Huhh, esimene kaugtöönädal juba läbi. Mõni asi on ikka selline Murphy klassika, et see on “puhkuse” ajal kohustuslik. Nii näiteks oli mul esmaspäeval ja teisipäeval kaks korda rohkem tööd kui tavalistel tööpäevadel (ja kolm korda rohkem kui tavaliselt nädala alguses, sest üldiselt on esmaspäev ja teisipäev alati nädala kõige rahulikumad tööpäevad). 😀 Teine ootuspärane asi on see, et kui ma töötan kodust, kus internet tuleb mööda kõrgtehnoloogilist valguskaablit, on mul üldiselt ÜKS videokoosolek nädalas. Kui ma töötan Kreekast, kus see vist tuleb mööda kellegi vana sokki ja kvaliteet kõigub metsikult, on mul neid KOLM — ja sedagi tänu sellele, et neljanda lükkasin järgmisesse nädalasse edasi (ei, mitte interneti tõttu, lihtsalt väga ei ole mõtet arutada, mida me uue töötajaga teha saame, enne kui me oleme näinud, milleks ta hetkel võimeline on ja kui palju koolitamist ta veel vajab). No ja muidugi see klassikaline “lapsed, kas teil enne autosse istumist vetsu on vaja?” — ekstra küsisin oma läpakalt kodus, kas ta on kindel, et ei taha midagi alla laadida, mkm, kõik suurepärane, mul on kõik, mida ma eluks vajan. Ootas kolmapäevani, et mulle öelda, et “kle, ma NÜÜD tahaks uut 2,6 GB tarkvarauuendust”. Üllataval kombel oleme kõige sellega siiski hotelli wifiga hakkama saanud (sealhulgas rasedate jooga striimimisega!), ei pidanudki isiklikku internetti huugama panema.
Aga ülejäänud nädal oli nii rahulik, et sain isegi kolmapäeval lõuna ajal jalutamas käia. Mul on muidu Eestis kombeks, et teen nädalas vähemalt ühe 10+ km jalutuskäigu ja ülejäänud on lühemad, aga kõik ühtviisi sellises rahulikus mõnusas tempos. Siin võttis 8 km mul keele niimoodi vestile, et mõtlesin, et üldse ei lähe enam rannast kaugemale kui kolm sammu, see titt võib ise ennast treenida, kui ta tahab. See pidev üles- ja allamäge saalimine on ikka paras trenn. Nii et üldiselt olen lihtsalt lähtunud sellest, et vähemalt oma kümme tuhat sammu võiks päeva jooksul tehtud saada, see on viist kuus km või midagi sarnast, abiks ikka. Kui see mõni päev veel ühe hooga tehtud saab, on juba eriline kordaminek.
Sirru juba loendab siin, kui paljusid teisi ronijaid me lapsi seljas kandmas näeme, ning teeb vist järgmiseks sügiseks plaane. Nädalakese pärast peaksid tartlased umbes saja lapsega siia jõudma, nii et kui ta veel ei usu, et saab küll aastasega juba reisida, siis oktoobris ilmselt hakkab uskuma. 😀 Aga siin on jah päris palju inimesi kärude ja kandekottidega (ja isegi üks lastehoid on ronijate lastele), nii et iseenesest on see sportlikele lapsevanematele igati okei koht.
Ahjaa, mu rasedusäpp küsib kogu aeg, kuidas mu vaimse tervisega lood on — ja mina vastan kogu aeg, et mine ära, ma ei taha sellest rääkida, sest enamasti ei tahagi. Aga vahepeal on mul tunne, et ma tõesti olen ühe sammu kaugusel söömishäirest, sest ma tõesti pean KOGU aeg mõtlema sellele. Siiani oli veel see, et pidin mõtlema nö koostisele, sest kui ebasobivaid asju sõin, maadlesin kõhuhädadega ja järgmisel päeval vetsus kannatasin. Nüüd olen jõudnud sellesse punkti, kus lisaks pean kogu aeg kogust vaagima, sest kui ma tarbin midagi liiga suures koguses (sh lähen hoogu ja joon liiga palju vett korraga), siis ribide all valutab mitu tundi. Eeldan, et põis/magu suruvad titele, kes omakorda surub ribide all kuskile. Eile näiteks sõin lõuna ajal calzone‘t ja selle tulemusel pidin õhtusöögi vahele jätma, sest jätkuvalt oli nii halb olla. Jah, ma TEADSIN juba seda tellides, et see oli viga, aga näete, mõni inimene lihtsalt on sihuke. Tahaks lihtsalt rahulikult elada, ilma et ma peaks kogu aeg mõtlema, mida on okei süüa ja mida mitte, aga selle asemel tiksub kuklas teadmine, et 90 päeva veel, paremaks ju ikka ei lähe selle ajaga, pigem jõuab nende 13 nädalaga veel hulga hullemaks minna.
Miks, oh miks, ei võiks inimesed lihtsalt muneda oma mune kõrbesse liiva sisse? Või eestlaste puhul saunalavale? Ma käiksin iga päev talle laulmas seal ja teda patsutamas, aga see praegune variant tundub kuidagi kehvasti korraldatud. Aga siis on mul jälle päev, kus toitumine on kenasti kontrolli all ning ma söön oma viimast une-eelset pisikest snäkki ja ta hakkab suurest rõõmust rallitama, sest minu lemmiksnäkk on vist ka tema lemmiksnäkk, sest kamoon, tume šokolaad. Ja need hetked on tõesti üsna meeldivad.
P.S. Avastasin, et olen ju kohe-kohe otsapidi kolmandas trimestris, aga pole veel esimese trimestri postitustki avaldanud. Mõlemad mustandid on lihtsalt NII pikaks veninud, et ma pean pisut mõtlema, kas avaldangi põhimõtteliselt “Tõe ja õiguse” sarnased teosed siin või üritan ikka kärpida vms. Osadeks jagada pole ka nagu mõtet ja … Ühesõnaga rasked valikud.
Pärdikute päevaraamat 