Mul üks sõber on vahepeal kuulsaks saanud. Võime me Eestis kellegi kohta kuulus öelda, kui ta on kõigest kirjanik, mitte Anne Veski ega Mallukas? Igatahes on mu kõige esimene peiks, kellega me omal ajal käest kinni dinosauruste vahel jalutasime ja teiste kirjutatud raamatuid dissisime, viimastel aastatel suisa kaks Stalkeri auhinda saanud, ühe parima Eesti lühiromaani eest (“Raske vihm”, 2018) ja teise parima Eesti lühijutu eest (“Lumemarjaveri”, 2020). Nii et mida mina ka tean, aga teised loevad ja kiidavad. Igatahes olin ma väga üllatunud, kui ta tahtis mulle oma raamatut saata, sest … Ta ju tunneb mind. Et sa nagu tead, milline mõrd ma olen, aga ikka mõtled, et vot just tema arvustus on mu elust puudu. Kas see on nagu mingi selline masohhism, kus sa hiljem ühe käega kerid teksti selle kohta, kuidas sellist saasta pole ikka AASTAID näinud, isegi mitte Eesti kirjanduses, ja teisega … teadagi tõstad kohvitassi?
Võtsin selle üsna skeptiliselt vastu, sest minu ainus kokkupuude Eesti ulmega oli selle hetkeni Indrek Hargla ja ma ei ole eriline fänn (mis on muidugi puhtalt maitseküsimus ja ilmselt ka vähese silmaringi küsimus, sest olen lugenud ainult ühte tema raamatut ja rohkem ei tahtnud). Lihtsalt minu loogika oli, et kui kõik leiavad, et Indrek Hargla on Eesti parim ulmekirjanik, aga ta stiil mulle ei istu, siis kõik muu on tõenäoliselt veel kehvem, eks ole. Ja noh, enne selle raamatu ilmumist polnud ka olnud ühtki, mis mul kirjelduse põhjal huvi tekitaks. Eks see ole prioriteetide teema ka. Ma neelan päris palju välismaist sci-fid ja kui ma näiteks olen läbi lugenud Jemisini kolm paksu apokalüpsiseraamatut järjest, siis ma olen vaimselt sellest teemat kurnatud ja ei taha vähemalt pool aastat enam ühtki katastroofijärgsel planeedil toimuvat lugu kätte võtta, ükskõik mis keeles. Viimasel ajal tahaks üldse rohkem vaheldust, midagi, mis pakuks kui mitte uut tausta, siis vähemalt uusi vaatenurki.
Nii et selles mõttes “Raske vihm” meelitas uudsusega, seenhaiguste käes vaevlevad inimesed ei ole juba tüdimuseni äratrööbatud teema. Ja tegelikult ütlema ka nende teemade kohta, mis olid nö traditsioonilisemale taustale rajatud, et ta tõi sisse uudseid elemente – näiteks sain teada (ühe potentsiaalse põhjuse), miks nii kõikvõimas olend nagu lohe üldse inimesele kuuletuma peaks. Või miks vampiirile kassid võiksid meeldida.
Huvitaval kombel ei olnud aga nimilugu minu lemmik, kuigi auhinnatud ja puha. See oli okei, selles mõttes, et ladus lugeda ja ikka tahtsid teada, mis edasi saab, aga see ei tõmmanud mind nii käima. Alates kolmandast loost tuli see tunne, et krt, ma ei taha seda raamatut enam käest panna, loeks ühe jutiga läbi. Sirru tegi siin halvustavaid märkusi, sest ma lugesin seda ka autos teel toidupoodi ja oleksin vist lugenud ka poes, kui oleks lubatud. 😀 Vaatasin järele, kolmas lugu oli “Lumemarjaveri”, mis oli raudselt ka üks minu lemmikutest. Mul oleks raske päris lemmikut valida, aga “Tundmatu surm” ja “Lumemarjaveri” oleks kindlasti seal esikoha pärast tunglemas.
Guugeldades vaatasin, et keegi teine oli öelnud sama, mis mulle silma jäi – mõni lugu nagu lõppes kuidagi liiga vara. Mitte selles mõttes, et lugu jäi poolikuks (kuigi näiteks raamatu teine lugu tundus mulle pigem nagu romaani esimene peatükk, viimane lõik ei tõmmanud seda usutavalt kokku ära, ikka jäi tunne, et lugu alles algab). Pigem selles mõttes, et näiteks sellel samal “Lumemarjaverel” oleks nagu 1-2 lõiku puudu olnud. Samas mõne teise loo puhul ei tekkinud seda tunnet üldse. Ja ilmselt on osaliselt asi ka selles, et tuttava inimese raamatut ei loe kunagi AINULT lugejapilguga, vaid ikka on natuke rohkem seda kriitikut kohal, kes mõtleb, kas ja mida ta teisiti teeks. Olgu öeldud, et siin jäi see kriitik üsna varsti vait ja oli rahul sellega, mis talle pakuti. Aga kui tahta raamatut kuidagi iseloomustada, ilma liigselt ühegi loo detailidesse laskumata, siis Mnc ilmselgelt ei usu õnnelikkude lõppude olemasollu, vähemalt mitte nende traditsioonilisel kujul. Mina feministina muidugi nõustun, õnn ei pea peituma romantilises armastuses, see on vandenõuteooria naiste kütkes hoidmiseks. Nagu ütles juba Cruella De Vil, more good women have been lost to marriage than to war, famine, disease and disaster.
Igatahes oli minu uus kogemus Eesti ulmega väga positiivne, sellest mulle jälle kolmeks-neljaks aastaks piisab, aitäh. Eriti meeldis mulle see, et autor ei langenud liiga kindlalt ühelegi rajale, vaid lood mitte ainult ei käsitlenud erinevaid teemasid, vaid olid ka üsna erinevas stiilis kirjutatud. Ma olen muidu romaaniinimene, aga kui ma juba novelle loen, siis ma ei taha tunda, et ma loen sama romaani kehvasti kokku sobivaid peatükke. Siin oli iga lugu selgelt oma nägu ja oma tegu, mis minu jaoks oli ainult pluss. Hakka või Reaktoril rohkem silma peal hoidma, et uusi andeid avastada.
Pärdikute päevaraamat 
Mulle ka meeldis =)
Ja “Murtud süda” ning “Lumemarjaveri” kahtlemata on erihead. Kuigi tunnistan, et “Vampiiriprobleemi mõnetine lahendus” meeldib mulle ka hirmsasti =)
“vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”, sry, vahel harva veab mu imeline mälu mind ikka alt ja siis on imelik olla, kuni õige variant pähe tuleb ja parandus sisse viidud on =P
Mul ei püsi üldse meeles, kui Mnc küsis, mis mulle meeldis, siis kõik vastused olid stiilis “no näiteks see lugu, kus üks tegelane ühest kehast teise liikus”. Ükski pealkiri ei jäänud meelde, praegu ka postituse jaoks vaatasin järele raamatust.
Ma kiunusin Mnc kallal ja kiunun ikka verl, et ta nii imelise fantaasia baasil loodud lugu nagu “Raske vihm” TÄIUSLIKUKS ei kirjutanud. See idee on lihtsalt mumst nii üle prahi. “Lumemarjaveri” on ka oivaline. “Murtud südames” oli mumst jäid hetki, aga kokkuvõttes see mulle eriti ei meeldinud. Ega kurb küll tglt, kuid ma ei mäleta enam jutte endid, vaod ainult oma arvamust neist. 🙂 Pean rmt üle lugema.
See kogumik tekitas soovi, et mõned neist juttudest võiksid saada pikemateks teosteks. “Lumemarjaveri” oli ideaalne lühijutt, aga “Raske vihm” võiks küll saada hea eelloo (samas mulle see postapokalüpsis jne meeldib ka, seega kallutatud arvamus). Üldiselt täitsa OK tasemega kogumik.