yoga

Rasedajooga

Teate, ma hakkasin juba suhteliselt teise trimestri alguses rasedajoogas käima ja olin alguses täiesti sillas. Leidsin nimelt sellise koha, kus liiga palju ei räägita sisemistest jumalannadest või positiivsest energiast. St natuke sellest viimasest, aga mitte nii palju, et otseselt pinda käiks. Mul on alati tunne, et 90% saalis istuvatest inimestest lihtsalt kannatab selle osa välja, et kasulik osa kätte saada, aga ehk ma lihtsalt eeldan, et kõik on nagu mina. 😀 Aga harjutused on head ja seltskond on tore ning kohustuslikus korras saab rohkem tehtud. Kuigi ütlen ausalt, et heas vormis inimese jaoks on rasedusjooga siiski selline asi, et tegin enamasti samal päeval näiteks rasedate TRX-itrenni või seda rasedale moditud Ashtangaversiooni juurde, et oleks tunne, et olen midagi teinud ka peale kükkide ja hingamisharjutuste. Kripeldas küll veidi see, et pooleteisetunnisest kohtumisest ca 40 minutit oli nö päris trenn ja ülejäänu oli kas lõdvestumine või juturing, aga samas räägitakse seal juturingis tihti asjadest, mis väga kasulikud tunduvad, belly mapping‘ust näiteks. No ja teiseks ma saan selle eest Stebbyga maksta, nii et mul on see nö maast leitud nagunii.

Lisaks pannakse kõik tunnid otseülekandega (ja järelvaatamiseks) netti ka, nii et kui näiteks neljapäeviti on päevane tund ja mul parajasti palju töökohustusi ja kohaleminekuks pole aega, saab kas teleka ees kaasa teha või õhtul järele teha. Aga. Ja siit tuleb nüüd megasuur AGA. Mina hakkasin ainult neti teel osalema pärast seda, kui ühel õpetajal tekkis mõte, et me peaksime tunnis koos laulma. Saan aru, et paljude meelest on see totter piir, aga ma ei julge kohalegi minna kuskile, kus minust seda eeldada võidakse. Niigi elasin ma juba üle selle tunni, kus me võhivõõraste inimestega harjutasime, kuidas mees sind sünnituse ajal silitama peaks, kuigi see oli ka VÄGA raske. Kui videotunnis laulmist peaks ette tulema (ja on tulnud küll, see õpetaja avastas vist enda jaoks midagi toredat), lähen ja käin selle ajal vetsus või silitan kassi. Ja see ei tähenda, et ma tulevikus oma lapsele ei laulaks vms, lihtsalt siin on suur vahe, kas ma laulan kaasa terve klassiga või kodus oma imikule. Nii et tegelikult tahaksin ma ikkagi natuke vähem “vaimset” tundi, aga no pole olnud õnne leida. Ehk siis kui kellelgi on megahäid soovitusi viimaseks paariks kuuks, siis ma võtaksin täitsa kaalumisele, sest praegune on täpselt selline “üsna hea, aga …”

19 kommentaari “Rasedajooga

  1. Mina olen väga kahe jalaga maa peal ja igasugused sisemise jumalanna kanaldamised mind ka ei kõneta, nii et julgen soovitada Pelgulinna sünnitusmaja perekeskuses Meelike Reimeri joogatundi. Ta on ämmaemand ja nendest hingamisharjutustest mul tõesti oli sünnitusel reaalselt kasu. See ei ole kõva trenn füüsilise koormuse mõttes, aga kindlasti mitte niisama lobisemine. Soovitan väga ka tema loengut “Tuhudeaegne hingamine ja lõdvestumine”.

  2. Väga kurb, et sa sisemist ürgset naiselikkust ei soovi üles leida. Soovitan vähemalt pika seelikuga käia, siis saab naiselik energia liikuma.

    Okei… see oli nali.
    Ma ei leidnud omal ajal sellist joogat, käisin hoopis vesiaeroobikas. Sest mul tõesti oli liigutamisega raskusi ja reaalselt hea oli tund aega vähemasti tunda ennast sulgkergena selle karuemmena tatsumise vahepeal.

  3. Käisin ka Meelikese rasedate joogas Pelgus ja väga meeldis. Füüsiliseks trenniks on seda palju nimetada, aga hingamist õpetab kenasti ja laulma ei pea. Häälitsema (AAA, EEEE, MMM jms) küll peab, sest see aitab õigesti hingama saada ja sünnitusel saad siis kindel olla et teed asja hästi ja efektiivselt.

    1. Jah, igasugu häälitsemisest ja kas või välja hingates puristamisest jne saan ma aru, see on nagu teine asi. Aga laulda või võõraid inimesi katsuda ma ei taha.

      1. Oi, kui hästi ma sellega suhestun. Jumal tänatud, et ma ainuke pole. beebikoolis oli kõige õudsam hetk, kui õpetaja laulis: „Kas … on siin?” Ja ema pidi lapse käega lehvitama ja laulma vastu, et on küll. Iga kord surin natuke, aga miskipärast tundus, et peab ikka käima 4-kuuse lapsega teiste tittede seltsis aega veetmas, et mis ema ma muidu oeln või nii. Nüüd arvan, et ju ta oleks ka selle minu beebikoolitraumata suureks kasvanud.

        1. jah noh, a sitsidsatsid.. rääkis juba beebidest.

          mehed rasedajoogas – hmm – miks ei? mu kehakuju ongi umbes nagu ma kannaks kaksikuid. ja mis silitamine??? 🙂

      2. Jajaa. See kõik on edaspidi, kui meest titega igale poole enda asemel saata saab. Näiteks lapsega arsti juurde ja vanemate koosolekule ja emadepäeva aktusele. Aga rasedale on see alles tulevikumuusika, vaevalt, et sellest sünnitusel ülearu palju kasu oleks, kui Rents Cyruse sinna joogasse enda asemel venitama, hingamist õppima ja laulma saadaks.

      3. Ma postitust lugedes kuidagi eeldasin, et katsumist tuli teha “võhivõõraste inimestega” ehk nendega koos ühes ruumis, aga et kohe füüsilises kontaktis?! Püha müristus, ma oleks vist juba selle nalja peale joogaploki varna visanud. Võrdluseks, mu joogaõpetaja räägib, kuidas selili liblika poos võib olla mõne inimese jaoks väga ebamugav, sest liiga “avatud” (minu jaoks ei ole absoluutselt, ma tegelikult ei ole üldse oma keha ja kehakontaktide suhtes eriti tundlik).
        Aga et raseda keha piiridest niimoodi üle sõidetakse, paistab küll jälle see vana hea inkubaatori-probleem olevat, et raseda keha (ja eriti kõht) pole raseda oma, vaid.. või et
        tulebki harjuda, sünnitusel nagunii katsutakse igalt poolt?
        Või siis olen ma liiga vähe joogas käinud ja selline üksteise katsumise värk ongi tavapärane (kui nüüd kõrvale jätta konkreetsed stiilid, nt akrojooga, mis toetubki kehakontaktidele).

        1. Ma arvan, et eeldus oli see, et kuna need on teised rasedad, kes paaridesse jagati ja üksteist katsuma pandi, et siis me “oleme kõik omad” vms. Mõnda neist olin paar korda varem näinud, aga mitte kunagi nendega rääkinud, see tüdruk, kellega paari sattusin oli täiesti võõras. Nii et minu jaoks nad kindlasti nö “omad” ei olnud, pakun, et keskmise eestlase jaoks üldiselt ka poleks, aga sellega sain veel kuidagi hakkama – kuigi see oli piisavalt ebamugav selleks, et sealt väga palju meelde ei jääks, mida siis mehele edasi rääkida peale selle, et pead selga masseerima ja kui sõimata saad, siis ilmselt hõõrud vale koha pealt.

          Tavaliselt joogas katsub ainult õpetaja, kui asendeid parandab, aga mul on viimastel aastatel alati kõik tunni alguses öelnud, et kui keegi ei taha, siis öelge ja ma ei katsu. Selle vastu mul pole midagi, sest see on selline okei katsumine, mida ma olen osanud ette näha.

      1. Kui ribivalu, siis küllap sul see põnn seal ikka nö õiget pidi. Ma tänu bellymappingule sain suht varakult aimu, et küllap keiser tuleb ja nii ka läks. Kahju, et mind üldse ei usutud ja 3,5p edutult esile püüti kutsuda seda sündimist 😃

        1. Mul alles 29. nädal, ega ta enne 34.-36. ei peakski end pea alaspidi keerama hakkama. Aga meil 31. nädala paiku 3D-ultraheli ka, eks siis näeb muuhulgas ka seda, mis pidi ta parajasti suvatseb olla. Mul on endal praegu tunne, et ta on end istutanud end nii, et üks jalg on kogu aeg ühest kohast vastu mu kõhtu surutud. 😁 Huvitav on teada saada, kas kujutan seda endale ette või mitte.

  4. ITK-s oli veel eriti hea rasedate Pilatese tund, mida andis endine baleriin Mari Kõiv (Savitski), aga mulle tundub, et seda praegu ei ole ja ta on vist üldse ise lapsehoolduspuhkusel. Ma pole elus kuulnud nii palju korratavat sõna “vaagnapõhjalihased” kui seal tunnis 🙂 Sealt väljusin alati ka tundega, et olen mitu sentimeetrit pikem.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.