Täitsa pekkis, mul on NII piinlik praegu, elus ei oleks osanud arvata, et ma SELLESSE seltskonda satun. 😦 Lühidalt … No seda lugu ei saa lühidalt rääkida, see on pikk lugu. See nimelt hakkas juba juulis, kui ma olin Soomes ronimas. Panin sellest instasse pildi ka ja tuttav lätlane kirjutas mulle, et öelda, et ta unustas just oma Scarpad (ronimissussid) Soome ronihalli maha ja minust oleks väga kena need kaasa korjata. Kahjuks oli uks lukus juba, aga minu kopsimise peale tegid ikka lahti ja lasid mu sinna mahaunustatud asjade kasti kallale, kus oligi muuhulgas täpselt üks paar Scarpasid, nii et korjasin need rõõmuga kaasa.
TÄNA oli see päev, mil ma nende omanikuga Kreekas kokku sain, sest kus mujal lätlastega ikka kohtuda. Ainult et nagu te ilmselt juba arvata oskasite, siis … Ta ei ole nende omanik. Tema kadunud sussid olid number 42 ja mina varastasin talle kellegi 39, sest no mina ei osanud midagi kahtlustada ja ainult üks paar seal kastis oli, nii et ma ei hakanud numbrit vaatamagi, silma järgi nägin, et minu omadest hulga suuremad, mis seal enam arutada.
Ja noh, mis ma teen nüüd, ma ei lähe ju juulis kadunud susside õiget omanikku neli kuud hiljem otsima, seda enam, et enne sünnitust ma igatahes Soome ei jõua, tõenäoliselt imiku kõrvalt ka kohe mitte. Nii et ei olegi muud varianti vist, kui selle häbiga nüüd elada. Või kas ikka on nii? Need ei ole odavad sussid, heal päeval saad 125 euroga selle paari, Soomes ilmselt on kallimad. Nii et ma täitsa tõsiselt mõtlen siin nüüd, mida hea inimene sellises olukorras teeks. Kirjutaks ronihalli neli kuud hiljem ja küsiks, kas nad mäletavad, kas õige omanik tuli neid otsima ja kes ta olla võiks? Sest piinlikkus piinlikkuseks, aga võimaluse korral võiks vist üritada oma patte heastada kuidagi. Oleks eelmise nädala teema, poleks mingit probleemi, võtaks ühendust ja maksaks kinni, sest noh, loll peab ikka oma vigade eest maksma, kuni õpib. Aga nüüd tagantjärele on seda omanikku ilmselt raske leida ka. 
Ma ei tea, andke nõu mulle. Annetan orbudekodule raha ja unustan selle loo või üritan kuidagi seda õiget ohvrit üles leida?
P.S. Seda kirjutades meenub mulle, et ma olen korra teismelisena ka kogemata välismaal kirikust varastanud, sest ma täiesti tõsiselt arvasin, et tegu on tasuta võtmiseks olevate asjade riiuliga, kus on nö usku reklaamivad asjad (see oli mingi pisike värviline raamatukene piiblilooga). No erakonnad ju ka jagavad tasuta nänni enne valimisi, usklikel on alati valimised. Mitu päeva hiljem juba teises riigis olles tuli kellegagi vesteldes välja, et see, et hinnasilti polnud, tähendas seda, et kuskil oli mingi kogumiskast, kuhu oleks pidanud selle eest enda poolt sobivaks peetud annetuse panema … Nii et kui Jumal peaks tõesti olemas olema, on paradiisiuks minu ees juba ammu suletud.
Pärdikute päevaraamat 