Ütles minu kallis abikaasa selle kohta, miks me natuke pikema puhkuse peaksime tegema. No et saab nautida end vabalt, ilma et peaks selle kõrvalt kuulama titekisa, tegelema sellega, et kellelgi on vaja mähet vahetada või tähelepanu just siis, kui sa üritad sooja toitu süüa vms. See kõik on väga kena küll, aga minu jaoks on see “viimase võtmine” siiski veidi irooniline, sest tuletame meelde, et ma:
* Ei tohi alkoholi tarbida, sest alkohol (duh)
* Ei saa harjunud kombel süüa, sest rasedus (mitte ilmtingimata “omg, ma söön tema tervise nimel ainult salatit,” vaid pigem “omg, iga asi võtab kõhu kinni”)
* Ei saa harjunud kombel trenni teha, sest rasedana vastu kaljusid kukkumist ei peeta miskipärast heaks tooniks
Nii et millest täpselt ma siin teie meelest viimast võtan? 😀 Tegelikult ma muidugi ÜLDSE ei kurda, sest mul oli Eesti ilmast juba nii kõrini, et ma isegi ei vingu selle üle, et siin kuumalaine on (pühapäeval oli 32 kraadi, nüüd ikka nõksa vähem), naudin mõnuga varjus külma vett või jääkohvi ja sooja oma vanades kontides, aga minu ainus eesmärk sellel reisil on sada korda ujumas käia, piiratud kogustes kohalikku toitu nautida ja jätkuvalt mingilgi moel (jooga, jalutamine, natuke ülaltjulgestuses kergete radade ronimist) füüsiliselt aktiivne olla. Aga eelnimetet põhjustel ei võtnud ma isegi otsekohe puhkust, sest no milleks, selle elu peale täispäeva nagunii ei kulu ning saab hiljem puhkusepäevi varem raseduspuhkusele minekuks kasutada.
Nii et pühapäeva õhtul tegin poole päeva jagu tööd ette ära, et saaksin eile hommikul südametunnistusepiinadeta paar tundi ronimas käia. Muuhulgas tegin oma potentsiaalsele järeltulijale proovitöö, et näha, kas ja millised komistuskivid tal on. Ühelt poolt oli see endale täiega huvitav ülesanne, aga teisalt … Ma kasutasin selleks päriselt mulle suunatud tööülesannet, mida veidi hullemaks muutsin. Kas teate, kui raske on ühes tabis teksti paremaks ja teises halvemaks kirjutada, ilma neid omavahel sassi ajamata? 😀 Kõige kehvem on see, et kui ma sellega ükskord valmis sain (ja see võttis mul ikka paar tundi), siis tuli välja, et üks järgmine ülesanne, mis mulle määratud oli, oli nii kehvasti tehtud (ja nii imeliselt tüüpiliste vigadega!), et oleks ma teadnud, et see olemas on, oleksin ma saanud SELLE otse proovitööks suunata. Täpselt sellised suurepärased vead, mida autokorrektor ei märka, aga toimetaja peab märkama.
Ronimine oli muidu megamõnus, aga seda on praegu ikka ainult siis hea teha, kui selle jaoks kell kuus üles ärgata ning siis käppelt oma võimlemised ära võimelda, enne kui päike seinale jõuab. Poisid muidugi käivad ka päeval, aga 30 kraadiga ei tahaks ma ka varjus ronida, nii et mul on hea meel, et ma ettenägelikult end tööle jätsin — septembris on siin alati palav, oktoobris läheb normaalsemaks, nii et saan selle kõige palavama aja jahedas ruumis veeta ja selle eest veel palkagi. Aga paar korda nädalas üritan varahommikuti vist ikkagi ronima jõuda, sest see esimene katse oli päris mõnus.
Lisaks mõtlesin, et ostan endale odava kaalu, saab natukenegi endal silma peal hoida, aga selgus, et selleks peaks saare “pealinna” kolistama. Nii et näis, ehk ikka mõni päev võtan end kokku ja käin ära, polegi siin kunagi varem päriselt turistinud, oleks ehk põnev ka niisama.
Pärdikute päevaraamat 
Võta täiega viimast 😉 Tegelt kui ise tegus ja positiivse suhtumisega olla (pluss abivalmis kaasa) siis on seda elu muutuse kardinaalsust võimalik kontrollida. Me näiteks ei jätnud tittede pärast matkamist või reisimist pooleli. Lapsed lihtsalt olid ekstra selja(kõhu)kotina kaasas seni kui ise ei käinud. Kahepoolene pidi ise käima, sest beebi oli kaasa seljas sel ajal kui minul kõik muu kraam. Kohalikud pidasid meid küll hulludeks, kellelt peaks lapsed ära võtma 😛 Olukord nõudis, kaugel maal polnud lapsi kellegi hoolde jätta.
Samas kuidas titt seljas ronimine välja võiks näha ei oska ega julge ette kujutada. Aga eks teinepool hoiab ühe käega nööri ja teisega last – lahendus alati olemas kui vaid julged “kastist väljas” mõelda 😀
Naudi täiega.