enam, et olen teiste inimeste käest Trapetsi kohta ainult häid asju kuulnud, nii et väga piinlik lugu.

Aga sellega seoses mõtlesin kohe sellele hiljutisele blogiviirusele, kus kõik rääkisid sellest, mida nad ütleksid 16aastasele endale. Nagu täitsa ausalt, mul ei oleks mõtet oma hingeõhku raisata, sest ma ei oleks selle noore daami jaoks mingi ütleja. Tema seisukohast olen ma suvaline väikekodanlasest tädi, kelle peamised mured siin maailmas on see, et diivan ei jõua kohale ja üürikaomanik röövib paljaks – ja mõlemad on pseudoprobleemid, sest ma ei maadleks kummagagi neist, kui oleks täpselt maitse järgi diivani tellimise asemel võtnud suvalise, mis parajasti kuskil tasuta ära anda oli, ja oleks vesiklosetiga korteri üürimise asemel teadlikult elanud odavas peldikus, kus kedagi ei huvita, kas ja mis kuskil tolmune on.

Kusjuures, huvitav on see, et ei saa rääkida siin ju ainult vaimsest (taand?)arengust, sest vähemalt minu puhul tulid füüsilised muudatused enne ja maailmavaatelised muudatused järgnesid. No näiteks. Vanasti oli nii, et kui ma olin väsinud, siis ma magasin. Näiteks lennujaama põrandal või bussis või pead köögilauale toetades, sest no miks mitte, need on need võimalused, mis meil siin parajasti on, mis siin ikka vinguda. Ja mingist hetkest alates see lihtsalt ei käi enam nii. Ma magasin siin kaks nädalat end morge … morgellonidest … kõigutada laskmata maskiga, nagu korralik ajupesuohver pandeemia ajal tegema peaks. Ööseks mask ette ja und näed ainult Kaja Kallasest. St mask oli mul muidugi silmade ees, sest ma lihtsalt EI SUUDA enam muidu magada, kui korralikke pimendavaid kardinaid ei ole, aga või see ussikesi huvitab, kus ma seda hoian, nemad elavad ikka oma elu (nali oli see, ärge hakake seletama). Maskiga ka ei suuda, aga no natukenegi parem. Sel nädalal sain pimendavad kardinad lõpuks kätte ja täitsa lõpp, ma olen NII ÕNNELIK.

Samas mäletan ka seda hetke, mil füüsiline nihe oli juba alanud. Päris vanur veel polnud, aga muutused olid märgata. Olin oma esimesest abikaasast just lahku läinud ja pisikesse Supilinna urkasse kolinud ning ei saanud magada, sest seal polnud üldse kardinat. Isegi kardinapuud ei olnud. Õnneks sõbrannad tulid appi. Üks varastas hiivas mulle kardinapuu. See ei olnud tegelikult varastamine, sest see oli ilmselgelt kolahunnikusse visatud, lihtsalt selle kolahunnikust kättesaamiseks, oli vaja … ronida üle lukus värava. Nii et hiivamine on vast sobiv sõna. Natuke roostes ta ju oli ja natuke kõver, aga igati ok kardinapuu. No ja teine sõbranna tõi ema juurest üle jäänud sebramustrilise tekikoti, mille serva sai toore jõuga neist roostes konksudest läbi suruda ning tadaa … Oligi kerge vaevaga pimendav kardin olemas. Ei olnud vaja millegi eest plekkida, ei olnud vaja oodata, kõik käis nagu lupsti. Ehk siis väga selgelt on kõik minu praegused probleemid … pigem selline ajaviide, mitte päris probleemid. Ma saan ise sellest täiesti aru, sest noh, elu on näidanud, et soovi korral saab alati lihtsamalt ja alati odavamalt ning tegelikult see ei mõjuta oluliselt elukvaliteeti. Esteetika on … esteet-kusipeade probleem.

Aga vat selle korteriasja pärast olen ma küll nii pissed, et kohe olen pissed. Nii et ma jagan seda teiega, saan südamelt ära, äkki hakkab kergem. Nimelt. Ma nühkisin seal korteris kõike, mis vähegi pähe tuli. Ilma naljata, ma veetsin seal nädala jooksul ainult koristades rohkem kui kümme tundi. Kallis abikaasa teist sama palju — ja no ausalt, ta koristab korralikumalt kui mina. Tema tegi näiteks täiesti üksinda vetsu ja vannitoa, mis minu meelest mõlemad läikisid. Ainus asi, mille eest ma võtan ausalt vastutuse, on üks kola täis klaaskapp, sest minu loogika ütleb, et kui ma pean juba üürikorteris taluma seda, et on mingid kapid, mida ma ei saa kasutada, sest need on täis omaniku raamatuid ja nõusid, kõik eelmisest aastatuhandest, siis ma EI tõsta kord nädalas neid raamatuid ja nõusid sealt välja, et nende ümbert ja pealt viisakalt tolmu pühkida. Minu meelest peaks kõik need asjad olema prügikastis või selliste inimeste kodudes, kes praegu nõukaaegsete nõude eest roppu raha maksavad, mitte minul risti jalus. Seda enam, et me olime juba aasta eest palunud, et kui nad ise ei saa kedagi saata, äkki me saaksime siis vähemalt keldrivõtme, tassiksime ise vana teleri ja kasutult seisvad nõud jms keldrisse. Tollal lubati, et nad tegelevad sellega nädala-kahe jooksul ja noh … ütleme nii, et täpselt sama innuga, millega nemad mulle keldrivõtit edastasid, suhtusin mina nende kola nühkimisse.

Aga see tädi … Poleks ta ca 90aastane, mul oleks ilmselt kaane täiesti pealt visanud. Ta tõmbas näiteks sõrmega üle nende köögi seinaplaatide, mida ma olin julgelt 45 minutit nühkinud, ja ütles, et need on ju rasvased. (Minu standardite kohaselt need läikisid puhtusest, aga ok.) Siis ütles ta etteheitvalt, et pesumasinale võiks ometi puhastustsükli teha ja keeldus uskumast, et me tegime seda eelmisel päeval, sest “välja küll sedamoodi ei näe”. Need faking kubufiltrid olid muidugi jätkuvalt liiga rasvased. “Hakka või uskuma, et te niisama nühkisite neid ja leotamisega eriti vaeva ei näinud. Ega teile vist eriti koristada ei meeldi.” Minu ainus emotsioon:

Kuskil selle koha peal lülitas mu aju ennast lihtsalt välja, ma istusin diivanile ja hakkasin telefonis koristusfirmasid guugeldama, sest no see osa oli selge, et tagatisraha me ei näe, mis ma enam kuulan. Kui ma jälle tähelepanu talle suunasin, rääkis ta parajasti sellest, et nende garaažis pestakse põrandat kaks korda kuus, nii et loodetavasti oleme me ikka enda garaaži eest sama hästi hoolt kandnud. Täitsa ausalt kahetsesin tol hetkel, et mul ei olnud pähe tulnud seda garaaži vetsuna kasutada. Kusjuures kõige kurvem on see, et ma olen 99% kindel, et ta ei üritanud meilt lihtsalt raha välja petta, vaid ta ongi ilmselt õnnetu ja nördinud, et me sihukesed räpakollid oleme.

Ahjaa, üks asi, mis on meie süü. Sirru viskas kogemata minema telekajala, sest teleka all olev klaas oli nii vana ja pude, et pudenes tükkideks. See telekajalg oli aga sinna sisse sulatatud ja ilma klaasita püsti ei püsinud, nii et ta ei osanud sellest midagi arvata, ja viskas selle prügikasti. Hiljem alles saime teada, et see klaas oli neil eritellimusega tehtud, et ikka “korrektne tunduks”. Nii et 100% meie süü, oleksime pidanud mõtlema enne prügikasti loopimist. Nii et olime nõus selle teleri väärtuse kinni maksma, sest no nagunii aastal 2021 keegi ei üüriks möbleeritud korterit sellise teleriga. Tädi aga tahtis, et me ei leiaks mitte uut kasutatud telerit ega maksaks selle teleri hetkeväärtust, vaid leiaks uue jala, sest kui raske see ikka olla saab, see teler on “kõigest viis-kuus aastat vana”. Väidetavalt viieaastane teler nägi siis välja selline:

Või oodake, tegin ikka korraliku lähivõtte teile ka:

Ma tean, et mul siin lockdownis päevad lendavad mööda nagu puud rongiaknast, aga kas vanuritel on aastakümnetega sama teema v? Sest no tõesti, kordan taas, et ta ei tundu mulle valetaja, ma arvan, et ta siiralt uskus seda, et see ongi viieaastane telekas. Ja no kogu see vaidlus selle teleka hinna teemal oli lihtsalt naljakas. Näiteks ütles ta, et see ei saa odav olla, sest see teler, mis tal kodus on, maksab kolm tuhat eurot. 😀 Esiteks, kuidas sinu kodus olev teler SELLE teleri hinda mõjutab? Teiseks, kui sa ütled mulle, et sul on kodus kolmetonnine teler, mõtlen ma ainult, et nahhui me mingi 50 euro pärast vaidleme siis, kui sulle vabal ajal nagunii raha kaevu meeldib visata. Igatahes leppisime lõpuks kokku, et anname talle selle antiigi katteks 150 eurot, sest me lihtsalt ei jaksanud vaielda. Tema ise oli nii madala hinnaga vist nõus ainult selle pärast, et leidsime kapist teleri manuaali, kus peal oli aasta 2004 … Nii et mind üldse ei üllataks, kui ta siiralt arvaks, et me tegime liiga talle ja et see on a) poole rohkem väärt ja b) tegelikult siiski aastast 2016.

No ja lõpuks ütlesime ise, et jäta tagatisraha omale ja lase selle eest ära koristada, sest ma täitsa ausalt kardan, et kui ma koristusfirma telliksin, poleks ta nende tööga ka rahul ja ma peaksin ikka seal maid jagama. Rääkimata sellest, et ta loomulikult eeldas, et me selle ajani, kuni koristusfirma tuleb ja töö ära teeb ning tema selle heaks kiidab, maksame üüri edasi, nii et kokkuvõttes oleks see ilmselt ikka sama kalliks läinud, oleks tulnud kas kiirtöö eest maksta või rohkem üüris plekkida. Ja täitsa ausalt, mul on natuke kahju, et mul sellistel hetkedel siiski kasvatus välja lööb ja ma lihtsalt EI SUUDA vanainimestega päris otsekohene olla.

Õnneks käis Sirru järgmisel päeval üksi võtmeid üle andmas, sest minul oli samal ajal videokoosolek. Nimelt elame neljandal korrusel ja muuhulgas oli seal ka üks juppideks võetud veneaegne sektsioonkapp (mis oleks juba aasta aega keldris olnud, oleks nad meile tollal küsimise peale keldrivõtme andnud). No ja pärast võtmete üleandmist palus tädi tal aidata see keldrisse tassida. Mina oleksin vihanud ennast, 100% aru saanud, et … Et talle ei piisa sellest, et ta teenis selle pealt piisavalt, et kaks korda soovi korral süvapuhastust teha, she also wants to make me her bitch … Sest kui see pole teadlik powerplay, siis ma ei tea, mis see on. Ja ma oleksin IKKA tassinud seda kappi seal, endal nutt kurgus. Sest mina olen liiga pehme hipi sellistes asjades. Sirru õnneks on piisavalt punk — naeratas viisakalt, ütles, et “500 euro eest mõtlete kindlasti midagi välja,” ja kõndis minema.

Nii et ei, 16aastane mina ei kuulaks seda praegust mina, kel on mingid kummalised probleemid, mis on otseselt tingitud valedest väärtushinnangutest. 😀 Nii et 35aastane mina ei raiska aega ühelegi 16aastasele moraali lugemise peale, igaüks õpib oma kogemusest.

Loo moraal? Et ei tasu koristada. Oleks kohe koristusfirma tellinud, oleks kokku hoidnud aega, närve ja tõenäoliselt ka raha. Nühkimine tasub jätta nühkimishuvilistele.

12 kommentaari “Muuhulgas näiteks avalik vabandus Trapetsile

  1. Nii, et sa ka määrisid saiale kingaviksi et helgemat tulevikku näha. Nüüd mälu kergelt hakib ja paugust ei tule õige pilt ette.
    Selline teler maksis EEK ides, jäätme jaamast oleks selliseid kindlasti saanud, seal on neid konteinerite kaupa. Koristusfirma peab mutile üle andma mida kedagi sinna vahele vaja. 🙂

    1. Sellega ma olen täiesti nõus, et teleka eest maksime üle, aga siin mõtlen ma tõesti, et esiteks on see meie süü, et seda edasi ei saa kasutada, ja teiseks on tema vanuses nagunii raskem uut üles neljandale korrusele saada, selle jaoks peab ta ikka kellegi appi leidma. Nii et selles mõttes mõistlik, et mingilgi määral uue hankimise ja kohaletoimetamise hüvitame, praegu lihtsalt tunnen, et maksime selgelt üle.

  2. Huvitav paljud inimesed just selliste probleemide pärast ostavad endale närvide säilitamiseks päris enda elamise. Oma tuba, oma luba ja keegi ei köhi ilma omaniku loata😁 Koristad just nii harva kui viitsid. Remondid kui tuju tuleb, enamasti algul kui kõik uus ja entusiasmi rohkem😉

    1. Mina esimese korteri pm selle pärast ostsin – sest mul oli koer ja ma tahtsin normaalses korteris elada hoolimata sellest, et mul lemmikloom on.

  3. Issand ja see on Eestis. Siin Belgias, kus praegu elan olen lõpuülevaaatuse ja tagatisraha tagasisaamise kohta hulle lugusid kuulnud. Ja mu tagatisraha on päris kopsakas. Siiamaani on mu korteriomani (saab sel aastal 91, aga aasta tagasi jooksis trepist sama nobedalt, kui mina ja mu 19-aastane tütar) olnud ülimalt meeldiv, isegi elukalliduskoefitsendi järgi üüri ei tõsta. Seepärast loodan, et nii jääb ka siis, kui kunagi välja kolin. Ja kuna ma ise olen äärmiselt leebe üürileandja (tagatiseks 1 kuu üür ja kui nähtavaid kahjustusi pole, annan üürniku lahkudes kohe tagasi), siis loodan, et universum näeb ja hoiab tasakaalu :-). 16-aastasele endale ei ütleks ma ka mitte midagi. Mu 20-aastane tütar, kes võib-olla obvioossetel põhjustel on kuskil nii 16-17-aastase maailmanägeemise juures praegu, kuulab mind täpselt sellise ilmega, et “mida sina ka elust tead” :-). Ehk siis – pole mõtet. Ma ise ka poleks praegust ennast kuulanud. Sest mismõttes, keda huvitab… Poeg vast veel vahel kuulab, aga tema saab ka kohe 23.

    1. Jah, vanad kõbid ei saa aru, et 16aastane mina on eriline ja täiesti teistsugune ning tema elukogemus ometi ei mõjuta minu erakordset kogemust kuidagi.

      Naljakas on see, et samas vanuses leidsin kapist ema kooliaegse salmiku, tead küll, luuletuste jms-ga, ning mõtlesin, et vau, nii sarnane sellega, mida tänapäeva teismelised teevad. Aga see kuidagi tuleviku kohta mingit nüket ei andnud. (Kuigi tuleb tunnistada, et naabrite arvamus pole siiani mulle oluliseks saanud, seda mu vanemad vist jäävadki ootama.)

  4. Kuule ära hirmuta, mul sarnane trall ees ootamas. Kolisin nii puhtasse korterisse, et sellist eluilmas pole üürinud, aga omanik oli ahastuses, et koristamata.. nüüd muretsen juba ette. Aga jah, väga paljud omanikud teevad tsirkust lahkumisel, ühe käe sõrmedel saan kokku lugeda korrad kus tagatisraha on kenasti jäänud viimaste kommunaalide katteks jne..

  5. Mul õnneks omanikud tralli pole teinud, ainult nii paljukest on jama olnud, et üks hakkas oma korterit paar kuud pärast me sissekolimist müüma. Pärast seda leidsingi, et aitab üürikatest.
    16aastasele ei ütleks muud, et muidu oled õigel teel, aga tuleviku pärast muretse vähem, sitale lapsepõlvele ja tervisele vaatamata on edaspidine elu täitsa okei.

  6. Vedas mul, kolisin just. 1200st tagatisrahast sain 1000 tagasi, 200 jäi siis selle katteks kui korteris peaks ilmnema mingi probleem (seal oli umbes mitu probleemi siis juba kui ma sisse kolisin, nt boiler ei töötanud, kardinapuu kukkus alla, bidee ei funka siiamaani) + viimase kuu vesi ja elekter (mis kunagi pole nii palju aga ok).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.