faith

Tartu, mu arm

Ütlen alustuseks kohe ära, et ma armastan seda inimest, kes soovitas mul uue kauba päeval Humanasse minna. Käisin enne tavalises H&M-is, kus tõesti kõik rasedateksad olid kas skinny või super skinny lõikega. Ja siis leidsin täna hommikul Humanast need asjad KAHEKSA EUROGA — kusjuures need on ka H&Mi teksad, lihtsalt ju siis vanasti tehti toredamaid asju. Mu sõbranna Ivika küll juba osutas, et kui rasedapüksid POLE skinny fit, siis ei näe sa välja rase, vaid lihtsalt paks, aga mind siiralt ei huvita, need on NII MUGAVAD. Rõõm kestis nii kaua, kuni sain Uuskasutuskeskusest veel ühe paari sama mugavaid (aga ka pikkuse poolest parajaid) pükse ÜHE euroga. Siis tekkis tunne, et krt, enne maksin ju seitse eurot üle. Aga no üheksa euro eest kaks paari pükse, ei saa kurta.

Lisatud: Käisin vaatamas, seda soovitasid Kaaren, Kati ja Nodsu, nii et olen sunnitud seda armastust põhimõtteliselt kogu maailmale jagama, sest tarku inimesi on nii palju.

Üldse oli seekord selline huvitav reis, et see, mille pärast ma TEGELIKULT sinna läksin, läks täiega pekki, aga reis ise oli nii tore. Pekki läks nimelt see osa, et ma teoreetiliselt läksin ju sinna loengusse. Ehk siis sõitsin Tallinnast kaks tundi kohale, et aru saada, et … loengut ei toimu. Klassis oli mingi ülikooli töötaja, kes laiutas käsi ja ütles, et ta oli ka õppejõule meilinud, et küsida, kas loeng toimub või mitte, aga õppejõud ei vastanud. Ehk siis selline suurepärane korraldus. Üldiselt antakse ikka teada, kui loeng on kalendris kirjas, aga tegelikult kohale tulla ei kavatseta. No ja siis läksin ma oma juhendajale ukse taha, sest lootsin tal nööbist kinni saada, aga selgus, et teda pole, sest koroona tõttu ei lasta neid Indiast tulema. And theeeeen … Siis läksin ma tagasi oma auto juurde, et avastada, et mingi tropp oli mulle niimoodi sisse tagurdanud, et oli kärukonksuga mu numbrimärgi eest ära löönud. Kõigi kannatuste kroonimata kuninganna sõnul ei tohi küll automuredest rääkida, sest need pole ju tõsiseltvõetavad mured ja blogi on ainult Muredeks, mitte lihtsalt jutustamiseks, aga ma räägin ikka. Pidin politseisse helistama, et teada saada, kas ma tohin nüüd ilma numbrimärgita töökotta sõita, ja kas see peab ilmtingimata lähim olema või võin oma lemmikusse minna. Ja siis pidin kulutama paar tundi, et käia Elvas seda korda tegemas, sest meie tavapärane koht oli parajasti suletud. Ehk siis ma kulutasin tunde mingi mõttetu huinjaa peale, sest mingi tainas ei oska tagurdada.

Minu järeldus? Ma ei ole muidu ebausklik inimene, kui just ei anna kristalle või kuufaase tõlgendada nii, nagu mulle parajasti meeldib — aga siin on küll asi ilmselge. Universum üritab mulle öelda, et tee, mis sa teed, aga matemaatikat küll ei tasu õppida. Eks ma siis kirjutan talle nüüd ja vaatan, kas ta mulle viitsib vastata, sest neljapäeval peaks meil juba praktikum olema ja mul pole tuju veel kord tühja sõita.

Ja no kogu ülejäänud reis oli lihtsalt imeline. Päike paistis ja linnud laulsivad ja inimesed olid toredad ja titele sai väga lahedat kraami jne. Rääkimata sellest, et juhuse tahtel toodi just sel ajal meile puud ära ning Cyrus ladus need nüüd täiesti üksi kuuri. 😀 Nii et see, et pekki läks ainult reisi kooliga seotud osa, on ilmselge Saatuse Sõrm. Allah tahab mulle öelda, et unusta see haridus, hakka strippariks.

P.S. Mõtlesin pikalt, kas öelda midagi selle VVNi “inimesed kaeblevad tühiste asjade üle” kohta (jah, see sama postitus, mis on kohe pärast postitust, kus ta mingi suvakoogi üle kaebleb, eks ta ka hindab irooniat). Postitus ise mind ei huvita, aga tahtsin öelda selle teema kohta, mille Notsu seal välja tõi. Mina olen ka üks neist inimestest, kes “päris” probleemidest kas avalikult ei räägi või räägib hiljem, tagantjärele, kui on juba piisav emotsionaalne distants, et poleks enam ohtu, et saad haiget. Ja seejuures võin ma mingil täiesti suvateemal vinguda, et tähelepanu saaks, sest hoolimata sellest, et ma ei taha SUURT asja jagada, tahaks ikka parajasti tavalisest rohkem hoolimist. No näiteks. Ma ei plaaninud siin üldse sellest kirjutada, nii et detailidesse ma ei lasku, seda enam, et eilsed uudised jne, aga ma sain siin hiljuti ca kolm tundi EMOs veeta. Kõht valutas nii hullult, et ma oksendasin valu pärast korduvalt. No ja kui seda pole sinuga kunagi varem juhtunud ning järsku rasedana juhtub, siis lisanduvad teatavad hirmud, mida tavaolukorras pole, eks ole. Kõik on hästi, muretsemiseks pole põhjust, aga võite kihla vedada, et JAH, ma vingusin sel ajal a la halva ilma ja tühja kütusepaagi pärast — ning mitte selle pärast, et mul poleks korralikku kilejopet või raha kütust osta. Ning noh, vahepeal mul on kõik hästi, vingun, sest on tuju. Oma tuba, oma luba. Lihtsalt kas või blogis ma ei taha neid “päris” asju arutada, sest milleks, mind ei häiri see, kui mõni siin vahel tuleb ja ütleb, et “sinu elu on nagunii ideaalne” — laias laastus ongi, ma ei sündinud Aafrikasse ja ei ole näljas või paljas. Aga päris elu jaoks on mul mees ja päris sõbrannad, see siin on … rohkem selline kohvitamise koht. Ajame juttu ning arutame elu ja kultuuri ja ilusaid asju. Ehk isegi meeldime või ei meeldi siin üksteisele, aga ei ole vaja ilmtingimata nii süvitsi minna. Ja see on ju internet, kui ei meeldi, ei pea lugema. Või parafraseerides kuulsaid blogijaid, KUI lihtne su elu peab olema, kui sa viitsid teiste blogijate pärast vinguda? Ilmselgelt ei ole päris probleeme siis ju.

P.P.S. Ja ERITI võiks empaatiavõime ema sellest aru saada, et tähelepanuhäirega inimesele ongi tavapärase rutiini murdmine raske (sest just seda auto mittekäivitumine tähendab, tuleb hakata otsekohe asju organiseerima (enam) mitteharjunud moel). Miks? SEST ADHD-INIMESTELE ONGI SELLISED ASJAD RASKED!!! Selle üle ilkumine on veits nagu öelda, et totter, et buliimikul on raske mitte oksendada, ta ju lapsepõlves aastaid ei oksendanud ja teab, kuidas selline elu käib.

38 kommentaari “Tartu, mu arm

  1. Ma lihtsalt ei suuda naeru pidada universumi “kokkusattumuste” üle imestades. Kaur nimelt oma blogis just kirjutas augustikuu kokkuvõttes, et oli kellelegi sisse tagurdanud ja ainult numbrimärgi lömmi ajanud 😀 See vist juhtus küll erinevatel aegruumi koordinaatidel aga naljakas ikkagi. Muideks tee või tina, aga enam ei leia seda postitust. Äkki juhtus paralleeluniversumis 😛

        1. “Allergeenivaba šokolaad” kõlab nagu “alkoholivaba viin”, mis te narrite head asja! (Kuigi ma ise ei söö šokolaadi.ma söön iiriseid)
          Pealegi ei usu ma, et selline asi üldse olemas on.

    1. Keegi mõlkis kuu algusepoole, kui Meie Suur Maakonnakeskus on veel täis maksejõulisi pensionäre ja lihtsalt autosalongikõlbmatuid sh täiesti ilmselt vaimupuudega juhte, ka minu sõiduka numbri ära, kui abikaasa Maximas käis, aga parandamiseks piisas uuest numbrialusest ja numbri enda veidist haamriga kolkimisest. Ma oleks parema meelega seda lolli kaasparkijat haamriga korrigeerinud, sest Võrus olla pimedad autojuhid parklates tavaline nähtus. Miks ma kirjutan “minu”, mitte “meie”, sellel on põhjus, millest ma plogis ei kirjuta, nagu ka paljust muust – mõned asjad on nii originaalsed ja kunstipärased, et hyva lugeja ei oska neid kindlasti õigesti hinnata (muahahaa).
      Plogimisest. – viimased aastad ma EI VIITSI enam korralikult kirjutada. Sest kui sa oled lugenud mõned vanad head tuttavad plogid läbi, siis on aju kirjanduselamust täis ja niigi napp tähelepanu kulubki selle järelmaitse nautimisele, siis on tarvis mobla käest visata ja minna. Ja eriti – kui ma olen lugenud Sind, Ritsikut, Morgiet, Tavainimest, VVNi ja veel mõnda vana head tuttavat, siis mul tõesti EI OLE eestikeelsesse päevikumaailma enam midagi lisada.

      1. Loen su kommentaari ja mõtlen, et sa rääkisid Kuu mõlkimisest ehk siis sellest mõne miljardi aasta tagusest juhtumist, kus Proto-kuu ja Maa üritasid suht sama koha peale parkida ja et on sul aga vägev haamer…

        1. Ei ole olemas liiga katkist asja, on liiga väike haamer. Maa poolused pidid paigast ära sõitma ja ka neid tuleb õige varsti remontima hakata, rääkimata veel sellest, et ekvaatori kohalt on Maa veits välja veninud. Haamrit, palun!

  2. Ah et tähelepanuhäirega inimesele on tavapärase rutiini murdmine raske – oot kas ma sellepärast vihkangi uusi etteplaneerimatuid olukordi nii väga? Ja tähelepanu hüppab niikuinii mul pidevalt nagu pärdik.
    Äkki peaks ka selle ADHD testi tegema, saaks vanas easki teada, mis mul viga on.
    Mina ka suurtest muredest ei blogi. Või kui, siis parooli all või läbi väga lopsakate lillede.

    1. Ma ei talu pikaajalisi rutiinne, ja selle juures olen kyllaltki kaugele arenenud ath-lane, KÕIK symptomid ja selle tagajärjed on alati olemas olnud… Samas, mu mitme diagnoosiga lapsele on kindel päevakava hädavajalik, ja 1 tema diagnoosidest on ath. Seega yheseid tunnuseid ei ole, ath võib kuuluda väga erinevate isiksuste juurde.

  3. Koogipostitus muidugi ei rääkinud koogist, vaid sellest, kui sitaks väsinud ma olin, muuhulgas ei jaksand isegi lusikat võtta, et mõõta soodat ja sidrunhapet, valasin huupi.

    Muidu: halb, et halb oli.
    Hea, et hea oli.

  4. Ma tahaks rõhutada, et inimesel, kelle elu on piisavalt lill, et kurta mingi väikese jama üle, on täielik õigus selle jama üle kurta, sest see on tema jaoks kõige suurem jama. Kui keegi nüüd võtab joonlaua välja ja ütleb, et nii, mis on minu muredest väiksemad, neid ei tohi käsitleda, siis see keegi on vast lihtsalt veidi mõtlematu (halvemal juhul loll). Ja üldse: on ainult kolm tõsiseltvõetavat muret: süüa on ainult kruusakive ja puuke (nälg!), mõõkhambuline tiiger ähvardab sind ära süüa (oled ise toit) ja oma vasaku käega ei saa järglasi. Kõik ülejäänu on eputamine.

    St. seda ka siis, kui suurem jama ei ole lähedaste kõrvadele, vaid kõige suurem probleem inimese elus ongi mõne teise jaoks täielik lillepidu. Nt. ei suuda ainult kookidest elada, süda hakkab läikima. (Hakkabki! Ja süda rasvub! Ja jämesool tõstab kisa!)

    1. Jah, ma olen nõus. Vingumine on inimõigus, las inimesed vinguvad. Kui ma ei ole päris nõus sellega, et ma õige elu apologeet olen, siis vat vingumise apologeet olen küll. 😀

      1. Tagantjäreletarkus: las siis jääb inimestele ka õigus vinguda selle üle, et teised vinguvad valede asjade üle. Enesekriitika korras nendin, et poleks pidanud sekkuma, olgu eesmärk nii õilis kui tahes. Seis jääb niikuinii samaks.

        1. Kah õige muidugi. Ma siiski tõmbaks piiri – see võib olla vales kohas! – sinna kus see minu vingumise kallal vinguja ikkagi kategooriliselt nõuab, et ma meelt parandaksin. Ma nõuan kategooriliselt, et saagigu midagi muud, see on minu pekk, minu istumise-alus, selle kohta võib öelda küll, aga, aga …
          Nojah, eks see ole ebamäärane ikkagi.

        2. Jah, olen nõus, iga kord mõtlen hiljem, et oleks pidanud lihtsalt suu kinni hoidma. 😀 Seda enam, et ta nõustub või ei nõustu jutuga nagunii lähtuvalt sellest, kes seda ütleb. 😀

        3. Aga kui inimene on selgesõnaliselt väljendanud, et ta vajab vingumise yle tekkinud väitlusest saadavat vingumisrõõmu ja adrekat, siis ei ole te ilmaasjata pingutanud. 🙃

      2. Igaks juhuks: mina ei väidagi, et sina õige elu apologeet oleksid. Neid on jube palju, aga sinu jõledate pattude hulgas ma seda kalduvust märganud ei ole.

      3. Mul isiklikult oleks kahju, kui sinu kommentaarid oleksid olemata olnud, Kaamos. Nad puudutasid mind. Aga mul, vastupidiselt sulle, ei ole tunnet, et poleks pidanud diskussiooni sekkuma. Ei ole halba tunnet takkajärele. Justkui kasvasin selle jooksul, ja vähemasti enda meelest ei teinud seda teis(t)e arvelt.

        Kuid kohati mulle tundub, et kõneksolevatel puhkudel oleme (kommenteerijaid pean silmas) osalised inimkatses, ja rüsime teatud ajavahemike tagant imetlemisväärse järjekindlusega üle ühe ja sellesama kaljuserva nagu kari lemminguid. Mul on nimelt pika kooselu kogemus inimesega, kelle puhul kordus üks ja seesama muster – paremad ajad, siis enese üleskruttimine, siis krahh, plahvatus ja katarsis, millele järgnes taas rahulik(um) aeg. Üksinda neid plahvatusi ei korralda, selleks on mängukaaslast/kaaslasi vaja. Niisiis: enesekriitiliselt, jaa, olen Kaamosega nõus. Pole tarvis lemming olla. Ja kui oled, pea meeles, et see on su oma vaba tahe sinna kaljuservale kargama minna.

        Põhiteemast ka. Sa oled väga kena rase, Rents. (Issand kui nõmedalt see kõlab. Aga no oled.) Ja mul hea meel, et su ehmatus vaid ehmatusega ja 3 tunni EMOga piirdus.

        1. Mul ei ole kahju selles mõttes, et “omg, haavasin ehk kellegi tundeid” – vastupidi, ma leian, et kui inimene ise on võtnud maailma suhtes eelhoiaku, et kõik, kes ei nõustu, võivad perse minna, siis noh … If she can dish it out, she better learn to take it. Aga kahju selles mõttes, et miks aega raisata, lõpuks kõik tühja jutu veeretamine ja vastuvõtuvõime on nagunii selline, et … No näiteks AbFab ütles seal asju, mida teised olid põhimõtteliselt juba öelnud, aga temaga nõustuti, sest ütleja meeldis. 😀 Eelmiste sama ütlejatega ei nõustutud, sest ütleja ei meeldi. Mis arutelu sellises olukorras ikka.

          Aga aitäh, ikka kena, kui keegi ütleb, et olen kena. 😀

  5. Üldiselt on elukogemus näidanud, et inimene, kes oma empaatiavõimet rohkem kui korra jutu sees esile tõstab ja tähtsustab, ei ole ise sugugi empaatiline, samamoodi nagu “ma olen hea inimene” korrutaja kipub olema hoolimatu ja julm. Aga selles väitluses pole tõesti mõtet osaleda. Öelda oleks nii mõndagi, ent teha on targematki.

    1. Nojah, see on iga asjaga nii. Juba mu eksabikaasa armastas öelda, et kui keegi töövestlusel rõhutab, et alkoholiga tal probleeme ei ole, on ilmselt tegu joodikuga. 😀

      1. Selle kohta on üks vanasõna. Näljane räägib ikka leivast. Ja paraku – ka minu elukogemus kaldub kinnitama, et kui mingil teemal väga pingsalt juttu tehakse, on selle teemaga probleem – räägitakse sellest, mida endal napib. Olen pidanud pikki tunde kuulama, kuidas usaldus on kliendisuhtes ikka kõige tähtsam ja usaldusväärsus on rääkija trump. Samas kippus kõneleja enamasti tähtaegadest üle laskma ja alltöövõtjatele võlgu jääma.

    2. “Empaatia” on selles vaidluses minu arust kohutavalt kahjulik termin, sest selle alla mahuvad kaks väga erinevat tähendust.

      Mulle tundub, et kõik, keda ma olen blogosfääris hiljuti kellegi teise empaatiapuudusest kõnelemas näinud, tahavad öelda, et see keegi ei saa teiste tunnetest hästi aru. Kognitiivsest empaatiast seega.

      Aga tavakeeles mõeldakse selle sõna all peamiselt afektiivset empaatiat (kui palju kellegi tunded korda lähevad, kui neist juba info olemas on), seepärast kõlab empaatiapuudusest rääkimine esimese hooga nagu “X on psühhopaat”, umbes et ta piinab lõbu pärast loomi või vähemalt ei tee loomapiinamisel ja seebimullipuhumisel moraalses mõttes vahet. Mida ma ei usu kellegi kohta, keda ma viimasel ajal blogiilmas vaidlemas olen näinud (seepärast mulle ka tundub, et räägitakse sellest va kognitiivsest).

      Kujutan ette, kuidas igaüks, kellele niiviisi öeldakse, mõtestab selle ütluse küll tasapisi lahti “aa okei, ta mõtles mu tundetaipu, no võib-olla jah, aga vaadaku, mis nägu ta ise on”, aga esimese jõnksuna käib ikka südame alt läbi “nii, ta peab mind koletiseks”.

      Sõna, mis ei aita vestluse kvaliteedile kaasa.

      1. Ei ole ilus ühe blogi kismat teise üle tuua, aga… Muuhulgas tõmmati isiklikult mulle ja Rentsile kriips peale just affektiivse empaatia mõttes, kui seda viimast postitust lugeda. Ja väga selgelt tõmmati. Pärast sellist sikkudeks ja lammasteks jagamist pole ükski dialoog enam mõeldavgi.

        Kognitiivse empaatia osas olen ma ise öelnud, et ma pole eriti hea inimeste lugeja, aga sellele peaks vist lisama, et ma ei usu ka sellesse lugemisse üleüldse kellegi poolt. Ma kaldun arvama, et teiste kohta tehakse lihtsalt oletusi ja meelde jäävad need, mis hiljem kinnitust leiavad. Mida lähedasem inimene, seda täpsemad oletused. No see on minu isiklik eelarvamus ja las ta olla. Ma ei usu muuhulgas ka horoskoopidesse, telepaatiasse ega reikisse, kuigi need kaks viimast nähtust oleksid ju võluvad, kui need eksisteeriks.

        1. Mul on ka sellega kehvasti, teise inimese tunnete tajumine ja mõistmine on enamasti päris suur pingutus. Kui just ei ole ilmselge – inimene kuskilt katki ja nutab, laps kallistab ema ja mõlemad naeratavad jms klišeelik olukord.
          Ma kaldun arvama, et sedasorti empaatia ei ole mitte päris ulmevaldkonda kuuluv, kindlasti on meie hulgas inimesi, kes suudavad teisi ja teiste emotsioone paremini lugeda, Aga eks ta servapidi sinna esoteerikasse ka tüürib – selgeltnägijate tuleproovides on ikka alati mõni empaat ka.

        2. Mina usun telepaatiasse. Hiljuti kohtusin tänaval sõbraga.
          “Tere, keda ka näha!” hõiskas ta joviaalselt.
          “No tere!” puristasin vastu, sest lisada “sa vana orikas” ei oleks olnud ilus. Ütlesin hoopis: “Usu või ära usu, ma tahtsin ka sulle tere öelda just.”
          “Telepaatia!” noogutas sõber tähtsalt. Nõustusin.

          Aga empaatia on mingi udune ja tähenduseta sõna (ok, tähendus on, aga praktikas kipub see kaotsi minema, see kõlab nagu mingid haldjapisarais leotatud õnnekristallid vms jamps). Empaatia an sich an sach ei ole üldse läbinisti tore asi jne jne jne. Üldiselt saab seda mõtet, mis ta siis ka parasjagu ei oleks, väljendada teisiti: “sa astud kogu aeg teistele pähe”, “kamooon, mul on ka tunded!” jne jms jne jne.

        3. Jah, meelde jäävad need, mis kinnitust leiavad. Mumst oluline märkus.

          Ja üks empaatia vorm on kollektiivne: me kõik tunneme kellelegi kaasa, sest nii on kombeks. Teame mida ta tunneb ja puha. Ja kui peaks juhtuma, et ta tuleb välja jutuga nagu poleks asjad üldse nii ja pole tal häda midagi, siis murrame kollektiivselt ta jalad ja katsugu veel kobiseda, vaene õnnetu!

        4. Võimalik muidugi, et parema inimestelugemise võimega inimene suudab neid oletusi genereerida ja märke lugeda kiiremini, on ju ka neid, kes puslesid tsiuh-vilks kokku panevad. Kiirus on müstiline.

        5. Balansseerimine kitsal köiel ületõlgendamise ja ignoreerimise vahel, kust on jube kerge emmale-kummale poole pudeneda.

        6. Morgie, ma avastasin kunagi enda kohta, et kui inimesed räägivad keeles, millest ma aru ei saa, siis ma taban nende… üldist biiti paremini. Hääletades, ennustades, mismoodi see-ja-see autojuht käituma hakkab. Maades, kus keelt ei osanud, sain palju rutem pihta, et nii, see hakkab külge lööma, või ahaa, temaga võib rahulik olla, päriselt lahke inimene. Niipea, kui sattusin kuhugi, kus keelest aru sain, magasin pooled signaalid maha, “sest ta ju rääkis hoopis muud juttu”.

        7. Ainult et internetisuhtluses ei tule see üldine biit vist tegelikult eriti välja, või nii vähemalt arvatakse. Ma võin ju mõelda, et ma olen “siin” samasugune kui “seal”, aga tegelikult?
          (Kirjutasin selle kommentaari peamiselt seetõttu, et mulle üldse ei meeldi number 37)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.