Mul oli sellest palavusest nii kõrini, et kogu eelmise nädala jooksul käisin ma vist kaks korda päriselt jalutamas ja sellega kogu minu füüsiline aktiivsus ka piirdus. Isegi joogat ei teinud mitte kordagi. Kõige hullem on see, et ma oleks pidanud kaks korda nädalas randmele harjutusi tegema ja isegi seda ma ei teinud, sest ma miskipärast mõtlesin, et need on rohkem selleks, et käelihased vahepeal ära ei kärbuks ning seda ohtu nagunii ei olnud. Noh, esmaspäeval neid päriselt tegema hakates selgus, et tegelikult on need ikka täiega randmele, nii et ilmselt taastusravi seisukohast olulised — aga mis seal ikka, ju siis sai see ranne ühe nädala PÄRIS puhkust ja sel nädalal teeme paremini. Seda enam, et eelmisel nädalal sai liiga palju söödud ka, nii et üldse üritan siin tervislikumal ja sportlikul lainel olla. Kuigi keda ma lollitan, kõik siin olete aru saanud, et süüa mulle meeldib, nii et ainus variant minu kaalu kontrollida ongi sinna juurde normaalse inimese kombel liigutada ka. Sel nädalal on õnneks õnnestunud pea iga päev ikka vähemalt viis km kirja saanud + olen pisut joogat teinud. Erandiks siis üleeile, kui me käisime pulma-aastapäeva tähistamas.
Sellega läks selles mõttes kenasti, et kui ma siin võrdlesin Noa ja Paadi jms kohtade menüüsid, avastasin täiesti juhuslikult, et Noas (andke andeks, ma ei ole tegelikult viitsinud endale vahet selgeks teha, aga seal on vist eraldi Noa ja fäänsim Noa Chef Hall? me sel juhul käisime selles viimases) on parajasti külaliskoka pakutav seitsmekäiguline menüü. Nüüd ilmselt ei ole ohtu, et keegi kisab, et blogija teeb reklaami, sest seda korraldati küll mitmel erineval õhtul, aga täna on nagunii viimane. Igatahes see tundus meile mõlemale väga hea mõte, sest siis on ikkagi rohkem nagu sündmus, mitte lihtsalt õhtusöök. No ja teiseks ütles Sirru, et ta pole nii ammu empanadasid saanud, et juba selle pärast võiks minna. 😀
Toit oli muidugi väga hea, eriti liharoad. Argentiinlased tõesti oskavad liha valmistada. Maitsed sobisid suurepäraselt kokku, see vasikaliha kõrval olev küpsetatud õun magusa kreemiga läks lihtsalt imeliselt sinna liha juurde. No ja miskipärast kipuvad inimesed alati arvama, et kogu Lõuna-Ameerika toit on väga vürtsikas, kuigi tegelikult käib see eelkõige Mehhiko kohta. Siin olid küll kõik soolased käigud täpselt minu eestlasliku maitsemeele jaoks tehtud. Need lihapirukad olid ka lihtsalt NII head. Tõsiselt mõtlen, et otsin retsepti ja hakkan kodus tegema neid. 😀 Ahjaa, see must asi, mis esimese pildi servalt paistab ja teise pildi keskmes on, on … suitsutatud hapukoor. Minu jaoks maitses see täpselt sama moodi nagu tavaline hapukoor, aga no väga muljetavaldav näeb välja.
Kui te tahate tervet menüüd näha, siis klõpsige pildi peal paremale ja see on viimasel pildil, aga sellega on muidugi nagu selliste asjadega ikka — need nimed ei tähenda seda, mis seal tegelikult kirjas on. Suvine võileib näiteks ei hõlmanud üldse leiba, vaid oli kaks väga head ampsu mingi kahe lehe vahel. Tatramoosiga, ma isegi ei teadnud, et selline asi olemas on. Kaaviar ja kartul tähendas … kartulijäätist kaaviariga. Ma ei ole kindel, mida ma sellest arvan, mulle küll meeldib, kui magustoit pole ainult magus, aga see polnud minu jaoks päris see. Sirru jällegi oli sellest täiesti vaimustuses. Järgmine magustoit, mis menüüs on kirjas kui “röstitud sai, fermenteeritud kakao”, oli tegelikult leivajäätis leivapuruga + kakaokastmega jne. Nii et eks nad ilmselt leidsid, et kultuurse inimese maitsepalett liigub samm-sammult edasi, see kõige viimane käik oli tõesti juba päris magus amps.
Ainsa miinusena tooksin välja selle, et … minu vanuses saab pohmaka ainuüksi väljaskäimisest. Ainus alkohol, mida ma õhtu jooksul tarbisin, oli üks viina-viinamari (see ei olnud mingi imelik kirjaviga, soolaselt toidult magusale üleminekuks serveeriti üks viinatäidisega viinamari, kus oli ainult üliõrnalt alkoholimaitset tunda), aga järgmisel hommikul magasin korralikult sisse ning tundsin end ärgates, nagu oleks auto alla jäänud. Kusjuures restoranis oli meeldiv temperatuur, ei saa isegi liigse kuumuse kaela ajada vms, lihtsalt see ongi nüüd minu elu vanuses 35. Aga üritus oli seda kahtlemata väärt, tõesti oli väga hea toit ning lisaks on vahelduseks väga äge, kui ei pea ise valima, vaid keegi teine on sinu eest ära otsustanud, mis maitseid sulle ette antakse.
Ahjaa, ma ei olnud sel nädalal ainult liigutamise ja trenni mõttes tubli. Võtsin end sõbranna survestamise peale kokku ja kirjutasin ikka juhendajale ka. Kolm tundi kulus selle peale, et lühikest kirja valmis saada, sest nii hirmus oli. Lugesin isegi läbi kõik kirjad, mis Kaur mulle omal ajal lõputööd puudutavate mõtetega saatis, et sealt häid mõtteid saada (mida ma ka sain). Juhendaja muidugi pole vastanud, mis võib olla tingitud nii sellest, et ta on parajasti puhkusel, kui ka sellest, et tal on minusugustest kõrini. Mida ei saa talle pahaks panna, sest no kõik need valdkonnad ülikooli kodukal sisaldavad reklaami stiilis “kui oled valmis end surnuks töötama, tule ja tee lõputöö meie osakonnas” – ja siis tulen mina ning kirjutan talle stiilis “tahaks nagu natuke lõputööd kirjutada, aga ma aasta lõpuks ilmselt valmis ei saa ja tegelt lähen aasta lõpus ka akadeemilisele, nii et ega ma ei tea, millal ma seda sel juhul edasi kirjutan, aga teeks äkki midagi v?” Nii et äkki ta luges seda kirja, mõtles natuke, kas sobiks üliõpilast perse saata, ja siis otsustas diplomaatiliselt mitte vastata. 😀 Äkki natuke on igatahes häbi nüüd. Juhendaja ees, Kauri ees ei ole häbi, tema teab juba ammu, milline ma olen.
P.S. Mul JUBA annab alaselg kergelt tunda, kuigi üle poole raseduse on alles ees. Kes on raseduse ajal bandaaži kandnud ja kui, siis kas sellest oli kasu? Või peaks lihtsalt rohkem alaseljale harjutusi tegema? Olen nüüd ülepäeviti teinud ja on parem saanud küll, lihtsalt näiteks jalutades on natuke tunne, et ma … valgun laiali. Ashtanga joogas räägitakse bandha’dest ehk kehalukkudest, mis tegelikult peaks terve joogasessiooni vältel olema aktiveeritud. Ma ei ole sellest kunagi aru saanud, aga nüüd tunnen juba kõndides, et tõesti pean ise aktiivselt naba vastu selgroogu tõmbama, et mugav oleks. Vaatasin, et ükski suurem titeblogija bandaažiteemat maininud ei ole, aga see võib vabalt tähendada ka, et keegi ei pakkunud koostööd, mitte et need ei aita. 😀 Mingit vloogi nägin lihtsalt netis, kus piff mainis, et hakkas pärast sünnitust spetstrenni tegema, sest ei tundnud enam, nagu oleks oma kehas. Ja mind veidi hirmutas see, et ma SAIN ARU, millest ta rääkis. Ei, nii ei ole õige öelda. Vaadake see Anthony Hopkinsi film, millest ma hiljuti rääkisin. Siin on see ülimalt liigutav stseen, kus ta ütleb, et I feel like I’m losing all my leaves. Ja see stseen ei ole nii hirmus mitte selle pärast, et ma 100% seda mõistaksin, vaid ma suudan AIMATA, mida ta tunneb. Ja sellest piisab. Nii et ma selles mõttes natuke juba aiman, mida see naine mõtles, kui ütles, et tundis, et tema keha ei allu enam talle, nii nagu ta harjunud on, pole enam tuttavlik ja päriselt “tema oma”. Ja kardan, et varsti saan sellest kõigest liigagi hästi aru. Igatahes. Bandaažid, nay või yay?
Pärdikute päevaraamat 
Bandaaž pigem mul oli vastik, eriti suvel, mingi lisa higivöö. Soovitan uurida kõhuteipimist, kinesioteibiga tõmbavad kuidagi osavalt kinni ja siis natsa lihtsam kõhtu kanda.
Ntks – https://www.fusioterapeutsandra.ee/minust/
See kõhuteipimine tundub nii naljakas mõte, nagu kohe radikaalne lähenemine. 😁 Ma vaatan esmalt, mis tunne püsiva trenniga on, sest tunnistan ausalt, et olin alaseljaharjutustega väga laisaks jäänud ka.
Raseduse ajal kasvab kõht mõnel juhul kiiremini kui keha ette valmistuda jõuab ja teibist on rohkem abi kui bandaažist.
Kui muidugi ei lähe nii nagu ühel mu tütardest, kes ootas võimalust teipimiseks pikalt ja sai sõnumi, et tema vastu võtmiseks on nüüd aeg vabanenud, kaks nädalat pärast sünnitust.
Treenimine on kahtlemata samuti hea ja vajalik, kuid miks mitte kasutada kõiki võimalusi oma keha säästmiseks?
Kaur nagu mina? Ma olen sulle mingeid kirju saatnud…? Eitan kõike. Pole olnud!
Mul on kolleeg, keda ma üritan lõputöö osas õigele rajale suunata, a ma olen sellega pool aastat hiljaks jäänud ja kahetsen väga.
Ja ma käisin täna kuldpulmas! Sul on sinna veel 49 aastat minna 🙂 Edu 🙂 Või kannatlikkust või tont teab mida.
Bandaaži pole kasutanud, aga rasedate ujumises käisin kunagi, see oli meeldiv. Peale sünnitust tõesti keha pole mõnda aega see, mis ta oli, igasugused veidrad “emaduse kõrvalnähud” võivad tekkida, aga see on väga individuaalne, pole mõtet ette muretseda.
A kuule, sa lubasid eelmisel aastal oma abiellumisest blogida, kui sellest aasta on möödas.
Kuule, aga kirjuta oma abiellumisest ka! Mu jaoks on nii huvitavad erinevate inimeste mõtted abielust kui institutsioonist.
Bandaazi pole kandnud aga seljahaigena käisin juba enne rasedust Bodybalances ja rasedana ka nii kaua kui võimalik. Ja tundub, et regulaarne kerelihaste trenn aitas seljavaludeta läbi raseduse ja pärast ka. Et siis kerelihaste trenni soovitaks.
Kas sa mehaanilist klaviatuuri oled proovinud? Ma sain mitu aastat tööd teha vaid toetava ortoosiga randme ümber ja siis kingiti mulle mehaaniline klaviatuur. Hakkasin katsetama, kui pikalt saan sellega töötada, enne kui ranne üles ütleb. Kolm aastat juba katsetan.
Muarust suure vajaduseta esimese raseduse puhul bandaaži hullult ei soovitata, et vb lihased jäävad loiuks vms.. pigem on soovitatud teipida. Aitas ka raseduspadjaga magamine (põlvede vahel osa padjast). Soovitan instas folloda Expecting and Empowered. Pole nende kava raatsinud veel osta, aga postitustest saab ka kamaluga head infot.
Esimese rasedusega kasutasin ja oli abi! Mäletan, et vajasin tuge pigem raseduse 20 nädala ümber, lõpus sai ilma hakkama. Mingit kahju see küll ei teinud.
Kasutasin bandaaži esimese raseduse ii ja iii trimestril (päris lõpus polnud enam vaja), sest emakas kippus juba 5 min jalutamise peale toonusesse minema. Oli kasu küll ja polnud ebamugav. Kodus liikumiseks ei kasutanud, aga pikematelt otstel alati. Teisel korral valutas selg ja lasin seda teipida, aga teip tuli nädalaga maha, niiet abi lühiajaline.
See tunne, et keha pole minu oma, saatis mind ka kogu imetamise aja. Ja lisaks kehale tundsin ma, et ka mu mõtted pole enam minu omad 😀 Sest laps vallutas kõik meeled. Üsna raske oli kodunt lahkuda ja MITTE lapse peale mõelda. Aga läheb lihtamaks. Kuna minu laps on üsna iseseisva loomuga, siis kuskil 4 aasta joone peal suutsin isegi hetkeks ära unustada, et mul laps on (kui laps näiteks vanaema juures oli vms).
Seljaga oli mul probleeme pigem
lõpus, siis veidi kasutasin küll bandaaži. Õnneks oli talvine aeg ja higistama ei ajanud. Toestas küll. Nüüd uuriks vist teipimist.
Ujumist ja jalgrattasõitu tegin ka.
Jaa, ma nii ootan, et sellest ortoosist lahti saaks, et saaks jälle normaalselt jalgrattaga sõita ja kas või joogat teha. 😁
Ma kasutasin bandaažiga aluspükse (kuulasin sisetunnet ja mõni päev vahetasin tavalise aluspesu vastu). Ma olen sünnitanud kolm last, aga arst ütles mu kõhtu vaadates, et kui ei teaks, siis ei usuks. Nii et kreemitamine ja bandaaž ilmselt aitasid. Kahjuks ei tabanud rindu kreemitada.
Seljavalude vastu kasutasin edukalt teismeeas õpitud nippi: õhtul enne magamaminekut jahe dush ja siis niiskena magama.
Piltidel ei tundu Sul veel absoluutselt lisamassi olevat, praegu pigem mingi ainepuuduse v kroonilise väsimuse teema.
Mul endal hoidis selja sirgena ja kõhu omal kohal harjumus trenne teha st lihaskorsett ja PALJU liikumist. (sel iidsel ajal polnud bandaaže vist veel olemaski md) see harjumus hoiab mind ka praegu omal jalal liikumas, sest liigesehaigused ja hääbuv kere. 2 viimast kuud võivad selja tõsiselt ära kurnata, sest kõht muutub väga raskeks ja selgroog paindub veidi. Siis aitabki ainult korralik tugi ja loomulikult võimalusel lamaskledes puhkamine. MITTE istudes.
Tegelikult on mul juba kõht ees küll, päris elus paistab nii, et naabrid märkavad. Instapiltidel saab poose valida. 😁
Jaa.. bandaaž on hea asi. Mul on kolm last ja kasutasin iga raseduse ajal seda igapäevaselt. Mitte kogu aeg, aga teisest trimestrist kuni lõpuni välja. Harrastasin pea iga päev 5-15 km jalutuskäike ning ilma kohe üldse ei saanud. Tähendab, oleks ikka saanud diivanil oleskleda, aga mitte kõndida.
Kolmandaga oli vahepeal kasutuses kombo teip + bandaaž. Teipimise vaatasin ise youtube’ist järgi, toimis küll. Miinuseks see, et selgus, et olen tundlik sellele liimile, mistõttu pikalt teipi hoida ei saanud, sest nahalööve oli päris rõve.
Suuri lootusi abivahenditele kõhu hilisema välimuse osas panna ei tasu. See on puhtalt (geneetiline) loterii, palju dämmi kõht saab. Mul on kõht isegi mittesünnitanud naistega võrreldes väga okei, aga nahk on ikkagi veidi teistmoodi ning varasemaga võrreldes on paksem pekikiht.
Ja lisaks igasugustele muudele lihastele ei tasu unustada vaagnapõhjalihaseid, ka juba raseduse ajal. Pärast kolme gigantbeebi kandmist ja loomulikku sünnitamist ei jõua end ära tänada, et Kegeleid usinalt tegin ja teen. Esimese lapsega olin laisem ja ütleme nii, et poole aasta jooksul pärast sünnitust oli päris nõme olla. Teist last oodates tegin küll harjutusi, aga pärast sünnitust alustasin raskemaid treeninguid liiiiga vara ja jälle olin tagajärgedega hädas. Pärast kolmandat olin juba vigadest õppinud (oli ka aeg, eksju) ja lähenesin teemale mõistlikult . Tänu sellele saan batuudil käia, vabalt aevastada ja joosta. Kuna sünnitusjärgsed probleemid vaagnapõhjaga on VÄGA sagedased, siis parem olla valmistunud. Mõned korrad olen sattunud vestlusesse teiste emadega, kes viskavad kommentaari, kuidas vaagnapõhi enam üldse ei pea ja “no aga te ju mõistate”. Siinkohal on mul ebamugav olukord, kus ma põhimõtteliselt mõistan, aga ei jaga arvamust, et see on okei, vaid sellega peaks tegelema.
See on ilmselt ka teema, mida blogijad ja suunamudijad üldiselt ei kajasta, sest kes ikka tahab tunnistada, et püksi teeb.
Hea teemaarendus pulma-aastapäevast inkontinentsini, you’re welcome 😀
See tegelikult on väga oluline, sest need on ühed harjutused, mis mul kogu aeg meelest ära lähevad. Pean päriselt treeningplaani kirjutama. 😀
Ahjaa, kui vara oli liiga vara?
Kuna mul suurt kõhtu ei tulnud, siis alaseljaga ka probleeme polnud. Seega bandaaži ei vajanud, samas kaasrasedad kiitsid pigem teipimist.
Esimese raseduse ajal ma eriti midagi ei teinud peale väga leebe rasedatejooga ja jalutamise. Aga asi lõppes keisriga. Ja no see pärast enda liigutamine ja liikumasaamine oli ränkraske, kuna keha keskosa oli vedel. Ei saanud voodist püsti, ei saanud isegi potile ise istuda paar päeva jne.
Teise raseduse ajal pöördusin tagasi ashtanaga juurde (oli pikem paus, aga teinud olen aastaid) ja tegin alates 2. trimestri algusest, kuni lõpuni. Päev enne haiglasse minekut tegin veel sirsasanat ja täissilda ka 😅 ja noh, kuna seekord lõppes ka asi keisriga, siis ma tundsin selgelt vahet – kerelihased olid paremas vormis, bandhasid kasutades sain oluliselt paremini liikuma. See oli suur pluss arvestades seda, et mul oli jackpot sünnitama minna eelmise aasta märtsis just pärast eriolukorra kehtestamist, kus meest kaasa ei lastud. Nii et kui ma oleks samas vormis olnud nagu esimesega, siis ma ei tea, kuidas ma lapsega toimetanud oleks üksi.
Nii et ma soovitan soojalt panustada kerelihaste treenimisse. Isegi kui ei tule keiser, on sul pärast parem endal olla ja tõsta nii last kui kõike muud (käru, häll, kotid jne).
Ja pärast sünnitust vaata Kõhukliiniku kavasid. Ma hakkasin juba nädal pärast sünnitust tegema väga basic harjutusi, mis seal on (konsulteerisin ka muidugi) ja paari nädalaga kadus see vastik keskkoha vedel tunne ära. Ütleme nii, et teise lapsega on kiirem taastumine olulisemgi, sest sul rohkem vaja füüsiliselt tassida jne (keisri puhul muidugi alles 6-8 nädala pärast).
Ma ei saa praegu juba ülesvaatavat koera teha. 😀 Muidu ikka üritan teha Ashtanga harjutusi ka vahel.
Täpsustan, et osasid asju saab/tuleb modifitseerida, mõnda asanat ka ei soovitata teha. Eks kõik on individuaalne (ja ma pole mingi sale joogatšikk, pigem vastupidu, samas keha lubaa päris palju teha). Ettepainutusteas saab jalad harki ajada ja kõhu vahele panna😅 mu lemmik oli raseduse ajal ettepainutus pärast silda, kuna sain harkis jalgade vahel kõhuli lamada😆
Arvestades seda, mis ilm sel nädalal on, tuleb vist nagunii rohkem tubast trenni.