anna kannatust

Mida see kõik tähendab?

Nägin vist õudusunenägu, kuigi miskipärast unenäos ma üldse ei kartnud. Igatahes olime me Sirruga kosmoselaevas, mille kapten oli Martin Helme. St ma TEADSIN, et see on kosmoselaev, välja nägi see täpselt nagu Tallink. Igatahes Martin Helme võttis meid ülisõbraliku naeratusega vastu ja küsis, kas me oleme valmis NENDE ridadesse astuma. No ja selge oli see, et “nende” ei viidanud siin lihtsalt EKREle, sest kui ma ütlesin, et me peame natuke mõtlema selle asja peale, vastas ta sama sõbralikult, et lõpuks on kõik nagunii õigel pool joont, mõni lihtsalt peab enne veidi out of the airlock aega veetma. Ma ei tea, miks ta inglise keelele üle läks, ei ootaks seda temalt ometi, aga ju ta teadis sama vähe kui mina, kuidas airlock eesti keeles olla võiks. Aga no veits selline vibe oli, et tekkis tunne, et pooled meist ümbritsevatest inimestest on tegelikult surnud, lihtsalt õige asja nimel uuesti liikuma pandud. Nii et noh, oleks pidanud hirm olema, aga ma olin vihane, sest meid saadeti kajutisse ja selgus, et need on veel väiksemad kui tavalised Tallinki kajutid.

Igatahes ärkasin ma siis üles ja lugesin esimese asjana Twitterist, mida inimesed arvavad Mart Helme võimalustest presidendiks saada. See on mingi märk, eks ole? Noor Helme unedes ja vana Helme arvutiekraanil. Öelge keegi, et see tähendab lihtsalt, et tuleb soe suvi vms.

faith · prantsuse

vabadus + Lupin

Avastasin täna, et see Poska kohvik, mis mulle nii väga meeldis, on oma uksed jäädavalt sulgenud. 😦 Väga kurb. Nii et kui sul on töökoht alles, vaktsiin sees ja kõht käib läbi, siis mine välja sööma, neile kulub hetkel sissetulek ära. Iseasi, et Tondi Resto pole ilmselt kinnipaneku äärel, aga seal on nii hea toit ja ma satun sinnakanti nii harva, et proovin ikka võimalust kasutada. Mul on igatahes nii hea meel, et jälle välja lubatakse – ning et varsti saab ehk isegi maskita toidupoodi jälle. Nagu hingaks üle aasta aja värsket õhku.

Aga rääkida tahtsin ma tegelikult sellisest Prantsuse sarjast nagu Lupin. Ärge laske end eksitada, peategelane pole mitte meistervaras Lupin, vaid meistervaras, kes on väga inspireeritud ilukirjanduslikust meistervargast nimega Lupin. 😀 Sari ise on selline lõbusa alatooniga … detektiivromaan? Peaosas Omar Sy. Mäletate ehk, et kunagi oli selline maailmakuulus film nagu “Intouchables”, mis eesti keelde tõlgiti miskipärast pealkirjaga “1+1”? Ta oli seal üks kahest peategelasest, see, kes pole ei valge ega ratastoolis. Ning frankofiilid teavad kindlasti ka filmist “Micmacs à tire-larigot”, mis on täiesti imeline film ja mida igaüks peaks vaatama, hoolimata sellest, et Omaril on seal kõigest üsna väike osa.

Vabandust, kaldusin teemast kõrvale. Tahtsin lihtsalt öelda, et Omar pole mitte ainult seksikas, vaid ka suurepärane näitleja. No ja sari ise on selline … kerge meelelahutus, aga päris hea meelelahutus. Soovitan soojalt.

anna kannatust

Miks ma pean seda maski kandma???!!!

Nägin jälle ühte sellist videot Facebookis ja olin täiega segaduses, sest … ei peagi ju? Selles mõttes, et MINA kannan maski, hoolimata sellest, et olen juba kuulnud paljude teiste vaktsineeritute vingumist teemal “miks ma pean, olen vaktsineeritud” – kes see hakkab sinu meelest iga inimese puhul eraldi kindlaks tegema, kes on vaktsineeritud? Ole vait ja ära vingu, kuni meil on nii palju suurem vaktsineeritute protsent, et saaks näiteks eraldi ainult vaktsineeritute trenne teha vms, kus siis kõik on soovi korral maskita.

Aga nii üldises plaanis, ma pole isegi maskivastane ja isegi mina tean, kuidas saaks soovi korral maskita läbi ajada. Jah, Stockmannist ilmselt visatakse maskita välja, aga mine siis mõnda Lasnamäe Maximasse või Grossi poodi ja mitte ainult sina, vaid ka kõik müüjad on rõõmsalt maskita ja saad hiljem kirjutada, kui hea energia ikka oli. Ma ei tee nalja, meil on üldiselt toit koju tellitud, aga kui ikka piim või jogurt otsa saab, jalutan mina ka Grossi poodi, sest see on kõige lähemal — neljal juhul viiest on müüjal mask ees, aga nina väljas. Olen valmis kihla vedama, et selline inimene ei hakka probleemi tekitama, kui sa maskita oled. Nii et sinu mure on selles, et sa oled harjunud oma apelsine just Stockmannist ostma, mitte see, et sa kuskilt maskita süüa ei saaks.

Nädalavahetusel oli meil lemmikloomapoodi vaja, nii et nägin ühes Lasnamäe keskustest ühte spordipoodi (Sportland?), kus üllataval kombel päriselt riiklikest juhistest kinni peeti. Töötaja oli uksel ja lasi uusi inimesi sisse ainult siis, kui mõni teine parajasti välja oli läinud, ehk siis kontrolliti täituvust. Kui mina sealt möödusin, sõimas mingi maskita venelane parajasti noorukest müüjat, nagu tema oleks selle reegli teinud. Eesliinitöö, seisad seal ja lased maskita inimesel endale näkku karjuda, nii et tatti pritsib kahte lehte.

Üldse tundub, et venelased ei ole kuulnud sellest haigusest. Mulle käisid täna kaks tüüpi seinakappi toomas ja kokku panemas, mõlemad maskita, üks köhis. Mul oli ükskõik, sest a) ma olen vaktsineeritud ja b) sellise ilmaga olen mina ise nagunii õues ja kõik aknad on pärani, küll tuuldub kenasti ära tuppamineku ajaks. Kui ei oleks olnud ükskõik, küllap nad siis oleks palve peale maskid ette pannud. Aga meil on siin mitusada tuhat inimest, kes ei taha maski kanda ja näed, elavad ja ei kanna ja neil pole vaja sel teemal ühtki debiilset videot teha.

Trennis on meil väga selgelt näha, et see joon läheb mööda rahvust, terve idablokk on juba aru saanud (nädalaga!), et on küll maskikandmise kohustus, aga keegi sõimama ega välja viskama ei tule, kui sa seda ei tee. Ma igaks juhuks ei taha väga sellistega külg külje kõrval kügeleda, sest uued tüved ja eestlaslik isikliku ruumi vajadus jne, nii et mina maskipooldajana leian võimaluse ja käin trennis sel ajal, kui seal teisi inimesi parajasti pole või on mõni üksik. Ehk sina maskivastasena leiad ka mingi variandi, et teisi võimalikult vähe häirides oma asjad aetud saada?

Ehk siis lühidalt, ma tahaks neilt Facebookiinimestelt alati küsida, et ok, oled loll, aga miks sa seda nii valjusti pead olema?

Aga ok, ma nüüd õue tagasi. Päike ja kodukontor.

anna kannatust

Viies aastaaeg

Ei, mitte Jemisin. Juba kümme aastat enne Jemisini sündis Peter Brosens, kes tegi koos oma naise Jessica Woodworthiga selle nimega filmi, millest ma pea kümne aasta eest ka kirjutasin. Lugu on iseenesest väga lihtne, tuleb sügis, tuleb talv, talv saab läbi ja … Ei midagi, kevad ei tule. Mesilased on kadunud, uus elu ei tärka ja kõik on halvasti. Ja … Ma ei taha siin draamat üles kiskuda, aga kas teile ei tundu, et noh … Äkki see kunagine tulevikuvisioon on nüüd päriselt teoks saanud? Mulle aknast välja vaadates küll tundub.

Olgu öeldud, et see film ei olnud õnneliku lõpuga. Kui ikka põldu harida ei saa, siis ühel hetkel on tulemuseks nälg ja muud koledad asjad. Et noh, just saying. Ma lähen nüüd konserve ostma.

climbing

Olin siin Kivis

Nagu ronijad ilmselt juba kuulnud on, avati esmaspäeval uus boulderkeskus — suisa Baltikumi suurim ja puha. Nii et loomulikult käisime meiegi kaemas, kuigi tegelikult on mul plaanis sel aastal rohkem suurele seinale (ja lõputööle!) keskenduda. Mis ma oskan öelda? Kaua tehtud, kaunikene? Ilus on ta küll. Suur ka, pildilt pole näha, aga lisaks on seal ka eraldi lastesein ja system wall. No ja eraldi ala venitamiseks ja jõutreeninguks + erinevad hangboard’id.

Ma mäletan, et Shingo (üks omanikest ja rajakeerajatest) kunagi ütles, et tal on oma kontseptsioon selle jaoks, millised need seinad lõpuks välja nägema peaksid. Ma ei tea, kas see on osa sellest kontseptsioonist ja parem feng shui või lihtsalt kvaliteedi kvantiteedist olulisemaks pidamine, aga minu esimene emotsioon oli, et selles hallis on üllatavalt palju vaba ruumi. Tartu ronihallis on seinapinda vähem kui siin, aga parajasti on seal üleval ca 135 rada — ma ei tea, palju siin on, aga kindlasti tunduvalt vähem. Huvitav näha, kas piisavalt tegemist neile, kes neli korda nädalas ainult boulderdamisega tegelevad, või tuleb igatahes hakata Ronminniga kombineerima — mis nii kaua, kui raha on, on muidugi alati hea mõte, sest isikliku arengu seisukohast on kasulik mitte liiga ühekülgseks muutuda.

Eraldi olgu öeldud, et need rajad olid väga head. Jah, mina graviteerusin kohe oma lemmikute juurde ja hakkasin lõuatõmmetega üles ragistama, aga tegelikult on seal väga paljud rajad üsna tehnilised. St ainult pikk või tugev olemisest enamasti ei piisa. Ja teisipidi ka, mul ei tekkinud seal tunnet, et midagi pikkuse taha jääks, kui hakkama ei saanud, siis pigem selle pärast, et lihtsalt olen saamatu.

Teine asi, mis kohe silma torkab, on see, et nad võtavad pandeemiat tõsiselt. Ronima saab hetkel ainult eelregistreerimisega, et oleks tagatud, et ruumi täituvus pole üle 25%. Ronida tohib ainult maskiga, mis oli alguses omaette väljakutse. Teises trennis oli juba lihtsam, aga esimene kord võttis ikka suht õhku ahmima. Ma saan aru, et “välismaal saavad kõik maskiga ronitud”, mul on Instagram olemas, nii et eks ma saan ikka ka, lihtsalt maskiga trenni teha ON raskem kui ilma. Ma tõesti väga loodan, et varsti saavad kõik soovijad vaktsineeritud ja elu jälle rahulikumaks. Sest no tegelikult saan ma aru, et need piirangud on hetkel väga vajalikud, üks tuttav näiteks oli just aasta jooksul teist korda koroonas (nii palju siis sellest, et läbipõdemine teid nüüd igavesti kannab, kuigi tal oli teine raund tunduvalt kergem).

Ahjaa, lastega külastajatele on see eriti sobiv koht, sest kui ma Instagrammist õigesti aru sain, on ainuüksi lastele 100 ruutu seinapinda. Suht ulme. Nii et võtke oma algajad ja lapsed näpu otsa ning viige radu testima, Kivi Climbing on ametlik nimi ja tegemist jätkub kindlasti kõigile.

P.S. Lõpuks ometi müüb keegi Eestis Tenayasid ja ma ei pea enam välismaalt susse tellima. Nii et kui keegi teine on veel minu paadis, siis selle nädala lõpuni on Kivis kõik Tenayad (st nii ronimissussid kui ka approachid) 25% odavamad.

literature · prantsuse keel

Lumehelbekesed ja varglikud (osa 1)

Ma ei tea, mida ma arvan inimestest, kes viitsivad selliseid raamatupilte teha

Pole veel kahte aastatki möödas sellest, kui ma suure suuga lubasin, et kohe hakkan varglike raamatut (“les furtifs“) lugema, ja juba on algus tehtud. Minu kaitseks olgu öeldud, et see on ca 700 lk ja esimene peatükk oli minu jaoks pigem ebameeldiv, aasta parim raamat või mitte. Esimene peatükk nimelt keerleb selle ümber, kuidas Lorca (kel esialgsete andmete põhjal ei ole Star Trekiga mingit pistmist) üritab varglike jahtimise eksamit läbida. Eksami sisuks ongi vargliku kättesaamine, mis tähendab samas automaatselt ka ta tapmist.

Nimelt teate seda tunnet, kui loete näiteks raamatut või tõusete püsti, et vetsu minna, ning näete hetkeks silmanurgast mingit liikumist? Need ongi varglikud, kes eksisteerivad meie nägemisulatuse pimedates nurkades ja on võimelised nende avastamise vältimiseks tegema igasuguseid trikke, näiteks taustaga ühte sulama või taastootma kõiki helisid, mida nad kunagi kuulnud on, nii et kui sa pahaaimamatult nende poole kõnnid, võid sa järsku hoopis külje pealt rotveileri haukumist kuulda, et sind eemale peletada.

Aga siin on see konks, mis minus kohe vastumeelsust tekitas — nad suudavad teha mis iganes heli, mida nad iial kuulnud on, ja nad on äärmiselt intelligentsed, nii et nad võiksid vabalt tekitada ka inimese jaoks surmavat helisagedust, aga nad lihtsalt … ei tee seda. Ehk siis on tegu tegelastega, kes on valmis pigem surema kui inimest ära tapma ja kes teevad kõik nende võimuses, et lihtsalt minema pääseda. Teiseks on tegu tegelastega, kes ei ole tavalises mõttes jahiulukid, sest nende surmast ei ole inimesele ABSOLUUTSELT mitte midagi kasu. Kui nad saavad aru, et inimene on neid näinud, muutuvad nad kivikujuks ja ongi kõik (see käib ainult päriselt oma silmaga nägemise kohta, nad on igati teadlikud sellest, kui neid sensorite ja kaameratega jälgitakse, aga see neid miskipärast ei häiri). Ei ole enam liha, mida süüa, karva, millest kasukat teha ega isegi mitte materjali teadusuuringuteks, sest sealt ei saa teada midagi enamat, kui tavalist kivitükki uurides. Nad isegi ei söö midagi, mida inimesed kasvataksid, nii et ei saa isegi rääkida nö kahjurite hävitamisest. Nii et kogu kasulik asi, mis sealt tuleb, on see, et surev varglik jätab endast järele asja, mida raamatus nimetatakse céliglyphe, ehk siis põhimõtteliselt mingi pika kalligraafilise märgi. Iga märk on erinev, kokku on neid juba üle 200 ja siiani ei ole suutnud uurijad isegi kokkuleppele jõuda, kas märk on sõnum inimestele, teistele varglikele või lihtsalt a la surmahüüd. Ehk siis lühidalt: nende tapmine on täiesti tarbetu, keegi ei saa sellest mitte mingit kasu ja mul on seda kõike äärmiselt ebameeldiv lugeda.

Päris elust mäletan aega, kui konvekablogija oli Lõuna-Ameerikas ja kirjutas oma kolleegist, kes tegi “olulist teadust”, mille peamine point oli see, et ta toppis mingitele sisalikele termomeetrit kloaaki. Ka selliste asjadega ma mõtlen, et kes see tahaks teha üldse sellist asja, tappa hunnikut loomi lihtsalt selleks, et nende kohta natuke rohkem teada saada, kuigi seal oli loodetavasti siiski mingi üllas eesmärk. St lihtsalt termomeetri toppimine ei tapnud muidugi kedagi, aga seal oli vahepeal ka mingi külmutamisepisood (?) või midagi sarnast, mille tõttu küll paras ports neid maha kooles. Ma olen lumehelbeke, kes tahab elada oma roosas mullis ja jäätist süües mitte mõelda sellele, et lehmal on õnnetu elu (ja lisaks lumehelbeke, kes sööb fair trade jäätist, seal on ehk lehmal tiba parem elu).

Nii et eelmine kord ei jõudnud ma suures vastikuses esimesest peatükist kaugemale. Seekord võtsin end kokku ja sain teada, et esiteks on Lorcal siiski teatav põhjus, miks ta varglikest nii väga huvitatud on, ning teiseks elab kogu see seltskond täielikus jälgimisühiskonnas, mis on rikka eliidi kontrolli all. Valdav enamus inimkonnast kannab spetsiifilist huulerõngast ja isegi 5aastased lapsed suudavad juba selle abil oma ema asukoha igal ajahetkel 3 cm täpsusega positsioneerida. Ma küll ei tea, miks inimesed alati armastavad rääkida huulerõngastest ja vaktsiinidesse peidetud minikiipidest, kui kõigil meist on juba positsioneerimisvahend nagunii taskus, aga see on vist selle pärast, et inimaju ei taha mõelda asjadele, mis talle ebameeldivad on. Kiibid ja sama põhimõtet järgivad huulerõngad on siiski põnev sci-fi, see, et sind juba jälgitakse, on ebameeldiv.

Eile näiteks oli meil (virtuaalne) firmapidu, kus üks poiss rääkis, kuidas ta ema on muretseja, nii et kogu suguvõsal on iPhone’id, et saaks Family Organizerit kasutada, nii et saad kogu aeg kaardilt näha, kus kõik su pereliikmed parajasti on. On muidugi naiivne arvata, et kui selline funktsionaalsus juba olemas on, siis piisava huvi korral ei saaks seda ka mittepereliikmed kasutada. Tänasel päeval ei lähe see vist enam vandenõuteooriate alla, vaid kõik lihtsalt kehitavad õlgu ja loodavad, et ehk nad ei ole piisavalt huvitavad, et keegi viitsiks kaamerat häkkida ja vaadata, kuidas nad nina nokivad või Jürgen Ligi kombel varustust kohendavad. Ma näiteks vaatan ühte juutuuberit, kes kajastab tuntud mõrvamüsteeriume, ja noh, huvitav, kuigi natuke hirmutav on vaadata, kuidas mõnes riigis kestab reaalne uurimine ainult selle hetkeni, mil nad õige kahtlusaluseni jõuavad — sel hetkel alates otsitakse inimese kadumise hetkest alates üles kogu kahtlusalust puudutav videomaterjal + info tema liikumise kohta. Just vaatasin mingit Uus-Meremaa asja, kus mõrvar oli lisaks liikunud ka rendiautoga, nii et loomulikult selle GPS ka veel. Üsna õõvastav oli näha, kuidas põhimõtteliselt kõik, mis toimus mõrtsuka oma korterist väljaspool, oli kenasti videos. Kuriteod muidugi saavad kiiresti lahendatud.

Või noh, eks meil siin on ka sarnane lugu, et praegu Helmed karjuvad kooris politseiriigi teemadel, aga … Aga tänapäeva politseiriik ei tähenda kumminuiaga kurjasid onusid. Tänapäeva politseiriik tähendab seda, et sind jälgitakse igal sammul ja EKRE oli kõigest mõne kuu eest innukalt läbi surumas elektroonilise side seaduse muudatust, mis väga suure sammu selle poole teeb. Ja tuletan meelde, et me niigi elame riigis, kus meie mobiilside metaandmeid valimatult kogutakse, kuigi Euroopa Kohus on korduvalt sarnastes kaasustes öelnud (alates juba aastast 2014), et nii nagu ei ole okei. Praegu näiteks on Prantsusmaa sama vaidlust vaidlemas, sest Pariisi linnavalitsus arvab, et võiks ju lihtsalt Euroopa Kohtu otsust ignoda. Ehk siis Euroopa Kohus leiab, et ka meil siin toimuv on vastuolus eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitsega, meie süvariik leiab, et kui nad ei saa teada, mida ma hommikusöögiks söön, peavad nad vähemalt teadma, kellele ma kassi jalutades mehe eest salaja helistan. Ning nüüd siis tahetakse mitte ainult ära keelata isikustamata kõnekaarte, vaid ka sundida numbripõhiseid suhtlusäppe (Skype ja WhatsApp jms) end sideteenuse osutajaks registreerima, et neil oleks kohustus sarnast infot koguda. St igaüks on ise süüdi, kui ta Skaibis pläkutab ja eeldab, et see kuidagi anonüümne on, aga WhatsApp pakub teatavasti end-to-end encryption’it, nii et ainus info, mida nad sealt saaksid (eeldusel, et sa oma äppi korrektselt kasutad), on see, kellega sa suhtlesid, mitte see, mida sa kirjutasid. Mis on paljude jaoks siiski info, mis läheb ka sinna eraelu puutumatuse alla. Ja nüüd siis muidugi see aprilli alguse uudis, et meie muidu nii rangelt kõike kärpiv riik on eraldanud 17 miljonit eurot biomeetriliste isikutuvastuseks kasutatavate andmete kogu ABISe loomiseks. Aga raamatus räägime muidugi huulerõngast, eks ole, et teil oleks lihtsam uskuda, et me tegelikult ei räägi tänapäevast ja kõrvaltänavast, vaid tulevikudüstoopiast. 😀

Igatahes luuakse sellega siis kohe vastandus. Vargsi mööda nurki hiilivad loomakesed, kes on jälgimise vältimise maailmameistrid, ja jälgimisühiskonna elanikud, kes on süsteemi aktiivsemad või vähemaktiivsemad (või suisa vastased) liikmed. Huvitav on ka see, et vaatasin, et teised on internetis sellele väga innukalt andnud kas väga kõrgeid või väga madalaid hindeid, nii et tundub, et külmaks see inimesi igatahes miskipärast ei jäta. Nii et üritan vist sedapuhku siiski end vähemalt sajast esimesest leheküljest läbi närida, et oskaks ka midagi asjalikku arvata. Arvasin küll, et ehk kahe aastaga on juba ka tõlge tulnud, aga ei midagi, isegi ingliskeelset ei ole veel, nii et tuleb ikka ise vaeva näha. Aga see vähem telefoni kasutamine annab juba tulemusi küll, rohkem aega kaunitele kunstidele jne.

anna kannatust

Kui pettumustvalmistav

Nägin öösel unes prints Harryt. Ja kui keegi mõtleb nüüd, et oli meeldiv seksikas unenägu, siis ei … Ma nägin unes, et ta oli kolme lapsega McDonaldsi välialal ja läks mänguga nii hoogu, et ta jäätis jõudis vahepeal sulama hakata. Jah, ma olen ise ka sama pettunud kui kõik teised, seda enam, et eriti nooremana nägi ta ju väga kena välja, ma oskaks hulga põnevamaid unelmaid leiutada. Ma tegelikult ei hoia Harry tegemistel väga aktiivselt silma peal, isegi nende Oprahiintekat ei vaadanud (küll aga vaatasin seda, sest juutuub pakkus ja tundus naljakas), kuigi võib öelda, et ma olen aktiivselt tiim Meghan — st mind üldse ei huvita, kas see on tõeline armastus või karjeristi rabelemine, aga mõlemad on paremad kivinenud monarhiast ja Briti ajakirjandusest, kelle jaoks Meghani sukkpüksid või nende puudumine on olulisem kui prints Andrew seksiskandaalid. Rääkimata sellest, et see on kogu seda monarhiat vähemalt natukenegi meelelahutuslikumaks teinud.

Igatahes ma isegi tean, kust see unenägu tuli. Nimelt olen ma kümne aasta eest kirjutanud ühest Lii Undi artiklist. Artikkel ise rääkis Indiast ja sellest, kuidas naised ei oska õiged naised olla, aga miskipärast tehti seda kõike printsesside näitel. Nii et eelkõige mainiti printsess Dianat ja siis printsess Catherine’i. Ja üks Barbara kommenteeris minu blogis aastal 2011 nii:

Aga oma pead ma selle eest küll panti ei paneks, et C. on üks õige naine paljukannatanud printsile. Ma pakuks, et ta on pigem üks osav seltskonna-karjerist, sellest ka tema “õiged” käitumismallid.

Nii et ma kohe tahaks teada, mida Barbara arvab kogu sellest asjast nüüd nüüd, pärast prints Williami ja printsess Catherine’i kümnendat pulma-aastapäeva ning Meghani lavaleastumist. 😀 Sest kui tollal tõesti keegi arvas, et see on seebika kõrghetk, pidi järgmine pööre üsna suur üllatus olema.

Aga jah, kui mulle edaspidi prints Harryt unenägudesse saadate, siis palun ilma särgita.