Ma tahtsin kirjutada sellest, mida ma päevapoliitilisest olukorrast arvan, aga ma … kuidagi tunnen end, nagu noriksin tüli jälle oma seisukohtadega. Nii et äkki peaks kirjutama kasvavatest rindadest või sellest, kuidas ma ka lõpuks oma IKEAsüütuse kaotasin ja kuidas kassile need uued voodialused kastid väga meeldivad? Noh, ikka naiselikult ja perekeskselt, ärgem näppigem neid teravaid teemasid. Aga nii tahaks!
Esiteks koroonapiirangud. Ma olen igati valmis maski kandma. Bussis — jah, palun! Apteegis, toidupoes, vahatamas, haiglas, kus iganes! Sa ei pea küsimagi, mul on juba mask ees! Aga ma mitmendat päeva istun ja palun Allahit, et palun, palun, palun tee nii, et minu külastatavates trenniklubides otsustataks neljapäevast QR-koodi mitte üldise maskikohustuse kasuks. Ma EI taha maskiga trenni teha ja ma olengi nii egoistlik, et mind üldse ei huvita see, et mingid inimesed siis järelikult üldse trenni ei saa. Mingu vaktsineerima või avastagu ratsutamine või sõudmine vms välisport. Me käime vahel Soomes ronimas ja seal on hetkel karm maskinõue. Ja mul juba esimeselt korruselt teisele ronides (see on ca 100 trepiastet ka, sest paarikümnemeetrised seinad, eks) hakkavad kõrvad kohisema.
Üks ämmakas, kellelt küsisin, ütles, et see on põhimõtteliselt ikkagi hapnikupuudus ja et võtku ma trepist käies salaja ära, kui teisi inimesi seal trepi peal pole. Ehk siis ma saan aru, et meil on inimesi, kes jooksevad maskiga maratone jne, aga mina EI OLE üks neist inimestest, mul hakkavad esmalt kõrvad kohisema, siis hakkab pea ringi käima ja järgmine loogiline samm oleks ilmselt see, et pilt läheb tasku. Kusjuures enne rasedust ei olnud üldse nii hull (ja boulderdades pole siiani hull, aga seda ma ei saa muidugi võrrelda, sest ma ei boulderda ju enam isegi kuskil 100% lähedal mitte, vaid pigem 30% kandis või nii, ainult oludes, kus ma olen täiesti kindel, et ei kuku), ma ei tea, kas nüüd on siis kops kokku surutud või milles asi. Nii et ma väga egoistlikult leian, et erinevalt apteegist ja vahatamisest ei ole trenn inimõigus, nii et olgu mul midagigi kasu sellest, et ma vaktsineerimas käisin, laske mul rahus trenni teha.
Ja teiseks. Ma päriselt ei saa aru, miks praegune president ei võiks veel ühte ametiaega jätkata. Mitte et ta mulle megalt meeldiks, aga meil on presidendil ju ainult esindusfunktsioon ning mulle tundub, et praegune on selles mõttes heas valik — välispoliitikas tugev, saab hakkama inglise ja prantsuse keelega jne. Ja ma täiesti siiralt ei saa aru sellest jutust, et president on rahvast lõhestanud. Selline seisukoht saab ju olla ainult mingil taustal, kas Kersti on tõesti meid rohkem lõhestanud kui eelmised. Selles mõttes, et kes meil seal veel on … Stereotüüpne “USA kristlane” (st küüned alati enda poole ja hulgim abielusid, kusjuures enamvähem iga suhe algab-lõppeb avaliku petmisega, aga kõik suhted tuleb ka kirikus vormistada, sest püha abielusakrament ometigi), kes vähemalt kõrvalt vaadates vormistas viimase poole aasta jooksul kähku uue abielu ära, et naine, kes päriselt seitse aastat meedia peksu talus ja presidendi abikaasa kohustusi täitis, jumala eest (lööb ristimärki ette) pennigi ei saaks. Või selleks, et uus saaks. Valige ise, kumb parem, kas ahnus või pettiness. See ei lõhestanud midagi meil siin üksikemade riik, kus on traditsiooniline, et pärast lahkuminekut jääb mehele vara ning naisele ühised lapsed ja valusad kogemused? Või vanaldane mees, kes rääkis ainsa võõrkeelena vene keelt, kas ta ei tekitanud põlvkondade vahel lõhet? Kuigi tegelikult võiks Arnold olla ainus, kes kõigile meeldib, sh konservatiividele — siiani ainus taasiseseisvunud Eesti presidentidest, kes on piirdunud ühe abieluga, pole olnud mitte üheski skandaalis (lapselaste skandaal ei loe, see polnud kuidagi nende süü), ja on pealegi jumalakartlik. Ma isegi ei naljata, kui otsida presidenti, kes midagi ei lõhestanud, siis oleks Arnold parim valik, lihtsalt presidendil võiks olla ka mingi karisma, millega välisüritustel särada, seda tal kahjuks (enam?) ei olnud. No ja siis see äärmiselt kultuurne president, kes mulle küll meeldis (vähemalt seni, kuni need koduvägivallakõlakad liikuma hakkasid), aga kes väga avalikult nö lihtrahvale ülevalt alla vaatas ja endale kergelt põlglikku suhtumist lubas.
Eriti see viimane tundub nüüd kõrvutades Kersti “lõhestamisega” mulle ikka tunduvalt suurem. Kas mäletate veel, millist väljaütlemist Lennart Meri endale näiteks metanooliohvrite kohta lubas (tõsi, pärast oma ametiaja lõppu)? Olen jah lumehelbeke, aga täna ma tõesti ei usu, et isegi oma muidu väga karmide sõnavõttude poolest tuntud vanem Helme või Ligi lihtsalt hooletult 50 inimese surma kohta viskaks, et midagi traagilist seal küll ei ole, nagunii olid kasutud petised. Ja siis kõrval Kaljulaid, kes ütles põhimõtteliselt, et ta vihkab inimesi, kes käituda ei oska — pange tähele, ta ei ole kordagi öelnud, et vihkab näiteks kõiki konservatiive, ega seda ka mingil moel väljendanud. Isamaaliit on põhimõtteliselt EKRE klanitud ja kammitud versioon ning ainult mina tänitan oma blogis, kui Solman jälle midagi lolli ütleb, aga Kaljulaid on igati viisakas olnud. Et noh … Kui meil on siin nüüd lõhe inimeste vahel, kes oskavad/tahavad end rõvetsemata väljendada ja nende vahel, kes ei taha, siis minu jaoks on see okei, ma olen selle lõhega igati nõus.
Ainus must plekk minu jaoks oli see, kui vabariigi aastapäevaüritusel otsustati kasutada NO99 teatrit, kuigi Ojasoo venitas vabandamisega ja kogu tema tagasiastumine oli pigem formaalne rollide ümbermängimine. SEE on minu jaoks see koht, kus riik peaks andma selge signaali, et lähisuhtevägivalda ei tolereerita ega sponsoreerita, ning mind ei huvita see, et väidetavalt olid juba mingid lepingud allkirjastatud jne. Aga see jällegi tundub olevat teema, mis nö vastasmeeskonda üldse ei häiri, sakutas mingit eite seal natuke, siis sakutas, las ta olla. See pole mingi lõhestamine, see on asjade loomulik korraldus.
Mitte et mul midagi selle viimase presidendikandidaadi vastu oleks, ta tundub ka suht okei. Lihtsalt see viha Kaljulaidi vastu on minu jaoks imelik, mulle on ta nende nelja aasta jooksul pigem positiivse mulje jätnud. Ja tõesti, parema kui paar eelmist valikut.
Pärdikute päevaraamat 