anna kannatust

Eesti on nii lõhestunud ikka

Ma tahtsin kirjutada sellest, mida ma päevapoliitilisest olukorrast arvan, aga ma … kuidagi tunnen end, nagu noriksin tüli jälle oma seisukohtadega. Nii et äkki peaks kirjutama kasvavatest rindadest või sellest, kuidas ma ka lõpuks oma IKEAsüütuse kaotasin ja kuidas kassile need uued voodialused kastid väga meeldivad? Noh, ikka naiselikult ja perekeskselt, ärgem näppigem neid teravaid teemasid. Aga nii tahaks!

Esiteks koroonapiirangud. Ma olen igati valmis maski kandma. Bussis — jah, palun! Apteegis, toidupoes, vahatamas, haiglas, kus iganes! Sa ei pea küsimagi, mul on juba mask ees! Aga ma mitmendat päeva istun ja palun Allahit, et palun, palun, palun tee nii, et minu külastatavates trenniklubides otsustataks neljapäevast QR-koodi mitte üldise maskikohustuse kasuks. Ma EI taha maskiga trenni teha ja ma olengi nii egoistlik, et mind üldse ei huvita see, et mingid inimesed siis järelikult üldse trenni ei saa. Mingu vaktsineerima või avastagu ratsutamine või sõudmine vms välisport. Me käime vahel Soomes ronimas ja seal on hetkel karm maskinõue. Ja mul juba esimeselt korruselt teisele ronides (see on ca 100 trepiastet ka, sest paarikümnemeetrised seinad, eks) hakkavad kõrvad kohisema.

Üks ämmakas, kellelt küsisin, ütles, et see on põhimõtteliselt ikkagi hapnikupuudus ja et võtku ma trepist käies salaja ära, kui teisi inimesi seal trepi peal pole. Ehk siis ma saan aru, et meil on inimesi, kes jooksevad maskiga maratone jne, aga mina EI OLE üks neist inimestest, mul hakkavad esmalt kõrvad kohisema, siis hakkab pea ringi käima ja järgmine loogiline samm oleks ilmselt see, et pilt läheb tasku. Kusjuures enne rasedust ei olnud üldse nii hull (ja boulderdades pole siiani hull, aga seda ma ei saa muidugi võrrelda, sest ma ei boulderda ju enam isegi kuskil 100% lähedal mitte, vaid pigem 30% kandis või nii, ainult oludes, kus ma olen täiesti kindel, et ei kuku), ma ei tea, kas nüüd on siis kops kokku surutud või milles asi. Nii et ma väga egoistlikult leian, et erinevalt apteegist ja vahatamisest ei ole trenn inimõigus, nii et olgu mul midagigi kasu sellest, et ma vaktsineerimas käisin, laske mul rahus trenni teha.

Ja teiseks. Ma päriselt ei saa aru, miks praegune president ei võiks veel ühte ametiaega jätkata. Mitte et ta mulle megalt meeldiks, aga meil on presidendil ju ainult esindusfunktsioon ning mulle tundub, et praegune on selles mõttes heas valik — välispoliitikas tugev, saab hakkama inglise ja prantsuse keelega jne. Ja ma täiesti siiralt ei saa aru sellest jutust, et president on rahvast lõhestanud. Selline seisukoht saab ju olla ainult mingil taustal, kas Kersti on tõesti meid rohkem lõhestanud kui eelmised. Selles mõttes, et kes meil seal veel on … Stereotüüpne “USA kristlane” (st küüned alati enda poole ja hulgim abielusid, kusjuures enamvähem iga suhe algab-lõppeb avaliku petmisega, aga kõik suhted tuleb ka kirikus vormistada, sest püha abielusakrament ometigi), kes vähemalt kõrvalt vaadates vormistas viimase poole aasta jooksul kähku uue abielu ära, et naine, kes päriselt seitse aastat meedia peksu talus ja presidendi abikaasa kohustusi täitis, jumala eest (lööb ristimärki ette) pennigi ei saaks. Või selleks, et uus saaks. Valige ise, kumb parem, kas ahnus või pettiness. See ei lõhestanud midagi meil siin üksikemade riik, kus on traditsiooniline, et pärast lahkuminekut jääb mehele vara ning naisele ühised lapsed ja valusad kogemused? Või vanaldane mees, kes rääkis ainsa võõrkeelena vene keelt, kas ta ei tekitanud põlvkondade vahel lõhet? Kuigi tegelikult võiks Arnold olla ainus, kes kõigile meeldib, sh konservatiividele — siiani ainus taasiseseisvunud Eesti presidentidest, kes on piirdunud ühe abieluga, pole olnud mitte üheski skandaalis (lapselaste skandaal ei loe, see polnud kuidagi nende süü), ja on pealegi jumalakartlik. Ma isegi ei naljata, kui otsida presidenti, kes midagi ei lõhestanud, siis oleks Arnold parim valik, lihtsalt presidendil võiks olla ka mingi karisma, millega välisüritustel särada, seda tal kahjuks (enam?) ei olnud. No ja siis see äärmiselt kultuurne president, kes mulle küll meeldis (vähemalt seni, kuni need koduvägivallakõlakad liikuma hakkasid), aga kes väga avalikult nö lihtrahvale ülevalt alla vaatas ja endale kergelt põlglikku suhtumist lubas.

Eriti see viimane tundub nüüd kõrvutades Kersti “lõhestamisega” mulle ikka tunduvalt suurem. Kas mäletate veel, millist väljaütlemist Lennart Meri endale näiteks metanooliohvrite kohta lubas (tõsi, pärast oma ametiaja lõppu)? Olen jah lumehelbeke, aga täna ma tõesti ei usu, et isegi oma muidu väga karmide sõnavõttude poolest tuntud vanem Helme või Ligi lihtsalt hooletult 50 inimese surma kohta viskaks, et midagi traagilist seal küll ei ole, nagunii olid kasutud petised. Ja siis kõrval Kaljulaid, kes ütles põhimõtteliselt, et ta vihkab inimesi, kes käituda ei oska — pange tähele, ta ei ole kordagi öelnud, et vihkab näiteks kõiki konservatiive, ega seda ka mingil moel väljendanud. Isamaaliit on põhimõtteliselt EKRE klanitud ja kammitud versioon ning ainult mina tänitan oma blogis, kui Solman jälle midagi lolli ütleb, aga Kaljulaid on igati viisakas olnud. Et noh … Kui meil on siin nüüd lõhe inimeste vahel, kes oskavad/tahavad end rõvetsemata väljendada ja nende vahel, kes ei taha, siis minu jaoks on see okei, ma olen selle lõhega igati nõus.

Ainus must plekk minu jaoks oli see, kui vabariigi aastapäevaüritusel otsustati kasutada NO99 teatrit, kuigi Ojasoo venitas vabandamisega ja kogu tema tagasiastumine oli pigem formaalne rollide ümbermängimine. SEE on minu jaoks see koht, kus riik peaks andma selge signaali, et lähisuhtevägivalda ei tolereerita ega sponsoreerita, ning mind ei huvita see, et väidetavalt olid juba mingid lepingud allkirjastatud jne. Aga see jällegi tundub olevat teema, mis nö vastasmeeskonda üldse ei häiri, sakutas mingit eite seal natuke, siis sakutas, las ta olla. See pole mingi lõhestamine, see on asjade loomulik korraldus.

Mitte et mul midagi selle viimase presidendikandidaadi vastu oleks, ta tundub ka suht okei. Lihtsalt see viha Kaljulaidi vastu on minu jaoks imelik, mulle on ta nende nelja aasta jooksul pigem positiivse mulje jätnud. Ja tõesti, parema kui paar eelmist valikut.

anna kannatust

Ma ei saa minna enam avalikku kohta 🤡

Ma lihtsalt ei oska käituda enam inimeste hulgas. Täna pidi päriselt kontorisse minema, sest no vahel on vaja, nii et läksin enne seda kohvikusse kohvi ostma. Ja oma kohvitopsi vastu võttes … võtsin kogemata teenindaja sõrmed koos topsiga pihku. Ja esimese hooga ma ei saanud muidugi aru ka, taipasin ainult seda, et tass ei liigu minu poole. Nii et vaatasin talle rahuliku näoga otsa ja hoidsin õrnalt ta kätt, ta vaatas kohkunult vastu.

Kui sa loed seda, siis ma tegelikult olen igati õnnelikus (hetero-)abielus naine ja ma ei tahtnud sind ahistada. Palun südamest vabandust ja rohkem taas kuus kuud välja ei tule. Lihtsalt ei julge, isegi kui tahaks.

P.S. Kallis lugeja, kui sina oled üks neist, kes müüb Facebook Marketplace’is mööblit nii, et üldse mingeid mõõte ei märgi, kas sa võiksid mulle selgitada, mis see loogika sinu jaoks on? Mis sinu peas sellise kuulutuse tegemise ajal toimub? Kas seal üldse midagi toimub? Teised (st normaalsed inimesed) võivad mulle soovitada mööblipoode/lastepoode, kus on hea beebimööbli valik, sest praegu olen natukene olukorras, kus kõige rohkem on meeldinud asjad, mida saab ainult netipoest, aga kui läheb päriselt ostmiseks, siis tahaks enne ju katsuda ka.

anna kannatust · climbing

Miks ei saa eestlased roniolümpiale ja mina rahus elada?

Eestlaste elu – kui tahad normaalselt suurel seinal ronida, pead Soome minema

Teate, kui närvi ajab, kui ärkad hommikul üles ja pudrupott on JÄLLE pesemata? Kedagi sõimata ka ei ole, sest esiteks läks Sirru juba tööle ja teiseks teab ta sama hästi kui mina, et ma olen siin ainus, kes putru sööb ja putru keedab, nii et karta on, et ega ta kõrvu lonti nagunii ei laseks. 😀 Lihtsalt miks ei võiks see naine, keda ma peeglist näen, ÜKS KORD ELUS normaalselt ära koristada enda tagant? Ja teiseks olen ma ühe nädalaga 800 grammi juurde võtnud ja ei jaksa enam seda lisaraskust kaasa vedada. Ma niigi olen oma elu tippkaalus juba ja peaaegu pool rasedust on veel ees. Põhimõtteliselt terve teise trimestri on tulnud 500 grammi nädalas, nii et kui see peaks veel 7 nädalat jätkuma (viimasel trimestril vähemalt aeglustub, eks ole?), siis … Loobun liigutamisest ja olen terve viimase trimestri selilikülili diivanil. Eilne ronimine juba polnud mingi meelakkumine, väga selgelt on tunda, et negatiivid on … negatiivsemad ja üldse on elu raske seal seinal. Megalõbus, aga raske.

Mis toob meid kohe järgmise teema juurde. Üks kommenteerija küsis, kas eestlased võiksid järgmisel olümpial ronimises esindatud olla, ja kuna keegi siiani väga põhjalikult Eesti ronimise hetkeolukorrast kirjutanud ei ole, eks ma siis kirjutan ise. Lühike vastus on EI, ei võiks. Pikem vastus on HELL NO. Olümpiale saamine ei käi nii, et mingid onud igas riigis tulevad kokku ja arutavad, et äkki saadaks Mardi, Mart on tore poiss – sinna saamiseks tuleb kvalifitseeruda, st kui Mart ei suuda rahvusvahelistele normidele vastata, siis ta sinna ei saa. Kuidas suurendada tõenäosust, et meie hulgast kasvab mõni Mart või Marta, kes neile normidele vastab? Teoreetiliselt on parimate tingimuste loomine imelihtne — korralikud treeningvõimalused, organiseeritud koondis (st koondise trennid, koondise treenerid, arstid, süstemaatiline toetus jne), head treeningvõimalused ka lastele, head rajakeerajad jne. Kõik need asjad on olemas (vähemalt mingil määral) … Lätis ja Soomes. Meil on ainult suured lubadused enne järjekordseid olümpiakomitee presidendi valimisi, ja sellega asjad ka piirduvad. St jah, meil on olemas laste trennid, aga Soomes ja Lätis on näiteks noortekoondised, kellega aktiivselt tegeletakse. Meil on treenereid, kes on hingega asja kallal, aga nad kõik teevad seda hobi korras ja suuresti heategevusena, mis tähendab, et ikka juhtub, et oma elu tuleb vahele ja jääb selliste asjade jaoks vähem aega. Kuna ala pole nii populaarne kui mainitud riikides, võib ka uute treenerite leidmine väga keeruline olla. Noortekoondise treenimine (meie täiskasvanud võistlejad treenivad kõik end ise) eeldaks mitte ainult võimekaid noori, keda treenida, vaid ka rahalisi vahendeid nende treenerite normaalselt tasustamiseks ja ühel hetkel paratamatult ka rahalisi vahendeid elukutseliste sportlaste toetamiseks.

Ütlen kohe alguses ära, et boulderdamises on meil väga head rajakeerajad nii Tartus kui ka Tallinnas, aga sinna jõuame hiljem tagasi. Samuti ütlen ära, et see postitus ei ole mõeldud vingumiseks – vastupidi, ainuüksi sel ajal, kui mina innuka hobiharrastajana olen alaga tegelenud, on treeningvõimalused läinud KORDADES paremaks. Me näeme iga päev, kuidas see ala Eestis areneb ja populaarsust kogub ning sellega koos paranevad ka treeningvõimalused, sest raha tuleb rohkem peale. Lihtsalt täiesti realistlikult võib öelda, et hetkel on meil boulderdamises hobiharrastajatele juba väga head võimalused, aga see, et me saaksime hakata treenima noori, kes võiksid meid maailmas esindada, on veel aastate kaugusel. Hetkel on olukord siiski selline, et meie parimad ronivad samal tasemel kui Saksamaa hobiharrastajad, sest seal on traditsioon lihtsalt nii palju pikem ja ala nii palju populaarsem (loe: paremini rahastatud). (Mina? Ma ei tea, kas minu kohta Saksamaal isegi “hobiharrastaja” öeldaks, ilmselt öeldaks, et “see käib siin vahepeal seina ääres šokolaadi söömas” vms.)

Aga vaatame valdkondade kaupa. Olümpial olid seekord koondaladena koos kiirusronimine, boulderdamine ja raskusronimine. 2024 Pariisis on kiirusronimine eraldi ning boulderdamine ja raskusronimine ühe mütsi all. 2028 peaksid kõik need distsipliinid eraldi olema. Nii et mis seis Eestis nendega siis on?

Märkus: teeme sellise avaliku foorumi stiilis, et kui ma olen millestki TÄIESTI valesti aru saanud või kui lihtsalt oskate midagi lisada, siis lisage julgelt. Ja kui see tundub piisavalt tähtis, siis täiendan/muudan ka postitust.

Loe edasi “Miks ei saa eestlased roniolümpiale ja mina rahus elada?”