Millal siis veel oma esimesest trimestrist kirjutada, kui mitte kolmanda trimestri esimesel päeval. 😁 Eks see ole selline vana hea “inimene plaanib ja Jumal naerabjuhib” lugu suuresti, aga no iial ei tea, äkki mul tekib hullumeelne soov seda kõike veel korra kogeda ning siis saan siit lugeda, kuidas elu oli. Lühikokkuvõttena võin ette ära öelda, et loo moraal on, et ei tasu uskuda vaktsiinivastaste propagandat, mille kohaselt pole pärast koroonavaktsiini vaja enam rasestumisvastaste vahendite peale raha raisata, sest nagunii oled viljatu — see ühest inimesest koosnev valim siin on tõestanud, et see oli false advertising. Viskasin rõõmuga pillid prügikasti ja mõtlesin, et nüüd alles hakkame muretult elu nautima! No ja võta näpust. Viimane kord, kui vaktsiinivastaseid usaldan.
Kuna see on esiteks megapikk postitus ning teiseks sisaldab õrnema kõhuga inimeste ja niisama meesterahvaste jaoks ehk liigselt rõvedusi ausaid kirjeldusi, panen siia joone vahele, ei pea need lugema, kes ei taha. Ja kes arvavad, et tahavad, see on tõesti MEGAPIKK, ma olen kuid siia ju märkmeid teinud.
Igatahes tervitasime rasedusuudist suure rõõmuga, sest mul oli juba eos plaan olemas, kuidas see 40 nädalat võimalikult meeldivalt üle elada, et siis laps seljas edasi ronida. Ainult selle üle kurdaks, et keegi oleks võinud ette hoiatada, et see kuulus pregnancy glow on tegelikult gaasilamp (prööt-prööt) ning et nahk muutub nii tundlikuks, et tuleb hakata vahatamise eest maksma. Aa ja et kogu aeg midagi lekib, st igasuguseid voolusi on kolm korda rohkem kui muidu (ja mu rasedusäpi kohaselt ei piirdu “kogu aeg midagi lekib” sugugi mitte ainult alumise korrusega, vaid mõnel naisel on ka terve raseduse nohu ja/või eritub ila tavapärasest rohkem – aga need mõõgad on minust õnneks mööda läinud, st nohu on mul talveperioodil alati ja ilatsen ainult kooke nähes). Aga juba kaldusime teemast kõrvale, pidin ju rääkima sellest, et mul oli PLAAN.
Plaan: Rasedus ei ole haigus, jätkame võimalikult kaua trenniga ja kirjutame selle kõige kõrvalt valmis ka lõputöö. Esimesed kolm kuud on okei boulderdada, aga tuleks TÄIELIKULT vältida kõhuli ja selili kukkumist. Pärast seda ilmselt ainult köies ronimine, sest ülaltjulgestuses kukkumine on tite seisukohast kõige meeldivam (köis on dünaamiline ja venib, mida rohkem köit parajasti väljas on, seda pehmem on kukkumine — ülaltjulgestuse korral on köit kõige rohkem väljas, altjulgestuse korral peab sul olema osav ajudega partner, kes teab, et sulle tuleb parajasti teie järeltulija huvides vähe pikemat kukkumisteekonda pakkuda). Hiljemalt kuuendast kuust peaks ülaltjulgestus olema ainus mõistlik variant, sest muuhulgas hakkab keha tootma mingit hormooni, mis mõjutab ka tasakaalu. Umbes samast ajast tuleb ilmselt ära lõpetada ka hangboard ja lõuatõmbed, sest need hakkavad ühel hetkel liigselt kõhulihastele, nii et selle asemel tuleb ühel hetkel (võimalikult vara) kavva transverse abs, et vältida diastaasi jms.
Tegelikkus
1.–4. nädal See on nüüd hea näide sellest, miks meeste lämin peaks alati olema ainult taustamüra, mitte miski, mida päriselt kuulata ja tõsiselt võtta. Kurtsin blogiski, et olen täiesti kurnatud, ja Tom arvas, et ju ma olen ikka natuke laisk. Selgus, et kui sa oled naisterahvas, kes on järsku täiesti kurnatud ning lisaks veel hullem mõrd kui muidu, siis vahel sa ei ole laisk, vaid su keha üritab su sisikonda ümber ehitada, et sinna ühte titte mahutada. Nii et selle kuu ma peamiselt magasin ja bitchisin.
5. –7. nädal Siin oleks tahtnud rusikaga näkku lüüa igale inimesele, kes ütleb, et “rasedus ei ole haigus”, sh raseduseelsele iseendale. Tänu taevale, et ma töötan kodust ja suhteliselt vaba tööajaga, sest kuigi päris raisku läks ainult mõni üksik päev, siis hommikuti olin ma ikka täiesti töö- ja kontaktivõimetu. Kusjuures ma ei oksendanud, lihtsalt iiveldasin metsikult ja pea käis kogu aeg ringi, nii et proovi ise sellises olukorras keskenduda. Pärastlõunaks oli enamasti seis juba hulga parem, st vähemalt selle ajani, kuni mees otsustas endale süüa teha. Muuhulgas hakkasin väga palju jalutama, sest esiteks põgenesin tema toidulõhnade eest ning teiseks jalutamine päriselt aitas iivelduse vastu. See värske õhu ja liigutamise kombo oli nii hea, et jalutasin ka vihmaga, iga nädal tuli julgelt 20–30 km kokku. Jooga aitas kõhuhädade vastu, sest muidu oli kogu aeg tunne, et kõht on paistes, gaase täis ja imelik.
Trenni terapeutilise toime tõttu olin seega isegi sportlikum kui enne rasedust ning mõned tervislikud valikud pani bioloogia ise paika. No näiteks ei saanud ma valida, kas loobun kohvist või mitte, sest kohvilõhn juba ajas iiveldama. Hea, et hommikune suits ja õhtune Mullgi alla läks, eks ole. (Nali oli see, jumal küll, ärge helistage lastekaitsesse). Üldises plaanis elasin ma ilmselt sama naturaalselt kui Mari effing Metsallik, sest kuna ma töötasin kodust, siis ma lihtsalt ei viitsinud iga päev isegi näokreemi panna. Boulderdasin edasi, aga alguses oli sisemine sund eelkõige Parasiidi pärast muretseda juba nii tugev, et ei tahtnud ÜLDSE kukkuda. Nii et ronisin ainult selliseid radu, kus oli selge, et suudan ka alla ronida või kus oli võimalus teiste nukkide abil normaalselt alla ronida. Kõigi sketchimate asjade puhul lasin mehel spottida valmisolekuga ise käed külge panna. Ehk siis kõik need varased Kivi ronimisvideod on tehtud juba täie teadmisega, et vastutan seal seinal nüüd kahe eest. No ja teiseks ma ei valetanud, kui blogis kirjutasin, et ranne valutab, nii et ei tea, kas see oli tuhandete pisikeste jumalate katse mind minu enese eest kaitsta, aga selle randmega poleks parema tahtmisegi juures hullu panna saanud.
Hormoonid muidugi möllasid, iga asi ajas nutma. Juba enne testi tegemist mõtlesin, et vaene mees, kui ma tõesti rase olen ja terve 9 kuud selline mõrd saan olema, on mul temast kahju. Tagantjärele mõtlen, et ta ikka torgib seda tiigrit ka jumala rahuga, nii et vähemalt pool ajast on ta kõik ära teeninud. Muuhulgas olgu eraldi kirjas, et ma olen väärt mingit auhinda selle eest, et me ei lahutanud, kui SEE MEES, kes siin majas elab, mainis mulle möödaminnes, et nii huvitav, ta arvas, et kõht ei lähe juba esimesel trimestril nii märgatavalt suuremaks … Ma ei olnud isegi juurde võtnud veel, see oli lihtsalt paistes!
8. –9. nädal See on mul eraldi periood, sest selles seitsmenda nädala lõpu ultrahelis selgus, et hematoom ja “eks näis, kas jääb alles, vaatame, mis saab” (ma olen muidu oma ämmaemandaga täiega rahul, aga äkki EI peaks niimoodi ütlema verivärskele rasedale). Nii et mind määrati 12. nädala ultrahelini “rasedarežiimi”, st lubatud oli ainult jalutamine ja rahulik jooga, aga seks, jalgrattasõit, ronimine ja kõik muu vähegi lõbus (ja raputav) oli keelatud. Nagu näha, siis ma nii kaua ei kannatanud, juba 9. nädala keskel mõtlesin, et ma ei suuda enam … rattasõiduta olla, nii et läksin doktor Šoisi juurde tasulisse ultrahelisse, et näha, kas hematoom on kadunud ja kas ma võin normaalse inimese kombel edasi elada (vastused olid “jah” ja “jah”). Mida ükski arst mulle ei öelnud, aga mida ma ise teadusartiklitest lugesin, on see, et neil, kel on raseduse alguses hematoom olnud, on statistiliselt suurem tõenäosus enneaegseks sünnituseks. Nii et eks näis, kuidas statistika mind kohtleb.
Vahemärkus. Ma täitsa ausalt ütlen, et toonastes oludes, kus tavakülastustele meest kaasa ei tohtinud võtta, oli see ultraheli maailma kõige paremini kulutatud sada eurot. Sirru, kes muidu ütles, et tal on ükskõik, kas saab kaasa või mitte, vahtis seal ikka suu ammuli (ekraani! Mida te ka mõtlete, rõvedikud!) ning saatis hiljem sõpradele titepilte. Ja noh, seal sõltub nende teenistus sellest, milline elamus sul on, nii et seal seletati väga põhjalikult kõik lahti, nii eesti kui ka inglise keeles, ning anti lõpetuseks tite 3D-pilt koju kaasa. Ma ei tunne üldises plaanis raseduskontrollis tasulise teenuse järele vajadust, aga mul on hea meel, et ma seal käisin, sest ei kujuta ettegi, kui ma oleksin pidanud veel kolm nädalat kodus istuma ja närvitsema ning kartma iga kord, kui kõvemini aevastan. Pluss tavalises ultrahelis vaadatakse ikkagi neid kõige olulisemaid asju, keegi ei viitsi sulle mingit 3D pilti näidata, nii et see on siiani mu tite parim pilt. Õnneks muudeti vahepeal reegleid, nii et nüüd saavad vaktsineeritud (ja koroona läbipõdenud) mehed siiski ultrahelisse kaasa, muidu oleks kindlasti 20. nädala ultraheli ka erakas teinud. Arvestades seda, kui leiged inimesed vaktsineerimise suhtes on, on äärmiselt tõenäoline, et minu sünnituse ajaks pannakse perepalatid uue laine tõttu jälle kinni ja pärast sünnitust olen haiglas üksi, olgu ta siis vähemalt praegu võimalikult kaasatud.
10. –13. nädal Iiveldus hakkas vaikselt taanduma, 11. nädalaks oli juba suht ok. Nagu öeldud, tehniliselt võisin ma nüüd ka rahus trenni teha. Kivis oli aastapilet pausi peal, ronisin peamiselt köies ja vahel üritasin Ronminnis traaverdada, aga kogu aeg oli hing paelaga kaelas — iga väike asi võttis hingeldama (kuigi taas, ega selle randmega ju midagi suurt teha ei saanudki). Sama ka muude “spordialadega”, isegi kiirkõnd läks väga kähku ebameeldivaks ja rattaga natukenegi ülesmäge vändata oli raske. Internet ütleb, et esimesel trimestril on see tingitud progesterooni hulga suurenemisest kehas, mis sunnib rasedat rohkem hingama ja suurendab kokkuvõttes kopsumahtu, et titt rohkem hapnikku kätte saaks. Ehk siis tehniliselt ei ole need hingamisraskused, lihtsalt tunne on sama. Nii et ma siiralt kadestasin kõiki neid inimesi, kes blogisid internetis, kuidas nad kangi edasi tõstavad ja ronivad sünnituse tähtajani, kusjuures mitte ainult ei roni, vaid vallutavad ülaltjulgestuses ka uusi raskusastmeid. Minu esimese trimestri kogemus oli, et jah, trenni teha saab, aga tavapärasest tunduvalt madalama koormusega, ja vallutasin ma siin peamiselt siiski diivanit.
Mida ma esimesel trimestril õppisin? Hoia Perekoolist eemale. Mõnele küsimusele saab oma kuu grupist küll vastuse, sest teistel inimestel on sinuga sarnased mured, aga kui ma varem arvasin, et MINA olen ülemõtleja, siis sealt sain kähku teada, et nii see pole mitte. Seal on näiteks inimesed (mitmuses!), kes ostavad doppleri ainult selle pärast, et nad päriselt muretsevad iga päev, et äkki nende loode on vahepeal ära surnud, nii et siis nad kuulavad iga päev enese rahustamiseks ta südamelööke. Mitte et mul midagi selle vastu oleks, kui teised nii elavad, aga ma leian, et see ärevushäire on nakkav, kui sellega liiga tihedalt kokku puutuda. Seda enam, et kui me nüüd PÄRIS realistlikud oleme, siis mis see kasutegur on seal? Kui raseduse nii varajases faasis loote süda ühel hetkel ei löö ja sa võimalikult kiiresti haiglasse saad, siis … Tehakse sind lihtsalt võimalikult kiiresti tühjaks ja puhtaks. Kõik. Meil ei ole mingeid imevahendeid, et nii varajast rasedust kuidagi maagiliselt päästma hakata, rääkimata sellest, et meditsiinipersonal on nagunii valdavalt seisukohal, et ju siis pole elujõuline ja ongi nii parem. Nii et ma üritasin pigem läheneda selle suhtumisega, et tee asju, millest su titele reaalselt kasu on, et ta suurema tõenäosusega terveks ja tugevaks kasvaks. Mine ja jaluta. Toitu tervislikult, ole värskes õhus, uju, mediteeri, tee joogat. Tantsi või seksi, et stressi maandada, sest õnnelik ema on lapsele kasulik ning stress on talle kahjulik. Lõpuks ei kontrolli sa nagunii tulemust, saad ainult oma parima teha ja parimat loota.
Teiseks teeb hea mees sel ajal elu ikka tunduvalt meeldivamaks. Sirru näiteks oli nii armas, et isegi kui ma nutsin, sest kass ei armasta mind (not my proudest moment), tõi ta mulle kassi vägisi voodisse, mitte ei naernud minu üle. Üldse on ta terve selle aja väga kannatlik ja väga abivalmis olnud, mingi mölakaga oleks see aeg ikka sada korda raskem olnud.
Ja kolmandaks saan ma nüüd täiesti aru, miks rasedatel kogu aeg käed kõhu peal on. Alguses oli mu kõht lihtsalt nii tundlik, et isegi autoga sõites või trenni tehes oli kohe imelik ja vahel suisa kergelt valulik. No ja hiljem tuleb juba see, et kui ta seal kopsib, siis paned ju automaatselt käe patsulöömiseks vastu, sest no kuidas sa ei pane. Mul elupõlise koeraomanikuna ilmselt ka harjumus üritada teda iga natukese aja tagant läbi kõhu kõrva tagant sügada. 😁 No ja nii juhtubki, et muudkui patsutad seda kõhtu nagu pooletoobine.
Ehk siis minu esimene trimester oli raske peamiselt teistele, sest mu hormoonid möllasid, aga kuigi see ei olnud nauditav aeg, oli see siiski täiesti elatav. Näiteks ei oksendanud ma päriselt kordagi, mis on teiste kogemusi lugedes juba miski, mille eest tänulik olla.
P.S. Teise trimestri kohta saab lugeda siit ja kolmanda kohta siit.
Pärdikute päevaraamat 
hea, et kirjutasid 🙂 selline nostalgialaks. … Inimesed on ikka NII erinevad ( M.O.T.T:)
jaksu ja vastupidamist, huvitavamad ajad ootavad alles ees… 🙂
Rasedus ei ole haigus, eieiei – aga rasedus on SEISUND. Nagu autism. Pole ravida midagi, lihtsalt on nii nagu on. Ja on oluliselt teistmoodi kui mitterasedal .=)
Ma eriti ei mäleta enam seda algust. Aga see hingeldamise värk oli küll. Kusjuures niiviisi jaburalt, et krapsaka sammuga ühel tasapinnal kõndimine oli ok, aga trepist üles minnes oli kümne sammuga keel vesti peal. Täitsa veider.
Ja oi, doktor Šois ja tema mahe hääl, sume valgus ja hiiglaslikud arved. 😀
Ma õnneks internetti väga ei lugenud, mul oli üks väga chill ingliskeelne raamat, kus oli suhtumine see, et noh, hea oleks kui suitsetamise-joomise maha jätad, aga kui üldse ei suuda, siis proovi natuke vähendada ikka. Aga peamine, et ise end hästi tunned. 🙂 Näe, siuke: https://www.amazon.co.uk/Your-Pregnancy-Week-Lesley-Regan/dp/1405348798 (mõistagi on praegu vist hilja sellist lugema hakata)
Jaa, sama, 10+ km jalutada igati ok, aga trepist käimine probleem.
Polnud see post, sitt, nii pikk miskit, ronimisest oled lohisevamaid kirjutanud. Punnita edasi.
Pane siis vaim valmis, teise trimestri kohta on ca lk ainult sellest, kuidas kõhukinnisusega võidelda. 😀
Ajee.
Nunnukas! Aga jah, ma ka magasin esimesed kaks kuu või rohkem lihtsalt maha.
Mulle meeldis rase olla.
See seisund. Sa oled TEISTMOODI.
Iiveldamine, paistes kere ja muu fyysiline, mida Sina kirjeldasid, oli ka, aga peamine oli tunne – MIND on 2 tykki! Ma saan nyyd surematuks! Ausalt. Keegi ei öelnud mulle seda, see idee tuli mulle pähe samamoodi nagu soojas juurameres poolduvale amööbile. Aju hakkas teistmoodi tööle ja see oli varasemast erinev ning omamoodi meeldiv, mõned tujukad hetked seda pilti ei rikkunud.
Praegu on mind 5, asjaolu, et ma kontrollin enam-vähem ainult siinkirjutajat ja teised on ise juba päris suured ja teovõimelised, ei ole tähtis.
Sinu lugu tekitas sooja nostalgialaksu, tänud.
Jõudu kosumisel ja naudi, mida suudad!
Ma olen just oma surelikkusest rohkem teadlik kui tavaliselt, st mõtlen rohkem selle peale, et pean ettevaatlikum olema näiteks kaljudel ukerdades, sest minust sõltub parajasti kaks elu, mitte üks.
Seda kindlasti, surelikkus saavutab lihtsalt teistsuguse värvi.
Mul hakkas huvitavates olukordades aju enneolematult kiiresti ja tõhusalt tööle md, see kestis ka veel mõnda aega pärast lapse syndi. Komplekti kuulus ka kiirem reaktsioon ja rohkem julgust, no 2 amööbi 1 asemel on ju rohkem väärt, mille nimel võidelda.
Mul oli ka hematoom, kõik läks õnneks kenasti ja beebs sündis ka õigeaegselt, 39. nädalal millalgi. Perepalatisse saime ka mehega (ta vaktsineeritud) ja ma ei usu, et seda reeglit muuta plaanitaks, aga probleem on pigem selles, et nad olid suvel ITK-s vähemalt suurema osa perepalateid 2 inimese palatiteks ümber teinud ja kuna seetõttu on perepalateid vähem, siis on sinna raskem löögile saada. Soovitan väga endale eraämmaemand palgata, kuna lisaks muudele boonustele mida see kaasa toob aitab ta ka perepalati saada kui see vähegi võimalik. Minu jaoks oli eraämmakas mõlema lapsega kõige paremini kulutatud 500 eurot.
Viimase kommenteerijaga meganõus, eraämmaka raha oli väga hästi kulutatud. Esimese lapse sünnitasin suvalise valvepersonaliga, ei olnud tore. Kaks järgmist siis ühe ja sama ämmakaga. Viimase lapse sündimise ajal ei olnud üldse perepalateid saada. Ma sünnitasin miski hommikupoole ööd või varahommikul ja ämmakas hoidis mind reaalselt sünnitustoas mitu tundi, et oodata perepalatit. Ta ütles, et kui ta mu tavapalatisse kirjutab, siis sealt perepalatisse vangerdamine on suht ebareaalne. Nii ta siis passis nende arvutisüsteemis, et näha, millal mõni palat vabaneb, et siis mind hopsti sinna manööverdada.
Kui sa plaanid ITK-s sünnitada, siis ma võin sulle soovitada ühte superämmakat ja hoiatada ühe teise eest. 😀
Nuntsik lugemine oli jah, mul tulid kohe oma rasedused meelde.
Mul hetkel ei ole tunnet, et oleks eraämmakat vaja, usun, et saan ilma hakkama.