faith · feminismus

Kas teil on ka pandeemiast üle saamisega raskusi?

Ma täiega tunnen, et minu jaoks on sotsiaalne suhtlus neli korda väsitavam kui varem. Meil oli kolmapäeval tiimiüritus, mis oli megalahe, mis sellest, et ma kõike kaasa teha ei saanud – no näiteks sukeldumist ja SUP-laudadel üksteise aeruga tagumist pakuti ainult mitterasedatele, ei pea vist selgitama, miks. Aga see-eest oli imeline toit, ronisime mäe otsa, käisime vanglaekskursioonil ja ujumas jne. Sauna oleks ka saanud, aga no mina tõesti ei taha 27 soojakraadiga sauna ronida. 😀 Eriti see vanglaekskursioon oli äge, sest seda viis läbi naine, kes oli ise varem kaheksa aastat vanglas töötanud, nii et ta oskas ikka igasugu asju rääkida. AGA.

Ma olen SIIANI väsinud. Ma ei teagi, kas palavusest või sellest, et pidi inimestega suhtlema, nagu MITMEGA KORRAGA. Täna pidin sõbrannaga lõunale minema ja ütleme nii, et ega ma väga ei kurvastanud, kui ta mu taas üle lasi. Taas mitte selle pärast, et ta kehv sõbranna oleks, aga ta on minust kuus nädalat tagapool — te ei tea, kui raske on plaanida lõunat, kui ühel jätkuvalt iiveldab pool päeva ja teisel vahelduvad isud nii kiiresti, et tellib ühe asja ja selle aja peale, kui toit lauda tuuakse, tahaks juba midagi muud. Igatahes tundub, et Cyrusel on ka sotsiaalse suhtlusega vahel kehvasti, sest ta käis eile õhtul sõpradega väljas, tuli koju igati mõistlikul ajal ja olekus, minu teada ei helistanud isegi ühele sotsiaalmeedia staarile ega sõimanud kedagi pedeks ega rääkinud tema peenise suurusest (täitsa tõsiselt, mis trauma Mallukal miniviineritega on? ma ei jälgi teda süstemaatiliselt, aga isegi mina oskan peast nimetada nüüd siis juba KOLM korda, kus ta on sotsiaalmeedias kellegi mu**i suuruse teemal sõna võtnud). Sellega seoses, vaadake, et ma ei unustaks, ma tahan seda teemat veel postituse lõpus seoses feminismiga mainida. Igatahes, mees tuli koju normaalsel ajal ja normaalses olekus. Ning täna ütles, et tühistas homse kohtumise ära, ei jaksa nii tihti ka sotsiaalne olla, piirdume pühapäevasega. Mul on selle üle ainult hea meel, sest no ma kolmapäeval juba suhtlesin inimestega! Lihtsalt näitlikustamiseks, et ma ei ole ainus. Ma ei kujuta ettegi, et olid ajad, kus iga päev käisid kontoris kohal ja see nagu tundus tore ja … Huvitav, kui paljud meist kahe nädalaga hermiitideks muutuvad, kui ainult korraks võimalus anda?

Üldse, isegi kui ma üritan planeerida, läheb viltu. Näiteks leppisime siin kokku, et läheme pulma-aastapäeva tähistama restorani Paat. Ja konkreetselt järgmisel päeval tuli meil, et sel aastal on meie firmaüritus … just samas restoranis. Nii et nüüd on mul tunne, et ehk on sinna minek maailma kõige igavam mõte. Rääkimata sellest, et nad on ikka tugevalt mereandide poole kaldu. Internetis soovitas Noa restorani, kas see on parem valik? Meil asukoht selline, et enamikes restoranides on 75% menüüst mingi kala või vetikas.

Ortoosiga hakkab esimene nädal läbi saama. Siiani olen ainult ühe korra ebaõnnestunud — ma tohin nimelt sellega teha kõike, mis haiget ei tee, aga eile unustasin ära, et kassikonservide avamine on üks neist asjadest, mille peale pea alati valusähvakas käib. Õigemini ei unustanud, aga Sirrut polnud kodus ja mõtlesin, et küll ma saan hakkama, aga eksisin. Kass sai toidetud, aga valus oli ka, mis ilmselt paranemise seisukohast pole kasulik. Täna seisab veel ees selline väljakutse, nagu ühe käega juustepesu, mis on alati lõbus ettevõtmine. Nii et elu on jätkuvalt seiklus.

Aa, see viimaste skandaalide ja feminismi teema. Skandaalid ise polnud midagi metsikut ega üllatavat, Rannamaja elanikud oma tavalist elu elamas. Juhtum 1 oli siis, et mingi tont kirjutas Mallukale, et tahaks oma mu**i tema rindade vahele panna, mille peale Mallukas tegi sellest Instas loo + kajastas seda ka oma blogis. Osa, mis sai palju kriitikat, oli see, et ta jagas seda tehes ka pilti, kus peal olid tüübi lapsed, kes ei ole ilmselt süüdi selles, et nende isa tropist pervert on. Juhtum 2 oli see, et Mallu jõi ennast täis (tema kaitseks olgu öeldud, et kell oli juba ka kolm pärastlõunal) ning saatis kuulsale staarstripparile Justinile häälsõnumeid, mille peamine mõte oli, et Justin on ikka nii pede (tema sõnastus, mitte minu oma) ja et tal on raudselt väike mu**. Selles mõttes sarnased lood, et selline igapäevane seksuaalne ahistamine, kus pervo oma ohvrile sõnumeid saadab, ainult et ühel juhul oli siis pervert meessoost ja ohver naissoost, teisel juhul vastupidi. No ja muidugi see, et teise juhtumi korral oli ohvritel nii palju viisakust, et nad ei hakanud kellegi lastest pilte üles panema jutuga, et ei tea, kas on ikka mamma üle uhked. Või noh, ehk nad ei ole veel jõudnud lihtsalt.

Kus see võrdõiguslikkus sisse tuleb? Lihtsad inimesed oma lihtsat elu elamas ju ometigi … lihtsalt? No vot, mul oli imelik lugeda feministlikust seisukohast kahte asja:
a) Kui tropp on mees, leiavad väga paljud, et tema naine on nagu kaasvastutaja, sest “ise ta ju selle mehe valis, ju kiidab heaks”. Vastupidises olukorras ei hakka keegi eksile kirja saatma, et “õu, kuidas sa selle maltsaga aastaid koos elasid?”, veel vähem praeguse kallima pilti kuskile üles panema, et “raudselt on uhke oma musi tegude üle”. Ehk siis miks me jätkuvalt elame ühiskonnas, kus naine peaks nagu alati oma mehe sigaduste eest vastutama, aga vastupidi nagu ei ole?
b) Ja imelikul kombel, mis tundub eelmise punktiga vastuolus olevat. Kui lugeda meediakajastust ja Perekooli kommentaare jne, siis olukorras, kus ohver on naine, leidis valdav enamus, et naine võib riietuda, kuidas tahab ja pole kellegi asi kommenteerida jne. Ühesõnaga, leiti, et tropp on mees. Aga olukorras, kus ohver oli mees, leidsid väga paljud taas, et tropp on mees, sest “mis ta siis on nii pede”. Ja mis on minu jaoks kõige arusaamatum – kui eelmises teemas leiti, et nagunii pervo naine on vähemalt kaassüüdlane, kiidab toimuva vaikides heaks jne, siis selles teemas leitakse, et ohvri naine on kindlasti kannataja, kes on ohvri poolt ümber sõrme keeratud.

Ehk siis me võime olla veendunud, et mees on tropp, sest see on mehe loomulik roll, aga naine on vastavalt vajadusele kas vaene kannataja või vähemalt kaassüüdlane (ka juhul, kui ta toimuvast midagi ei teadnud). Ja ma ei saa hästi siin aru, miks. Muidugi võib asi olla selles, et ma pole stripibpaariga üldse kursis, äkki seal on olnud mingid muud asjad, mis viitavad sellele, et tegu on mingit pidi manipulatiivse suhtega, lihtsalt neid esmapilgul nii sarnaseid lugusid vaadates jääb arusaamatuks, miks reaktsioonid nii erinevad on. Üldine muster tundub ometi täpselt sama: PALJAS IHU -> VERBAALNE AHISTAMINE -> OHVRI REAKTSIOON AHISTAMISEPISOODILE. Aga “publiku” reaktsioon on hoopis teine.

Oh well, ma lähen ja tellin nüüd midagi head süüa ja siis hakkame “Lisey lugu” vaatama. Vat see on feministlik meistriteos, kõik olulised tegelased on naised ja keegi ei tegele eelkõige kehavõlude eksponeerimisega või meestest rääkimisega. Mind alguses häiris see, kuidas peategelane on oma lahkunud abikaasa külge klammerdunud, aga nüüdseks on see ka normaliseerunud.

12 kommentaari “Kas teil on ka pandeemiast üle saamisega raskusi?

  1. Ma tahaks öelda, et ühe käega juuste pesemine ei võta 40 kanti vett ja ei jäta ikka šampoonijääke, aga see võtab 40 kanti vett ja jätab šampoonijäägid. Ma võin kogemusnõustaja olla. Also misasja, sa saad korraga nädalas hakkama või? Kuhu ma kaevata saan?

  2. Ma tahaks öelda, et mul pole see pandeemia veel üle saanud, Hispaanias koroona möllab nii et Saksamaa pani juba reisikeelu peale ja Prantsusmaa vist ka. Aga kuivõrd mul enne ka ei olnud eriti võimalusi sotsiaalne olla, siis vaevalt selles osas midagi väga muutunud on. St kuna ma just enne pandeemia algust kolisin jälle uude riiki, siis ei jõudnud mingit erilist eraelu tekkidagi ja praegu ka pole. Vb homme lähen (vaktsineeritud) sõbrannaga randa, kuigi me tegelt peaks mõlemad artiklit kirjutama jne.

  3. Rummu tuhamäe pildil on tohutu ilus troopiline laguun, ei oleks oodanud 😮
    Perekool ei ole veel kogu maailm. Sinu kirjeldatu põhjal ei hakka ma seda siiski kunagi ise lugema… Yldiselt on päris maailm palju misogyynsem, ikka see miniseeliku ja yksi tänaval kõndimise narratiiv, kuula inimesi tänaval, loe lehti ja kommentaariume. Eesti on tugevate traditsioonidega äärmuskristliku topeltmoraaliga lõunamaa.

  4. NOA – peenike härrasrahva söök, teenindus üllatavalt aeglane – tundus, et püüdsid küll, aga kuidagi nagu ei tulnud välja. Paat – lihtsam söök, aga väga maitsev, kõik sujus kiiresti ja lahkelt, jättis mulje et tegelt ka neil oli hea meel sind näha. Kokkuvõtvalt – ega pole paha nii siin kui seal järele proovida, aga ma käiks pigem 2 korda Paadis.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.