Nagu te ilmselt juba teate või ei tea, internetis lööb laineid Varro ülemine tsitaat Objektiivist. Lugesin seda hämmeldunult suu lahti. Okei, tõele au andes, mul on hetkel kogu aeg suu lahti, sest nina on kinni, aga kui mul poleks olnud suu lahti, siis see oleks võtnud! Mina olen “korralike inimeste” meelest lävinud täieliku põhjakihiga, st kõik mu varasemad peiksid ja suisa esimene abikaasagi olid punkarid/metalimehed, kes kandsid lõhkisi pükse, tegid koledat muusikat, ropendasid jne. Ja MITTE ÜHESKI neist suhetest ei olnud mul MITTE ÜHTKI hetke, kus õiguskaitseorganitel oleks olnud põhjust sekkuda. St nad sekkusid muidugi ikka, sest nagu ma ütlesin, mu eksid kandsid lõhkisi pükse, nii et Pärnu politsei käis näiteks naabrite kaebuse peale kasvuhoonet kontrollimas ja oli väga üllatunud, et seal kasvas ainult tomat, mitte midagi põnevamat, aga mul pole mitte kunagi olnud reaalset vajadust õiguskaitseorganite abi järele pereelus. Sellest, et oma armastatud pereliikmed võivad haiget teha, sain ma aru alles siis, kui kolisin kokku nende praegustega — üks vehib vahepeal läbi une jäsemetega ja teine (õnneks see pisike ja karvane) arvab vahepeal, et on normaalne mulle kõhu peale hüpata, kui ma magan.
Et … Kas radikaalsetel usklikel tähendavad “perekonnasisesed probleemid” midagi muud kui tavainimestel? Sest meil on ka vahepeal perekonnasisesed probleemid, keegi solvub kellegi peale või keegi saab kellestki valesti aru või keegi reageerib üle vms. Sõbranna rääkis just oma tülist, suur tüli oli, kaks päeva pisaraid ja vaidlusi. Seda ma kujutan ette. Aga ma ei tea, kas mul on oma partneritega kuidagi hirmsat moodi vedanud, aga ma isegi ei kujuta ette suhtesse jäämist inimesega, kellega tülitsemine tähendab potentsiaalset õiguskaitseorganite sekkumist. Isegi kui inimene ei löö päriselt mind, aga hakkab vihastades iga kord seina taguma vms, miks ma peaksin seda välja kannatama, kui on võimalik ka olla üksi, ilma inimeseta, kes ei oska oma emotsioone kontrollida? Eriti, kui elu on näidanud, et maailm on täis mehi, kes oskavad ka normaalselt käituda.
Vastust me tegelikult muidugi teame, õige vastus on “tervikliku pere nimel”. See on see minu ja “traditsiooniliste inimeste” üks radikaalne erinevus. Varro jaoks on kõige hullem, mis lastega juhtuda võib, see, kui nad peavad kasvama kärgperes (vuihh!). Selle vältimise nimel tuleks enamvähem kõik välja kannatada, erandiks siis artiklis manitud “laste seksuaalne väärkohtlemine“, mille korral olevat ühiskonna sekkumine õigustatud — minu meelest on kergelt rõve, et ta toob eraldi välja, et ühiskonna sekkumine on õigustatud ainult siis, kui seksuaalse väärkohtlemise ohvriks on lapsed, mitte näiteks naine, aga okei, keegi meist ei ole ju üllatunud. Muuhulgas tahaks eraldi öelda, et seksuaalse väärkohtlemise ohvriks võib sattuda ka mees ning ka mees võib olla vaimselt parajasti liiga haavatav, et sellest suhtest iseseisvalt lahkuda. Miskipärast tundub, et traditsiooniliste inimeste meelest saab mees olla ohver ainult siis, kui räägitakse näiteks meedia kiusust või naise vingumisest, kuigi iga kiirabitöötaja võib teile öelda, et nad käivad ka rünnatud meestele abi andmas. Aga see on perekonna siseasi, eks ole, nagu ka lapsepeks (vabandust, kasvatamine), me ei taha, et lapsed mingis kärgperes elama peaksid, nii et siin pole ühiskonna sekkumine õigustatud.
Ja teisel pool siis minusugused liberastid, kes leiavad, et kõige olulisem on see, et laps saaks kasvada kodus, kus ta tunneb end turvaliselt. Osa sellest turvatundest tuleb paratamatult sellest, et ta ei näe ühte oma vanematest täis peaga märatsemas ja teist hirmust värisemas, et ta ei ürita ehk vahele minna, et üht oma vanematest kaitsta jne. Laps ei pea igapäevaselt vägivalda pealt nägema ja laps ei pea vägivallatsejaga koos elama. USAs näiteks kasutatakse mudelit, kus olukorras, kus ohver keeldub vägivallatseja juurest lahkumast, eemaldab lastekaitse lapsed perest, sest inimest ei saa sundida ENNAST kaitsma, aga lapsed ei pea emotsionaalse või füüsilise vägivalla all kannatama. Ideaalis ei peaks laps minu meelest vägivallatsejaga isegi kohtuma, kui ta just selleks ise innukat huvi üles ei näita, aga siin ei vaidle minuga ainult Varro, vaid ka Eesti kohtud on jätkuvalt seisukohal, et kui vanemad on lahutatud ja ühe vanema vastu suunatud vägivald on tõendatud, peavad lapsed siiski ilma mingi järelevalveta seda teist vanemat külastama, sest “lapsi ta ju ei löö”. Kui lapsed ütlevad, et kardavad oma ema või isa, on nad teise vanema poolt üles keeratud ja ka vägivaldsel vanemal on õigus lapsega kohtuda. Nii et siin on Varro seisukoht muidugi täielik peavool, vägivald on normaliseeritud ja lapsi sunnitakse Eestis igapäevaselt vägivallatsejatega edasi suhtlema. Sest noh, millises peres siis probleeme ei oleks? Hea ju, kui lapsed oskavad varakult luua mudeleid, mille põhjal ühel hetkel oma pereelu üles ehitada.
Aga ei, Varro, ma olen küll nõus, et probleeme on igas peres, aga kui me oleme jõudnud juba olukordadeni, kus õiguskaitseorganitel oleks põhjust sekkuda, on laste õigus turvatundele olulisem kui Piibellik andestus. Ja eriti küüniline on rääkida andestamisest olukorras, kus me kõik näeme, milleni see andestamine viis — teise abieluni sama mehega ja seejärel loomulikult ka teise lahutuseni, sest andestusest pole kasu, kui käitumine ei muutu.
Pärdikute päevaraamat 