Marca kirjutas just Offspringi uuest albumist, mis mulle üldse ei meeldinud, sest see oli täpselt samasugune pidev inin, nagu kogu nende ülejäänud karjäär (ainus Offspringi laul, mis mulle meeldib, on Staring at the Sun, sest see ei ürita olla midagi enamat, kui see on, selline hea sooja suvepäeva õllejoomise taustalugu). Aga mõtlesin, et kuna ma pidevalt otsin oma blogist laule, mis kohe meelde ei tule, siis peaks siia ausalt kirja panema ka need laulud, mille kuulamist ma häbenen. Ma ütleksin, et mul on üsna laiaulatuslik maitse, kuulan enamvähem kõike, mees on mind isegi kohati jazzi nautima õpetanud. Aga häbenen ma ainult seda, kui ma kuulan asju, mis teesklevad, et nad on karmid, kuigi nad seda tegelikult üldse ei ole.
No näiteks The Pretty Reckless – ma tean, et see on pehmode rokk, aga see jääb niimoodi kummitama, et vahepeal on nii tore vahel taustaks kuulata. No näiteks “Death By Rock And Roll” ja Bondi-stiilis “25“, aga ka näiteks “And So It Went” (ma tahaks siia juurde hakata vahutama see, kui oluline on rokkmuusikas läbilöömiseks see, et naine ikka traditsiooniliselt pandav ja naiselik välja näeks kõige selle mässumeelsuse kõrval, vt ka Aimar Ventsli intekat, kus ta muuhulgas sama mainib, aga seekord jätame vahele):
Kaks. Hed PE on selline vana hea igav pop-punk, mille peale minu nooruses kõik põlglikult silmi pööritasid, aga no lööge või maha, nende “Renegade” on täpselt selline party music, mida ma siiani vahel salaja kuulan (nüüd siis töötegemise ja kohvitassi kõrvale):
Kolm on kohtuseadus, peaks ühe veel panema vist. Kunagi oli selline pehmode bänd nagu Crazy Town, kus karmi välimusega mehed tegid mingit imelikku 15aastaste tüdrukute muusikat. Olin väga segaduses, sest minu esimesele tõsisele boyfriendile, kes muidu oli karm metalifänn, nad hirmsasti meeldisid (ups, rääkisin saladuse välja, sest see oli väga selgelt TEMA guilty pleasure), sh ka need päris romantilised laulud, nagu “Butterfly“. Igatahes tuli neil nüüd vist aastal 2015 välja uus laul (või terve album, aga see laul mulle meeldib). Ja täpselt sama teema, mis Renegade’iga, et ma ei suuda sellist muusikat tõsiselt võtta, ma kuulan seda täpselt selle emotsiooniga, et “aww, nii armas, poisid tahavad tõsiseltvõetavad olla”, aga … oluline on ometi see, et ma kuulan, eks ole. 😀 No vaadake, kui nunnud karmid mehed (vaatad seda ja TEAD, et nad pidid otsad varakult kokku tõmbama, sest lubasid naistele, et ei jää kauaks välja):
Hilisem täiendus. Kui piinlik, et siit tuli selgelt välja, et ma häbenen Pretty Recklessi kuulamist, aga samas tundub, et mulle meeldib enamvähem iga nende lugu nende viimaselt albumilt. Basic bitch olen ilmselgelt.
Pärdikute päevaraamat 
Crazy Town mul nüüd mõnu guilty pleasure. Aeg ajalt kuulan mõnda nende lugu siiani ja nagu näha olen võimeline seda ka avalikult tunnistama, aga… Aga, on igasugused TEISED laulud. Need TEISED laulud, mille puhul ma keeldun isegi tunnistamast, et ma nende olemasolustki teadlik olen. 😀
– Kalmsten
lugesin sinnamaani, et “teesklevad, et nad on karmid, kuigi nad seda tegelikult üldse ei ole” ja ausalt öeldes ülejäänud postitust üldse ei lugenud, vaid läksin panin Youtube’is Vanilla Ninja “Tough Enough” käima. just see! 😀
ja siis sain sealt video alt kommentaarist teada, et… Vanilla Ninjal tuleb 2021 uus album välja. seda pean ma nüüd küll mõnda aega seedima.
postituse lood kuulasin ikka ka ära lõpuks. v toredad. eriti The Pretty Reckless, mis on ikka üsna vanillaninja mumst.
Jah, see on hea võrdlus. Kuigi ma ütleks pigem niipidi, et Vanilla Ninja on vaese mehe Pretty Reckless. 😀
Vanilla Ninja ei ole piinlik bänd, vaid väga noorte inimeste nunnu katsetus. Praegu peaksid nad midagi uuema Kolumbus Krisi laadset tegema …vist.
(St mitte a la “välismaa mees”, vaid veits kypsema lyyriksiga asja. Ootan, igatahes!
Mu meelest ka VN ei ole piinlik. Täitsa korralikult tehtud bänd oli omas ajas, eks praegu tagasi vaadates kohati tundub veidi odav produktsioon (“vaese mehe”:))
Seda, kas selle kuulamist (praegu või minevikus) häbeneda, peab küll igaüks ise otsustama, mina ei häbene. Aga… uue Kolumbus Krisi eest hoidku meid küll issand! (Leidsin mingi ajakirja esikaane nelja pastelltoonidesse riietatud pereema pildiga, selle põhjal otsustades on mu ootused pigem madalal.)
Kolumbus Kris on pigem ossirock, mida mina raevuka karvajalg-feministina yle poole minuti kuulata ei saa. (Tglt 1 lugu on, kus pole seks, draags änd rokenroll, vaid melanhoolselt sõpruskonna elukäike kirjeldatakse vms, mul vbl, raadiojaamade valikule tänu, jäänud ekslik mulje, et neil aint 3 laulu ongi, 2 ossikat ja 1 ballaad 😁😁. Yldiselt on traadimuusika maailm väga misogyynne.)
No nii sisuliselt sa häbened enda ees ise ennast, ega mida teha sa ei saa, sest sa oled selle endale sisse kas vatanud. Laulmine on äri ja muusikuid müüakse nagu juurvilja. Muusiku edu sõltub tema andekuset või produtsendist mis toote ta muusikutest suudab vormida. The Pretty Reckless on artist kes esitab muusikat nagu need teisedki.
Ma suutsin juba lapsena kuulata vaheldumisi Genesist ja Modern Talkingut, keska ajal lisandus sellele techno, kunstika ajal Vennaskond ja The Exploited (ja tymmilaadsed läksid lõplikult kolikambrisse ära, sest massiivselt igavat ja järjest rohkem järjest nõmedamat masinamusa), praegu nt Joanna Connor ja Gojira (st olen maniakaalne omnivoor) Ei, ei ole piinlik ja ei hakka olema ka.
Mismõttes produtseerimisse ja striimikeskkonda jõudnud muusika on “tahavad olla karmid, aga ei ole”? Pärast kogu palju raha maksnud tootmisahelat on lugu juba sihtgrupi jaoks muditud toode. Ausat karmust või siis mitte saab hinnata ainult laivis, aga sellega on praegu halvasti. Minu jaoks nt stuudios viimseni silutud ja graafiliselt disainitud helipildiga metal, alažanrist olenemata, läheb juba nilbete libanunnude kategooriasse, sest selle žanri pillide jm kola juurde kuulub rida teatud eripärasid (ruumi oma kõla, pillide naturaalsed kiuksud ja kõlksud, laulja hääle iseloom, loo sissemängimisel toimuv)
Terminaator ei ole mulle kunagi meeldinud, see on tõesti natuke piinlik bänd, mis siis, et rokenroll ja.
Must Hunt on ka veits piinlik, mõnest õnnestunud loost hoolimata.
kaarnake, kui “pilli kiuksud ja ruumi kõla” huvitavad, siis otsi sellise pundi nagu Einstürzende Neubauten lugud kontsert-salvestusi, ehk on huvitav 🙂
Nimi on tuttav, aitäh.
Kas heli saab olla karm või on see meie tunne mis meile tekitab hirmu, nagu lärm mis meenutab midagi millest meie aistingud ütlevad, et seda tuleb karta ja kes ei karda need on siis tugevad ja vägevad vähemalt virtuaalselt. Mood on ka samalaadne paned vanamoodsad riided selga ja siis häbened moodsate keskel, hea kui moodsad ei irvita su üle.
Crazy town tekitab minu jaoks sellise tunde, et olid karmid rokkarid aga võtsid naise ja said lapse. Ja kui siis tahtsid garaazis veidi pilli mängida ja õltsi tinistada, tuli naine ütlema, et ei tohi kõva lärmi teha.
Mul on tunne, et keegi (jep, ma olen KÕIGE TARGEM siin) ei ole pihta saanud, miks mingit muusikat kergelt piinlik enda omaks tunnistada on.
Et noh … mul ei ole piinlik ühtegi stiili “jep, seda ka kuulan” omaks tunnistada, häbi ühegi lihtsakoelisuse või üliprodutseeritu pärast, ei tekita mus piinlikkust lihvitud pop ega puukeelne kodupunk – kui meeldib, siis meeldib, selge, hea, jee!
(Ja kui ei meeldi, ei meeldi – mitte ei meeldi seepärast, et ta on, mis ta on, maitea, kantri või house või technometal, vaid LIHTSALT ei meeldi.)
Aga. Kerge piinlikkusmoment on muusika suhtes, mis teeskleb midagi muud. Näiteks “olen üliprodutseeritud võimalikult laiale massile suunatud pop, aga teesklen sealjuures pärimusmuusikat, pärimaalased mu juured, etno, etno, haijaijaa” või siinkohal “olen pereinimese-malbekese-taustamuusika, aga teesklen, et olen karm metal, born to raise hell”.
Ja ometi, eks ole, võib ka selline teesklusmuusika meeldida. Näed teeskluse pilgult läbi, aga no … ikkagi nauditav.
=)
mul on paar korda olnud mingite koolinoorte hiphopi vaadates selline “otsanummi” reaktsioon – sellised armsad lapsukesed ja siis üritavad hästi gängstad olla. Teesklus kindlasti, aga see on nii nunnu, nagu kassipoeg üritaks kedagi ära hirmutada.
Siis peaks nodsule hästi prale minema selline teisiti reaalsus muusika.
Paneks siis ka oma viimase aja leiu siis, mis mulle meeldima on hakanud. See sobiks muidugi ka eelmise postituse juurde. Paul Neitsov – Valede pandeemia – https://www.youtube.com/watch?v=iLwiayz6-eA
Ajas naerma küll. Kuigi huvitav, et need vastased hoiavad kõik paaniliselt kinni aasta aega vanast infost. Kas või sinu “suremus ei ole tõusnud”, kuigi enamvähem iga riigi (sh Eesti) oma näitab, et suremus on tavapärasest suurem. Või “grippi sureb rohkem inimesi” (kuigi Eesti statistika näitab, et grippi sureb tavaliselt aastas ca 100, koroonasse on surnud juba üle tuhande, ehk kümme korda rohkem). Kui numbritele tähelepanu juhtida, on vastus, et “statistikat ei saa usaldada”. Okei, statistikat ei saa usaldada (mitte üheski riigis), aga sel juhul ei saa ju sina ka väita, et grippi sureb rohkem või et suremus EI ole tõusnud? Sest mille muu pealt sa väidad seda sel juhul, kohvipaks nagu ei ole tõsiseltvõetav allikas.