feminismus

Inkubaator on segaduses

Lugesin just ERR-ist artiklit selle kohta, et Eestis ei sünni piisavalt lapsi, eriti EESTLASTEST lapsi. Mina teatavasti saan oma lapse immigrandiga ja lisaks olen ise ainult 7/8 eestlane, nii et ega ma täpselt ei tea, seletage mulle palun, puhast Eesti tõugu laste emad, kas te saite oma lapsed pooldumise teel? Ma nimelt isegi ei teadnud, et see variant olemas on, aga artiklist tundub, et vist ikka on, sest kogu jutt käib AINULT naistest. Hakkasin ekstra otsima, sõna “naine” käis mingis käändes kuus korda läbi. Mehi mainiti ühe korra, selles lauses, et kuidagi võiks vähendada meeste ja naiste vahelist hariduslõhet (lahendus on väga lihtne, ärge lihtsalt lubage naisi ülikooli, vaadake, kuidas arengumaades sünnitavad, nagu poleks asigi). Otsisin välja ka artiklit inspireerinud blogipostituse – Mihkel Servinski mainib seal 30 (!!!) korda naisi ja kaks korda emasid. Seda, et teine sugu üldse olemas on, saame me teada sellest lõigust:

Kui kõik naised sünnitaksid 20-aastaselt poisi ja tüdruku, siis sünniks iga naise kohta kaks last. Kaks last sünniks iga naise kohta ka siis, kui kõik naised sünnitaksid poisi ja tüdruku 40-aastaselt.

Kuna toimib poiss-tüdruk eristus, siis on ilmselt loogiline eeldada, et mingi sarnane binaarne eristus toimib ka 30 korda mainitud naiste ja selle salapäraseks jäänud teise sugupoole vahel? Aga mis see võiks olla ja kas see võiks ka kuidagi sündimusega seostuda? Vähemalt viimasele küsimusele on vastus ilmselgelt EI, sest oleks see mingitki pidi sündimusega seotud, oleks ometi ära mainitud, mis vanuses ISAD tavaliselt esimese lapse saavad, mis vanuses isad on kõige sagedamini lapsega kodused, kas isa-ema vanus mõjutab kodutööde statistilist jaotumist kahe sugupoole vahel jne. Kui seda kõike märkimisväärseks ei peetud, siis järelikult pole see ju ka oluline, naised saavad lapsi üksi ja endale. Ja see suhtumine, Mihkel, mida sinu blogipostitus taas väga selgelt väljendas, on põhjus, miks naised saavad neid lapsi järjest hiljem, kui nad on kindlad, et nad jaksavad nad ka üles kasvatada.

Jah, nüüd võib tulla mõni pensionär ja rääkida, et alati on isadel kergem olnud ja alati on isadel olnud võimalus kaks kätt taskus minema kõndida, aga naised on ikka lapsi saanud ning vanasti said ikka rohkem. Jah, nii on, aga nüüd on naistel ka teisi hobisid peale mähkmetesse nutmise — ja mis olulisem, neil on kergesti kättesaadavad võimalused selle mähkmetessenutmise vältimiseks ning rohkem infot selle kohta, et on olemas ka riike, kus keskmine mees ei ole vaikimisi ignorantne mölakas. Kui Rootsis oleks mõni mees sellise blogipostituse STATISTIKAAMETIS valmis treinud, oleks ta ülemus käskinud tal seda muuta ning kajastada ka isadesse puutuvat. Meil siin ei näe keegi peale hullude feministide probleemigi.

Esimene suur mure sel teel on näiteks, et naised ei saa neid lapsi piisavalt noorelt. Ma küsiksin täiesti tõsise huviga, kellega? Mina oleks 20ndate esimeses pooles väga tahtnud last saada, aga ma ei tahtnud de facto üksikema olla. Jah, ma olin sel ajal abielus, mis see siia puutub? Kui ma mõtlen selles vanuses tuttavate peale, siis peamiselt ongi tegu naistega, kes said lapsi täie teadmisega, et nad hakkavad neid üksi kasvatama. Neid isasid ei olnud. Parimal juhul olid nad Soomes tööl, enamasti olid nad kuskil joomas või teiste naistega aega veetmas. Kehvemal juhul mindi lahku ja räägiti kõigile, et eks ei lase lastega kohtuda, kuigi isa ei viitsinud ise telefonigi tõsta. Tean mitut juhtu, kus mindi raseduse ajal lahku, sest “ta on rasedana täielikuks debiilikuks muutunud”. Ühte juhtu tean, kus mindi lahku, sest mõlemad osapooled leidsid pärast lapse sündi, et just nendel on üle mõistuse raske, järelikult teine osapool ei tee piisavalt (sest vanus oli selline, kus kummalgi polnud veel eriti empaatiavõimet). Need kaks elasid natuke omaette, ema sai aru, et ega tööl käies parem ei ole, isa sai aru, et ega üksinda oma päevadel lapsega tegeleda parem ei ole, ning on tänaseks jälle taas teineteist leidnud.

Lisaks tean mitmeid selliseid tavalisi Eesti peresid, kus isa on kõigi sugulaste meelest imemees, sest ta ju “aitab emal koristada” — sest väga paljud inimesed leiavad jätkuvalt, et isegi kui ema käib täiskohaga tööl, siis tema TEGELEB oma lastega, samas kui isa “aitab lapsi hoida”. Ema peseb nõusid, isa “aitab nõusid pesta”. Kui ema midagi teeb, on see normaalne. Kui isa midagi teeb, tuleb teda tänada ja talle pidevalt meelde tuletada, kui tore ta on, sest muidu teda ei hinnata ning muidugi ta leiab teise naise. Ja kuna ma ei ole kunagi olnud üks neist “mees võib olla, laps peab olema” inimestest (või üldse “keegi peab olema, muidu nutan nurgas” inimestest), ei ole mul kunagi sellist mõtetki tekkinud, et võiks oma lõbuks mõne sellisega lapse saada. Ärge saage valesti aru, ma ka tänan oma meest, kui ta nõusid peseb või süüa teeb, aga TEMA TÄNAB MIND SAMUTI. Mõlemad osapooled tunnevad end hinnatuna. Ja jah, ma tean väga paljusid selliseid Eesti mehi ka, aga uskuge mind, sellised mehed on kulla hinnaga ja naised on valmis nende nimel üksteist pussitama — ja need mehed polnud 20aastaselt sellised, nad on läbi elukogemuse sellisteks kasvanud. Mina ise poleks 20aastaselt sellisele mehele normaalne kaaslane olnud. Cyrus on ka öelnud, et ma ei oleks tema poolegi vaadanud, kui ma oleksin tema nooremat mina näinud, sest tal olid tollal hoopis teised prioriteedid. See on üsna normaalne arenguetapp inimeste elus. Lauri Pedaja on praegu beebiga kodune (ja ta on mis, 34?), aga ka tema on öelnud, et nooremana poleks ta lihtsalt valmis olnud niimoodi pühenduma. See, et 34aastane Lauri on hea isa, ei tähenda automaatselt, et 20aastane Lauri seda oleks olnud.

Ehk siis 20aastaselt emaks saamine on põhimõtteliselt teadlikult üksikemaks hakkamine, isa panus on törts spermat ja sellega asi piirdub. Kui mitte de jure, siis de facto ikkagi. Paljud naised on selleks valmis ja saavadki lapsi teadlikult iseendale, aga ei saa eeldada, et see kõigi unistus oleks. Kuigi olgu öeldud, et vähemalt minu tutvusringkonnas on peaaegu kõigil sellistel “isata jäänud” lastel tänaseks väga toredad kasuisad, nii et Eestis ei tundu see suures plaanis probleem olevat. Iseasi, et bioloogilises mõttes on need toredad kasuisad muidugi võistlusest välja tõrjutud – pidutsejad kandsid oma geene edasi, kasuisade geenid surevad koos nendega, sest nemad on oma ressursid mujale ära raisanud, mitte geenide paljundamisse “investeerinud”. Ehk siis nagu iseka geeni raamatust teame, isekad geenid saavad vabalt paljuneda ja neil on seda tehes eelis nii kaua, kuni on piisavalt järeleandlikumaid, MILLE ARVELT seda teha. Ühel hetkel toimub loomulik ühtlustumine. Servapidi samasse teemasse läheb üks huvitav artikkel, mida ma just lugesin. Point siis, et loode põhimõtteliselt toimib ema kehas parasiidina, proovides üldiselt rabada mitte nii palju ressursse, kui tal vaja on, vaid nii palju kui vähegi võimalik — ja see, kui röövellik loode on, sõltub sellest, kas teatud geenid tulevad isalt või emalt. Ema huvides on ka iseennast elus hoida, et tulevikus veel lapsi saada ja oma geene võimalikult laialt edasi kanda. Isal pole selleks tegevuseks sama naist vaja, nii et tema geenid võivad endale röövellikku käitumist lubada, raseduse käigus on oluline ainult loote heaolu. Ehk siis mõelge nüüd, isa osalus mängib nii suurt rolli juba raseduse ajal (kuigi kurjad feministid võiksid öelda, et taas on meestest rohkem kahju kui kasu), aga meil siin üritavad statistikud ja rahvastikuteadlased teha nägu, et laste arvu ega nende saamise vanust nad ometigi ei mõjuta.

Sellega olen muidugi nõus, et riiklikud meetmed on olulised. Alustaks kas või sellest küsimusest, et kuidas saab öelda, et lapsi on liiga vähe, kui samas on jätkuvalt vaja laps kohe pärast sündi lasteaiakoha järjekorda panna ning koolides on kõik klassid üle mõistuse täis tuubitud? Kas või see, kas ma piirdun praegu ühega või saan kaks tükki järjest, mõjutab olulisel määral minu tulevasi karjäärivõimalusi. Või mis kaks, see, et ma otsustasin selle ühe saada, mõjutab juba minu karjäärivõimalusi. Üks põhjustest, miks mul lõputöö jaoks motivatsiooni pole, on see, et ma tahtsin teha lõputööd mitte otseselt enda põhivaldkonnas ja kasutada seda esialgu lateraalseks liikumiseks valdkonda, kus on paremad karjäärivõimalused – kui ma seda praegu teen ja vahepeal oma oskusi rakendada ei saa, kes see palkab mind sinna kahe või kolme aasta pärast? Ikka olen oma praeguses rollis, kui just ei hakka lapse kõrvalt mingit praktikat tegema vms. Ja noh, kes teab, millal laps lasteaeda saab, kui kaugele kodust teda vedama peab jne. Nii et arvata on, et naised mõtlevad väga tõsiselt, kas raatsivad saada esimest ja teist, kõigist järgnevatest rääkimata. Eriti praegusel ajal, kus on eeldus, et sa ei ole terve elu ühes ametis, vaid vastupidi, väga paljud meist töötavad valdkonnas, kus tööintervjuul küsitakse “vau, sa olid eelmises kohas kolm aastat? mis sind seal NII KAUA kinni hoidis?”

Aga hariduslõhe kohta ütleksin, et minu meelest on see sümptom, mitte probleem ise. Miks on Eestis nii, et naised lähevad ülikooli, aga mehed elavad sellist elu? Kui kõik ümbritsevad mehed on sellised, siis loomulikult valab normaalne naine enne varustuse betooni täis, kui nendega suguelu elama hakkab. Aga MIKS võivad ühes ja samas külas mehed sellisteks kasvada, samas kui naised lähevad linna kooli? Tunnen isiklikult mitmeid sellistest kohtadest pärit naisi, kes ütlevad, et nad tahaks lapsi, aga pole kellegagi saada. Tunnen ühte jätkuvalt sellises kohas elavat, kes üritab kunstliku viljastamisega rasedaks jääda, sest ei taha endale ühtki sellistest tolbajoobidest kaela peale. Ja mina küll ei oska öelda, miks selliseid mehi on nii palju rohkem kui selliseid naisi. Kui keegi teab, siis öelge mulle ka. Aga seda, et naised üksi lapsi ei saa, ei ole mõtet ignoreerida. Vähemalt juhul, kui päriselt lahendusi otsite, mitte ainult targutada ei taha.