Juhuks kui te ei ole märganud, siis vana sci-fi jaoks on hea aasta. “Düünist” tehti film ja reedel hakkas Apple TV “Asumi” sarja näitama.
Kusjuures ma olen teiega täiesti aus. Ma olen raamatuid lugenud küll, aga nii lapsena, et mäletan ainult, et meeldis, mitte seda, millest seal juttu oli. 😀 Veel hullem, oma lapseajuga jätsin ma KOGU SAAGAST meelde ainult selle, et kuna seal oli tegelane nimega härra Munn, oli seal ka ÜLINALJAKAS (jah, mul oli juba lapsena 13aastase poisi huumorimeel) lause, mis kõlas umbes nii:”Härra Munn oli laua taga ehmunult kössi vajunud.” Kõik. Mul ei ole õrna aimugi, kes see härra on, kas ta on hea või halb tegelane, kas ta on üldse oluline tüüp või kõrvaltegelane jne. Nii et vahtisin esimest osa suu ammuli, ilma igasuguse eelteadmisega.
Redditis kurdeti kahe esimese episoodi põhjal, et polevat raamatuga palju ühist peale selle, et tegelastel on samad nimed — vabalt võib olla, ma ju ei tea. Aga seda tean esimese osa põhjal küll öelda, et ilus oli ja põnev ka, nii et minu ootused edasiseks on üsna kõrgel. Soovitan küll pilk peale visata.
Treilku kõhklejatele:
Pärdikute päevaraamat 
Ega see ei olnudki väga filmilik raamat, olustik oli antud üksnes põgusalt. Nii et see “üldse mitte raamatu moodi” on siin küllap maitseasi, erinevalt “Meremaa võlurist”, mida on üritatud ära solkida üsna mitut moodi ja Želazny Amberi printsidest, mida pole vist üritatudki, kuigi see oleks ilma stsenaristi abitagi filmitav.
“Mina, robot” tabas mu meelest Asimovi vaimu küll väga ilusti, ehkki Asimovi ühelgi kindlal lool see ei põhinenud.
Aga… Jälle uus striimingukeskkond, kuhu konto teha? /ohkab
…ja treileri põhjal tekib mul hirm, et keegi ongi üritanud miksida “Meremaa” lugusid teadusulmega.
Ulmegrupis oli päris naljakas (natuke ka kurb), et ühe esimese asjana algas soigumine PC, BLM-i jne üle. Kui keegi ulgujale osutas, et Asimov tegelaste nahavärvi ei maininud, siis oli vaikus.
Mul kah lugemisest suur vahe sees, aga niipaljukest kui meeles on, siis pilt ikka suhtkoht klappis kunagi vaimusilmas nähtuga. Romantilist soigu on ehk paljuvõitu, aga näis, ehk areneb muuks.
Ulmegrupp on selle koha pealt jah natuke … no näha, et torgib neil kuskilt.
Samas, vahepeal käib mulle närvidele see teine äärmus ka – ntks ei saa internetis öelda, et eriti ei meeldi viimased Dr Who hooajad, ilma et keegi hakkaks soiguma, et sa vihkad naisi. See naisdoktor on üks vähestest asjadest, mis mulle jätkuvalt meeldib, ta sobib oma rolli hästi – mulle ei meeldi see, et temast on nö ta oma sarjas kõrvaltegelane tehtud ning stsenaarium on eelmiste hooaegadega võrreldes väga-väga nõrk. Aga pool internetist on nii woke, et kohe, kui peategelane on naissoost, tähendab filmi/sarja/raamatu halvaks pidamine automaatselt, et vihkad kogu naissugu. Star Trek Discoveryga käis ka läbi see, et kui sulle ei meeldi Michael, siis sa lihtsalt vihkad tugevaid naisi – nagu ei, ma armastan tugevaid naisi ja seal sarjas on neid palju, aga fakt on see, et isegi Tilly on tugevam kui tema. Sest kõik teised teevad igasugu asju, Michael peamiselt ulub ja selle kõrvalt saab üht-teist tehtud.
Sorry, ränt õuver.
mul on “Doktor Who” viimaste hooaegadega kah kurbus, et nõrgad stsenaariumid ja kuidagi liiga palju püsitegelasi. A mul on mulje, et tglt saab ikka vinguda küll, et Chibnall pole suurem asi sarjavedaja. Olen näinud seda vingumist (ja sellele mõttes alla kirjutanud) ja vastuseks on mööndud, et jah, Russelli ja Moffati aeg oli ikka parem.
Internet on selles suhtes kohutav küll, et seal tohib ka ainult õiget moodi mõelda ja tunda. Ma mäletan, kui tuli välja “Black Panther”, ma polnud seda veel isegi näinud, ja juba lendasid loosungid, et kui see film ei meeldi, siis oled rassist ja vihkad kõiki mustanahalisi. Ma ei julgenud selle pihta tükk aega seda filmi vaadata, sest et äkki ei meeldigi ja mis siis saab 😀
See woke olemine on nii… ma ei teagi. Ma lohutan end sellega, et eks ka nemad saavad ükskord täiskasvanuks.
Teine näide, mis kohe meelde tuleb, oli Tondipüüdjate gender reverse versioon. See film oli kohutav lihtsalt, magedad naljad galore. Ja Twitteris järjest postitused, kuidas sa vihkad naisi, kui see sulle ei meeldi. Mul oli ikka väga imelik seda lugeda, seda enam, et kuidagi on nii juhtunud, et ma eelistan tihti naisautoreid jne (Jemisin ja Burke näiteks), aga no selle pärast, et nad kirjutavad hästi, mitte selle pärast, et nad naissoost on.
Asimov on mõnes Asumi sarja raamatus tegelaste nahavärvi või üldse välimust ikka maininud küll, aga mitte igal võimalikul juhul. Ja kui ei ole maininud, siis peaks üsna ükskõik olema.
Kui nad järjega Muulani jõuavad, siis Adrian Brody oleks ideaalne näitleja.