feminismus

Inkubaator on segaduses

Lugesin just ERR-ist artiklit selle kohta, et Eestis ei sünni piisavalt lapsi, eriti EESTLASTEST lapsi. Mina teatavasti saan oma lapse immigrandiga ja lisaks olen ise ainult 7/8 eestlane, nii et ega ma täpselt ei tea, seletage mulle palun, puhast Eesti tõugu laste emad, kas te saite oma lapsed pooldumise teel? Ma nimelt isegi ei teadnud, et see variant olemas on, aga artiklist tundub, et vist ikka on, sest kogu jutt käib AINULT naistest. Hakkasin ekstra otsima, sõna “naine” käis mingis käändes kuus korda läbi. Mehi mainiti ühe korra, selles lauses, et kuidagi võiks vähendada meeste ja naiste vahelist hariduslõhet (lahendus on väga lihtne, ärge lihtsalt lubage naisi ülikooli, vaadake, kuidas arengumaades sünnitavad, nagu poleks asigi). Otsisin välja ka artiklit inspireerinud blogipostituse – Mihkel Servinski mainib seal 30 (!!!) korda naisi ja kaks korda emasid. Seda, et teine sugu üldse olemas on, saame me teada sellest lõigust:

Kui kõik naised sünnitaksid 20-aastaselt poisi ja tüdruku, siis sünniks iga naise kohta kaks last. Kaks last sünniks iga naise kohta ka siis, kui kõik naised sünnitaksid poisi ja tüdruku 40-aastaselt.

Kuna toimib poiss-tüdruk eristus, siis on ilmselt loogiline eeldada, et mingi sarnane binaarne eristus toimib ka 30 korda mainitud naiste ja selle salapäraseks jäänud teise sugupoole vahel? Aga mis see võiks olla ja kas see võiks ka kuidagi sündimusega seostuda? Vähemalt viimasele küsimusele on vastus ilmselgelt EI, sest oleks see mingitki pidi sündimusega seotud, oleks ometi ära mainitud, mis vanuses ISAD tavaliselt esimese lapse saavad, mis vanuses isad on kõige sagedamini lapsega kodused, kas isa-ema vanus mõjutab kodutööde statistilist jaotumist kahe sugupoole vahel jne. Kui seda kõike märkimisväärseks ei peetud, siis järelikult pole see ju ka oluline, naised saavad lapsi üksi ja endale. Ja see suhtumine, Mihkel, mida sinu blogipostitus taas väga selgelt väljendas, on põhjus, miks naised saavad neid lapsi järjest hiljem, kui nad on kindlad, et nad jaksavad nad ka üles kasvatada.

Jah, nüüd võib tulla mõni pensionär ja rääkida, et alati on isadel kergem olnud ja alati on isadel olnud võimalus kaks kätt taskus minema kõndida, aga naised on ikka lapsi saanud ning vanasti said ikka rohkem. Jah, nii on, aga nüüd on naistel ka teisi hobisid peale mähkmetesse nutmise — ja mis olulisem, neil on kergesti kättesaadavad võimalused selle mähkmetessenutmise vältimiseks ning rohkem infot selle kohta, et on olemas ka riike, kus keskmine mees ei ole vaikimisi ignorantne mölakas. Kui Rootsis oleks mõni mees sellise blogipostituse STATISTIKAAMETIS valmis treinud, oleks ta ülemus käskinud tal seda muuta ning kajastada ka isadesse puutuvat. Meil siin ei näe keegi peale hullude feministide probleemigi.

Esimene suur mure sel teel on näiteks, et naised ei saa neid lapsi piisavalt noorelt. Ma küsiksin täiesti tõsise huviga, kellega? Mina oleks 20ndate esimeses pooles väga tahtnud last saada, aga ma ei tahtnud de facto üksikema olla. Jah, ma olin sel ajal abielus, mis see siia puutub? Kui ma mõtlen selles vanuses tuttavate peale, siis peamiselt ongi tegu naistega, kes said lapsi täie teadmisega, et nad hakkavad neid üksi kasvatama. Neid isasid ei olnud. Parimal juhul olid nad Soomes tööl, enamasti olid nad kuskil joomas või teiste naistega aega veetmas. Kehvemal juhul mindi lahku ja räägiti kõigile, et eks ei lase lastega kohtuda, kuigi isa ei viitsinud ise telefonigi tõsta. Tean mitut juhtu, kus mindi raseduse ajal lahku, sest “ta on rasedana täielikuks debiilikuks muutunud”. Ühte juhtu tean, kus mindi lahku, sest mõlemad osapooled leidsid pärast lapse sündi, et just nendel on üle mõistuse raske, järelikult teine osapool ei tee piisavalt (sest vanus oli selline, kus kummalgi polnud veel eriti empaatiavõimet). Need kaks elasid natuke omaette, ema sai aru, et ega tööl käies parem ei ole, isa sai aru, et ega üksinda oma päevadel lapsega tegeleda parem ei ole, ning on tänaseks jälle taas teineteist leidnud.

Lisaks tean mitmeid selliseid tavalisi Eesti peresid, kus isa on kõigi sugulaste meelest imemees, sest ta ju “aitab emal koristada” — sest väga paljud inimesed leiavad jätkuvalt, et isegi kui ema käib täiskohaga tööl, siis tema TEGELEB oma lastega, samas kui isa “aitab lapsi hoida”. Ema peseb nõusid, isa “aitab nõusid pesta”. Kui ema midagi teeb, on see normaalne. Kui isa midagi teeb, tuleb teda tänada ja talle pidevalt meelde tuletada, kui tore ta on, sest muidu teda ei hinnata ning muidugi ta leiab teise naise. Ja kuna ma ei ole kunagi olnud üks neist “mees võib olla, laps peab olema” inimestest (või üldse “keegi peab olema, muidu nutan nurgas” inimestest), ei ole mul kunagi sellist mõtetki tekkinud, et võiks oma lõbuks mõne sellisega lapse saada. Ärge saage valesti aru, ma ka tänan oma meest, kui ta nõusid peseb või süüa teeb, aga TEMA TÄNAB MIND SAMUTI. Mõlemad osapooled tunnevad end hinnatuna. Ja jah, ma tean väga paljusid selliseid Eesti mehi ka, aga uskuge mind, sellised mehed on kulla hinnaga ja naised on valmis nende nimel üksteist pussitama — ja need mehed polnud 20aastaselt sellised, nad on läbi elukogemuse sellisteks kasvanud. Mina ise poleks 20aastaselt sellisele mehele normaalne kaaslane olnud. Cyrus on ka öelnud, et ma ei oleks tema poolegi vaadanud, kui ma oleksin tema nooremat mina näinud, sest tal olid tollal hoopis teised prioriteedid. See on üsna normaalne arenguetapp inimeste elus. Lauri Pedaja on praegu beebiga kodune (ja ta on mis, 34?), aga ka tema on öelnud, et nooremana poleks ta lihtsalt valmis olnud niimoodi pühenduma. See, et 34aastane Lauri on hea isa, ei tähenda automaatselt, et 20aastane Lauri seda oleks olnud.

Ehk siis 20aastaselt emaks saamine on põhimõtteliselt teadlikult üksikemaks hakkamine, isa panus on törts spermat ja sellega asi piirdub. Kui mitte de jure, siis de facto ikkagi. Paljud naised on selleks valmis ja saavadki lapsi teadlikult iseendale, aga ei saa eeldada, et see kõigi unistus oleks. Kuigi olgu öeldud, et vähemalt minu tutvusringkonnas on peaaegu kõigil sellistel “isata jäänud” lastel tänaseks väga toredad kasuisad, nii et Eestis ei tundu see suures plaanis probleem olevat. Iseasi, et bioloogilises mõttes on need toredad kasuisad muidugi võistlusest välja tõrjutud – pidutsejad kandsid oma geene edasi, kasuisade geenid surevad koos nendega, sest nemad on oma ressursid mujale ära raisanud, mitte geenide paljundamisse “investeerinud”. Ehk siis nagu iseka geeni raamatust teame, isekad geenid saavad vabalt paljuneda ja neil on seda tehes eelis nii kaua, kuni on piisavalt järeleandlikumaid, MILLE ARVELT seda teha. Ühel hetkel toimub loomulik ühtlustumine. Servapidi samasse teemasse läheb üks huvitav artikkel, mida ma just lugesin. Point siis, et loode põhimõtteliselt toimib ema kehas parasiidina, proovides üldiselt rabada mitte nii palju ressursse, kui tal vaja on, vaid nii palju kui vähegi võimalik — ja see, kui röövellik loode on, sõltub sellest, kas teatud geenid tulevad isalt või emalt. Ema huvides on ka iseennast elus hoida, et tulevikus veel lapsi saada ja oma geene võimalikult laialt edasi kanda. Isal pole selleks tegevuseks sama naist vaja, nii et tema geenid võivad endale röövellikku käitumist lubada, raseduse käigus on oluline ainult loote heaolu. Ehk siis mõelge nüüd, isa osalus mängib nii suurt rolli juba raseduse ajal (kuigi kurjad feministid võiksid öelda, et taas on meestest rohkem kahju kui kasu), aga meil siin üritavad statistikud ja rahvastikuteadlased teha nägu, et laste arvu ega nende saamise vanust nad ometigi ei mõjuta.

Sellega olen muidugi nõus, et riiklikud meetmed on olulised. Alustaks kas või sellest küsimusest, et kuidas saab öelda, et lapsi on liiga vähe, kui samas on jätkuvalt vaja laps kohe pärast sündi lasteaiakoha järjekorda panna ning koolides on kõik klassid üle mõistuse täis tuubitud? Kas või see, kas ma piirdun praegu ühega või saan kaks tükki järjest, mõjutab olulisel määral minu tulevasi karjäärivõimalusi. Või mis kaks, see, et ma otsustasin selle ühe saada, mõjutab juba minu karjäärivõimalusi. Üks põhjustest, miks mul lõputöö jaoks motivatsiooni pole, on see, et ma tahtsin teha lõputööd mitte otseselt enda põhivaldkonnas ja kasutada seda esialgu lateraalseks liikumiseks valdkonda, kus on paremad karjäärivõimalused – kui ma seda praegu teen ja vahepeal oma oskusi rakendada ei saa, kes see palkab mind sinna kahe või kolme aasta pärast? Ikka olen oma praeguses rollis, kui just ei hakka lapse kõrvalt mingit praktikat tegema vms. Ja noh, kes teab, millal laps lasteaeda saab, kui kaugele kodust teda vedama peab jne. Nii et arvata on, et naised mõtlevad väga tõsiselt, kas raatsivad saada esimest ja teist, kõigist järgnevatest rääkimata. Eriti praegusel ajal, kus on eeldus, et sa ei ole terve elu ühes ametis, vaid vastupidi, väga paljud meist töötavad valdkonnas, kus tööintervjuul küsitakse “vau, sa olid eelmises kohas kolm aastat? mis sind seal NII KAUA kinni hoidis?”

Aga hariduslõhe kohta ütleksin, et minu meelest on see sümptom, mitte probleem ise. Miks on Eestis nii, et naised lähevad ülikooli, aga mehed elavad sellist elu? Kui kõik ümbritsevad mehed on sellised, siis loomulikult valab normaalne naine enne varustuse betooni täis, kui nendega suguelu elama hakkab. Aga MIKS võivad ühes ja samas külas mehed sellisteks kasvada, samas kui naised lähevad linna kooli? Tunnen isiklikult mitmeid sellistest kohtadest pärit naisi, kes ütlevad, et nad tahaks lapsi, aga pole kellegagi saada. Tunnen ühte jätkuvalt sellises kohas elavat, kes üritab kunstliku viljastamisega rasedaks jääda, sest ei taha endale ühtki sellistest tolbajoobidest kaela peale. Ja mina küll ei oska öelda, miks selliseid mehi on nii palju rohkem kui selliseid naisi. Kui keegi teab, siis öelge mulle ka. Aga seda, et naised üksi lapsi ei saa, ei ole mõtet ignoreerida. Vähemalt juhul, kui päriselt lahendusi otsite, mitte ainult targutada ei taha.

48 kommentaari “Inkubaator on segaduses

  1. Väga tänuväärne teemakäsitlus. Pean aga ka ära mainima, et ükskõik kui tropp naisterahvas ka pole, alati on võimalik öelda “aga tal on vähemalt laps”. Ja muuseas, nii öeldaksegi.
    Ja naise lastetus on meie ühiskonnas ainult issanda karistus, sel ei saa olla miskit tegemist teadliku otsusega. Ehk pärineb see ajast, mil muid eneseteostusvõimalusi nappis.
    Aga jah, lastetu naine võib elada oma unistuse elu, kuid haletsemisest ta ei pääse. Kui hästi läheb, siis see teda ei kõiguta.
    Ja muuseas, on leitud ka, et lapse DNA mõjutab ema DNA-d. Põnev valdkond…..
    https://arielmedicine.com/mothers-day-genetics-how-long-does-a-mother-carry-a-child/
    https://www.sciencemag.org/news/2012/09/bearing-sons-can-alter-your-mind

  2. Üks teooria, ja mu meelest üsna veenev, ongi et tänu tsivilisatsiooni arengule (süüa palju, meditsiiin väga hea, leivateenimiseks pole enam vaja toorest jõudu, eluiga väga palju pikenenud) on tekkinud inimeste sugulises valikus ajaline lõhe. Meeste nö tippaeg on nihkunud tublisti edasi, see pole enam 20ndad. Kui naine saab piisavalt kaua aega võtta, et otsustada, kellega järglasi saada, siis saab ta valida 30-40 aastates mehe. Kelle puhul on juba selge, et kas ta näiteks kiilaneb, läheb väga paksuks, on hädas sõltuvustega, suudab töökohta hoida, võimalikku peret stabiilselt ülal pidada jne. (Siin võib positiivselt kaasa mängida ka nt teisel ringil olemine – et juba on kogemus laste saamise ja üleskasvatamisega, vähemalt mingi piirini.) Kahekümnese tüübi puhul ei ole seda kõike üldse lihtne hinnata. Meeste puhul ei ole ka seda tagasilööki, et vanusega kaasneb kõiksugu geneetiliste haiguste risk jne. (Sperma kvaliteet läheb küll alla, aga selles mõttes, et sperme on vähem, aga need pole siiski kehvemad kui need, mis noorest peast tulistatakse.) Erinevalt naistest, kes viljastamisse ja järgneva 9 kuu jooksul toimuvasse palju põhjalikumalt panustavad kui mehed.

    Nii et tulevikus on loota, et meespool kujuneb tulevikus pere loomise seisukohast pisut vähemprimitiivseks…

  3. Ma leidsin selles pikas loos kinnituse oma teooriale, et laste saamiseks (ja nendega meelsasti tegelemiseks) on igaühel mingi optimaalne vanuse periood. Mõnel muidugi pole üldse. Elu palju kergem ja lihtsam neil, kes leiavad esimese katsega õige elukaaslase ja lisaks suudavad sihilikult või õnne läbi lapsesaamise häälestada just selle aja peale kui nad valmis on. Mul personaalselt olid enne 30 prioriteedid kõike muud kui lapsed, neid lausa kartsin. Ja siis käis nõks ja sündiski paar tükki, kellega oli igavesti lahe askeldada ning igale poole kaasa vedada. Meil muidugi ses suhtes eriolukord, et kaugel väljamaal elades puudus kohapealne tugivõrgustik, pidime alati kõik koos hakkama saama. Kokkuvõttes süvendas lähedust ja peretunnet.

      1. jah, inimesed on juba eraldi võttes erinevad, paaridest rääkimata.

        Mul ühed noorpõlvesõbrad hakkasid juba mingi 16-aastaselt käima. 19-aastaselt tuli laps (oletan, et ups, juhtus) ja abiellusid. Õppisid lapse kõrvalt ülikoolis edasi – ema võttis ühe aasta akadeemilist, nii et tema stuudium venis aasta võrra pikemaks, aga edasi tähendas see aastane õpingunihe, et neil ei olnud loengud päris ühel ajal, mis vähendas lapsehoidjate otsimise vajadust. Nii noortel inimestel oli muidugi ka palju noori sõpru, kes olid samuti mitme eri teaduskonna tudengid, tähendab, kõigil erinev tunniplaan, ja vabatahtlikke lapsehoidjaid jagus.

        Elu oli seega päris tore ja nad tegid oma õpingute spetsialiseerumise etapis teise lapse veel. Siis tuli juba tööelu jne; kui ma neid üle tüki aja uuesti nägin, olid nad ka kolmanda lapse saanud.

        Nii et vahel läheb õnneks ka nii, nagu vist keegi tänapäeval ei soovitaks (“abielluge oma teismeea armastusega ja tehke ülikooli esimesel kursusel laps”).

        Boonus on see, et nad on tänapäeva mõistes veel suht noored inimesed (alla viiekümne), aga noorimgi laps on juba päris suur, vanemad lapsed hakkavad juba pesast välja lendama.

        1. See viimane on minu mõttes täiesti eelistuste küsimus, ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et “mina hakkan 35aastaselt lõbutsema, aga sina vahetad mähkmeid” – nagu mis siis, ma lõbutsesin 20aastaselt ju. 😀 Või noh, mitte mina, minu arusaam lõbutsemisest on hea raamat ja mugav diivan, aga nii teoreetiliselt, vahetad lihtsalt ühe ajaperioodi teise vastu, vali ise, kumb rohkem mähkmete jaoks sobib.

        2. Mõni on tglt kurtnud, et 40+ vanuses on küll elukogemust rohkem ja psüühika tasakaalukamaks muutunud, aga teisest küljest on energiat vähem ja lapsega tegelemine kurnab seetõttu veel rohkem kui noorelt. Ei kannata enam nii palju magamata olla näiteks.

        3. Nojah, kui on esimese lapsega varasem kogemus olemas, siis oskab võrrelda. Mina võin küll vigisema hakata (ja kindlasti hakkangi! see on ju tasuta!), aga ega ma ei tea, kas oleks 10 aasta eest raskem olnud või mitte.

        4. seega vastukaalu-idee on see, et keskealiselt tahaks juba rohkem puhata, sest väsimus tuleb rutem. Kasvõi raamatuga diivanil.

        5. Laste puhul pead valima millise nii 15 aastase perioodi oma lõbutsevast eraelust maha kannad. Tegelt ju ei pea sedagi tegema kui vastaspoolega ja eriti lastega normaalsed suhted ja lõbutsemine ei tähenda üksi nädalaks ajaks sõpradega tina panema minna. Praegu takkajärgi leian, et mul oli pea ideaalne aeg. 15-30 raju möll, 30-45 lapsed ja kaasa, 45-….. energiat piisavalt, et igasugu toredaid asju ette võtta. Aga noh, eks inimeste prioriteedid ja energiatase on erinevad. Mõtlesin, et hakkan vanaks jääma kui randa lipates tee ääres lärmavat purjakil seltskonda kuuldes hakkasid õlad jäledusest värisema 😛

  4. Mul mehel kaks last, esimene pole meie ühine ja sündis see laps ajal, kui värske isa oli alles 19. Planeerimata rasedus, ilmselgelt.
    Me saime ühise lapse pärast 7a pikkust kooselu, mehe vanus siis 30. Varem lihtsalt ei mahtunud plaanidesse, sest tahtsin magistrikraadi ja stabiilset tööd ja seeläbi normaalset emapalka. Ka mina valmistusin juhuks kui peaksin last üksi kasvatama, kuigi mees polnud nö lambine spermadoonor.
    Isana on ta hea ja seda mõlemale lapsele, kuid ütles mulle ausalt, et 19a tema ja 30a tema lapsevanemana on absoluutselt erinevad. Jah, sa armastad oma last igal juhul, aga see, millises eluetapis oled sa lapse saamise/kasvatamise ajal, mis on su tegelikud soovid elus (19 a ilmselt pidu ja chill) jm määravad väga palju. Samuti see, kas laps on planeeritud, oodatud ja selleks on ka vaimselt valmistutud.
    Long story short, lapseks peab 100% valmis olema, siis võetakse ka vastutus.
    Mul on kahju neist lastest, kelle ema on mõelnud, et “aga saame lapse ja siis mees muutub, enam ei… (täida lünk häiriva faktoriga)”. No, honey, it will never work.

  5. Isasid ei ole pildil, ei ole neid iibest kõnelevates artiklites ega tavaliselt ka statistikas või rahvastikuprognoosides. Ikka käib jutt laste arvust naise kohta ja nuputatakse viiside üle, kuidas naisi sigima motiveerida.
    Ahjaa, siiski on siin-seal maha öeldud mõte, et laste arv kasvab kahel juhul – üks juba järeleproovitud ja töötav protsess, kus alaharitud väikesepalgaline naine sünnitab lapsi oma elujärje ajutiseks parandamiseks, nägemata tegelikult ette, et see samm talle endale varsti valusalt kätte maksab. Ei tule niimoodi haridust juurde ja ka teenistus jääb tulevikus nigelaks, nii, et tulevikus ta kas vireleb edasi, kakleb laste isa(de)ga alimentide pärast (ei tea mina kedagi, kes alimente saades rikkaks saanud oleks) või on majanduslikult sõltuv mehest, kes teda „pidama“ nõustub.
    Teine on ühiskondlikute hoiakute muutmine suunas, et isa on reaalselt eksisteeriv inimene, kes on teadlikult otsustanud saada lapsi ja neid kasvatada naisega võrdsetel alustel.
    Keeruline valik, eksole. Lihtne lahendus ja keeruline …kumba küll valida? Üks justkui on juba valitud…

  6. Minu meelest on see blogipostitus suhteliselt neutraalne, kirjeldab numbreid ja trende sügavamalt põhjustesse laskumata. Ja seletab statistiku pilguga, mida selliste trendide jätkumine tulevikus toob rahvastiku säilimise seisukohalt. Seal üksikema pisaraid ei loetagi. Mina loen sealt välja, et praegu kõige olulisem on saada see 30-39 punt sünnitama, kuna järgbevad viljakad põlvkonnad pole nii arvukad ja samas tuleb seda teha kiiiresti, sest viljakus langeb 30ndates ja nt suurpere rajamisega läheks kiireks (see on vist ka kinnitust leidnud, et suurem tõenäosus saada mitu last on seoses ema vanusega esimese sünnil). Aga jumal hoia, et sa julgeks naistele midagi sellist meelde tuletada. Ma ise ka vilistasin sellele jutule varem, aga kui vaadata rahulikult neid tõsiasju neutraalsetena, siis elab üle. Naistele keskendutakse nendes uuringutes ilmselt seetõttu, et naised on pudelikael, kes reaalselt sündi mõjutada saab – rasedusvastased vahendid, abordiõigus, lühem fertiilsusiga, lisaks nn inkubaatorperiood iga lapse kohta, mil oled nn mängust väljas. Nende andmete analüüs ei tegelegi mingi üksikisiku häbistamisega, miks tittesid pole, vaid osutab tõsiasjale, et paraku pole paljunemiskiirus piisav, et eestlasi taastoota (rahvuse, maksumaksjate vms seisukohalt). Selliste suurte protsesside lahendused peavad ka olema suured, st poliitilised, mitte üksikisiku häbistamine. Samas meil on kõige pikem vanemahüvitis, 3. Lapse toetus jms isegi need lasteaiadraamad pole väga hullud, kui võrrelda, mis mujal maailmas toimub.
    Minu enda aktuaalne probleem hetkel on elukoht ja usun, et see seav ka paljudele teistele piirid. 2-3 toalises korteris jaksad ehk max 3 väikelast välja kannatada, kuigi ka siis on juba päris hull. Suuremaid kortereid on vähe ja üleüldse oleks siis otstarbekam elada majas, nende hinnad suuremates linnades on taas liiga krõbedad, et noorele perele sobida. Pankade riskikalkulatsioonid ka üle 3 lapse välja ei kannata jne. Ühesõnaga võib neid tittesid teha küll, aga kuskile neid panna pole.

    Lõpetuseks tahan kosta meeste eest. Minu tutvusringkonnas mehed ja eelkõige need nn maakad osalevad kodutöödes tehes neid nn “meeste töid” (ehitavad, parandavad, putitavad, jms) ja veits kummaline oleks neilt nõuda lisaks võrdset osalemist nn naistetöödes. Rääkimata sellest, et maapiirkondades levib peremudel, kus mees käib tööl soomes/metsanduses/ehitusel vms tulutooval alal, et peret ülal pidada võimaldades naisel pühenduda kodule/oma käsitööettevõttele vms. Kui varad mõistlikult jaotatud, siis täitsa ok diil. Aga pole mõtet viriseda, et mees ei panusta kodutöödesse vms sama võrra sel juhul. Varianti, kus naine läheks tööle kopaga kraavi kaevama selleks, et mees saaks kodus ünenäopüüdjaid meisterdada, pole veel kohanud.

    1. Statistik vaatab ainult numbreid – seda küll, aga statistik OTSUSTAB, milliseid numbreid ta vaatab. Statistikul pole olnud huvi vaadata MITTE ÜHTKI isadega seonduvat numbrit, kuigi see annaks olukorrast tunduvalt laiapõhjalisema ülevaate.

      Ja minu jaoks on suur vahe, kas mees on Soomes tööl või metsas, sest metsast tuleb ta siiski ööseks koju. Kui mees on ainus rahateenija, siis mind ei sega see, kui mina peamiselt kodutööde/kasvatamisega tegelen, aga minul isiklikult pole huvi saada lapsi olukorras, kus lapsed oma isa ei tunneks. See metsast koju tulev mees võtab tõenäoliselt ikkagi lapse sülle ja veedab temaga aega, neil on mingi reaalne emotsionaalne side. (Ja ma tean mehi, kes käivad Soomest igaks nädalavahetuseks kodus, aga tean ka selliseid, kes käivadki kord kuus või veel vähem.)

      1. Mul valgus mõte laiali seda kommentaari kirjutades. Aga proovin ikka ennast ja statistikat veel kord õigustada. Kui uuritakse seda, kui palju tulevikus lapsi sünnib ja kas sellest piisab rahvastiku taastootmiseks, siis pole isade andmed (väga) olulised. Kui küsida, miks naised lapsi ei taha saada, siis tuleb muidugi isade kohta ka uurida ja mind need andmed samuti huvitaks. Minu arust see algpostitus tegeles rohkem probleemipüstitusega, sinu oma jällegi otsib lahendust. Siis ei saa tõesti isadest üle ega ümber.

        Ma ei usu, et ükski pere oleks valinud selle Soome pendelrände vabatahtlikult, kipsi saab panna vabalt ka Eestis nii palju kui süda lustib. Ja ma usun, et sellest elaksid need mehed vabalt ise ära, aga kui ülalpidamist vajavad ka lapsed ja naine, siis teisi valikuid lihtsalt pole. Saab alati naise tööle kupatada, aga kuskil maapiirkonnas miinimumpalka teenida on pigem kosmeetiline muutus pere-eelarves võrreldes selle ajakuluga ja logistilise väljakutsega. Mulle tundub, et nendele meestele tehakse sageli liiga, kuigi nad on tegelikult väga tublid (nagu ka nende naised, kes üksinda kodus loomaaeda kantseldavad). Mehed jaksavad pikalt kannatada ega ei kaeba, kuid nad on nõrgukesed, kõik pahed ja haigused hakkavad kergemini külge ja surm tuleb kiirelt.

        1. Ma ei ütle nende kohta midagi halba, ma ütlen, et kui mul oleks valida, kas sellise hinnaga (mehest 90% ajast eemal olles) lapsesaamine või meeldiv lastetu paarisuhe, valiksin viimase.

        2. Naise tööle kupatada…
          Just selle vägivallast läbi imbunud suhtumise pärast jääb väga palju lapsi sündimata. Naine nagu polekski inimene, vaid mehele kuuluv asi. Taipohh kui rikki läheb, eks.

        3. Aga teistpidi on ok? See soomes tööl käimine, mingi kambaga püstakus elamine jms pole mitte midagi glamuurset, mida keegi vabatahtlikult teeks. Ja pole mõtet teha nägu, nagu see ei mõjuks nende meeste (vaimsele) tervisele. Või siis Eestis ületundidega rabamine? Oma tutvusringkonnast leian mitu meest, kes füüsilist tööd tehes oma selja/põlved/vms 30ndates läbi on kulutanud, aga huvitaval kombel mitte ühtegi naist, kes perele papi teenimise nimel oma tervise nii noorelt on ohverdanud. Ei saa mööda vaadata meeste lühemast elueast, enesetappude arvust.
          Väljendusviis oli ehk liiga mahlakas, aga iseenesest pole selles midagi vägivaldset, et ka naine perele sissetuleku teenimises osaleb. Miks inimesed ühe või teise variandi on valinud, ma ei tea, aga sageli nt maakohas miinimumpalgaga tööl käimine lihtsalt ei kompenseeri seda vaeva, mis selle nimel tuleb näha (autod, lasteaiad, lastele takso tegemine, jms), seega kui mees vähegi rohkem teenib, on ilmselt loogilisem, et naise asemel on “kupatatud” tööle mees ja keegi ei arva, et seal midagi vägivaldset oleks. Või miks need pered ei lepiks siis tagasihoidlikumate elamistingimustega? Miks nad üldse lapsed tegid? Tuleb neilt endilt küsida.

          Mina ka ei valiks laste saamise nimel virelemist, lastetuna oli ka normaalne elada. Samas laste saamine ei peaks olema privileeg, mida võivad “valida” need leibkonnad, kuhu kuus 2x keskmine palk sisse tiksub. Teistel oma viga, et vaeste ja harimatutena lapsi teha olete valinud. Olukorras, kus pooled on keskmisest lollimad ja põhikooli mata eksamite tulemused on nagu nad on, ei saagi eeldada, et igaüks end üles töötaks. Meestel aitab vähemalt jõud raha teenida, aga naistel tuleb rahateenimisel üsna pea lagi ette, kui pea ei lõika. Selles olukorras on minumeelest suht hea vedamine leida kaaslane, kes võimaldab miinimumpalgaorjuse asemel pühenduda lastele ja kodule (vs linditöö kuskil tehases vms perspektiivitu ala), isegi kui ta “parimal juhul” käib kuskil Soomes tööl.

        4. Ise alustasid juttu sellest, et Soomes tööl käimine on mehele vaimselt ja füüsiliselt metsikult raske, ning siis jõudsid selleni, et naise jaoks on see ikka vedamine, kui mees välismaal tööl käib ja naine saab kodune olla – ma armastan oma meest, nii et minu jaoks ei ole see vedamine, kui tal on raske. Suhtes on mõlema osapoole vajadused olulised, ma usun, et keskmine naine ei taha spaas istuda või lapsele ilmtingimata kõige kallimat kombekat osta, sellal kui mees vireleb. Ja ma ei ütle, et inimesed, kes niimoodi lapsi saavad on lollid, igaüks elab oma elu – nemad on otsustanud sellises olukorras lastesaamist mehega koos elamisele eelistada, kuni mees sellega nõus on, palju edu. Hetkel ju käib jutt sellest, et suur seltskond arvab, et rohkem inimesi peaks sellist elu elama, kuigi statistika näitab, et ei ole keskmine naine sellest väga huvitatud – nii et kui see on riigi jaoks probleem, siis tuleb vist süsteemi parandada, sest vägisi kedagi sünnitama panna ei saa. Ideaalis ei tule laps ju kogemata, vaid mees ja naine istuvad ikka enne või pärast seksisessiooni maha ning arutavad, kuidas see potentsiaalne ilmakodanik üles kasvatada.

          Muide, tuletas meelde huvitavad käärid. Mehed on valmis pere nimel roppu moodi vaeva nägema (üldse ei vaidle vastu, olen nõus, kuigi väidan jätkuvalt, et just mehed, mitte 20aastased poisikesed) – aga kui laps sünnib puudega, jääb ta statistiliselt pea alati ema kasvatada, nii Eestis kui ka mujal. (Ja statistiliselt jätab mees haige kaaslase tõenäolisemalt maha kui naine, seda nii hetero kui ka geisuhetes.) Huvitav, millest see tuleb? Mehed on valmis end katki rabama, aga ainult seni, kuni teine pool standardile vastab? Lihtsalt selline huvitav statistika, mille tagamaadest ma hästi aru ei saa.

        5. Teine asi muidugi Eesti üüratu toetust mittesaavate üksikvanemate hulk, sest isa on lihtsalt tuld tõmmanud. Vat nende naiste hulgas tean isegi mina oma privilegeeritud tutvusringkonnaga mitut naist, kes on end kas ametlikult (diagnoosiga) invaliidiks töötanud või sellele igatahes VÄGA lähedale jõudnud, sest lapsel peab ka siis söök laual olema, kui issil on uus pere ja issit ei huvita.

        6. …Aga teistpidi on ok?..
          Kellegi kuskile kupatamine (eide rooli taha) on igal juhul vägivald ja võimutsemine. Pere toimetulekuks oma panuse andmine mõlemalt poolt on aga täiesti normaalne. Kokkulepe või nii. Suures osas peredest ei teeni ju mees üksinda varandust. Naine teeb omalt poolt sellegi osa, et seda varandust üldse teenida saaks ning näiteks eneseteeninduse peale suurem osa aega ära ei kuluks või maal ka seda varandust laiali ei tassitaks. Ka see on panus. Ei tee toitki end ise lauale ega teki puhtad sokid kappi. Miinimumpalga teenimiseks kulutatav aeg polegi kuidagi korrelatsioonis saadava tuluga. Maapiirkonnas on see tänu haldusele ja logistikale võib-olla isegi pealemaksmine. See ei tähenda ju, et naine tahab end kodule pühenduda ja unenäopüüdjaid teha. See võib eriti laste saades olla osaliselt juba sundvalik.
          Poliit-statistiline uta-uta on võtnud suuna vähempakkumisele, et kodanikust võimalikult rohkem välja pigistada. No ei saa kokku leppida töö eest inimväärset tasu, lihtsalt ei saa, aga tõsimeeli arutada kuidas naistepunt ühika narivoodil sünnitama saada, selleks on küll võimalusi maa ja ilm.
          Eks seepärast paljud naised püüagi õppida teiste vigadest. Et laps ei „juhtuks”, vaid oleks teadlik valik.

    2. …..kõige olulisem on saada see 30-39 punt sünnitama…
      Võib-olla oleks pidanud siis aastaid tagasi hariduse andmata jätma? Praegusel juhul oskab see punt lugeda ja kirjutada, arvutada ka ja ütleb, et ei vea üksinda otsasid kokku. Risk on liiga suur. Vaeseks jääd. Hätta jääd.
      Pudelikelakujuline naine on ka hea võrdlus. Kui paljud mehed on nõus lapse üksi üles kasvatama?
      Kui paljudele meestele tööintervjuul üldse laste kohta küsimusi esitatakse?

      1. Minu lemmik fb troll jõudis ka kuskil juba sõna võtta ja süüdistada kõiges eelmist põlvkonda, kes on võimaldanud naistele ligipääsu tasuta haridusele ja kõik ära rikkunud 😀

      2. Kindlasti tuleks meelde tuletada! Kui nemad selle 30-39 “fertiilsuspiigi” maha magavad, siis alates 2030 peavad konkureerima endast noorematega tunduvalt väiksema valimi tingimustes. Tugevamad võidavad, nõrgemad surevad välja, mis seal ikka.

        Igaks juhuks poetan siia lõppu, et sellise pilguga vaatan naljaviluks neid tabeleid, ma ei arva kohe kindlasti, et keegi peaks oma isiklikku elu selle järgi korraldama ega propageeri sigimist rahvastiku säilimise nimel.

  7. Jajah, Väga hea teema jälle ja arutluskäigud. Nii ongi, ma ise sain oma 2 last enne 25. eluaastat, siis lahutasin, nende isast suurt midagi abi ei olnud, elatisegagi oli väga nirult. Tahtsin küll kolmandat last ka, aga umbes 38. eluaastaks ei olnud ma veel kohanud uut meest, kellega oleks julgenud veel üht titte saada. Kahe lapsega üksikema oli päris karm olla, kolmas oleks kõne alla tulnud ainult koos kindla ja usaldusväärse partneriga. Ja siis läks isu üle – vanus ka juba selline, napilt minu pensionieaks oleks lapse ülikooli saatnud. No ei ole neid isasid nii väga kusagilt võtta, kõigile lihtsalt ei jagu. Seemendajaid on kõik ilm täis, isaks kõlbab neist paraku küllaltki väike valim.

    Tahaks tõesti isade kohta ka sarnast statistikat lugeda.

  8. Mis Te teete siin kõik oma ala lapsesaamis tippteadust tipptasemel? Laps oleks nagu elu segav toode keda valmisttakse kindlal ajal muidu ei saa niipalju elu nautida. Inimene ongi primitiivne loom kes on pandud peost suhu elama et targemad loomad elu nautida saaks.

    1. Kui oled nii primitiivne, et lapsi on vaja, sest loodus kutsub, siis nagunii ei planeeri midagi. Tulevad ise, siis kui tahavad. Aga paljudel vist bioloogiline imperatiiv ei toimi, nagu härra statistik kurdab.

        1. MINUL pole mingit probleemi laste saamise või mittesaamisega – saan siis, kui tahan, palju tahan ja kellega tahan. Probleem on mingitel Isamaa ja EKRE poliitikutel või suvamihklil statistikaametis – ja minu loogika ütleb, et kui NEIL on probleem, siis NEMAD peaksid rohkem võimlema, et minusuguseid siis teisi valikuid langetama saada. Sest mul ju ei ole probleemi, ma teen valikuid oma perest lähtuvalt ja mul on väga ükskõik, kas siin riigis 200 aasta pärast ka eesti keelt räägitakse. 🤣

        2. Vaevalt, et sinu tahtmine üksi loeb partei ja perekond määravad.

  9. Nii huvitav teema. Ju seetõttu, et olen ise väikelaste ema nüüd oma kolmekümnendates ja sellega väga rahul. Tõenäoliselt oleksin kuidagimoodi ja üksi ka varem hakkama saanud, aga ma ei tahtnud nii. Samas mul on üksikema lapsena eeskuju ja üsna hea ettekujutus, kuidas nii ellu jääda, ees. Aga lisaks rahale ja heale partnerile on veel dimensioone, mis minu otsuseid paljunemise valdkonnas mõjutasid. Näiteks mugavus, ütlen ausalt. Mulle meeldib reisida ja meeldib ka laiselda. Meeldib spontaanselt asju teha jne. On üsna suur vahe, kas osta emotsiooni ajel piletid ja minna sõbraga Aasiasse seiklema või minna Aasiasse mitme väikelapsega. Ma ei kujuta veel ettegi, kuidas edaspidi oma reisikirge rahuldada. Samas olen tohutult rahul, et mitmed unistuste reisid said juba kahekümnendates tehtud. Mina küll soovitan kõigil oodata ja kõigepealt endale elada. Ei pea ka muude asjade saavutamise nimel, veri ninast väljas, punnitama, sest liiga palju kohustusi on korraga. Nüüd on tore pühenduda perele ja see ei tundu enam kui ohverdus. Jah, iga asi tuleb millegi arvelt ja kiiresti õpid ise logistikuks, aga ühtlasi areneb maailmapilt kõvasti. Ka mitmenda lapsega. Üllatusi jagub ka siis, kui on teooria läbitud ja veidi praktikat. Olen ka väga rahul oma partnerivalikuga ja nii tänulik talle, et ma ei pea üksi vanemdama ühesti aspektist, mis just bioloogiaga ära määratud ei ole. Tema aga hindab minu panust ja ka väljendab enda arvamusi ning tänulikkust sõnadega. Just täna sain komplimendi, et olen tema meelest nii hästi siiani kahe allakolmesega üksi hakkama saanud (ajal, mil tema tööd teeb).

    Palju õnne ka teile!

  10. Enne laste saamist tasub vaadata sügavalt enda sisse ja mõelda, mis on oluline ja millest ollakse valmis loobuma (teooria on hea, eks). Mind pani laste saamine (veel) tublim olema. Selleks, et saaksin hea ema olla, pean tegema ka midagi vaimselt väljakutsuvat. Rööprähklemist on muidugi palju, aga mulle selline lähenemine sobib.
    Mul oli 30-aastasena juba 3 last olemas. Lapsi olen ma alati tahtnud ja miks mitte sellisel ajal, eksole. Bioloogiline kell hakkas varakult tööle. Ma ei tunne siiamaani, et lapsed oleksid kuidagi takistanud mul elamast, aga ma olen lapsest peale olnud väike vanainimene, kelle jaoks möll ja peod on üsna teisejärgulised. Sõpradega kokkusaamist peab küll veel mõned aastad natuke ette planeerima, aga varsti on ka kõige noorem laps sellises vanuses, et temaga on juba üsna lihtne toimetada.
    Reisimine Aasiasse või Austraaliasse? – nääh, jätan vahele. Euroopa piires on saanud koos lastega reisida ja erinevates riikides elada.
    Aga nii palju mõistust on mul peas, et olen alati arvestanud, et saan nendega vajadusel ka üksinda hakkama. See tähendab, et mul on piisavalt haridust (doktorikraad), piisavalt hästi tasuvaid töövariante ja piisavalt kannatlikkust ja head planeerimisoskust (viimased kaks on teinud viimase 7 aastaga meeletu arengu). Kui mul selliseid võimalusi ei oleks, siis vaevalt et ma nii noorelt ja nii palju lapsi oleks saanud.
    Lapse saamine võib aga mis tahes vanuses ja paarisuhte etapis mõjuda paarisuhtele endale üsna kehvasti, sest see toob hästi välja küljed, mida osapooled on varasemalt päris osavalt varjanud.

  11. See teema on minu jaoks nii minevik kui minevik. Vaatan väsinud resignatsiooniga siinset tulist arutelu ja mõtlen kahte asja – esiteks on mul muidugi hea meel, et mul on nüüd ka lapselaps, st minu pojal on laps. Aga teiseks poleks see üldse minu asi krigiseda, kui tal ei oleks. Muide, kui sugudevaheline ebavõrdsus ses küsimuses kas pauguga ära lahendada või lõplikult kalevi alla lükata, siis jääb üks päris suur küsimus – kus peaks noor pere elama? Korterite hinnad on suht ulmelised. Mediaanpalka teeniv inimene/pere oma töökoha läheduses tavaliselt endale oma kodu osta ei saa. Lapsi ühetoalises kitsikuses… on ajalooliselt saadud, jah, aga kas see peab nii olema?

    1. Ehk siis, lisaks vanematele mängivad selles teatritükis oluliste osalistena kaasa Elamispind ja Logistika.

  12. Kõigi eelpoolkõnelnutega nõus, eriti, mis puudutab meeste kvaliteeti. Ja ei saa lisamata jätta, et ilma sotsiaalse võrgustikuga saab hakkama ainult täiesti terve yksik inimene, aga lastega pere vajab vanemaid. Kui juba on yle hypatud takistusest nimega eluase. Paraku on sellega mitmel viisil halvasti – suur(em) osa tänaste 20-30 vanustest on yles kasvanud ilma isadeta või on “yhse pere nimel” aastaid õudusi talutud, nii et abivalmis peret pole, sõbra(nna) d ka kaovad, paljud neist omanda koduseinte vahele, ja õnnetu rahvuse taastootja on täiesti yksi oma lapse, olme, haiguse-tervise jm p.saga. Ma olen maaproletariaadi keskel kasvanud, korraks suuremasse linna kõrgemat haridust saama pääsenud, seal inimeseks saanud ja edasiste võitluste käigus, et leida endale suremiseks piisavalt rahumeelne koht päikese all, enda jaoks paika pannud palju asju. Nt selle, et ei saa mitut head asja korraga – palju biomassi YKSKÕIK mis hinnaga (raisk, te ei kujuta ette, mis tunne on sõna otseses mõttes sihukese massiga oma pere ja elu eest võidelda), ja samas tarka, töökat ning rikast rahvast. Biomass ei tööta kogukonnana ning haritud inimene ei talu biomassina kohtlemist. Valitsus otsustagu ära, kumba siis rohkem tahetakse.

    1. Selleks, et mu oma lapsed selliseks biomassiks ei muutuks, olen ka omajagu sõdu pidanud. Sedasamust sotsiaalset võrgustikku pole mul kunagi eriti olnud, v.a. ehk Suures Linnas, kus oli palju minusarnaseid inimesi seoses Kooliga. Igal pool mujal on tulnud olla Kohalik Vaenlane nr 1, sest õige naine on ju vagur ja ei peksa koduhoovile tulnud jotasid laiali, vaid kutsub ikka tuppa ka ja, lasteraha tiksub, siis paneb ikka pudeli ka lauale ja. Ei, raisk.
      Mul on kõigest 4 last. Mulle meeldis neid saada, meeldis viimseni nendega mässerdada ja koos kasvada. Kahjuks tuli mõnest asjast loobuda, aga mõeldes oma elu esimesele 22 eluaastale ei kahetse ma absoluutselt midagi. Kahjuks läkski tervis yksinda oma perele maailma ehitamise nahka, aga arvestades, kust ma alustasin – suurepärane maailm sai. Ja mingi jotade partei ei keera seda jälle kummuli, raisk!

      1. P. S. Abikaasa mul on, viimased u 20 a yks ja sama. Ei, ma ei vahetaks teda kellegi teise vastu, seda enam, et valikut mul ei olnud siis ega ole praegu. Parim on, et ta ei keela mulle mu hullude ja korralikele naistele sobimatute unistuste ja ebanaiselike eesmärkide viljelemist, aga päeval, mil minust saab normaalne kena korralik naine, olen ma tõenäoliselt juba öösel insuldi saanud vetikas.

  13. Käis mul just mõni päev tagasi tädi külas ja ei saanud ikka jätta vingumata, et meil lapsi pole. Kah see “varsti nii vana, et ei saagi terveid lapsi” ja “noorena on ka energiat”. Esiteks: me mõlgutame mõtteid üldse lapsendamise või hoiupere suunal, koduta lapsi on Eestis sadu, mõistlikum on ju sellest otsast koormat leevendada, selle asemel, et ise (oma kehvi geene) juurde toota. Teiseks: mul oli kahekümneselt veel olematum närv kui praegu, sellest lapsest oleks siis kah arvatavasti paras närvipundar tulnud. Ja mis puutub uneaega: kahekümneselt oli mul hoopis suurem unevajadus kui praegu, alla kaheksa tunni ei kannatanud magada. Praegu on minu jaoks normaalne magada kuus tundi, sealjuures korra-paar veel öösel ärgata. Nii et selle nooruse ja sigimise jutu võivad need rahvapaisutajad endale sisse istuda. Märksa mõistlikum on Andi Hektori arendatud mõte, et rahvas ei seisne geenides (kellel on puhtad geenid? mis homogeensest rahvast koosneb usa?), vaid kultuuris, seega tuleks pigem keskenduda sellele, kuidas oma kultuuri võimalikult veenvalt müüa nii mujal kui ka siiatulnutele.

    1. Oh, see vigisemine ei lõppe ka siis kui peaksite lapse saama 😀 Tean omast käest. Ise just 35+ ja saime esimese lapse. Juba mitu aastat oli suht viginavaba tegelikult, sest koos olime olnud 10+ aastat ja keegi enam väga ei lootnud vist. Mine tea, äkki just see viginavaba vaikus andis natuke ruumi sellele mõttele, et “mis siis, kui äkki…”
      Aga noh, see esimene polnud veel sündinudki, kui vanem generatsioon targutas juba, et “…aga vaat, kui KOLMAS sünnib, siis…”

  14. Üldiselt väga hea teemapüstitus. Mina korduvalt ennast siniseks vihastanud sel teemal, kuidas üle keskea mehed suure suuga sõna võtavad sel teemal kui palju NAINE peaks lapsi sünnitama (mitte kui palju lapsi peres peaks olema). Ja kuidas needsamad targutajad kõiki lastega toimetuleku toetamiseks suunatud toetusi-teenuseid niimoodi kohitsevad ja peenhäälestavad, et lõpuks pole neist kellelegi tolku. Sealjuures ei oma nad ise nende toetuste-teenustega mitte mingit reaalset kokkupuudet, laua taha ei kutsuta ka mitte ühtegi inimest, kes asjast midagi teaks. Ja siis laiutavad käsi, et miks küll naised pere loomisest huvitatud ei ole.
    See statistika teema ilmestab hästi kogu ülejäänud ühiskonna suhtumist. Kasvõi lihtne näide, kuidas mehelt töövestlusel ei küsi keegi, kas tal lapsi on ja kes neid ometi tema tööloleku ajal valvab. Töö ja pereelu ühildamise juures käib ka alati jutt sellest, kuidas NAISED lapse/laste kõrvalt hakkama saavad. Sekka mõned imetleva-ülistava tooniga artiklid umbes mõlemast mehest vabariigi peale, kes on otsustanud mõne kuu lapsega ise kodus olla.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.