Kaks mu täiskasvanud sõpra on väikese vahega tähelepanuhäire diagnoosi saanud ja lisaks olen ma siin väga õrnalt sarvi ragistanud kolmandaga, kel on endal see ammu diagnoositud ja kes ei saanud aru, miks ma ometi arsti juurde ei taha minna, kui olen aegade jooksul blogiski maininud, et mul on tihti keskendumisega raskusi. Ma nagu jätkuvalt ei saa aru, miks üks täiskasvanud inimene, kes ravimeid vajalikuks ei pea, peaks seda diagnoosi otsima minema? Selles mõttes, et ma ei dissi siin ühtki oma tuttavat, kes on seda teinud, aga nad on kõik ka sellised inimesed, kel kas on asi nii käest ära, et neil ON ravimeid vaja, või inimesed, kes juba saavad mingil põhjusel ravimeid, nii et loomulikult on mõistlik siis kindlaks teha, et need ka tähelepanuhäire seisukohast sobivad oleksid, mitte olukorda hullemaks ei teeks. Aga üldises plaanis olen ma terve elu arvanud, et absoluutselt kõik meist tunnevad end kõigis tähelepanuhäireid puudutavates meemides ära, ei v? St kõigil meist on ju MINGEID tähelepanuhäire jooni, küsimus on pigem selles, kui tugevad need on ja kui väga need su elu mõjutavad.
Loe edasi “Pange nüüd hästi tähele (ja rääkige oma tähelepanuvõimest)”Feel no evil. Fear no evil.
Pärdikute päevaraamat 