faith

Tartu, mu arm

Ütlen alustuseks kohe ära, et ma armastan seda inimest, kes soovitas mul uue kauba päeval Humanasse minna. Käisin enne tavalises H&M-is, kus tõesti kõik rasedateksad olid kas skinny või super skinny lõikega. Ja siis leidsin täna hommikul Humanast need asjad KAHEKSA EUROGA — kusjuures need on ka H&Mi teksad, lihtsalt ju siis vanasti tehti toredamaid asju. Mu sõbranna Ivika küll juba osutas, et kui rasedapüksid POLE skinny fit, siis ei näe sa välja rase, vaid lihtsalt paks, aga mind siiralt ei huvita, need on NII MUGAVAD. Rõõm kestis nii kaua, kuni sain Uuskasutuskeskusest veel ühe paari sama mugavaid (aga ka pikkuse poolest parajaid) pükse ÜHE euroga. Siis tekkis tunne, et krt, enne maksin ju seitse eurot üle. Aga no üheksa euro eest kaks paari pükse, ei saa kurta.

Lisatud: Käisin vaatamas, seda soovitasid Kaaren, Kati ja Nodsu, nii et olen sunnitud seda armastust põhimõtteliselt kogu maailmale jagama, sest tarku inimesi on nii palju.

Üldse oli seekord selline huvitav reis, et see, mille pärast ma TEGELIKULT sinna läksin, läks täiega pekki, aga reis ise oli nii tore. Pekki läks nimelt see osa, et ma teoreetiliselt läksin ju sinna loengusse. Ehk siis sõitsin Tallinnast kaks tundi kohale, et aru saada, et … loengut ei toimu. Klassis oli mingi ülikooli töötaja, kes laiutas käsi ja ütles, et ta oli ka õppejõule meilinud, et küsida, kas loeng toimub või mitte, aga õppejõud ei vastanud. Ehk siis selline suurepärane korraldus. Üldiselt antakse ikka teada, kui loeng on kalendris kirjas, aga tegelikult kohale tulla ei kavatseta. No ja siis läksin ma oma juhendajale ukse taha, sest lootsin tal nööbist kinni saada, aga selgus, et teda pole, sest koroona tõttu ei lasta neid Indiast tulema. And theeeeen … Siis läksin ma tagasi oma auto juurde, et avastada, et mingi tropp oli mulle niimoodi sisse tagurdanud, et oli kärukonksuga mu numbrimärgi eest ära löönud. Kõigi kannatuste kroonimata kuninganna sõnul ei tohi küll automuredest rääkida, sest need pole ju tõsiseltvõetavad mured ja blogi on ainult Muredeks, mitte lihtsalt jutustamiseks, aga ma räägin ikka. Pidin politseisse helistama, et teada saada, kas ma tohin nüüd ilma numbrimärgita töökotta sõita, ja kas see peab ilmtingimata lähim olema või võin oma lemmikusse minna. Ja siis pidin kulutama paar tundi, et käia Elvas seda korda tegemas, sest meie tavapärane koht oli parajasti suletud. Ehk siis ma kulutasin tunde mingi mõttetu huinjaa peale, sest mingi tainas ei oska tagurdada.

Minu järeldus? Ma ei ole muidu ebausklik inimene, kui just ei anna kristalle või kuufaase tõlgendada nii, nagu mulle parajasti meeldib — aga siin on küll asi ilmselge. Universum üritab mulle öelda, et tee, mis sa teed, aga matemaatikat küll ei tasu õppida. Eks ma siis kirjutan talle nüüd ja vaatan, kas ta mulle viitsib vastata, sest neljapäeval peaks meil juba praktikum olema ja mul pole tuju veel kord tühja sõita.

Ja no kogu ülejäänud reis oli lihtsalt imeline. Päike paistis ja linnud laulsivad ja inimesed olid toredad ja titele sai väga lahedat kraami jne. Rääkimata sellest, et juhuse tahtel toodi just sel ajal meile puud ära ning Cyrus ladus need nüüd täiesti üksi kuuri. 😀 Nii et see, et pekki läks ainult reisi kooliga seotud osa, on ilmselge Saatuse Sõrm. Allah tahab mulle öelda, et unusta see haridus, hakka strippariks.

P.S. Mõtlesin pikalt, kas öelda midagi selle VVNi “inimesed kaeblevad tühiste asjade üle” kohta (jah, see sama postitus, mis on kohe pärast postitust, kus ta mingi suvakoogi üle kaebleb, eks ta ka hindab irooniat). Postitus ise mind ei huvita, aga tahtsin öelda selle teema kohta, mille Notsu seal välja tõi. Mina olen ka üks neist inimestest, kes “päris” probleemidest kas avalikult ei räägi või räägib hiljem, tagantjärele, kui on juba piisav emotsionaalne distants, et poleks enam ohtu, et saad haiget. Ja seejuures võin ma mingil täiesti suvateemal vinguda, et tähelepanu saaks, sest hoolimata sellest, et ma ei taha SUURT asja jagada, tahaks ikka parajasti tavalisest rohkem hoolimist. No näiteks. Ma ei plaaninud siin üldse sellest kirjutada, nii et detailidesse ma ei lasku, seda enam, et eilsed uudised jne, aga ma sain siin hiljuti ca kolm tundi EMOs veeta. Kõht valutas nii hullult, et ma oksendasin valu pärast korduvalt. No ja kui seda pole sinuga kunagi varem juhtunud ning järsku rasedana juhtub, siis lisanduvad teatavad hirmud, mida tavaolukorras pole, eks ole. Kõik on hästi, muretsemiseks pole põhjust, aga võite kihla vedada, et JAH, ma vingusin sel ajal a la halva ilma ja tühja kütusepaagi pärast — ning mitte selle pärast, et mul poleks korralikku kilejopet või raha kütust osta. Ning noh, vahepeal mul on kõik hästi, vingun, sest on tuju. Oma tuba, oma luba. Lihtsalt kas või blogis ma ei taha neid “päris” asju arutada, sest milleks, mind ei häiri see, kui mõni siin vahel tuleb ja ütleb, et “sinu elu on nagunii ideaalne” — laias laastus ongi, ma ei sündinud Aafrikasse ja ei ole näljas või paljas. Aga päris elu jaoks on mul mees ja päris sõbrannad, see siin on … rohkem selline kohvitamise koht. Ajame juttu ning arutame elu ja kultuuri ja ilusaid asju. Ehk isegi meeldime või ei meeldi siin üksteisele, aga ei ole vaja ilmtingimata nii süvitsi minna. Ja see on ju internet, kui ei meeldi, ei pea lugema. Või parafraseerides kuulsaid blogijaid, KUI lihtne su elu peab olema, kui sa viitsid teiste blogijate pärast vinguda? Ilmselgelt ei ole päris probleeme siis ju.

P.P.S. Ja ERITI võiks empaatiavõime ema sellest aru saada, et tähelepanuhäirega inimesele ongi tavapärase rutiini murdmine raske (sest just seda auto mittekäivitumine tähendab, tuleb hakata otsekohe asju organiseerima (enam) mitteharjunud moel). Miks? SEST ADHD-INIMESTELE ONGI SELLISED ASJAD RASKED!!! Selle üle ilkumine on veits nagu öelda, et totter, et buliimikul on raske mitte oksendada, ta ju lapsepõlves aastaid ei oksendanud ja teab, kuidas selline elu käib.

anna kannatust

Talv tuli ootamatult

Nagu mõni ehk juba Instas nägi, olen ma nagu puuga pähe saanud – olen siin rahumeeli mitu kuud lühkareid ja kleite kandnud ning elu oli lill. Käisin isegi rasedariideid ostmas, aga pikki pükse ei ostnud, sest MA EI VIITSINUD NEID PROOVIDA. Teksade proovimine on lihtsalt maailma kõige tüütum asi ka normaalse kehaga, ma siiralt ei viitsi veel rasedana kaheksat paari selga ja seljast ära ajada, et leida seda ühte, mis ei ürita jätkuvalt skinny fit olla, mis sellest, et ülemine osa on nagu õhupall. Pluss ma ikka eeldasin, et mul on ju ronimisteksad, küll need venivad. No ja nüüd on siis tulemus käes. Tulemus:

Ignoge kassi, ta on nagu mina – peab olema igas pulmas pruut, igal matusel kadunuke ja igal fotol esindatud, kui mitte esiplaanil

Kui keegi arvab, et ma avastasin selle täna hommikul, kui hakkasin ämmaka juurde minema, siis oli tal õigus. 🤣 Seal on teatavasti mugavam pükstega käia, sest mõõdetakse kõhtu jms. No ja ma niigi tahtsin täna kurta, et ma võtan liiga palju juurde (st üle ametliku normi igal nädalal), nii et nüüd pidin seda juttu ajama sirge näoga, endal ei püsinud püksidki jalas. Ehk siis mis mul üle jääb, homme lähen rasedapükse ostma, sest 17 nädalat on natuke liiga pikk aeg, et juuksekummitrikiga läbi ajada. Nii et kui oskate soovitada, kust saab mugavaid rasedapükse, mis ka mujalt rõvedalt ümber pole, siis võite soovitada. Ja seda tahaks ka teada, kust inimesed saavad mugavaid imetamisrinnahoidjaid, sest midagi proovisin ma H&Mis selga ning oleks tahtnud sealt nuttes välja joosta lihtsalt (kuigi ehk mul ei olnud lihtsalt kannatust, et seal õige numbrini jõuda, sest proovisin oma tavalist + ühe võrra suuremat ja need olid mõlemad ebamugavad).

Titeasju olen ka hakanud vaikselt ostma/hankima (nagu te ilmselt kassikaalu postitusest aru saite), sest mulle lihtsalt ei mahu pähe mõte seal päris uute asjade ostmisest – mitte isegi raha mõttes, kuigi teatav kokkuhoid muidugi ka, aga ma ei taha olla osaline selles tarbimisahelas, kus ostetakse tutikat plastmasskraami, mis kolme kuni kuue kuu pärast prügimäele läheb. Beebimonitor ongi hetkel vist puudu, sest seal ma olen nõudlik ka, muidu on suurem osa esmavajalikust kraamist juba olemas, kui mööbel kõrvale jätta (no ja riided, aga nende peale ma mõtlen tiba hiljem). Sirru oli megapissed, sest muuhulgas sain tuttavalt mõned kasutatud vastsündinumähkmed — aga no tulge maa peale, uuena maksavad korralikud ca 35 eurot tükk, vaja oleks vähemalt kümmet ja ma isegi ei tea, kas ma jään neid kasutama või lähen ühekordsete peale. Nii et jah, kui ma jään neid kasutama, siis selleks ajaks, kui ta on nii suur, et saab juba OS-mähkmeid kasutada, võime uued osta, aga mul pole vähimatki plaani kulutada ette 300 eurot selleks, et proovida, kas ma olen “loodussõbralik” (jutumärkides, sest see reaalne loodussõbralikkus hakkab seal üldiselt siiski mitmest lapsest + lääne inimesel on ikka komme veits liiale minna, sest neid tehakse nii nunnusid). Õnneks õnnestus ta siiski ära rääkida, oli nõus, et NB-suurust võib katsetamiseks kasutatuna hankida. 😀

Aga talv on aktuaalne ka muus mõttes. Kuna mu aju on selline, nagu see on, olen ma maist saadik kord nädalas öelnud Cyrusele, et me peaksime talvepuid ostma … Ja siis sujuvalt mitte midagi teinud. Eelmisest omanikust on jäänud siia väga täpne ülevaade sellest, kui palju tavaliselt kulub (kuigi tema statistika tehti siis, kui majas veel õhksoojuspumpa ei olnud), nii et vähemalt see osa oli lihtne. No ja seejärel veetsin eile pool päeva arvutades, sest nende paberite kohaselt kulub talvega kuni 6 ruumi puid, aga kõik kuulutused, mis ma leidsin, räägivad liitritest kottidest. Nii et kui kuskil on kirjas, et 40 cm puud on 60 l kottides, pidin välja arvutama, kui mitu 60 l kotti 6 ruumi sisse mahub. See arvutamine on tegelikult imelihtne — käi internetis teistele blogijatele pinda, kuni nad aitavad sul õige vastuse leida.

Lõpuks jõudsin ikka punkti, kus olen sunnitud ostma 30 cm halge, kuigi vaja oleks 50 või 40 cm, sest need tuuakse juba sel nädalavahetusel kohale, aga mõistliku hinna ja sobivamate halgudega kohas on ca kuu aega ooteaeg ja me läheme septembri keskel ju puhkusele. Kuigi võiks muidugi kassihoidjale öelda, et “kle, kui sa juba siin oled, siis ole naiseks, viska kuus ruumi puid ka kuuri ära”. 😀 Okei, tegelikult ma valetan, vabalt saaks juba sel nädalavahetusel 50 cm halge ka, leidsin küll ühe koha. Lihtsalt hinnavahe oleks … Paramparaa, 200 eurot. St kallimas kohas tuleks kuiv kask ca sada eurot ruum ja ma mitte ei raatsi seda maksta. Nii et kui keegi teab normaalse hinnaga kohta, kust ka pikemaid kuivi halge saab osta, nii et need sel või järgmisel nädalavahetusel kätte saaks, siis öelge mulle ka.

Aga ok, ma külmetan nüüd edasi, olge musid.

anna kannatust

Eesti on nii lõhestunud ikka

Ma tahtsin kirjutada sellest, mida ma päevapoliitilisest olukorrast arvan, aga ma … kuidagi tunnen end, nagu noriksin tüli jälle oma seisukohtadega. Nii et äkki peaks kirjutama kasvavatest rindadest või sellest, kuidas ma ka lõpuks oma IKEAsüütuse kaotasin ja kuidas kassile need uued voodialused kastid väga meeldivad? Noh, ikka naiselikult ja perekeskselt, ärgem näppigem neid teravaid teemasid. Aga nii tahaks!

Esiteks koroonapiirangud. Ma olen igati valmis maski kandma. Bussis — jah, palun! Apteegis, toidupoes, vahatamas, haiglas, kus iganes! Sa ei pea küsimagi, mul on juba mask ees! Aga ma mitmendat päeva istun ja palun Allahit, et palun, palun, palun tee nii, et minu külastatavates trenniklubides otsustataks neljapäevast QR-koodi mitte üldise maskikohustuse kasuks. Ma EI taha maskiga trenni teha ja ma olengi nii egoistlik, et mind üldse ei huvita see, et mingid inimesed siis järelikult üldse trenni ei saa. Mingu vaktsineerima või avastagu ratsutamine või sõudmine vms välisport. Me käime vahel Soomes ronimas ja seal on hetkel karm maskinõue. Ja mul juba esimeselt korruselt teisele ronides (see on ca 100 trepiastet ka, sest paarikümnemeetrised seinad, eks) hakkavad kõrvad kohisema.

Üks ämmakas, kellelt küsisin, ütles, et see on põhimõtteliselt ikkagi hapnikupuudus ja et võtku ma trepist käies salaja ära, kui teisi inimesi seal trepi peal pole. Ehk siis ma saan aru, et meil on inimesi, kes jooksevad maskiga maratone jne, aga mina EI OLE üks neist inimestest, mul hakkavad esmalt kõrvad kohisema, siis hakkab pea ringi käima ja järgmine loogiline samm oleks ilmselt see, et pilt läheb tasku. Kusjuures enne rasedust ei olnud üldse nii hull (ja boulderdades pole siiani hull, aga seda ma ei saa muidugi võrrelda, sest ma ei boulderda ju enam isegi kuskil 100% lähedal mitte, vaid pigem 30% kandis või nii, ainult oludes, kus ma olen täiesti kindel, et ei kuku), ma ei tea, kas nüüd on siis kops kokku surutud või milles asi. Nii et ma väga egoistlikult leian, et erinevalt apteegist ja vahatamisest ei ole trenn inimõigus, nii et olgu mul midagigi kasu sellest, et ma vaktsineerimas käisin, laske mul rahus trenni teha.

Ja teiseks. Ma päriselt ei saa aru, miks praegune president ei võiks veel ühte ametiaega jätkata. Mitte et ta mulle megalt meeldiks, aga meil on presidendil ju ainult esindusfunktsioon ning mulle tundub, et praegune on selles mõttes heas valik — välispoliitikas tugev, saab hakkama inglise ja prantsuse keelega jne. Ja ma täiesti siiralt ei saa aru sellest jutust, et president on rahvast lõhestanud. Selline seisukoht saab ju olla ainult mingil taustal, kas Kersti on tõesti meid rohkem lõhestanud kui eelmised. Selles mõttes, et kes meil seal veel on … Stereotüüpne “USA kristlane” (st küüned alati enda poole ja hulgim abielusid, kusjuures enamvähem iga suhe algab-lõppeb avaliku petmisega, aga kõik suhted tuleb ka kirikus vormistada, sest püha abielusakrament ometigi), kes vähemalt kõrvalt vaadates vormistas viimase poole aasta jooksul kähku uue abielu ära, et naine, kes päriselt seitse aastat meedia peksu talus ja presidendi abikaasa kohustusi täitis, jumala eest (lööb ristimärki ette) pennigi ei saaks. Või selleks, et uus saaks. Valige ise, kumb parem, kas ahnus või pettiness. See ei lõhestanud midagi meil siin üksikemade riik, kus on traditsiooniline, et pärast lahkuminekut jääb mehele vara ning naisele ühised lapsed ja valusad kogemused? Või vanaldane mees, kes rääkis ainsa võõrkeelena vene keelt, kas ta ei tekitanud põlvkondade vahel lõhet? Kuigi tegelikult võiks Arnold olla ainus, kes kõigile meeldib, sh konservatiividele — siiani ainus taasiseseisvunud Eesti presidentidest, kes on piirdunud ühe abieluga, pole olnud mitte üheski skandaalis (lapselaste skandaal ei loe, see polnud kuidagi nende süü), ja on pealegi jumalakartlik. Ma isegi ei naljata, kui otsida presidenti, kes midagi ei lõhestanud, siis oleks Arnold parim valik, lihtsalt presidendil võiks olla ka mingi karisma, millega välisüritustel särada, seda tal kahjuks (enam?) ei olnud. No ja siis see äärmiselt kultuurne president, kes mulle küll meeldis (vähemalt seni, kuni need koduvägivallakõlakad liikuma hakkasid), aga kes väga avalikult nö lihtrahvale ülevalt alla vaatas ja endale kergelt põlglikku suhtumist lubas.

Eriti see viimane tundub nüüd kõrvutades Kersti “lõhestamisega” mulle ikka tunduvalt suurem. Kas mäletate veel, millist väljaütlemist Lennart Meri endale näiteks metanooliohvrite kohta lubas (tõsi, pärast oma ametiaja lõppu)? Olen jah lumehelbeke, aga täna ma tõesti ei usu, et isegi oma muidu väga karmide sõnavõttude poolest tuntud vanem Helme või Ligi lihtsalt hooletult 50 inimese surma kohta viskaks, et midagi traagilist seal küll ei ole, nagunii olid kasutud petised. Ja siis kõrval Kaljulaid, kes ütles põhimõtteliselt, et ta vihkab inimesi, kes käituda ei oska — pange tähele, ta ei ole kordagi öelnud, et vihkab näiteks kõiki konservatiive, ega seda ka mingil moel väljendanud. Isamaaliit on põhimõtteliselt EKRE klanitud ja kammitud versioon ning ainult mina tänitan oma blogis, kui Solman jälle midagi lolli ütleb, aga Kaljulaid on igati viisakas olnud. Et noh … Kui meil on siin nüüd lõhe inimeste vahel, kes oskavad/tahavad end rõvetsemata väljendada ja nende vahel, kes ei taha, siis minu jaoks on see okei, ma olen selle lõhega igati nõus.

Ainus must plekk minu jaoks oli see, kui vabariigi aastapäevaüritusel otsustati kasutada NO99 teatrit, kuigi Ojasoo venitas vabandamisega ja kogu tema tagasiastumine oli pigem formaalne rollide ümbermängimine. SEE on minu jaoks see koht, kus riik peaks andma selge signaali, et lähisuhtevägivalda ei tolereerita ega sponsoreerita, ning mind ei huvita see, et väidetavalt olid juba mingid lepingud allkirjastatud jne. Aga see jällegi tundub olevat teema, mis nö vastasmeeskonda üldse ei häiri, sakutas mingit eite seal natuke, siis sakutas, las ta olla. See pole mingi lõhestamine, see on asjade loomulik korraldus.

Mitte et mul midagi selle viimase presidendikandidaadi vastu oleks, ta tundub ka suht okei. Lihtsalt see viha Kaljulaidi vastu on minu jaoks imelik, mulle on ta nende nelja aasta jooksul pigem positiivse mulje jätnud. Ja tõesti, parema kui paar eelmist valikut.

faith

Vaadake, mis me oma beepsule ostsime

See on muidugi vastuoluline otsus, ma tean. Nii et igaks juhuks põhjendan. Ma tean, et paljud ämmaemandad ütlevad, et ei ole mõtet end ilmaasjata liigselt närvi ajada, aga meie perele oli see ilmselgelt vajalik, sest me olime pea kolm kuud oma silmatera kaalu pärast muretsenud. Nimelt kui numbreid uskuda, ei taha ta üldse alla võtta, aga meile on ju antud tungivad soovitused teda veidi näljutada. Esimesel päeval näitas täiskasvanute kaal 9 kg, pärast seda on kogu aeg näidanud 7 ja 8 vahel, nii et ju see esimene oli lihtsalt mingi õnnetu juhus. Viimati näitas Cyruse süles 7,6 kg, kuigi toidame teda juba mitu kuud viiekilose (või headel päevadel 5,5 kg) tegelase normi järgi.

Nii et beebikaal tundus nagu ideaalne lahendus. Esiteks näitab see kaalu viiegrammise täpsusega (kuni 20 kiloni välja, nii et pole vaja karta, et meie karvabeebi selle puruks litsuks) ja teiseks on sellel sihuke funktsioon nagu AUTO HOLD. See tähendab, et kui kaalule astuv sell ka alguses päris liikumatu ei ole, siis kaal passib ise peale ja fikseerib õige numbri sel hetkel, kui ta suvatseb paigale jääda. No ja kuju on ka hulga sobivam ta sinna meelitamiseks, eks ole, kõik neli jäset mahuvad kenasti ära. Nii et mõtlesin, et pärast nelja kuud kalorilugemist näitab see KINDLASTI madalamat numbrit kui 7,6, seda enam, et mulle tundub küll visuaalselt ta hulga paremas vormis kui alguses. Igaks juhuks panime siiski arstiaja ka, et veenduda, et me teda jätkuvalt üle ei toida (raske uskuda, sest ta üritab kogu aeg süüa nuruda) või, vastupidi, ei näljuta.

Tõime siis uue imevahendi koju, asetasime oma tupsununnu sinna peale ja … 7,690. Tahtsin helistada sellele naisele, kes mulle selle kaalu müüs, ja öelda, mida ma arvan temasugustest, kes vähe sellest, et nad võtavad ära kõik minu töökohad (ta polnud eestlane), ka levitavad alatuid valesid minu tibu kohta ja müüvad teadlikult katkisi asju. Aga siis läksime arsti juurde, kes leidis üllataval kombel samuti, et meie pisitibu on ehk meie tibu, aga mitte pisi. Õigemini ta kasutas suisa väljendeid very fat ja obese. Ma nüüd ei teagi kohe, mida sellest kõigest arvata. Mõtlesime igatahes välja uue kaloriplaani ning rääkisime kassiga mängimisest ja jalutamas käimisest. Me pole teda vahepeal eriti välja viinud, sest toksoplasmoosioht jne, aga arst ütles, et kui kass jahil ei käi (st kuni ta tõesti meil rihma otsas on), on see nii imeväike, et võib vabalt käia temaga väljas, kui see ilm peaks kunagi jälle normaalseks minema.

Muidu on ta meiega kenasti kohanenud. Meil on puhkus alles septembris, aga oleme siin kaks kuud juba talle hoidjat otsinud. Õnneks tundub, et Cyruse lähedal elav õde on nõus sel ajal meie juures elama, sest tal nagunii Tallinnas palju sõpru — ei taha Freddyt nagu kellelegi hoida viia, sest esiteks ikkagi stressirohkem ja teiseks tema taustaga äkki mõtleb, et nüüd on jälle hüljatud ja lihtsalt uude kohta visatud. Või noh, mõtleb või ei mõtle, pärast kõigest mõnda kuud võiks see ikkagi traumaatiline olla, oma kodus oleks jätkuvalt tuttav keskkond ümber jne. Nii et ma ütleks, et hea elu on sellel kassil.

anna kannatust

Ma ei saa minna enam avalikku kohta 🤡

Ma lihtsalt ei oska käituda enam inimeste hulgas. Täna pidi päriselt kontorisse minema, sest no vahel on vaja, nii et läksin enne seda kohvikusse kohvi ostma. Ja oma kohvitopsi vastu võttes … võtsin kogemata teenindaja sõrmed koos topsiga pihku. Ja esimese hooga ma ei saanud muidugi aru ka, taipasin ainult seda, et tass ei liigu minu poole. Nii et vaatasin talle rahuliku näoga otsa ja hoidsin õrnalt ta kätt, ta vaatas kohkunult vastu.

Kui sa loed seda, siis ma tegelikult olen igati õnnelikus (hetero-)abielus naine ja ma ei tahtnud sind ahistada. Palun südamest vabandust ja rohkem taas kuus kuud välja ei tule. Lihtsalt ei julge, isegi kui tahaks.

P.S. Kallis lugeja, kui sina oled üks neist, kes müüb Facebook Marketplace’is mööblit nii, et üldse mingeid mõõte ei märgi, kas sa võiksid mulle selgitada, mis see loogika sinu jaoks on? Mis sinu peas sellise kuulutuse tegemise ajal toimub? Kas seal üldse midagi toimub? Teised (st normaalsed inimesed) võivad mulle soovitada mööblipoode/lastepoode, kus on hea beebimööbli valik, sest praegu olen natukene olukorras, kus kõige rohkem on meeldinud asjad, mida saab ainult netipoest, aga kui läheb päriselt ostmiseks, siis tahaks enne ju katsuda ka.

faith

Kas tõesti juba aasta?

Nagu te näete, siis on veninud mul see postitus, ei ole väga selline teema, mida tahaks pikalt avalikult lahata. Veidi liiga isiklik. Mis on naljakas, ma olen valmis avalikult arutama intiimseid terviseprobleeme, aga vat EMOTSIOONIDEST, neist ometi ei tahaks rääkida. Aga napilt aasta eest sai juba öeldud, et mul pole tuju oma abiellumisest kirjutada, räägin siis, kui aasta täis saab, nii et eks tuleb nüüd lubadust pidada. Selle mõttega ka, et eelmisel aastal kirjutasin mustandi sahtlisse valmis ja mõtlesin, et küll on huvitav aasta pärast vaadata, kas tunnen jätkuvalt sama moodi. Mis ma siis tundsin? Et ma tahtsin väga temaga abielluda (ja tagantjärele võin ka öelda, et mulle meeldib väga temaga abielus olla), aga see ABIELLUMISE PÄEV oli eelkõige lihtsalt üks närvesööv üritus. Me oleme mõlemad vist selles mõttes salaja veits Disney, et abielu kui kontseptsioon on meile üsna oluline, nii et see oli kahtlemata seda väärt.

Ehk on veidi asi ka selles, et kui ma esimest korda abiellusin, polnud mul mingit sellist mõtetki, et see võiks või peaks igavesti kestma, see oli pigem märk sellest, et TÄNA me armastame teineteist. Nüüd olen juba nii vana ja stagneerunud, et mulle meeldib mõte kellegagi koos kasvamisest ja kõikidest muudest sellistest läägetest asjadest, tahaks ikka öelda, et armastan täna ja homme ja ülehomme, kuigi selge see, et kes see sellist asja ikka lubada saab. Inimesed muutuvad ja prioriteedid muutuvad ja kumbki meist pole täiuslik jne. Aga no tahta ikka võib ju igavest armastust ja ükssarvikuid jms. Aga lisaks kõigile neile suurtele tunnetele oli abielludes närv sees ka selle pärast, et uskuge või mitte, kummalegi meist ei meeldi eriti tähelepanu keskpunktis olla. Pluss juba paar kuud enne ametlikku registreerimist oli kogu aeg mingi pidev rabelemine ja muretsemine.

Loe edasi “Kas tõesti juba aasta?”
anna kannatust

Kas meil keegi päriselt koroonareeglite kommunikatsiooniga tegeleb ka?

Umbes selline tunne valdas mind googeldades

Ma olen lihtsalt NII segaduses praegu. Me läheme puhkusele. Kreekasse, mis on teatavasti punane, ja karta on, et läheb reisi ajaks punasemaks veel. Kuna ma päris vaimuhaige ei ole, plaanin ma pärast koju jõudmist muidugi igaks juhuks ikka ca kümme päeva kodus istuda, aga mõtlesin, et kui koju saabume laupäeval, siis arstivisiidi paneksin ikkagi järgmisele reedele, sest noh, esiteks on selleks ajaks juba pea nädal möödas ja teiseks, ISEGI kui ma oleksin haige, siis tõenäosus, et midagi levib ühelt maskikandvalt vaktsineeritult teisele maski kandvale vaktsineeritule, on nullilähedane. Kuna haiglas neid reegleid väga korralikult järgitakse, peaks kõik ohutu olema. Aga seaduskuuleka inimesena tahtsin enne veenduda, kas seadus lubab mul üldse teha seda. Tundub nagu lihtne küsimus eks ole — kas vaktsineeritu peab riskipiirkonnast tulles eneseisolatsiooni jääma või mitte?

Valitsuse hallatav leht kriis.ee ütleb selle kohta järgmist:

Vähetähtis pole ka see, kas asukohariigist Eestisse saabumisel tuleb jääda eneseisolatsiooni või mitte. Siin on abiks välisministeeriumi koduleht.

Kõrge nakkusriskiga riigist Eestisse saabujatel, kes soovivad lõpetada isolatsiooni varem kui kümnendal päeval, tuleb mitte varem kui 72 tundi enne riigi saabumist teha test. Seejärel võib teha teise testi Eestis mitte varem kui kuuendal päeval pärast esimese testi. Isolatsiooni saab lõpetada ennetähtaegselt kui mõlemate testide tulemused on negatiivsed.

link

Aga samas see sama välisministeeriumi koduleht ei maini eneseisolatsiooni ÜLDSE. Valetan, seal on selline lausepojakene:

Alaealised, kes reisivad Euroopas kas vaktsineeritud või COVID-19 haiguse läbi põdenud ning seega eneseisolatsioonist vabastatud saatjaga

Mina saan sellest nii aru, et kui oled vaktsineeritud, siis oled igatahes ametlikult eneseisolatsioonist vabastatud, eks? Isegi kui sul ühtki alaealist pole? Kas ma võin rõhuda sellele, et tehniliselt mu laps reisib minuga? Aga siis on veel selline leht nagu koroonatestimine.ee, kus on kirjas, et:

Erandina ei kohaldu 10. päevane elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise ega testimisnõuded inimesele, kes on kuue jooksul COVID-19 haiguse läbi põdenud ja kelle arst on tunnistanud terveks või kes on viimase kuue kuu jooksul läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise. Samas peab ta jätkuvalt kinni pidama Eestis kehtivatest piirangutest ja järgima kõiki haiguse leviku tõkestamiseks kasutusele võetud meetmeid.

link

Ehk siis esimese allika kohaselt tuleb osadel inimestel teha test või olla eneseisolatsioonis, aga me ei tea, keda see täpselt puudutab. Teise allika (VÄLISMINISTEERIUMI) kohaselt vaktsineeritu igatahes testi tegema ega isoleeruma EI PEA. Ja kolmanda allika kohaselt ei pea Cyrus isoleeruma, sest tema vaktsineeriti juulis, aga mina pean, sest minu vaktsiinist on tolleks hetkeks kuus kuud möödas. Aga samas mul pole õigust uut vaktsiini saada. 😀 Kas ainult mulle tundub see olukord natuke absurdne?

Ehk siis aidake nüüd inimest. Milline ülaltoodud vastusevariantidest on õige? Kas ma peaksin Cyruse enda asemel uriinikatsuti ja häbeliku näoga ämmaemanda juurde saatma? Või peaksin usaldama Välisministeeriumi kodulehte, sest see on siiski ametlik valitsusega seotud veebileht? Miks on nii raske nii lihtsale küsimusele ühest vastust saada?

anna kannatust · climbing

Miks ei saa eestlased roniolümpiale ja mina rahus elada?

Eestlaste elu – kui tahad normaalselt suurel seinal ronida, pead Soome minema

Teate, kui närvi ajab, kui ärkad hommikul üles ja pudrupott on JÄLLE pesemata? Kedagi sõimata ka ei ole, sest esiteks läks Sirru juba tööle ja teiseks teab ta sama hästi kui mina, et ma olen siin ainus, kes putru sööb ja putru keedab, nii et karta on, et ega ta kõrvu lonti nagunii ei laseks. 😀 Lihtsalt miks ei võiks see naine, keda ma peeglist näen, ÜKS KORD ELUS normaalselt ära koristada enda tagant? Ja teiseks olen ma ühe nädalaga 800 grammi juurde võtnud ja ei jaksa enam seda lisaraskust kaasa vedada. Ma niigi olen oma elu tippkaalus juba ja peaaegu pool rasedust on veel ees. Põhimõtteliselt terve teise trimestri on tulnud 500 grammi nädalas, nii et kui see peaks veel 7 nädalat jätkuma (viimasel trimestril vähemalt aeglustub, eks ole?), siis … Loobun liigutamisest ja olen terve viimase trimestri selilikülili diivanil. Eilne ronimine juba polnud mingi meelakkumine, väga selgelt on tunda, et negatiivid on … negatiivsemad ja üldse on elu raske seal seinal. Megalõbus, aga raske.

Mis toob meid kohe järgmise teema juurde. Üks kommenteerija küsis, kas eestlased võiksid järgmisel olümpial ronimises esindatud olla, ja kuna keegi siiani väga põhjalikult Eesti ronimise hetkeolukorrast kirjutanud ei ole, eks ma siis kirjutan ise. Lühike vastus on EI, ei võiks. Pikem vastus on HELL NO. Olümpiale saamine ei käi nii, et mingid onud igas riigis tulevad kokku ja arutavad, et äkki saadaks Mardi, Mart on tore poiss – sinna saamiseks tuleb kvalifitseeruda, st kui Mart ei suuda rahvusvahelistele normidele vastata, siis ta sinna ei saa. Kuidas suurendada tõenäosust, et meie hulgast kasvab mõni Mart või Marta, kes neile normidele vastab? Teoreetiliselt on parimate tingimuste loomine imelihtne — korralikud treeningvõimalused, organiseeritud koondis (st koondise trennid, koondise treenerid, arstid, süstemaatiline toetus jne), head treeningvõimalused ka lastele, head rajakeerajad jne. Kõik need asjad on olemas (vähemalt mingil määral) … Lätis ja Soomes. Meil on ainult suured lubadused enne järjekordseid olümpiakomitee presidendi valimisi, ja sellega asjad ka piirduvad. St jah, meil on olemas laste trennid, aga Soomes ja Lätis on näiteks noortekoondised, kellega aktiivselt tegeletakse. Meil on treenereid, kes on hingega asja kallal, aga nad kõik teevad seda hobi korras ja suuresti heategevusena, mis tähendab, et ikka juhtub, et oma elu tuleb vahele ja jääb selliste asjade jaoks vähem aega. Kuna ala pole nii populaarne kui mainitud riikides, võib ka uute treenerite leidmine väga keeruline olla. Noortekoondise treenimine (meie täiskasvanud võistlejad treenivad kõik end ise) eeldaks mitte ainult võimekaid noori, keda treenida, vaid ka rahalisi vahendeid nende treenerite normaalselt tasustamiseks ja ühel hetkel paratamatult ka rahalisi vahendeid elukutseliste sportlaste toetamiseks.

Ütlen kohe alguses ära, et boulderdamises on meil väga head rajakeerajad nii Tartus kui ka Tallinnas, aga sinna jõuame hiljem tagasi. Samuti ütlen ära, et see postitus ei ole mõeldud vingumiseks – vastupidi, ainuüksi sel ajal, kui mina innuka hobiharrastajana olen alaga tegelenud, on treeningvõimalused läinud KORDADES paremaks. Me näeme iga päev, kuidas see ala Eestis areneb ja populaarsust kogub ning sellega koos paranevad ka treeningvõimalused, sest raha tuleb rohkem peale. Lihtsalt täiesti realistlikult võib öelda, et hetkel on meil boulderdamises hobiharrastajatele juba väga head võimalused, aga see, et me saaksime hakata treenima noori, kes võiksid meid maailmas esindada, on veel aastate kaugusel. Hetkel on olukord siiski selline, et meie parimad ronivad samal tasemel kui Saksamaa hobiharrastajad, sest seal on traditsioon lihtsalt nii palju pikem ja ala nii palju populaarsem (loe: paremini rahastatud). (Mina? Ma ei tea, kas minu kohta Saksamaal isegi “hobiharrastaja” öeldaks, ilmselt öeldaks, et “see käib siin vahepeal seina ääres šokolaadi söömas” vms.)

Aga vaatame valdkondade kaupa. Olümpial olid seekord koondaladena koos kiirusronimine, boulderdamine ja raskusronimine. 2024 Pariisis on kiirusronimine eraldi ning boulderdamine ja raskusronimine ühe mütsi all. 2028 peaksid kõik need distsipliinid eraldi olema. Nii et mis seis Eestis nendega siis on?

Märkus: teeme sellise avaliku foorumi stiilis, et kui ma olen millestki TÄIESTI valesti aru saanud või kui lihtsalt oskate midagi lisada, siis lisage julgelt. Ja kui see tundub piisavalt tähtis, siis täiendan/muudan ka postitust.

Loe edasi “Miks ei saa eestlased roniolümpiale ja mina rahus elada?”
climbing

Ronimine oli Olümpial!

Sel nädalal on nii palju põnevaid asju juhtunud, millest te ühtegi hinnata ei oska, aga sellest hoolimata jagan ma neid kõiki! Esiteks oli ronimine esimest korda ajaloos olümpial. Jah, uskumatu, eks ole. Lõpuks ometi on see spordina maailmalaval ja siit edasi saab ainult paremaks minna. Ainus tõrvatilk, et sel esimesel korral toimus see kolmikalana — kõik osalejad pidid võistlema nii kiirusronimises, boulderdamises kui ka raskusronimises. Mis on natuke nagu öelda, et kõik jooksjad peavad jooksma nii maratoni kui ka sadat meetrit.

Prantsusmaa kuulsad vennad Mawemid – parempoolne Micka on tegelikult ka päris hea boulderdaja

Eriti see kiirusronimine oli seal nagu sadul sea seljas, sest üldiselt tahavad ronijad, et oleks põnev, et oleks vaheldust jne. Kiirusronija elu on selline, et sa treenid aastaid järjest iga päev täpselt ühte ja seda sama rada, kusjuures kõige parema ja kõige halvema aja vahe on võistlustel umbes kolm sekundit. Ehk siis valdav enamus ronijaid ei olnud seda kunagi proovinudki ja pidid nüüd Olümpia jaoks seda treenima hakkama, sest see ometi müüb. Noh, see video on üsna meelelahutuslik küll, eks? Viitsiks seda rohkem vaadata kui seda, kuidas kaheksa osalejat kordamööda viie minuti kaupa üritavad 15meetrisest seinast üles saada? Suurüllataja oli siin üks peamistest medalisoosikutest, Tomoa Narasaki, kes ka selles väga hea tulemuse saavutas. Igatahes teisipidi ka, keskmine kiirusronija ei oska tegelikult eriti ronida, nii et nemad üldiselt ei saavuta päris ronimisaladel midagi. Selles mõttes on neil nö päris ronijatel siin emotsionaalselt selge eelis, et nende häbi kestab see paar korda 5-10 sekundit, saavad oma kaotused kätte ja edasi liikuda. Kiirusronija teeb ehk kiiruses hea tulemuse ja siis peab kogu rahva silme all üritama kolm korda neli minutit järjest boulderprobleemil algasendit võtta ning lootma, et liidis end vigaseks ei kuku. Ehk siis hulga pikemalt piinlikkust kannatama ja rohkemate vigastustega riskima. Väiksem medalilootus muidugi ka, sest neil on ainult üks trumpkaart, samas kui mehi, kes on korraga head nii liidis kui ka boulderdamises, on päris mitu.

Janja Garnbret 2019. aastal

Igatahes oli naiste parim nii selgelt parim, et oli ette selge, kes kulla võidab, sest Janja Garnbret on nii boulderdamises kui ka liidis lihtsalt kõigist peajagu üle. Meeste puhul oli ka kolm favoriiti ette teada, aga tase on ühtlasem ning, mis seal salata, õnn mängib ka oma rolli. Nii et kaks peamist soosikut (sh Adam Ondra, keda peetakse ka üldises plaanis maailma parimaks ronijaks, sest lisaks lugematule arvule medalitele, on tema nimel ka väljas 9a+ flash ja maailma raskeim rada, 9c) poodiumile ei jõudnud. St poodiumile jõudsid küll väga head ronijad, aga mitte need, keda sinna ennustati. Samas, tuleb ausalt öelda, et Adam Ondral vedas kiiruses metsikult (tema vastane sai vigastuse, nii et ta sai sealt midagi tegemata võidu ja liikus kiiruses neljandana edasi), kuid tema sooritus polnud tavapärasel tasemel ei liidis ega boulderdamises. Nii et võib vist öelda, et võitjad olid oma medalid tõesti auga välja teeninud, sest kõik poodiumile jõudnud olid mingil alal esikohal. Järgmisel korral on õnneks kiirus eraldi, nii et loodame, et nii Tomoa kui ka Ondra jaksavad veel korra proovida, sest väga paljud hoiavad neile siiski pöialt.

Mis siis veel? Mähel oli kohvikute päev. Neil ei vedanud sugugi ilmaga, sest terve nädal oli päikesepaisteline olnud, aga täna lahistas hommikust saadik vihma. Nii et kui muidu oleks olnud plaan selline, et jalutada ringi ja külastada võimalikult paljusid kohti, siis nüüd käisime ainult kahes kohvikus. Pildil kujutatu oli minu esimene valik ainult cannolide pärast, aga tegelikult oli kook isegi parem. Cyrus oli igatahes sellest kõigest väga šokeeritud. Et eestlased … ja korraldavad sellist üritust lihtsalt selleks, et kogukonnaliikmetega tutvuda ja head toitu nautida. Ütleme nii, et meie seda külge polnud ta veel näinud. 😀 Ma ei hakanud ütlema, et ma ka tegelikult polnud, minu jaoks oli see esimene kord sellisest asjast osa võtta.

Keegi oleks võinud ette hoiatada, et muuhulgas hakkan asju ka ainult pildi põhjal ihkama, ilma et ma neid varem proovinudki oleks

Ja krt, ma saan ise ka aru, et mu instast tundub, et ma ainult söön. 😀 Tegelikult olen ma sel nädalal nii palju trenni teinud, et tegin täna kohustusliku puhkepäeva, sest käisin ükspäev PÄRISELT ujumas (st nagu kroolisin oma äärmiselt kehva tehnikaga basseinis edasi-tagasi, mitte ei hulpinud niisama) ja õlg oli veel neljapäevases joogaski imelik. Ja see jäätiski (mis oli hea, aga Küpsik on ikka parem) sai üheksakilomeetrise ringiga koju toodud, sest jalutamine on ometi see kõige soositum trenn hetkel. Lisaks tahaks võimalikult tihti Soomes käia, kuni veel saab. Mitte ainult füüsilises mõttes, vaid miski minus ütleb, et nad võivad selle varsti südamerahuga jälle lukku ka lüüa, nii et tuleb juhust kasutada, kuni lastakse. Ehk siis ärge uskuge seda, mida teie silm näeb, uskuge ikka seda, mida ma ütlen! Aga ok, nüüd ma lähen ja teen siiski ühe pisikese jalutuskäigu, sest tundub, et on vihmapaus.

P.S. See blogides parajasti ringlev asi, kus küsitakse, mitu avaldamata mustandit teil parajasti on. Mul on neid alati palju, sest pooli ma ei plaanigi kunagi avaldada, vaid kirjutan pigem enda jaoks – no mul oli näiteks pikk piltidega postitus, kus kirjas erinevate kärude head ja vead. Ma iial ei hakkaks päriselt avaldama sellist asja, sest no kellele ja milleks, aga mulle endale annab see hulga parema ülevaate, kui mingi kuiv Exceli tabel (neid teen ma ka!), sest natuke mängib seal ju ka välimus. No ja praegu on muidugi jätkuvalt mustandis see abielupostitus ja tegelikult olen mõelnud, et oma raseduskogemuse võiks ju ka trimestriteks ära jagada (issand jumal, ma olen tõesti üks samm neist “vaatame nüüd koos minu haiglakotti ja arutame, milline on minu lemmik nibukreem” inimestest). Ehk siis mustandeid on mul palju. 😀