faith

Eelmine nädal läks nii käest ära

Mul oli sellest palavusest nii kõrini, et kogu eelmise nädala jooksul käisin ma vist kaks korda päriselt jalutamas ja sellega kogu minu füüsiline aktiivsus ka piirdus. Isegi joogat ei teinud mitte kordagi. Kõige hullem on see, et ma oleks pidanud kaks korda nädalas randmele harjutusi tegema ja isegi seda ma ei teinud, sest ma miskipärast mõtlesin, et need on rohkem selleks, et käelihased vahepeal ära ei kärbuks ning seda ohtu nagunii ei olnud. Noh, esmaspäeval neid päriselt tegema hakates selgus, et tegelikult on need ikka täiega randmele, nii et ilmselt taastusravi seisukohast olulised — aga mis seal ikka, ju siis sai see ranne ühe nädala PÄRIS puhkust ja sel nädalal teeme paremini. Seda enam, et eelmisel nädalal sai liiga palju söödud ka, nii et üldse üritan siin tervislikumal ja sportlikul lainel olla. Kuigi keda ma lollitan, kõik siin olete aru saanud, et süüa mulle meeldib, nii et ainus variant minu kaalu kontrollida ongi sinna juurde normaalse inimese kombel liigutada ka. Sel nädalal on õnneks õnnestunud pea iga päev ikka vähemalt viis km kirja saanud + olen pisut joogat teinud. Erandiks siis üleeile, kui me käisime pulma-aastapäeva tähistamas.

Tegelikult ütleks Vello42 (teate ju küll tema imelist toidusõnastikku) empanada kohta ilmselt “minitšeburek”, mitte pelmeen, sest see on siiski pigem pirukas

Sellega läks selles mõttes kenasti, et kui ma siin võrdlesin Noa ja Paadi jms kohtade menüüsid, avastasin täiesti juhuslikult, et Noas (andke andeks, ma ei ole tegelikult viitsinud endale vahet selgeks teha, aga seal on vist eraldi Noa ja fäänsim Noa Chef Hall? me sel juhul käisime selles viimases) on parajasti külaliskoka pakutav seitsmekäiguline menüü. Nüüd ilmselt ei ole ohtu, et keegi kisab, et blogija teeb reklaami, sest seda korraldati küll mitmel erineval õhtul, aga täna on nagunii viimane. Igatahes see tundus meile mõlemale väga hea mõte, sest siis on ikkagi rohkem nagu sündmus, mitte lihtsalt õhtusöök. No ja teiseks ütles Sirru, et ta pole nii ammu empanadasid saanud, et juba selle pärast võiks minna. 😀

Toit oli muidugi väga hea, eriti liharoad. Argentiinlased tõesti oskavad liha valmistada. Maitsed sobisid suurepäraselt kokku, see vasikaliha kõrval olev küpsetatud õun magusa kreemiga läks lihtsalt imeliselt sinna liha juurde. No ja miskipärast kipuvad inimesed alati arvama, et kogu Lõuna-Ameerika toit on väga vürtsikas, kuigi tegelikult käib see eelkõige Mehhiko kohta. Siin olid küll kõik soolased käigud täpselt minu eestlasliku maitsemeele jaoks tehtud. Need lihapirukad olid ka lihtsalt NII head. Tõsiselt mõtlen, et otsin retsepti ja hakkan kodus tegema neid. 😀 Ahjaa, see must asi, mis esimese pildi servalt paistab ja teise pildi keskmes on, on … suitsutatud hapukoor. Minu jaoks maitses see täpselt sama moodi nagu tavaline hapukoor, aga no väga muljetavaldav näeb välja.

Kui te tahate tervet menüüd näha, siis klõpsige pildi peal paremale ja see on viimasel pildil, aga sellega on muidugi nagu selliste asjadega ikka — need nimed ei tähenda seda, mis seal tegelikult kirjas on. Suvine võileib näiteks ei hõlmanud üldse leiba, vaid oli kaks väga head ampsu mingi kahe lehe vahel. Tatramoosiga, ma isegi ei teadnud, et selline asi olemas on. Kaaviar ja kartul tähendas … kartulijäätist kaaviariga. Ma ei ole kindel, mida ma sellest arvan, mulle küll meeldib, kui magustoit pole ainult magus, aga see polnud minu jaoks päris see. Sirru jällegi oli sellest täiesti vaimustuses. Järgmine magustoit, mis menüüs on kirjas kui “röstitud sai, fermenteeritud kakao”, oli tegelikult leivajäätis leivapuruga + kakaokastmega jne. Nii et eks nad ilmselt leidsid, et kultuurse inimese maitsepalett liigub samm-sammult edasi, see kõige viimane käik oli tõesti juba päris magus amps.

Ainsa miinusena tooksin välja selle, et … minu vanuses saab pohmaka ainuüksi väljaskäimisest. Ainus alkohol, mida ma õhtu jooksul tarbisin, oli üks viina-viinamari (see ei olnud mingi imelik kirjaviga, soolaselt toidult magusale üleminekuks serveeriti üks viinatäidisega viinamari, kus oli ainult üliõrnalt alkoholimaitset tunda), aga järgmisel hommikul magasin korralikult sisse ning tundsin end ärgates, nagu oleks auto alla jäänud. Kusjuures restoranis oli meeldiv temperatuur, ei saa isegi liigse kuumuse kaela ajada vms, lihtsalt see ongi nüüd minu elu vanuses 35. Aga üritus oli seda kahtlemata väärt, tõesti oli väga hea toit ning lisaks on vahelduseks väga äge, kui ei pea ise valima, vaid keegi teine on sinu eest ära otsustanud, mis maitseid sulle ette antakse.

Ahjaa, ma ei olnud sel nädalal ainult liigutamise ja trenni mõttes tubli. Võtsin end sõbranna survestamise peale kokku ja kirjutasin ikka juhendajale ka. Kolm tundi kulus selle peale, et lühikest kirja valmis saada, sest nii hirmus oli. Lugesin isegi läbi kõik kirjad, mis Kaur mulle omal ajal lõputööd puudutavate mõtetega saatis, et sealt häid mõtteid saada (mida ma ka sain). Juhendaja muidugi pole vastanud, mis võib olla tingitud nii sellest, et ta on parajasti puhkusel, kui ka sellest, et tal on minusugustest kõrini. Mida ei saa talle pahaks panna, sest no kõik need valdkonnad ülikooli kodukal sisaldavad reklaami stiilis “kui oled valmis end surnuks töötama, tule ja tee lõputöö meie osakonnas” – ja siis tulen mina ning kirjutan talle stiilis “tahaks nagu natuke lõputööd kirjutada, aga ma aasta lõpuks ilmselt valmis ei saa ja tegelt lähen aasta lõpus ka akadeemilisele, nii et ega ma ei tea, millal ma seda sel juhul edasi kirjutan, aga teeks äkki midagi v?” Nii et äkki ta luges seda kirja, mõtles natuke, kas sobiks üliõpilast perse saata, ja siis otsustas diplomaatiliselt mitte vastata. 😀 Äkki natuke on igatahes häbi nüüd. Juhendaja ees, Kauri ees ei ole häbi, tema teab juba ammu, milline ma olen.

Sarnaseid asju näiteks reklaamib Facebook mulle juba igapäevaselt

P.S. Mul JUBA annab alaselg kergelt tunda, kuigi üle poole raseduse on alles ees. Kes on raseduse ajal bandaaži kandnud ja kui, siis kas sellest oli kasu? Või peaks lihtsalt rohkem alaseljale harjutusi tegema? Olen nüüd ülepäeviti teinud ja on parem saanud küll, lihtsalt näiteks jalutades on natuke tunne, et ma … valgun laiali. Ashtanga joogas räägitakse bandha’dest ehk kehalukkudest, mis tegelikult peaks terve joogasessiooni vältel olema aktiveeritud. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud, aga nüüd tunnen juba kõndides, et tõesti pean ise aktiivselt naba vastu selgroogu tõmbama, et mugav oleks. Vaatasin, et ükski suurem titeblogija bandaažiteemat maininud ei ole, aga see võib vabalt tähendada ka, et keegi ei pakkunud koostööd, mitte et need ei aita. 😀 Mingit vloogi nägin lihtsalt netis, kus piff mainis, et hakkas pärast sünnitust spetstrenni tegema, sest ei tundnud enam, nagu oleks oma kehas. Ja mind veidi hirmutas see, et ma SAIN ARU, millest ta rääkis. Ei, nii ei ole õige öelda. Vaadake see Anthony Hopkinsi film, millest ma hiljuti rääkisin. Siin on see ülimalt liigutav stseen, kus ta ütleb, et I feel like I’m losing all my leaves. Ja see stseen ei ole nii hirmus mitte selle pärast, et ma 100% seda mõistaksin, vaid ma suudan AIMATA, mida ta tunneb. Ja sellest piisab. Nii et ma selles mõttes natuke juba aiman, mida see naine mõtles, kui ütles, et tundis, et tema keha ei allu enam talle, nii nagu ta harjunud on, pole enam tuttavlik ja päriselt “tema oma”. Ja kardan, et varsti saan sellest kõigest liigagi hästi aru. Igatahes. Bandaažid, nay või yay?

feminismus

Inkubaator on segaduses

Lugesin just ERR-ist artiklit selle kohta, et Eestis ei sünni piisavalt lapsi, eriti EESTLASTEST lapsi. Mina teatavasti saan oma lapse immigrandiga ja lisaks olen ise ainult 7/8 eestlane, nii et ega ma täpselt ei tea, seletage mulle palun, puhast Eesti tõugu laste emad, kas te saite oma lapsed pooldumise teel? Ma nimelt isegi ei teadnud, et see variant olemas on, aga artiklist tundub, et vist ikka on, sest kogu jutt käib AINULT naistest. Hakkasin ekstra otsima, sõna “naine” käis mingis käändes kuus korda läbi. Mehi mainiti ühe korra, selles lauses, et kuidagi võiks vähendada meeste ja naiste vahelist hariduslõhet (lahendus on väga lihtne, ärge lihtsalt lubage naisi ülikooli, vaadake, kuidas arengumaades sünnitavad, nagu poleks asigi). Otsisin välja ka artiklit inspireerinud blogipostituse – Mihkel Servinski mainib seal 30 (!!!) korda naisi ja kaks korda emasid. Seda, et teine sugu üldse olemas on, saame me teada sellest lõigust:

Kui kõik naised sünnitaksid 20-aastaselt poisi ja tüdruku, siis sünniks iga naise kohta kaks last. Kaks last sünniks iga naise kohta ka siis, kui kõik naised sünnitaksid poisi ja tüdruku 40-aastaselt.

Kuna toimib poiss-tüdruk eristus, siis on ilmselt loogiline eeldada, et mingi sarnane binaarne eristus toimib ka 30 korda mainitud naiste ja selle salapäraseks jäänud teise sugupoole vahel? Aga mis see võiks olla ja kas see võiks ka kuidagi sündimusega seostuda? Vähemalt viimasele küsimusele on vastus ilmselgelt EI, sest oleks see mingitki pidi sündimusega seotud, oleks ometi ära mainitud, mis vanuses ISAD tavaliselt esimese lapse saavad, mis vanuses isad on kõige sagedamini lapsega kodused, kas isa-ema vanus mõjutab kodutööde statistilist jaotumist kahe sugupoole vahel jne. Kui seda kõike märkimisväärseks ei peetud, siis järelikult pole see ju ka oluline, naised saavad lapsi üksi ja endale. Ja see suhtumine, Mihkel, mida sinu blogipostitus taas väga selgelt väljendas, on põhjus, miks naised saavad neid lapsi järjest hiljem, kui nad on kindlad, et nad jaksavad nad ka üles kasvatada.

Jah, nüüd võib tulla mõni pensionär ja rääkida, et alati on isadel kergem olnud ja alati on isadel olnud võimalus kaks kätt taskus minema kõndida, aga naised on ikka lapsi saanud ning vanasti said ikka rohkem. Jah, nii on, aga nüüd on naistel ka teisi hobisid peale mähkmetesse nutmise — ja mis olulisem, neil on kergesti kättesaadavad võimalused selle mähkmetessenutmise vältimiseks ning rohkem infot selle kohta, et on olemas ka riike, kus keskmine mees ei ole vaikimisi ignorantne mölakas. Kui Rootsis oleks mõni mees sellise blogipostituse STATISTIKAAMETIS valmis treinud, oleks ta ülemus käskinud tal seda muuta ning kajastada ka isadesse puutuvat. Meil siin ei näe keegi peale hullude feministide probleemigi.

Esimene suur mure sel teel on näiteks, et naised ei saa neid lapsi piisavalt noorelt. Ma küsiksin täiesti tõsise huviga, kellega? Mina oleks 20ndate esimeses pooles väga tahtnud last saada, aga ma ei tahtnud de facto üksikema olla. Jah, ma olin sel ajal abielus, mis see siia puutub? Kui ma mõtlen selles vanuses tuttavate peale, siis peamiselt ongi tegu naistega, kes said lapsi täie teadmisega, et nad hakkavad neid üksi kasvatama. Neid isasid ei olnud. Parimal juhul olid nad Soomes tööl, enamasti olid nad kuskil joomas või teiste naistega aega veetmas. Kehvemal juhul mindi lahku ja räägiti kõigile, et eks ei lase lastega kohtuda, kuigi isa ei viitsinud ise telefonigi tõsta. Tean mitut juhtu, kus mindi raseduse ajal lahku, sest “ta on rasedana täielikuks debiilikuks muutunud”. Ühte juhtu tean, kus mindi lahku, sest mõlemad osapooled leidsid pärast lapse sündi, et just nendel on üle mõistuse raske, järelikult teine osapool ei tee piisavalt (sest vanus oli selline, kus kummalgi polnud veel eriti empaatiavõimet). Need kaks elasid natuke omaette, ema sai aru, et ega tööl käies parem ei ole, isa sai aru, et ega üksinda oma päevadel lapsega tegeleda parem ei ole, ning on tänaseks jälle taas teineteist leidnud.

Lisaks tean mitmeid selliseid tavalisi Eesti peresid, kus isa on kõigi sugulaste meelest imemees, sest ta ju “aitab emal koristada” — sest väga paljud inimesed leiavad jätkuvalt, et isegi kui ema käib täiskohaga tööl, siis tema TEGELEB oma lastega, samas kui isa “aitab lapsi hoida”. Ema peseb nõusid, isa “aitab nõusid pesta”. Kui ema midagi teeb, on see normaalne. Kui isa midagi teeb, tuleb teda tänada ja talle pidevalt meelde tuletada, kui tore ta on, sest muidu teda ei hinnata ning muidugi ta leiab teise naise. Ja kuna ma ei ole kunagi olnud üks neist “mees võib olla, laps peab olema” inimestest (või üldse “keegi peab olema, muidu nutan nurgas” inimestest), ei ole mul kunagi sellist mõtetki tekkinud, et võiks oma lõbuks mõne sellisega lapse saada. Ärge saage valesti aru, ma ka tänan oma meest, kui ta nõusid peseb või süüa teeb, aga TEMA TÄNAB MIND SAMUTI. Mõlemad osapooled tunnevad end hinnatuna. Ja jah, ma tean väga paljusid selliseid Eesti mehi ka, aga uskuge mind, sellised mehed on kulla hinnaga ja naised on valmis nende nimel üksteist pussitama — ja need mehed polnud 20aastaselt sellised, nad on läbi elukogemuse sellisteks kasvanud. Mina ise poleks 20aastaselt sellisele mehele normaalne kaaslane olnud. Sirru on ka öelnud, et ma ei oleks tema poolegi vaadanud, kui ma oleksin tema nooremat mina näinud, sest tal olid tollal hoopis teised prioriteedid. See on üsna normaalne arenguetapp inimeste elus. Lauri Pedaja on praegu beebiga kodune (ja ta on mis, 34?), aga ka tema on öelnud, et nooremana poleks ta lihtsalt valmis olnud niimoodi pühenduma. See, et 34aastane Lauri on hea isa, ei tähenda automaatselt, et 20aastane Lauri seda oleks olnud.

Ehk siis 20aastaselt emaks saamine on põhimõtteliselt teadlikult üksikemaks hakkamine, isa panus on törts spermat ja sellega asi piirdub. Kui mitte de jure, siis de facto ikkagi. Paljud naised on selleks valmis ja saavadki lapsi teadlikult iseendale, aga ei saa eeldada, et see kõigi unistus oleks. Kuigi olgu öeldud, et vähemalt minu tutvusringkonnas on peaaegu kõigil sellistel “isata jäänud” lastel tänaseks väga toredad kasuisad, nii et Eestis ei tundu see suures plaanis probleem olevat. Iseasi, et bioloogilises mõttes on need toredad kasuisad muidugi võistlusest välja tõrjutud – pidutsejad kandsid oma geene edasi, kasuisade geenid surevad koos nendega, sest nemad on oma ressursid mujale ära raisanud, mitte geenide paljundamisse “investeerinud”. Ehk siis nagu iseka geeni raamatust teame, isekad geenid saavad vabalt paljuneda ja neil on seda tehes eelis nii kaua, kuni on piisavalt järeleandlikumaid, MILLE ARVELT seda teha. Ühel hetkel toimub loomulik ühtlustumine. Servapidi samasse teemasse läheb üks huvitav artikkel, mida ma just lugesin. Point siis, et loode põhimõtteliselt toimib ema kehas parasiidina, proovides üldiselt rabada mitte nii palju ressursse, kui tal vaja on, vaid nii palju kui vähegi võimalik — ja see, kui röövellik loode on, sõltub sellest, kas teatud geenid tulevad isalt või emalt. Ema huvides on ka iseennast elus hoida, et tulevikus veel lapsi saada ja oma geene võimalikult laialt edasi kanda. Isal pole selleks tegevuseks sama naist vaja, nii et tema geenid võivad endale röövellikku käitumist lubada, raseduse käigus on oluline ainult loote heaolu. Ehk siis mõelge nüüd, isa osalus mängib nii suurt rolli juba raseduse ajal (kuigi kurjad feministid võiksid öelda, et taas on meestest rohkem kahju kui kasu), aga meil siin üritavad statistikud ja rahvastikuteadlased teha nägu, et laste arvu ega nende saamise vanust nad ometigi ei mõjuta.

Sellega olen muidugi nõus, et riiklikud meetmed on olulised. Alustaks kas või sellest küsimusest, et kuidas saab öelda, et lapsi on liiga vähe, kui samas on jätkuvalt vaja laps kohe pärast sündi lasteaiakoha järjekorda panna ning koolides on kõik klassid üle mõistuse täis tuubitud? Kas või see, kas ma piirdun praegu ühega või saan kaks tükki järjest, mõjutab olulisel määral minu tulevasi karjäärivõimalusi. Või mis kaks, see, et ma otsustasin selle ühe saada, mõjutab juba minu karjäärivõimalusi. Üks põhjustest, miks mul lõputöö jaoks motivatsiooni pole, on see, et ma tahtsin teha lõputööd mitte otseselt enda põhivaldkonnas ja kasutada seda esialgu lateraalseks liikumiseks valdkonda, kus on paremad karjäärivõimalused – kui ma seda praegu teen ja vahepeal oma oskusi rakendada ei saa, kes see palkab mind sinna kahe või kolme aasta pärast? Ikka olen oma praeguses rollis, kui just ei hakka lapse kõrvalt mingit praktikat tegema vms. Ja noh, kes teab, millal laps lasteaeda saab, kui kaugele kodust teda vedama peab jne. Nii et arvata on, et naised mõtlevad väga tõsiselt, kas raatsivad saada esimest ja teist, kõigist järgnevatest rääkimata. Eriti praegusel ajal, kus on eeldus, et sa ei ole terve elu ühes ametis, vaid vastupidi, väga paljud meist töötavad valdkonnas, kus tööintervjuul küsitakse “vau, sa olid eelmises kohas kolm aastat? mis sind seal NII KAUA kinni hoidis?”

Aga hariduslõhe kohta ütleksin, et minu meelest on see sümptom, mitte probleem ise. Miks on Eestis nii, et naised lähevad ülikooli, aga mehed elavad sellist elu? Kui kõik ümbritsevad mehed on sellised, siis loomulikult valab normaalne naine enne varustuse betooni täis, kui nendega suguelu elama hakkab. Aga MIKS võivad ühes ja samas külas mehed sellisteks kasvada, samas kui naised lähevad linna kooli? Tunnen isiklikult mitmeid sellistest kohtadest pärit naisi, kes ütlevad, et nad tahaks lapsi, aga pole kellegagi saada. Tunnen ühte jätkuvalt sellises kohas elavat, kes üritab kunstliku viljastamisega rasedaks jääda, sest ei taha endale ühtki sellistest tolbajoobidest kaela peale. Ja mina küll ei oska öelda, miks selliseid mehi on nii palju rohkem kui selliseid naisi. Kui keegi teab, siis öelge mulle ka. Aga seda, et naised üksi lapsi ei saa, ei ole mõtet ignoreerida. Vähemalt juhul, kui päriselt lahendusi otsite, mitte ainult targutada ei taha.

sport

Nii võib veel sportlaseks saada

Mäletate, lubasin käia ja ikka ära mõõta, kui pikk see rattaring tegelikult oli? Võtsin end juba kunagi eelmise nädala lõpus kokku, kui ühel õhtul mõnusalt jahe 21 kraadi oli, ja käisin ära. Tulemus sai selline:

Ühe vana käula kohta pole sugugi nii paha

Sedapuhku siis ilma ühegi pausita, nii et ma olen ikka päris uhke enda üle. Arvestades seda, et ma pole muidu üldse aeroobse trenni fänn, on see minusuguse kohta ikka päris korralik saavutus. Ignome siin seda, et mu väikevend jookseb ainult natuke aeglasemalt, kui mina rattaga sõidan, ma ikka kruiisin väga rahulikult ka. 😀 Aga üldises plaanis siiski peaks süda veidi trenni saama + sadulas istumine on ometi diivanile hea vaheldus.

Loe edasi “Nii võib veel sportlaseks saada”
anna kannatust · movies

Rõõmus ja rõõsa

Kuna oleme jõudnud konsensusele, et minusugune tohib kirjutada ainult ilusatest asjadest, siis tahtsin rääkida sellest, mis ma reedel tegin, aga ei tea, kas ikka julgen. Oleme vist jõudnud sellesse punkti, et kui kirjutan, et käisin restoranis ja mulle väga maitses, siis solvan inimesi, kes teevad kodus süüa, ja vihjan, et nad ei oska süüa teha? St ma võiksin siia ekstra kirja panna, et see postitus ei ole mõeldud kuidagi inimeste pihta, kes eelistavad kodus süüa, aga see vist ei loeks nagunii, eks? Lisaks on üldse äärmiselt privileegipime kirjeldada restoranikülastust olukorras, kus mõned seda endale lubada ei saa. Okei, pole võrreldavad olukorrad, sest tänane postitus POLE valminud vastusena küsimusele, miks ma ometi kodus ei söönud. Ning restoranis ma käisin ja hea see kahtlemata oli – kuigi ma mitte kuidagi ei taha sellega väita, et mõni teist ei võiks kodus TÄPSELT sama hästi või isegi paremini süüa teha, MINA lihtsalt ei oska. Teine asi, mida me Sirruga kumbki ei oska, on üllatustega nn “õige hetkeni” ootamine – millal iganes ühel meist sünnipäev või muu tähtpäev on, anname me alati kingituse varem kätte, sest, noh, ise tahaks ka ju alati kingitusi ikka varem kätte saada. Nii et tähistasime reedel Sirru sünnipäeva, mis sellest, et see on tegelikult alles järgmisel nädalal. Ta on viimasel ajal jälle rohkem kitarrimänguga tegelenud ja osa kingitusest oli sellega seotud, nii et sai juba nädalavahetusel uusi asju näppida.

Igatahes käisime selles restoranis juba teist korda ja jäime juba teist korda väga rahule. Vaatan internetist, et neil ei ole a la carte menüüd kodulehel üleval, miskipärast on sushimenüü kaks korda saanud, aga neil on selline süsteem, et neil on nö peakoka menüü ja siis “lihtsam menüü”. Kuna seal uhkemas menüüs on peamiselt mereandidega asjad, millest ma ei ole hetkel huvitatud, siis oleme me kogu aeg neid “lihtsamaid asju” tellinud, eelmine kord oli mul mingi pasta kukeseentega ja seekord siis lihtsalt ravioolid. Ja täitsa tõsiselt, ma ei ole kuskil nii häid ravioole saanud. Ma ei ole muidugi eriti pirtsakas, minu kohale meelitamiseks piisab suvel juba sellest, et menüüs on rohkem kui ühte sorti jääkohvi, aga toit on seal ikka väga hea. Sirrule meeldib väga see, et ka lihtsalt hamburgerit tehes küsivad nad, kui palju sa liha küpsetada soovid, ja tõesti ARVESTAVAD sinu soovidega.

Esimesel pildil on minu eelroog, see sai oli põhimõtteliselt brioche ning need maitsed olid seal kuidagi väga hästi tasakaalus, st mesi ja viigimarjad sobisid soolasemate asjadega suurepäraselt kokku. Nii et kui te Lasnamäele satute ja midagi head otsite, siis julgen soovitada. Iseasi, et pool nende sortimendist tundub sushi või mereandidega seotud olevat ja selle kohta ei oska ma mitte midagi öelda.

Ahjaa, ma ei osanud oodatagi, et inimesed NII aktiivselt mu voodielule kaasa elavad. Kui panin pildi selle kohta, et panime mööblit kokku, küsisid inimesed, kas me oleme lõpuks ometi voodi kätte saanud. 😁 Tegelikult siiski mitte. Otsustasin juuni lõpus veel natuke kannatada, sest teine koht, kuhu oleksime muidu oma raha viinud, ütles ausalt, et praegu on kõigil see probleem, et kui Eestist väljastpoolt tellida, ei saa mitte keegi garanteerida, millal kaup päriselt kohale jõuab. Võid vihaseid kirju kuskile Sloveeniasse või Poola saata, aga sellest ei pruugi midagi kasu olla. Nii et nende soovitus oli leida sel juhul igatahes midagi, mis on hetkel kohapeal olemas, mis on muidugi mõistlik. Aga see ainus voodi, mis mulle nende juures meeldis JA kohe olemas oli, on ainult kokkupakituna laos ja välja seda enam ei panda, sest tootmisest on see maas, nii et see oleks natuke põrsa kotis ostmine. Nii et otsustasin, et ootan selle kuu saadetise veel ära, kui sellega ka veel ei saabu see kauaoodatud ja kaunikene, eks siis ostan teise. Eile saime lihtsalt raamaturiiuli:

Arvestades seda, et meil seni olid raamatud ühes toas kastides maas, oli seegi paras edasiminek siin elus. Seda enam, et raamatuid lahti pakkides leidsin üles kaks paari kadunud päikeseprille ja oma ihupiima. Ei läinud poolt aastatki.

Kirjutaksin lisaks sellest ka, et “Isa” Anthony Hopkinsiga peaosas oli nii ilus, aga nii valus, aga see vist ei lähe roosamannavahuse elu kuvandiga piisavalt kokku, nii et ütlen hästi lühidalt. See on lugu sellest, kuidas mees Alzheimeri tõve tõttu hääbub. Või vähemalt hääbub tema minapilt. Tahtsin automaatselt öelda, et “vaikselt”, aga tegelikult võitleb ta kaduvate kildudega vägagi raevukalt ja väga veenvalt. Konkreetselt iga inimese näitlejatöö on suurepärane. Kui ei ole tugeva närvikavaga, ärge vaadake, aga film on hea. Lihtsalt … Pisarateta seda ei vaata. Isegi minusugune külma südamega mõrd pisardas lõpuks igasuguse häbitundeta ja mehel oli ilmselgelt klomp kurgus.

anna kannatust · faith

Pange nüüd hästi tähele (ja rääkige oma tähelepanuvõimest)

Kaks mu täiskasvanud sõpra on väikese vahega tähelepanuhäire diagnoosi saanud ja lisaks olen ma siin väga õrnalt sarvi ragistanud kolmandaga, kel on endal see ammu diagnoositud ja kes ei saanud aru, miks ma ometi arsti juurde ei taha minna, kui olen aegade jooksul blogiski maininud, et mul on tihti keskendumisega raskusi. Ma nagu jätkuvalt ei saa aru, miks üks täiskasvanud inimene, kes ravimeid vajalikuks ei pea, peaks seda diagnoosi otsima minema? Selles mõttes, et ma ei dissi siin ühtki oma tuttavat, kes on seda teinud, aga nad on kõik ka sellised inimesed, kel kas on asi nii käest ära, et neil ON ravimeid vaja, või inimesed, kes juba saavad mingil põhjusel ravimeid, nii et loomulikult on mõistlik siis kindlaks teha, et need ka tähelepanuhäire seisukohast sobivad oleksid, mitte olukorda hullemaks ei teeks. Aga üldises plaanis olen ma terve elu arvanud, et absoluutselt kõik meist tunnevad end kõigis tähelepanuhäireid puudutavates meemides ära, ei v? St kõigil meist on ju MINGEID tähelepanuhäire jooni, küsimus on pigem selles, kui tugevad need on ja kui väga need su elu mõjutavad.

Loe edasi “Pange nüüd hästi tähele (ja rääkige oma tähelepanuvõimest)”