faith

Eelmine nädal läks nii käest ära

Mul oli sellest palavusest nii kõrini, et kogu eelmise nädala jooksul käisin ma vist kaks korda päriselt jalutamas ja sellega kogu minu füüsiline aktiivsus ka piirdus. Isegi joogat ei teinud mitte kordagi. Kõige hullem on see, et ma oleks pidanud kaks korda nädalas randmele harjutusi tegema ja isegi seda ma ei teinud, sest ma miskipärast mõtlesin, et need on rohkem selleks, et käelihased vahepeal ära ei kärbuks ning seda ohtu nagunii ei olnud. Noh, esmaspäeval neid päriselt tegema hakates selgus, et tegelikult on need ikka täiega randmele, nii et ilmselt taastusravi seisukohast olulised — aga mis seal ikka, ju siis sai see ranne ühe nädala PÄRIS puhkust ja sel nädalal teeme paremini. Seda enam, et eelmisel nädalal sai liiga palju söödud ka, nii et üldse üritan siin tervislikumal ja sportlikul lainel olla. Kuigi keda ma lollitan, kõik siin olete aru saanud, et süüa mulle meeldib, nii et ainus variant minu kaalu kontrollida ongi sinna juurde normaalse inimese kombel liigutada ka. Sel nädalal on õnneks õnnestunud pea iga päev ikka vähemalt viis km kirja saanud + olen pisut joogat teinud. Erandiks siis üleeile, kui me käisime pulma-aastapäeva tähistamas.

Tegelikult ütleks Vello42 (teate ju küll tema imelist toidusõnastikku) empanada kohta ilmselt “minitšeburek”, mitte pelmeen, sest see on siiski pigem pirukas

Sellega läks selles mõttes kenasti, et kui ma siin võrdlesin Noa ja Paadi jms kohtade menüüsid, avastasin täiesti juhuslikult, et Noas (andke andeks, ma ei ole tegelikult viitsinud endale vahet selgeks teha, aga seal on vist eraldi Noa ja fäänsim Noa Chef Hall? me sel juhul käisime selles viimases) on parajasti külaliskoka pakutav seitsmekäiguline menüü. Nüüd ilmselt ei ole ohtu, et keegi kisab, et blogija teeb reklaami, sest seda korraldati küll mitmel erineval õhtul, aga täna on nagunii viimane. Igatahes see tundus meile mõlemale väga hea mõte, sest siis on ikkagi rohkem nagu sündmus, mitte lihtsalt õhtusöök. No ja teiseks ütles Cyrus, et ta pole nii ammu empanadasid saanud, et juba selle pärast võiks minna. 😀

Toit oli muidugi väga hea, eriti liharoad. Argentiinlased tõesti oskavad liha valmistada. Maitsed sobisid suurepäraselt kokku, see vasikaliha kõrval olev küpsetatud õun magusa kreemiga läks lihtsalt imeliselt sinna liha juurde. No ja miskipärast kipuvad inimesed alati arvama, et kogu Lõuna-Ameerika toit on väga vürtsikas, kuigi tegelikult käib see eelkõige Mehhiko kohta. Siin olid küll kõik soolased käigud täpselt minu eestlasliku maitsemeele jaoks tehtud. Need lihapirukad olid ka lihtsalt NII head. Tõsiselt mõtlen, et otsin retsepti ja hakkan kodus tegema neid. 😀 Ahjaa, see must asi, mis esimese pildi servalt paistab ja teise pildi keskmes on, on … suitsutatud hapukoor. Minu jaoks maitses see täpselt sama moodi nagu tavaline hapukoor, aga no väga muljetavaldav näeb välja.

Kui te tahate tervet menüüd näha, siis klõpsige pildi peal paremale ja see on viimasel pildil, aga sellega on muidugi nagu selliste asjadega ikka — need nimed ei tähenda seda, mis seal tegelikult kirjas on. Suvine võileib näiteks ei hõlmanud üldse leiba, vaid oli kaks väga head ampsu mingi kahe lehe vahel. Tatramoosiga, ma isegi ei teadnud, et selline asi olemas on. Kaaviar ja kartul tähendas … kartulijäätist kaaviariga. Ma ei ole kindel, mida ma sellest arvan, mulle küll meeldib, kui magustoit pole ainult magus, aga see polnud minu jaoks päris see. Cyrus jällegi oli sellest täiesti vaimustuses. Järgmine magustoit, mis menüüs on kirjas kui “röstitud sai, fermenteeritud kakao”, oli tegelikult leivajäätis leivapuruga + kakaokastmega jne. Nii et eks nad ilmselt leidsid, et kultuurse inimese maitsepalett liigub samm-sammult edasi, see kõige viimane käik oli tõesti juba päris magus amps.

Ainsa miinusena tooksin välja selle, et … minu vanuses saab pohmaka ainuüksi väljaskäimisest. Ainus alkohol, mida ma õhtu jooksul tarbisin, oli üks viina-viinamari (see ei olnud mingi imelik kirjaviga, soolaselt toidult magusale üleminekuks serveeriti üks viinatäidisega viinamari, kus oli ainult üliõrnalt alkoholimaitset tunda), aga järgmisel hommikul magasin korralikult sisse ning tundsin end ärgates, nagu oleks auto alla jäänud. Kusjuures restoranis oli meeldiv temperatuur, ei saa isegi liigse kuumuse kaela ajada vms, lihtsalt see ongi nüüd minu elu vanuses 35. Aga üritus oli seda kahtlemata väärt, tõesti oli väga hea toit ning lisaks on vahelduseks väga äge, kui ei pea ise valima, vaid keegi teine on sinu eest ära otsustanud, mis maitseid sulle ette antakse.

Ahjaa, ma ei olnud sel nädalal ainult liigutamise ja trenni mõttes tubli. Võtsin end sõbranna survestamise peale kokku ja kirjutasin ikka juhendajale ka. Kolm tundi kulus selle peale, et lühikest kirja valmis saada, sest nii hirmus oli. Lugesin isegi läbi kõik kirjad, mis Kaur mulle omal ajal lõputööd puudutavate mõtetega saatis, et sealt häid mõtteid saada (mida ma ka sain). Juhendaja muidugi pole vastanud, mis võib olla tingitud nii sellest, et ta on parajasti puhkusel, kui ka sellest, et tal on minusugustest kõrini. Mida ei saa talle pahaks panna, sest no kõik need valdkonnad ülikooli kodukal sisaldavad reklaami stiilis “kui oled valmis end surnuks töötama, tule ja tee lõputöö meie osakonnas” – ja siis tulen mina ning kirjutan talle stiilis “tahaks nagu natuke lõputööd kirjutada, aga ma aasta lõpuks ilmselt valmis ei saa ja tegelt lähen aasta lõpus ka akadeemilisele, nii et ega ma ei tea, millal ma seda sel juhul edasi kirjutan, aga teeks äkki midagi v?” Nii et äkki ta luges seda kirja, mõtles natuke, kas sobiks üliõpilast perse saata, ja siis otsustas diplomaatiliselt mitte vastata. 😀 Äkki natuke on igatahes häbi nüüd. Juhendaja ees, Kauri ees ei ole häbi, tema teab juba ammu, milline ma olen.

Sarnaseid asju näiteks reklaamib Facebook mulle juba igapäevaselt

P.S. Mul JUBA annab alaselg kergelt tunda, kuigi üle poole raseduse on alles ees. Kes on raseduse ajal bandaaži kandnud ja kui, siis kas sellest oli kasu? Või peaks lihtsalt rohkem alaseljale harjutusi tegema? Olen nüüd ülepäeviti teinud ja on parem saanud küll, lihtsalt näiteks jalutades on natuke tunne, et ma … valgun laiali. Ashtanga joogas räägitakse bandha’dest ehk kehalukkudest, mis tegelikult peaks terve joogasessiooni vältel olema aktiveeritud. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud, aga nüüd tunnen juba kõndides, et tõesti pean ise aktiivselt naba vastu selgroogu tõmbama, et mugav oleks. Vaatasin, et ükski suurem titeblogija bandaažiteemat maininud ei ole, aga see võib vabalt tähendada ka, et keegi ei pakkunud koostööd, mitte et need ei aita. 😀 Mingit vloogi nägin lihtsalt netis, kus piff mainis, et hakkas pärast sünnitust spetstrenni tegema, sest ei tundnud enam, nagu oleks oma kehas. Ja mind veidi hirmutas see, et ma SAIN ARU, millest ta rääkis. Ei, nii ei ole õige öelda. Vaadake see Anthony Hopkinsi film, millest ma hiljuti rääkisin. Siin on see ülimalt liigutav stseen, kus ta ütleb, et I feel like I’m losing all my leaves. Ja see stseen ei ole nii hirmus mitte selle pärast, et ma 100% seda mõistaksin, vaid ma suudan AIMATA, mida ta tunneb. Ja sellest piisab. Nii et ma selles mõttes natuke juba aiman, mida see naine mõtles, kui ütles, et tundis, et tema keha ei allu enam talle, nii nagu ta harjunud on, pole enam tuttavlik ja päriselt “tema oma”. Ja kardan, et varsti saan sellest kõigest liigagi hästi aru. Igatahes. Bandaažid, nay või yay?