anna kannatust · movies

Rõõmus ja rõõsa

Kuna oleme jõudnud konsensusele, et minusugune tohib kirjutada ainult ilusatest asjadest, siis tahtsin rääkida sellest, mis ma reedel tegin, aga ei tea, kas ikka julgen. Oleme vist jõudnud sellesse punkti, et kui kirjutan, et käisin restoranis ja mulle väga maitses, siis solvan inimesi, kes teevad kodus süüa, ja vihjan, et nad ei oska süüa teha? St ma võiksin siia ekstra kirja panna, et see postitus ei ole mõeldud kuidagi inimeste pihta, kes eelistavad kodus süüa, aga see vist ei loeks nagunii, eks? Lisaks on üldse äärmiselt privileegipime kirjeldada restoranikülastust olukorras, kus mõned seda endale lubada ei saa. Okei, pole võrreldavad olukorrad, sest tänane postitus POLE valminud vastusena küsimusele, miks ma ometi kodus ei söönud. Ning restoranis ma käisin ja hea see kahtlemata oli – kuigi ma mitte kuidagi ei taha sellega väita, et mõni teist ei võiks kodus TÄPSELT sama hästi või isegi paremini süüa teha, MINA lihtsalt ei oska. Teine asi, mida me Cyrusega kumbki ei oska, on üllatustega nn “õige hetkeni” ootamine – millal iganes ühel meist sünnipäev või muu tähtpäev on, anname me alati kingituse varem kätte, sest, noh, ise tahaks ka ju alati kingitusi ikka varem kätte saada. Nii et tähistasime reedel Sirru sünnipäeva, mis sellest, et see on tegelikult alles järgmisel nädalal. Ta on viimasel ajal jälle rohkem kitarrimänguga tegelenud ja osa kingitusest oli sellega seotud, nii et sai juba nädalavahetusel uusi asju näppida.

Igatahes käisime selles restoranis juba teist korda ja jäime juba teist korda väga rahule. Vaatan internetist, et neil ei ole a la carte menüüd kodulehel üleval, miskipärast on sushimenüü kaks korda saanud, aga neil on selline süsteem, et neil on nö peakoka menüü ja siis “lihtsam menüü”. Kuna seal uhkemas menüüs on peamiselt mereandidega asjad, millest ma ei ole hetkel huvitatud, siis oleme me kogu aeg neid “lihtsamaid asju” tellinud, eelmine kord oli mul mingi pasta kukeseentega ja seekord siis lihtsalt ravioolid. Ja täitsa tõsiselt, ma ei ole kuskil nii häid ravioole saanud. Ma ei ole muidugi eriti pirtsakas, minu kohale meelitamiseks piisab suvel juba sellest, et menüüs on rohkem kui ühte sorti jääkohvi, aga toit on seal ikka väga hea. Cyrusele meeldib väga see, et ka lihtsalt hamburgerit tehes küsivad nad, kui palju sa liha küpsetada soovid, ja tõesti ARVESTAVAD sinu soovidega.

Esimesel pildil on minu eelroog, see sai oli põhimõtteliselt brioche ning need maitsed olid seal kuidagi väga hästi tasakaalus, st mesi ja viigimarjad sobisid soolasemate asjadega suurepäraselt kokku. Nii et kui te Lasnamäele satute ja midagi head otsite, siis julgen soovitada. Iseasi, et pool nende sortimendist tundub sushi või mereandidega seotud olevat ja selle kohta ei oska ma mitte midagi öelda.

Ahjaa, ma ei osanud oodatagi, et inimesed NII aktiivselt mu voodielule kaasa elavad. Kui panin pildi selle kohta, et panime mööblit kokku, küsisid inimesed, kas me oleme lõpuks ometi voodi kätte saanud. 😁 Tegelikult siiski mitte. Otsustasin juuni lõpus veel natuke kannatada, sest teine koht, kuhu oleksime muidu oma raha viinud, ütles ausalt, et praegu on kõigil see probleem, et kui Eestist väljastpoolt tellida, ei saa mitte keegi garanteerida, millal kaup päriselt kohale jõuab. Võid vihaseid kirju kuskile Sloveeniasse või Poola saata, aga sellest ei pruugi midagi kasu olla. Nii et nende soovitus oli leida sel juhul igatahes midagi, mis on hetkel kohapeal olemas, mis on muidugi mõistlik. Aga see ainus voodi, mis mulle nende juures meeldis JA kohe olemas oli, on ainult kokkupakituna laos ja välja seda enam ei panda, sest tootmisest on see maas, nii et see oleks natuke põrsa kotis ostmine. Nii et otsustasin, et ootan selle kuu saadetise veel ära, kui sellega ka veel ei saabu see kauaoodatud ja kaunikene, eks siis ostan teise. Eile saime lihtsalt raamaturiiuli:

Arvestades seda, et meil seni olid raamatud ühes toas kastides maas, oli seegi paras edasiminek siin elus. Seda enam, et raamatuid lahti pakkides leidsin üles kaks paari kadunud päikeseprille ja oma ihupiima. Ei läinud poolt aastatki.

Kirjutaksin lisaks sellest ka, et “Isa” Anthony Hopkinsiga peaosas oli nii ilus, aga nii valus, aga see vist ei lähe roosamannavahuse elu kuvandiga piisavalt kokku, nii et ütlen hästi lühidalt. See on lugu sellest, kuidas mees Alzheimeri tõve tõttu hääbub. Või vähemalt hääbub tema minapilt. Tahtsin automaatselt öelda, et “vaikselt”, aga tegelikult võitleb ta kaduvate kildudega vägagi raevukalt ja väga veenvalt. Konkreetselt iga inimese näitlejatöö on suurepärane. Kui ei ole tugeva närvikavaga, ärge vaadake, aga film on hea. Lihtsalt … Pisarateta seda ei vaata. Isegi minusugune külma südamega mõrd pisardas lõpuks igasuguse häbitundeta ja Cyrusel oli ilmselgelt klomp kurgus.