faith

Kõik need tegemata pildid

Ma olen viimasel ajal palju jalutamas käinud ja enamasti ei viitsi telefoni kaasa võtta, sest no milleks. Lühkaritel ja/või kleidil pole häid taskuid ka, siis peaks selle jaoks eraldi kotti kaasas vedama ja kärss on mul natuke kärnane, ei sobi selfisid teha, ja maa mõne koha pealt natuke jätkuvalt nagu külmund, kuumusest hoolimata ja … Teate küll. Pluss näiteks mu ujumisprobleem sai selle kuumalainega lahenduse, sest oli nii palav, et isegi mina olin nõus meres ujuma. 😀 Aga üksi ujuma minnes ei taha ju telefoni kaasa vedada, sest mis ma sellega ujudes teen, kaevan liiva sisse v. Muidu oli selline väga hea hommikuvõimlemine, hommikul vara rattaga randa, mõned seeriad lõuatõmbeid, väike sulps ja teisipidi tagasi. Aga vahel lihtsalt näen selliseid asju, et nii tahaks jagada.

Üks päev näiteks uimerdasin metsas ja oleks peaaegu hirvele otsa jalutanud, sest ta seisis keset teerada ja mõtles, kas tõesti peab hakkama end sealt kuskile liigutama või ehk ma ikka mõtlen ise ümber ja keeran otsa ringi. Ma tean, et oleks mul olnud telefon, mida välja rebida, ta oleks ikka enne minema läinud, aga no krt, ma NII igatsesin seda tol hetkel. Üleeile mõtlesin, et teeks 30minutilise jalutuskäigu, aga kaotasin suunataju ja ise ei saanud arugi. Olin kindel, et jalutan oma kodu lähedal oleva suure tänava poole, kui jõudsin ootamatult hoopis koerte randa, mis on minu kodust julgelt 5 km. Nii et sain kogemata korraliku 10 km ringi kätte, aga see hilisõhtune rand oli lihtsalt nii ilus (näete, teisedki on pildistanud). Punane veel tegelikult ei olnud, kõik kumas kollaselt, imeline.

Täna aga näiteks sain üsna korraliku rattatrenni. Nagu te ehk juba taipate, siis ma saan üldiselt mingiski arvulises mõttes korralikku aeroobset trenni ainult (pool)kogemata. 😀 Täna siis ütles Cyrus hommikul, et ta tahaks kaneelirulli. Aga no ei hakka ju ilusa ilmaga autoga kolme kilomeetri kaugusele pagariärisse sõitma, ikka lähed rattaga. Ainus häda, et meie kodust 3 km kaugusel on kaks pagariäri – üks ühes suunas 3 km, teine diagonaalis teises suunas. Ma hakkasin loomulikult ees “valesse” minema ja kuna sinna viib väga ilus rattatee, siis Cyrus ei öelnud ka midagi, sest ta eeldas, et ju ma tahan lihtsalt ilusamat rada mööda suure ringiga sõita ning pidevat ühe äärekivi pealt alla ja siis jälle teise peale üles sõitmist vältida. See oli ilmselt hea mõte, sest see tuli küll ca kuus kilomeetrit*, aga mööda väga ilusat teed. No ja kuna kaneelirulle nagunii ei olnud, olime me sunnitud ostma terve suure banaanikeeksi ja lisaks kukkusid need õunapirukad mulle kogemata kotti. Hea on, et mehelgi telefon kaasas oli, muidu oleks hommikusöök pildistamata jäänud! Nii et Cyrus ütles, et kuna me sõime nii palju (ei, me EI söönud seda kõike korraga ära, kelleks te meid peate), läheks ehk koju natuke pikema ringiga. Tuletan siis meelde, et tema ratas on päriselt sõitmiseks mõeldud, mitte küla vahel kulgemiseks, nii et ma küsisin ettevaatlikult, kui palju pikema ringi. Ta vastas ilmsüütult, et no NATUKE pikema ringi, aga see-eest tõuse on ainult üks! (Ma ei saa aru, mis argument see on, lühemalt ringil oleks tõuse NULL.) Igatahes ma siis mõtlesin, et miks ka mitte, ja selgus, et kui sinna sõitsime 25 minutit, siis tagasi sõitsime tunnikese, mul osa aega hing paelaga kaelas, sest tõuse oli tegelikult siiski mitu, neist lihtsalt ainult üks oli selline … sportlik tõus. Igatahes oli kogu see ring jälle nii ilus, mu ähkimisest ja puhkimisest hoolimata. Ilmselt oli asi selles ka, et eestlased olid jätkuvalt kas suvekodus jaanipäeva veetmas või lihtsalt veel purjus, aga kergliiklustee oli tavalisega võrreldes inimtühi, täielik lust oli sõita.

Noh ja just teile seda postitust kirjutades nägin, et orav joob meie veesilmast. Kas ma olin õppinud oma varasematest vigadest ja oli nüüd telefon käeulatuses? Loomulikult mitte. Aga ma näen nii palju ilusaid asju viimasel ajal igal pool enda ümber, et see on uskumatu. Suvine Eesti on ikka megailus.

* Meil on siin väike mõõtevigade probleem. Minu kell väidab, et pagariärisse sõit oli 6,11 km, mis marsruudiga võrreldes tundub üsna reaalne. Aga tagasiteel (pikemal ringil) juhtus esimest korda elus selline asi, et mu kell ei saanud GPS-iga ühendust ja on lihtsalt kirja pannud, et sõit kestis tund aega, ilma kaloraažikulu või läbitud teepikkuseta, nii et kuna Cyrusel oli telefon kaasas, siis käskisin tal Google Mapsi automaatselt genereeritavast ajaloost vaadata, kui pikk tagasitee oli. Ja tema telefon väidab, et sinnasõit oli 2,8 miili. Neile, kes pole hobimatemaatikud, ütlen kohe ise ära, et 2,8 miili ei ole SUGUGI 6,11 km, mitte ligilähedaseltki, see on ca 4,5 km kanti. Tagasisõidu pikkuseks oli ka ebaloogiliselt väike number (7,5 km). Nii et hakkasin siis automaatselt genereeritud marsruuti kaardil võrdlema meie tegeliku marsruudiga ja avastasin, et Google Maps on selle täiesti suvaliselt ja sirgjoontega joonistanud. Nii et siinsed numbrid on arvutatud tegeliku marsruudi ja kaine mõistuse põhjal – sest kui ma meie reaalselt läbitud teekonna Google Mapsi joonistasin, väitis ta mulle, et ainuüksi tagasitee on 15 km ja no ma tunnen iseennast, ei ole mitte mingit varianti, et ma tõesti oma pisikese kokuka ja veel pisemate jalgadega tunni ajaga 15 km läbisin. Samas Cyruse automaatika 7,5 tundub jälle ilmselgelt liiga vähe. Nii et panin seal mingi loogilise keskmise, lähtudes teadmisest, et tavaliselt sõidan ma väheste tõusudega 5 km rada ca 25 minutit ja et pikemat ja rohkemate tõusudega rada sõidaksin ma ilmselgelt aeglasemalt, mitte kiiremini. Cyrus teeb üksi trenni tehes väga sarnast rada, see on 18 km, aga ma igaks juhuks pildiallkirjas ümardasin siiski natuke allapoole, et mitte valetada. Aga see jäi mulle nii hinge peale, et ma pean selle sama raja nüüd nädala alguses veel korra läbi tegema, et TÕDE teada saada. Ja slaava boogu, kui see GPS järgmine kord tööle ei hakka. 😀

anna kannatust

Krt, kas mul jäi üks päev vingumist vahele v?

Ei ole hullu, ma vingun siis kohe korraga kahe eest ära. Täna tahaks vinguda nende inimeste teemal, kes siin linnas väidetavalt teevad tööd eesmärgiga võimalikult palju inimesi õigesse kohta saada. Just nimelt väidetavalt, sest ma tegelikult pole päris kindel, kas see ikka nii on, äkki ongi eesmärk see, et enamik tüdineks ja ise mingi muu variandi otsiks, sest mõlemad näited on kohtadest, kus tõenäoliselt on probleeme pigem ülerahvastatusega. Äkki ongi eesmärk mugavalt “omad” kohale tuua ja need “teised” samas osavalt eemal hoida. Või on orienteerumine Tallinna ametlik spordiala, keegi pole lihtsalt mulle öelnud.

Noh, millest te aru ei saa?

Esiteks. Oli mul vaja hiljuti käia ITKs. Haigla kodulehel on kirjas, et parkimiskorraldus on muutunud. Aga sellest pole midagi, sest nad selgitavad seal kohe pikalt-laialt ja põhjalikult ära, kuidas sinna saab! Isegi pilt on! Tule lihtsalt Juhkentali tänavast, keera õigest teeotsast sisse jne. Mida seal EI ole selgitatud, on see, et mis selle parkla NIMI on. Las ma sõnastan ümber. Mitte kuskil pole kirjas, mis kuradima aadressi peaks oma navigatsiooniprogrammi sisestama inimene, kes pole sündinud tallinlane ja/või on ilmavalgust näinud pärast külma sõda, nii et tahaks tehnika abil lihtsalt õigesse kohta sõita, mitte esmalt sõita näpuga paberkaardil järge ajades Juhkentali tänavale, et siis peatuda, ohutuled tööle panna ja hakata seda selle ilusa pildiga võrdlema, et aru saada, mis see õige teeots siis on. Õige vastus on, et sisesta oma äppi Tsoon P23. Aga seda infot kodukalt ei leia, selle teada saamiseks pidin ma seda ilusat värvilist pilti esmalt Google Mapsi pakutud pildiga võrdlema. Mis, noh, võib stressirohke tegevus olla, kui see jalaluu murdnud tüüp, keda sa transportima pead, kõrval karjub ja keskenduda ei lase.

Teiseks. Ma tahaks ujuma minna. Mitte merre, meri on külm. Õnneks avati Pirital just väliujula. Super, eks? Seda enam, et seal on vesi hetkel üle 20 kraadi. Ma olen selle kohta juba sadat artiklit lugenud, näiteks seda ja seda ja seda. Neist artiklitest sain ma teada väliujula täpse asukoha. Okei, peaaegu. Ma sain teada, et see on just seal, kus veel 1935 bassein oli (esimene artikkel), et see on jõe vasakpoolsel kaldal, “täpselt samas kohas, kuhu see ehitati eelmisel sajandil” (teine artikkel), ning see on “jõekäärus oma ajaloolisel kohal” (kolmas artikkel). Okei, ilmselt olen ma hälvik, sest täitsa ausalt, ma ei teadnud isegi seda, mida tähendab jõe vasak või parem kallas — guugeldades sain teada, et vasak kallas on see, mis jääb vasakule, kui sa oled näoga allavoolu (ehk voolu suunas). Aga ma päris ausalt ei olnud aastal 1935 siin, mul pole õrna aimugi, kus teil see ujula oli. Kas teie eesmärk ongi mingit vihjemängu mängida või te eeldate, et kõik on Tallinnas üles kasvanud? Või te ei taha sinna inimesi, sest selle ehitamine oli niigi kallis, pole vaja matse kohe lõhkuma ja laamendama lasta?

Kusjuures. ÜHEST allikast (uudisnupust Tallinna kodulehel) sain teada, et selle avamist tähistati Pirita Spordikeskuses (Rummu tee 3), nii et julgen arvata, et ju siis see kohe seal lähedal on. AGA. See üks artikkel, kus päriselt asukoht mainitud oli (st vist, ma pole kontrollimas käinud, kas see tõesti õige aadress oli), on nüüdseks juba Tallinna kodulehelt kustutatud, õnneks cached versioon tuli veel googeldamisega välja. Miks te kustutasite ära selle ÜHE asja, kus päriselt asukohta mainiti? Minu teooria on, et selle uudise kirjutas liiga innukas praktikant, kes selle ühtlasi kohe ära avaldas. No ja siis tuli ülemus ja tegi “Ei-ei-ei, kohe näha, et sa oled Kohilast! Meil Tallinnas NIIMOODI küll asju ei aeta.” Vaene inimene ei saa kunagi enam pealinnas tööd.

anna kannatust · movies

Teie küll usaldaksite mind, eks?

Võib-olla tahtis seltskonda, võib-olla tahtis AC alla jahedasse

Tahaksin alustada seda postitust kinnitusega, et ma olen TEGELIKULT hea loomaomanik. Mis kõlab alati veits kahtlaselt, no umbes nagu see, kui keegi hakkab lambist kinnitama, et tal küll pole probleemi tööl joomise või alaealiste tütarlastega. Aga no ütleme nii, et erinevalt mõnest teisest blogijast pole ükski mu lemmikloom unarusse jätmisest maha surnud, ära söödud või lihtsalt kaotsi läinud*. Ja sellest hoolimata on see kass otsustanud, et kui Cyrus annab talle süüa (tõsi, 99% ajast, sest see on tema kass), siis asub ta kohe sööma, aga kui mina panen talle TÄPSELT SAMA toidu kaussi, tuleb seda enne kahtlustavalt jõllitada, kuni Sirru tuleb küsima, kas ma ikka kausi pesin puhtaks (kelleks te mind peate?) ja kas ma tegin konservi ikka piisavalt pisikesteks tükkideks (mingi hotell on see teie arust v?).

Ma üritasin talle selgitada, et MÕNE blogija kassid rebivad hammastega tooreid hamstreid tükkideks, äkki võtab end ikka kokku ja saab pehmest konservist jagu, aga ei midagi. Andsingi järele ja tegin lusikaga väiksemateks tükkideks nagu titele. Täna andsin talle jupi enda krabipulka, isegi seda vahtis, nagu ma oleksin üritanud talle mürki pakkuda. Nagu sina küll võtaksid krabipulka, kui ma pakuksin, eks?

Ja hoopis teisest teemast rääkides, siis Loki on päris vahva. Kartsin, et tuleb selline “detektiivisari”, nagu Lucifer (mis oli koomiksiga ikka VÄGA lõdvalt seotud ja jäi sellisel kujul minu jaoks natuke pehmoks), aga tundub, et siin on ikka midagi põnevamat peidus. Ja lõpuks ometi midagi, kus vist ei ole ülitumedat kurba taustalugu, vaid lihtsalt selline huvitav meelelahutus. Eks nad saavad suht vabalt möllata ka, kohe öeldi ära, et see pole see “õige” ajajoon, nii et ju kogu see nali ühel hetkel ära nullitakse. Kui tahate suveks lihtsat meelelahutust, siis … siin see on.

* Kui nüüd päris ausalt kõik ära rääkida, tuleb öelda, et tegelikult varases teismeeas läks mul isane kass mitmeks nädalaks kaduma, siis leidsin ta üles ja … siis jäi ta tiineks. Nii et mul pole õrna aimugi, kas arvasin ekslikult, et mu emane kass on isane, või mitte ei leidnud enda kassi üles, vaid varastasin kogemata kellegi teise sama välimusega teisest soost kassi.

anna kannatust

Kas hakkame panuseid tegema, kas Rug laseb mu jälle üle?

Ehk siis kodutu kirjutab jälle. Nagu ehk mäletate, maksin neile voodi eest veebruari alguses ja tollal lubati, et see saabub märtsis. See oli siis esimene lubadus, põhimõtteliselt on iga kuu aja tagant öeldud, et kuu aja pärast tuleb. Sekka üks, kes sattus hoogu ja ütles, et kahe nädala pärast, ma juba hetkeks päriselt lootsin. Aga noh, hea mees naine, kes lubabki jne. Kusjuures iga vestlus on lõppenud nende poolt lausega, et ärge rohkem helistage, me võtame ise ühendust, kui mööbel kohal. Kas see nagu ongi normaalne, et sa annad kellelegi palju raha, kaupa lubatud ajal ei saa, ja siis sulle öeldakse iga kord põhimõtteliselt, et ärge tüüdake nüüd ometi, küll tuleb, siis kui tuleb, mis te elate seljas? Muuhulgas ühtki selgitust pakkumata selle kohta, MIKS nende kaup kolm kuud hiljaks on jäänud … 🙄

Igatahes viimane lubadus oli, et tuleb juuni teisel nädalal. Kalender on mul kodus olemas, nii et saadan siin täna juba kodumaistele pakkujatele päringuid, et teada saada, kui kiiresti nemad suudaksid voodi valmis teha — kodumaistele mitte suurest patriotismist, vaid selleks, et vältida olukorda, kus Poolas mingi tehas kinni on vms, sest ma arvan, et millegi sellise taga ilmselt asi seisab. Või on tehasel hetkel palju tööd ja prioriseeritakse lihtsalt julmalt suuremaid/tähtsamaid kliente. Ega ma ei tea, ma ainult spekuleerin, sest Rug pole mulle ju poole sõnagagi öelnud, milles tegelikult kühvel (mis tundub olevat tavaline praktika, sealt firmast, kust diivani tellisime, öeldi ka hämmeldunult, et “ega meie ju ei tea, millal nad selle TEGELIKULT saadavad”, kuigi alguses ju ajaline lubadus tehti). Meilidele nad nagunii ei vasta, nii et iga kord helistan häbelikult, nagu nuiaks joodikust sugulaselt võlga tagasi. Aga igatahes kõlab väga seda moodi, et kui ma tahan üldse kunagi voodis magada, on targem see tellimus ära tühistada ja selle raha eest mujalt uus asi tellida. EELDUSEL, et sealt raha normaalselt tagasi saab, sest ma avastasin vahepeal ka, et Rug Mööbel oli näiteks Tarbijakaitseameti mustas nimekirjas, sest ei täitnud nende otsuseid. Nii et noh, tarneaja kohta valetamine võib olla seadusega keelatud eksitav kauplemisvõte, aga mis mul sellest kasu. Nii et mul ei ole täna hea tuju, ma tõesti lootsin, et nad tõmbavad jalad kõhu alt välja ja kui ka voodit taas ei tule, tuleb vähemalt mingi selgitus või vabandus või … Selles mõttes, et neil on isegi kodulehel kirjas järgnev lause, mis minu meelest võiks käia lahutamatult koos sellega, et see viivitav osapool selgitab põhjalikult, millest viivitus tingitud on:

Kumbki osapool ei vastuta teise osapoole eest ning tema käitumist ei loeta käesolevate tingimuste rikkumiseks oma mistahes kohustuse teostamisega viivitamise või selle mitteteostamise tõttu, kui nimetatud viivituse või mitteteostamise põhjus ei olnud nimetatud osapoole poolt kontrollitav (vääramatu jõud).

Igatahes, kui nad tõesti mu taas üle lasksid, siis ostan selle pildil oleva Oriensi voodi. Sellel on praegu väike soodustus ka, nii et peaksin ainult paarsada eurot Rugist tagasisaadavale rahale ise juurde panema. Ma jätkuvalt arvan, et Oriens on hirmkallis, aga asjad on neil kuradima ilusad — ja no kogu selle poodlemise käigus oleme näinud ainult kahte voodit, mis meile mõlemale meeldis, nii et mõtlesime, et oleme mõistlikud inimesed ja tellisime odavama. 😦 Nüüd on tulemus see, et ma isegi ei mäleta enam, millise voodi me tellisime, kui peaks mingi ime läbi kohale tulema, on mõlemale üllatus. Ma ei raatsi Oriensist kunagi midagi täishinnaga osta, aga soodukaid käin passimas küll. Kuigi te oleks pidanud mu nägu nägema, kui me omal ajal juba köögilaua eest ära olime maksnud, ja siis müüja ütles justkui muuseas, et “Kuumi ega märgi asju ei tohi muidugi otse lauapinnale panna”. Sest noh, ma ei tea, mille jaoks teie muidu kööki laudu ostate, ma tavaliselt söön selle ääres ja suisa joon vahel kuuma teed. 😀 Nüüdseks on kass, kes laual ei käi, kuidagi siiski suutnud selle sama laua peal lillevaasi ümber ajada, ja jäi küll vaevumärgatav laik, aga minu meelest võiks puidust asjade puhul lihtsalt leppida sellega, et need ei ole kunagi täielikult ühte tooni. Sirru vist ei nõustu, sest ta töötles seda kuidagi fööniga ja tellis meile taldrikualused, aga eks igaühel oma hobi.

Ja no lisaks müüvad nad ka näiteks selliseid asju, aga noh, nagu me sellestki postitusest õppisime, siis loll pole see, kes müüb, loll on see, kes ostab. Ma paku jätan lahkelt mõnda teist ostjat ootama, aga nende voodit ja raamaturiiuleid nillin küll. Voodis ma üldiselt ei söö, nii et seal ei tohiks kuuma ja vedelikkudega probleeme olla (kuigi hiljuti nägin unes, et olin vetsus, nii et ärgates vaatasin ehmunult teki alla), ja noorte armunute ase võikski ehk vastupidavam olla jne. Selle riiuli võtaksin ka otsekohe, kui see normaalse laiusega oleks, aga mul oleks ca 150 cm vaja. Nii et kui keegi teab, kust sihukest normaalse hinnaga saab, võib soovitada.

Kas said kõik kurtmised südamelt ära jälle? Päris kõik ei saanud tglt, aga mul üks kiun on nii spetsiifiline, et ma seda ei julge blogis teha. 😀 Lähen leian mõne sõbraliku õla parem. Ilusat õhtut teile.

faith

Maskid kapis?

Ei tea, kuidas teiega, aga mul on küll selle valitsuse korralduse üle nii hea meel. St kui ma peaksin ühistranspordiga sõitma või tipptunnil poodi minema, paneksin ikka ette, aga ma olen väga rahul, et kui ma lähen päeval üksinda trenni tegema, ei pea ma seal lolli mängima. Üldse olen ma rahul, sest kirsid on valmis ja NII head, suvi on kohal ning elu on lill. Ahjaa, võtsin muidugi 25. juuni vabaks, nagu kõik ilmselt, nii et ma ei jaksa oodatagi, VIIS VABA PÄEVA JÄRJEST. Lisaks ehitati Pirita jõele väliujula, nii et kohe, kui mõtlen välja, kust sealset veetemperatuuri vaadata, hakkan väliujumiseks valmistuma.

Algas selline sari nagu “Lisey lugu”, Stephen Kingi romaani ainetel. Siiani ei ole väga õudne olnud, aga minu jaoks on kergelt ebamugav, sest see armastuslugu, mida esitatakse kui sajandi armastust, tundub nii … kummaline. Mees tundub lisaks kõigele muule, millest ma midagi reetmata rääkida ei saa, natuke tropp. Ja naine natuke … rumal. Mitte otseselt intelligentsi mõttes rumal, aga teate küll neid inimesi, kes on hinnatud kolleegid ja väga arukad jne, aga eraeluliselt täiesti tohlakad? Selline tundub. Pluss ma tean, et paljud inimesed armastavad Julianne Moore’i, aga mulle tundub alati, et ta mängib natuke üle. Samas on seal sarjas väga palju lahedaid üle võlli tegelasi, nii et tundub, et “natuke ekstra” oli seal tööle saamise eelduseks – ja näiteks naine, kes Lisey vanemat õde mängib, meeldib mulle väga. Ühesõnaga minu esimesed muljed on veidi kõhklevad, aga hetkel tundub, et jääme seda vaatama (uute sarjade probleem, uusi osi tilgutatakse ainult episood nädalas).

P.S. Proovisin üleeile täiesti kogemata uut toitu. Käisime Horteses, sest kus me mujal ikka käime, ja kuna kõht oli tühi, tahtsin poke bowli osta. Nii et ütlesin leti taga olevale mehele traditsiooniliselt koodi “fitlap kanaga”, sest no see on mu lemmik ja ma tean, et saan kõhu täis ja mitte rohkem kui ca 375 kcal. Sain toidu kätte ja no esiteks ei näinud see üldse välja nagu traditsiooniline kauss ja teiseks ei näinud see SUGUGI välja, nagu see võiks 375 kilokalorit olla. Selgus, et Horteses on nende kohvik ühendatud Jorgeni pitsaga, kus muuhulgas pakutakse asja nimega pico, pitsa ja taco suurest omavahelisest armastusest sündinud lapsuke. Ilmselt ka väike keelenali, sest pico tähendab hispaania (kõne-) keeles nii suud kui ka pisikest. Igatahes pakuvad nad muuhulgas fitlapi kanaga picot, mis nägi välja umbes selline, nagu pildil, aga õhema ümbrisega. Kuna see nägi nii hea välja ja kaloraaž on kausiga võrdne, siis ma liigselt vinguma ei hakanud, sõin ära ja ütlesin viisakalt aitäh. Tõesti maitses ka väga hea. Soovitan küll.

anna kannatust

Oh, Varro-Varro

Varrokene, mis elu te seal elate?

Nagu te ilmselt juba teate või ei tea, internetis lööb laineid Varro ülemine tsitaat Objektiivist. Lugesin seda hämmeldunult suu lahti. Okei, tõele au andes, mul on hetkel kogu aeg suu lahti, sest nina on kinni, aga kui mul poleks olnud suu lahti, siis see oleks võtnud! Mina olen “korralike inimeste” meelest lävinud täieliku põhjakihiga, st kõik mu varasemad peiksid ja suisa esimene abikaasagi olid punkarid/metalimehed, kes kandsid lõhkisi pükse, tegid koledat muusikat, ropendasid jne. Ja MITTE ÜHESKI neist suhetest ei olnud mul MITTE ÜHTKI hetke, kus õiguskaitseorganitel oleks olnud põhjust sekkuda. St nad sekkusid muidugi ikka, sest nagu ma ütlesin, mu eksid kandsid lõhkisi pükse, nii et Pärnu politsei käis näiteks naabrite kaebuse peale kasvuhoonet kontrollimas ja oli väga üllatunud, et seal kasvas ainult tomat, mitte midagi põnevamat, aga mul pole mitte kunagi olnud reaalset vajadust õiguskaitseorganite abi järele pereelus. Sellest, et oma armastatud pereliikmed võivad haiget teha, sain ma aru alles siis, kui kolisin kokku nende praegustega — üks vehib vahepeal läbi une jäsemetega ja teine (õnneks see pisike ja karvane) arvab vahepeal, et on normaalne mulle kõhu peale hüpata, kui ma magan.

Et … Kas radikaalsetel usklikel tähendavad “perekonnasisesed probleemid” midagi muud kui tavainimestel? Sest meil on ka vahepeal perekonnasisesed probleemid, keegi solvub kellegi peale või keegi saab kellestki valesti aru või keegi reageerib üle vms. Sõbranna rääkis just oma tülist, suur tüli oli, kaks päeva pisaraid ja vaidlusi. Seda ma kujutan ette. Aga ma ei tea, kas mul on oma partneritega kuidagi hirmsat moodi vedanud, aga ma isegi ei kujuta ette suhtesse jäämist inimesega, kellega tülitsemine tähendab potentsiaalset õiguskaitseorganite sekkumist. Isegi kui inimene ei löö päriselt mind, aga hakkab vihastades iga kord seina taguma vms, miks ma peaksin seda välja kannatama, kui on võimalik ka olla üksi, ilma inimeseta, kes ei oska oma emotsioone kontrollida? Eriti, kui elu on näidanud, et maailm on täis mehi, kes oskavad ka normaalselt käituda.

Vastust me tegelikult muidugi teame, õige vastus on “tervikliku pere nimel”. See on see minu ja “traditsiooniliste inimeste” üks radikaalne erinevus. Varro jaoks on kõige hullem, mis lastega juhtuda võib, see, kui nad peavad kasvama kärgperes (vuihh!). Selle vältimise nimel tuleks enamvähem kõik välja kannatada, erandiks siis artiklis manitud “laste seksuaalne väärkohtlemine“, mille korral olevat ühiskonna sekkumine õigustatud — minu meelest on kergelt rõve, et ta toob eraldi välja, et ühiskonna sekkumine on õigustatud ainult siis, kui seksuaalse väärkohtlemise ohvriks on lapsed, mitte näiteks naine, aga okei, keegi meist ei ole ju üllatunud. Muuhulgas tahaks eraldi öelda, et seksuaalse väärkohtlemise ohvriks võib sattuda ka mees ning ka mees võib olla vaimselt parajasti liiga haavatav, et sellest suhtest iseseisvalt lahkuda. Miskipärast tundub, et traditsiooniliste inimeste meelest saab mees olla ohver ainult siis, kui räägitakse näiteks meedia kiusust või naise vingumisest, kuigi iga kiirabitöötaja võib teile öelda, et nad käivad ka rünnatud meestele abi andmas. Aga see on perekonna siseasi, eks ole, nagu ka lapsepeks (vabandust, kasvatamine), me ei taha, et lapsed mingis kärgperes elama peaksid, nii et siin pole ühiskonna sekkumine õigustatud.

Ja teisel pool siis minusugused liberastid, kes leiavad, et kõige olulisem on see, et laps saaks kasvada kodus, kus ta tunneb end turvaliselt. Osa sellest turvatundest tuleb paratamatult sellest, et ta ei näe ühte oma vanematest täis peaga märatsemas ja teist hirmust värisemas, et ta ei ürita ehk vahele minna, et üht oma vanematest kaitsta jne. Laps ei pea igapäevaselt vägivalda pealt nägema ja laps ei pea vägivallatsejaga koos elama. USAs näiteks kasutatakse mudelit, kus olukorras, kus ohver keeldub vägivallatseja juurest lahkumast, eemaldab lastekaitse lapsed perest, sest inimest ei saa sundida ENNAST kaitsma, aga lapsed ei pea emotsionaalse või füüsilise vägivalla all kannatama. Ideaalis ei peaks laps minu meelest vägivallatsejaga isegi kohtuma, kui ta just selleks ise innukat huvi üles ei näita, aga siin ei vaidle minuga ainult Varro, vaid ka Eesti kohtud on jätkuvalt seisukohal, et kui vanemad on lahutatud ja ühe vanema vastu suunatud vägivald on tõendatud, peavad lapsed siiski ilma mingi järelevalveta seda teist vanemat külastama, sest “lapsi ta ju ei löö”. Kui lapsed ütlevad, et kardavad oma ema või isa, on nad teise vanema poolt üles keeratud ja ka vägivaldsel vanemal on õigus lapsega kohtuda. Nii et siin on Varro seisukoht muidugi täielik peavool, vägivald on normaliseeritud ja lapsi sunnitakse Eestis igapäevaselt vägivallatsejatega edasi suhtlema. Sest noh, millises peres siis probleeme ei oleks? Hea ju, kui lapsed oskavad varakult luua mudeleid, mille põhjal ühel hetkel oma pereelu üles ehitada.

Aga ei, Varro, ma olen küll nõus, et probleeme on igas peres, aga kui me oleme jõudnud juba olukordadeni, kus õiguskaitseorganitel oleks põhjust sekkuda, on laste õigus turvatundele olulisem kui Piibellik andestus. Ja eriti küüniline on rääkida andestamisest olukorras, kus me kõik näeme, milleni see andestamine viis — teise abieluni sama mehega ja seejärel loomulikult ka teise lahutuseni, sest andestusest pole kasu, kui käitumine ei muutu.