Millal siis veel oma esimesest trimestrist kirjutada, kui mitte kolmanda trimestri esimesel päeval. 😁 Eks see ole selline vana hea “inimene plaanib ja Jumal naerabjuhib” lugu suuresti, aga no iial ei tea, äkki mul tekib hullumeelne soov seda kõike veel korra kogeda ning siis saan siit lugeda, kuidas elu oli. Lühikokkuvõttena võin ette ära öelda, et loo moraal on, et ei tasu uskuda vaktsiinivastaste propagandat, mille kohaselt pole pärast koroonavaktsiini vaja enam rasestumisvastaste vahendite peale raha raisata, sest nagunii oled viljatu — see ühest inimesest koosnev valim siin on tõestanud, et see oli false advertising. Viskasin rõõmuga pillid prügikasti ja mõtlesin, et nüüd alles hakkame muretult elu nautima! No ja võta näpust. Viimane kord, kui vaktsiinivastaseid usaldan.
Kuna see on esiteks megapikk postitus ning teiseks sisaldab õrnema kõhuga inimeste ja niisama meesterahvaste jaoks ehk liigselt rõvedusi ausaid kirjeldusi, panen siia joone vahele, ei pea need lugema, kes ei taha. Ja kes arvavad, et tahavad, see on tõesti MEGAPIKK, ma olen kuid siia ju märkmeid teinud.
Juhuks kui te ei ole märganud, siis vana sci-fi jaoks on hea aasta. “Düünist” tehti film ja reedel hakkas Apple TV “Asumi” sarja näitama.
Kusjuures ma olen teiega täiesti aus. Ma olen raamatuid lugenud küll, aga nii lapsena, et mäletan ainult, et meeldis, mitte seda, millest seal juttu oli. 😀 Veel hullem, oma lapseajuga jätsin ma KOGU SAAGAST meelde ainult selle, et kuna seal oli tegelane nimega härra Munn, oli seal ka ÜLINALJAKAS (jah, mul oli juba lapsena 13aastase poisi huumorimeel) lause, mis kõlas umbes nii:”Härra Munn oli laua taga ehmunult kössi vajunud.” Kõik. Mul ei ole õrna aimugi, kes see härra on, kas ta on hea või halb tegelane, kas ta on üldse oluline tüüp või kõrvaltegelane jne. Nii et vahtisin esimest osa suu ammuli, ilma igasuguse eelteadmisega.
Redditis kurdeti kahe esimese episoodi põhjal, et polevat raamatuga palju ühist peale selle, et tegelastel on samad nimed — vabalt võib olla, ma ju ei tea. Aga seda tean esimese osa põhjal küll öelda, et ilus oli ja põnev ka, nii et minu ootused edasiseks on üsna kõrgel. Soovitan küll pilk peale visata.
SELLISEID puhkusepilte oleks mul vaja, aga ma ei ole nii graatsiline 🥺
Mul läks meelest ära, et pandeemia on ja võiks neist ka veidi kirjutada, seda enam, et Kos, mille kaudu me tulime, on punane. Nii et väike ülevaade.
Selleks, et üldse siia riiki saada, tuleb ära täita vorm nimega PLF. Üks pere võib koos täita, aga samas küsiti infot ainult minu (st peatäitja) vaktsineerimisandmete kohta. Selle vormi täitmisega asi ka piirdus – kui Kreekas maandusime, küsiti, kas meil on PLF olemas, aga jaatava vastuse peale seda tegelikult ei vaadatud, vaid rehmati käega. Sadamas astus küll üks politseinik juurde ja tahtis seda näha, aga siis avastas, et me peame laeva peale jooksma, nii et käskis hoopis mitte jokutada. Vaktsineerimispasse on kogu selle aja jooksul kontrollitud ühe korra, Tallinna Lennujaamas.
Küll aga võtavad kohalikud maskide kandmist väga tõsiselt. Esimesse taksosse istudes kohmitsesin selle kotist otsimisega, ja sain kohe märkuse – kuigi taksojuhil endal oli mask lõual. Olen aru saanud, et seda päriselt kontrollitakse ja kuni ta sul kas või ühe kõrva küljes ripub, on ok, aga kui teda pole, võid trahvi saada. Nii on näiteks kõigil ettekandjatel korralikult mask näos, kuigi julgelt pooltel on vähemalt nina katmata.
Kõige naljakamat lugu kuulsin aga reisikaaslaselt, kes käis noolemänguga baaris. Lihtsalt õllejoomiseks võid seal maskita istuda, aga kui tahad (samas pisikeses ruumis) noolemängu mängida, küsitakse vaktsineerimistõendit. Aga see pole veel kõik! Kui tahad püsti seistes nooli visata, pead maski ette panema – aga kui istudes viskad, ei pea. 😁 Nii et need reeglid on vahepeal … veidi naljakad.
Kuna mina ei käi baarides, siis mul neid muresid pole, maski pean kandma vaid poes käies ja ühtki tõendit ei taha ka keegi. Aga elame huvitaval ajal.
Ahjaa, tahtsin minna “Düüni” vaatama, aga selgus, et sellel saarel polegi kino. Nagu üldse. Kosil aga on vabaõhukino, kuigi vähemalt sel kuul “Düüni” ei näidata. Ma pole kunagi vabaõhukinos käinud, nii et nüüd mõtlen, et juba selle nimel võiks väikese päevareisi teha sinna, kõlab huvitavalt. 😊
Huhh, esimene kaugtöönädal juba läbi. Mõni asi on ikka selline Murphy klassika, et see on “puhkuse” ajal kohustuslik. Nii näiteks oli mul esmaspäeval ja teisipäeval kaks korda rohkem tööd kui tavalistel tööpäevadel (ja kolm korda rohkem kui tavaliselt nädala alguses, sest üldiselt on esmaspäev ja teisipäev alati nädala kõige rahulikumad tööpäevad). 😀 Teine ootuspärane asi on see, et kui ma töötan kodust, kus internet tuleb mööda kõrgtehnoloogilist valguskaablit, on mul üldiselt ÜKS videokoosolek nädalas. Kui ma töötan Kreekast, kus see vist tuleb mööda kellegi vana sokki ja kvaliteet kõigub metsikult, on mul neid KOLM — ja sedagi tänu sellele, et neljanda lükkasin järgmisesse nädalasse edasi (ei, mitte interneti tõttu, lihtsalt väga ei ole mõtet arutada, mida me uue töötajaga teha saame, enne kui me oleme näinud, milleks ta hetkel võimeline on ja kui palju koolitamist ta veel vajab). No ja muidugi see klassikaline “lapsed, kas teil enne autosse istumist vetsu on vaja?” — ekstra küsisin oma läpakalt kodus, kas ta on kindel, et ei taha midagi alla laadida, mkm, kõik suurepärane, mul on kõik, mida ma eluks vajan. Ootas kolmapäevani, et mulle öelda, et “kle, ma NÜÜD tahaks uut 2,6 GB tarkvarauuendust”. Üllataval kombel oleme kõige sellega siiski hotelli wifiga hakkama saanud (sealhulgas rasedate jooga striimimisega!), ei pidanudki isiklikku internetti huugama panema.
Targem kui mina, ei lase mäest üles ja mäest alla, pikutab hoopis rahulikult
Aga ülejäänud nädal oli nii rahulik, et sain isegi kolmapäeval lõuna ajal jalutamas käia. Mul on muidu Eestis kombeks, et teen nädalas vähemalt ühe 10+ km jalutuskäigu ja ülejäänud on lühemad, aga kõik ühtviisi sellises rahulikus mõnusas tempos. Siin võttis 8 km mul keele niimoodi vestile, et mõtlesin, et üldse ei lähe enam rannast kaugemale kui kolm sammu, see titt võib ise ennast treenida, kui ta tahab. See pidev üles- ja allamäge saalimine on ikka paras trenn. Nii et üldiselt olen lihtsalt lähtunud sellest, et vähemalt oma kümme tuhat sammu võiks päeva jooksul tehtud saada, see on viist kuus km või midagi sarnast, abiks ikka. Kui see mõni päev veel ühe hooga tehtud saab, on juba eriline kordaminek.
Sirru juba loendab siin, kui paljusid teisi ronijaid me lapsi seljas kandmas näeme, ning teeb vist järgmiseks sügiseks plaane. Nädalakese pärast peaksid tartlased umbes saja lapsega siia jõudma, nii et kui ta veel ei usu, et saab küll aastasega juba reisida, siis oktoobris ilmselt hakkab uskuma. 😀 Aga siin on jah päris palju inimesi kärude ja kandekottidega (ja isegi üks lastehoid on ronijate lastele), nii et iseenesest on see sportlikele lapsevanematele igati okei koht.
Ahjaa, mu rasedusäpp küsib kogu aeg, kuidas mu vaimse tervisega lood on — ja mina vastan kogu aeg, et mine ära, ma ei taha sellest rääkida, sest enamasti ei tahagi. Aga vahepeal on mul tunne, et ma tõesti olen ühe sammu kaugusel söömishäirest, sest ma tõesti pean KOGU aeg mõtlema sellele. Siiani oli veel see, et pidin mõtlema nö koostisele, sest kui ebasobivaid asju sõin, maadlesin kõhuhädadega ja järgmisel päeval vetsus kannatasin. Nüüd olen jõudnud sellesse punkti, kus lisaks pean kogu aeg kogust vaagima, sest kui ma tarbin midagi liiga suures koguses (sh lähen hoogu ja joon liiga palju vett korraga), siis ribide all valutab mitu tundi. Eeldan, et põis/magu suruvad titele, kes omakorda surub ribide all kuskile. Eile näiteks sõin lõuna ajal calzone‘t ja selle tulemusel pidin õhtusöögi vahele jätma, sest jätkuvalt oli nii halb olla. Jah, ma TEADSIN juba seda tellides, et see oli viga, aga näete, mõni inimene lihtsalt on sihuke. Tahaks lihtsalt rahulikult elada, ilma et ma peaks kogu aeg mõtlema, mida on okei süüa ja mida mitte, aga selle asemel tiksub kuklas teadmine, et 90 päeva veel, paremaks ju ikka ei lähe selle ajaga, pigem jõuab nende 13 nädalaga veel hulga hullemaks minna.
Miks, oh miks, ei võiks inimesed lihtsalt muneda oma mune kõrbesse liiva sisse? Või eestlaste puhul saunalavale? Ma käiksin iga päev talle laulmas seal ja teda patsutamas, aga see praegune variant tundub kuidagi kehvasti korraldatud. Aga siis on mul jälle päev, kus toitumine on kenasti kontrolli all ning ma söön oma viimast une-eelset pisikest snäkki ja ta hakkab suurest rõõmust rallitama, sest minu lemmiksnäkk on vist ka tema lemmiksnäkk, sest kamoon, tume šokolaad. Ja need hetked on tõesti üsna meeldivad.
P.S. Avastasin, et olen ju kohe-kohe otsapidi kolmandas trimestris, aga pole veel esimese trimestri postitustki avaldanud. Mõlemad mustandid on lihtsalt NII pikaks veninud, et ma pean pisut mõtlema, kas avaldangi põhimõtteliselt “Tõe ja õiguse” sarnased teosed siin või üritan ikka kärpida vms. Osadeks jagada pole ka nagu mõtet ja … Ühesõnaga rasked valikud.
Ütles minu kallis abikaasa selle kohta, miks me natuke pikema puhkuse peaksime tegema. No et saab nautida end vabalt, ilma et peaks selle kõrvalt kuulama titekisa, tegelema sellega, et kellelgi on vaja mähet vahetada või tähelepanu just siis, kui sa üritad sooja toitu süüa vms. See kõik on väga kena küll, aga minu jaoks on see “viimase võtmine” siiski veidi irooniline, sest tuletame meelde, et ma: * Ei tohi alkoholi tarbida, sest alkohol (duh) * Ei saa harjunud kombel süüa, sest rasedus (mitte ilmtingimata “omg, ma söön tema tervise nimel ainult salatit,” vaid pigem “omg, iga asi võtab kõhu kinni”) * Ei saa harjunud kombel trenni teha, sest rasedana vastu kaljusid kukkumist ei peeta miskipärast heaks tooniks
Nii et millest täpselt ma siin teie meelest viimast võtan? 😀 Tegelikult ma muidugi ÜLDSE ei kurda, sest mul oli Eesti ilmast juba nii kõrini, et ma isegi ei vingu selle üle, et siin kuumalaine on (pühapäeval oli 32 kraadi, nüüd ikka nõksa vähem), naudin mõnuga varjus külma vett või jääkohvi ja sooja oma vanades kontides, aga minu ainus eesmärk sellel reisil on sada korda ujumas käia, piiratud kogustes kohalikku toitu nautida ja jätkuvalt mingilgi moel (jooga, jalutamine, natuke ülaltjulgestuses kergete radade ronimist) füüsiliselt aktiivne olla. Aga eelnimetet põhjustel ei võtnud ma isegi otsekohe puhkust, sest no milleks, selle elu peale täispäeva nagunii ei kulu ning saab hiljem puhkusepäevi varem raseduspuhkusele minekuks kasutada.
Nii et pühapäeva õhtul tegin poole päeva jagu tööd ette ära, et saaksin eile hommikul südametunnistusepiinadeta paar tundi ronimas käia. Muuhulgas tegin oma potentsiaalsele järeltulijale proovitöö, et näha, kas ja millised komistuskivid tal on. Ühelt poolt oli see endale täiega huvitav ülesanne, aga teisalt … Ma kasutasin selleks päriselt mulle suunatud tööülesannet, mida veidi hullemaks muutsin. Kas teate, kui raske on ühes tabis teksti paremaks ja teises halvemaks kirjutada, ilma neid omavahel sassi ajamata? 😀 Kõige kehvem on see, et kui ma sellega ükskord valmis sain (ja see võttis mul ikka paar tundi), siis tuli välja, et üks järgmine ülesanne, mis mulle määratud oli, oli nii kehvasti tehtud (ja nii imeliselt tüüpiliste vigadega!), et oleks ma teadnud, et see olemas on, oleksin ma saanud SELLE otse proovitööks suunata. Täpselt sellised suurepärased vead, mida autokorrektor ei märka, aga toimetaja peab märkama.
Ronimine oli muidu megamõnus, aga seda on praegu ikka ainult siis hea teha, kui selle jaoks kell kuus üles ärgata ning siis käppelt oma võimlemised ära võimelda, enne kui päike seinale jõuab. Poisid muidugi käivad ka päeval, aga 30 kraadiga ei tahaks ma ka varjus ronida, nii et mul on hea meel, et ma ettenägelikult end tööle jätsin — septembris on siin alati palav, oktoobris läheb normaalsemaks, nii et saan selle kõige palavama aja jahedas ruumis veeta ja selle eest veel palkagi. Aga paar korda nädalas üritan varahommikuti vist ikkagi ronima jõuda, sest see esimene katse oli päris mõnus.
Lisaks mõtlesin, et ostan endale odava kaalu, saab natukenegi endal silma peal hoida, aga selgus, et selleks peaks saare “pealinna” kolistama. Nii et näis, ehk ikka mõni päev võtan end kokku ja käin ära, polegi siin kunagi varem päriselt turistinud, oleks ehk põnev ka niisama.
Redditis on selline alafoorum nagu pettyrevenge — mõte siis selles, et kättemaks, mis on nii pisike ja väiklane, et polegi nagu päris kättemaks, aga inimene ise tunneb ikka, et “oh, sain ära panna”. No vot, ma olin eile nii petty queen, et ise ka ei usu. Nimelt ajas üks auto mind liikluses närvi ja sattus seejärel täpselt minu taha. Nii et ma sõitsin kõik need kolm kilomeetrit 40-alas, kus ma pole kunagi kedagi kiirusepiirangust kinni pidamas näinud, ülikorralikult 40-ga, mis sellest, et ta samal ajal mulle oma autost kolonoskoopiat teha üritas. 😀 Ära tõmble siis teine kord. Väga loodan, et ma ei ole ainus selline inimene, aga pole midagi, kui ka olen, olen valmis sellega elama.
P.S. Teate, kuidas räägitakse neist vanatüdrukutest, kes on igavesti üksi ja valivad mehe asemel viis kassi? See lugu on hoopis vastupidi! Mõni vaene inimene lihtsalt võtab juhuslikult vallalisena kassi ja ei oska kahtlustadagi, et sellega on tema seksielul nüüd igaveseks kriips peal. Kui enne seda lapsi ei olnud, siis pärast kassivõtmist ei tule ka. Sa võid ju hommikul mõelda, et roniks mehele külje all kaisutama, aga nii, kui see loom kuuleb, et sa ärkvel oled, on ta teile näkku karjumas, mida ta arvab sellest korralagedusest, kus kell on kaheksa hommikul, aga kassi söögikaus täitsa tühi. Ja see ei loe, kui mitu korda sa teda jalaga üle ääre maha lükkad, ta on kohe tagasi. Ja kui sa vahepeal mõtled, et täna on ta vist teises toas, jumal tänatud, kasutaks võimalust, ilmub ta poole pealt kohale ja hakkab end NURRUDES TEIE VASTU HÕÕRUMA, nii et sa tunned end nagu mingi zoofiil ja ei taha enam iial sellistele asjadele mõelda ka mitte.
Kuna selle asja nimi on torsade, avastasin, et on kaks samatähenduslikku verbi, tordre ja torsader – ei õnnestunudki välja mõelda, mis neil vahet on
Mul on hea päev, sest mu ämmakas ja günekoloog otsustasid, et ma siiski pääsen lendamise ajal kõhusüstidest — reegel on, et üle nelja tunni lennates, peaks rase endale kõhunaha sisse ise süsti tegema, sest meil on suurem trombioht jne, aga kuna minu lennud kestavad ühel päeval kokku täpselt neli tundi ja 15 minutit, aga kumbki eraldi on alla nelja, olin selline piiripealne. Nii et väga tore, pääsen rohke veejoomise ja spetssukkade kandmisega.
Muidu oli viimane nädalavahetus vist esimene kord kogu mu raseduse ajal, kui teenindaja mu käest küsis, kas ma olen kindel, et ma kofeiinivaba kohvi ei taha. Olin siiani elanud eeldusega, et see on rohkem USA teema ja meil siin ehk öeldaks midagi, kui ma järjest viiendat õlut telliksin vms. Vastasin viisakalt, et ainult esimese trimestri ajal ei tohi kohvi juua, sest ma ei viitsinud selgitama hakata, et ma tegelikult joon hetkel maksimaalselt kolm tassi kohvi nädalas, sest “teate, minu seedeprobleemidega …” 😀 Ehk oleks pidanud muidugi pika-laia loengu pidama sellest, kuidas niigi on raske piisavalt vett juua iga päev ja tavaliselt lihtsalt kohv enam ei mahu ja … Aga jah, kui mõni endine või praegune inkubaator end veel piisavalt halvasti ei tundnud, siis tundub, et ametlikud soovitused selle kohta, et kaks tassi kohvi päevas on igati ok (ametlik seisukoht nii USAs kui ka kogu Euroopas, sh Eestis), on rohkem selle mõttega, et “päris kõike ei saa neile ka ära keelata, vähemalt ei joo ja ei tee heroiini” (või noh, moodne teooria oleks, et kohvitootjad on ämmaemandad kinni maksnud), sest uuringud ütlevad siiski, et kohv on kahjulik (mitte lihtsalt kahjulik, vaid võib põhjustada nurisünnitust) terve raseduse vältel ja ei ole olemas ohutut kogust.
Muidu olen vahepeal õppinud, et üks väga kasulik nipp sünnituse väljutusfaasi kergemaks tegemine on … lehma kombel ammumine. Ma ei tee nalja. Nimelt õpetatakse läbi vagiina välja hingama (taas, ma ei tee nalja), mis olevat lihtsam, kui samal ajal lehma häält teha. Mida te naerate? Ilmselgelt ei saa te lihtsalt aru sellistest asjadest, ma pean ikka ise koolitajaks hakkama, et rahvast harida. Lükkan sama hooga labidaga raha kokku. Muuhulgas pidi see sama hingamine ka kõhukinnisuse vastu aitama (juutuubis oli suurepärane video pealkirjaga MOO to POO), nii et kui mõni teine suunamudija on teile siiani igapäevast klistiiri soovitanud, siis selle võite nüüd unustada! Ainult nime peaks siis ära vahetama, sest Reena ei kõla nagu nii hästi sellise peene koolituse juures. Mulle on alati Esmeralda meeldinud … Kuigi siis peaks vist juukseid ka värvima?
P.S. Huvitav tähelepanek. Käisin eile vesi- ja vettesünnituse loengus, kus öeldi, et kuna ainult viis inimest ja kõigil ju vaktsiinipass kontrollitud (ja aken lahti ja kõik istusid tõesti korralikult üksteisest eestlaslikult kaugel jne), võib maski eest ära võtta — ja mitte keegi ei võtnud! Mina ei võtnud selle pärast, et ma olen siin mitu ööd järjest köhinud, kuigi igal ööl järjest vähem, aga kartsin, et pärast tuleb köhahoog ja siis köhin seal maskita rasedatele pähe, nagu mingi mats (õnneks ei tulnud ja eile öösel magasin juba köhavabalt), aga mida teised mõtlesid, vat seda ma ei tea. Väga huvitav igatahes, mis ja kuidas normaalsuseks on saanud. Ma näiteks elan sellises kohas ka, kus ühele poole jääb Selver ja teisele poole Grossi pood, ning kohe huvitav on vaadata, et vahet ainult paar kilomeetrit, aga ühes on kõigil korralikult maskid ees, ja teises pole vanameestel sooja ilmaga särkigi seljas.
Kui Eesti Twitteris on juba mitu päeva supisõda käinud (millised supid on söödavad ja milliste sisse on ok hapukoort panna jne), siis mina arvasin, et minu rahulikust elust on kõik toidukonfliktid mööda läinud. Noh, täna lükkas Circle K meid paariteraapia lävele, sest ma sain hommikul ülaloleva reklaami. No andke andeks, juba mõte “hommikuburgerist” oli mulle nii naljakas, et ma lihtsalt naersin kõva häälega. Mees sai aru, millest ma räägin ja ütles mõistvalt, et nojah, naljakas muidugi, ega see ju nagunii pole “õige hommikuburger”. Nagu excusez-moi, mis kuradima asi on “õige hommikuburger”??? Selgus, et õige hommikuburger on burger, kus lisaks tavapärasele kraamile on praemuna, peekon ja hash browns. Nii et tuleb Circle K-le au anda, vähemalt pildi põhjal tundub, et just sellega tegu ongi, kuigi kartul tundub muidugi eestlastele omaselt tavaliste viilakatena olevat.
Aga no kes see tuleb selle peale, et võtaks tavalise USA hommikusöögi ja paneks selle lisaks veel burgeri vahele??? Peale rasvumise äärel olevate ameeriklaste st. Noh, Sirru leidis, et ma võiks oma kõrge hobuse otsast alla ronida, enne kui end vigaseks kukun, sest “ise sa paned võileiva peale võid”. Eee … Nagu jah, selle nimi on VÕIleib, sa kuradima mats. See, et sina ja su 328 miljonit naabrit selle asemel majoneesi kasutate, ei tee seda kuidagi normaalsemaks.
Igatahes ta jäi lõpuni endale kindlaks, et hommikuburger on igati normaalne asi, erinevalt näiteks Missouri burgerist. Kui te ei tea, mis on Missouri burger, siis seal (ja tegelikult mitmes läänepoolses osariigis, Pennsylvanias näiteks ka) on kombeks tavapärasele burgerile veel maapähklivõid juurde panna, sest miks ka mitte. Ei pea ilmtingimata selline rasvapomm olema, nagu siin pildil, aga selline maapähklivõi-sinepiga kaste.
P.S. Ma ei olegi veel kuskil näinud, kas need inimesed, kes karjuvad, et Eesti on nagu Natsi-Saksamaa, on juba kuidagi reageerinud Bideni korraldusele teha USAs vaktsineerimine kohustuslikuks igas rohkem kui saja töötajaga firmas? Või noh, tehniliselt on ka variant kord nädalas (tasulist) testi teha, aga kui keegi arvab, et kapitalistlikus ühiskonnas hakkavad firmad OMA raha eest neid teste tegema, siis te küll eksite, see hakkab kenasti vaktsineerimata töötajate palgast maha jooksma. Nii et Olerexi otsus vaktsineerimata inimestele igakuiselt 50 eurot vähem boonust maksta on nohu selle kõrval — muuhulgas kehtib see USA korraldus ka inimestele, kes töötavad kodust. Nädalat, mille kohta vaktsineerimata inimene pole testi esitanud, loetakse töötamata nädalaks ja selle eest palka ei saa. Nii et väga huvitav, kohe varsti saame näha, kas rohkem kui saja aasta vanune Jacobson vs Massachusetts jääb jõusse, sest no see jõuab raudselt kohtusse välja.
Ja ma tegin veel esimese septembri puhul kooki ja puha, sest olin nii õhinas 😦
Mäletate kõik veel mu esmaspäevast faux pas’d, eks ole? Läksin ilmaasjata Tartusse, sest arvasin, et toimub loeng. Õppejõud ütles meilis etteheitvalt, et aine kodulehel oli ju kirjas, et algab teisest septembrist. Mis võib muidugi tõsi olla, aga fakt on ka see, et õppeinfosüsteemis oli veel teisipäeval link VALELE kodulehele – kust see tudeng ise välja peaks mõtlema, mis see õige koduleht on, kui õppeinfosüsteemis on vale info?
No ja nüüd pidi meil olema kella kaheteistkümnene loeng. Meilile saadeti Zoomi loengu link. Link avaneb mul Zoomis nii:
Ma ei julge enam kellelegi kirjutada ka, raudselt olen jälle ise loll. Selles mõttes, et kui ülejäänud 10+ inimest sisse poleks saanud, oleks nüüdseks ju mõni uus meil tulnud selle kohta, mis toimub. Nii et eks ma siis lepin sellega, et kõik ülejäänud punktid olen ma kuidagi kätte saanud, aga viimase kuue puhul pole ma mitte isegi liiga loll ainest arusaamiseks, vaid suisa liiga loll aines osalemiseks in the first place. 😀 See on see allakäigutrepi viimane aste vist, enne kui näoli päris ligasel keldripõrandal oled.
Pärdikute päevaraamat 