Nii tore on tagasi olla. Oma voodi, oma vannituba, oma kass. Viimane küll jooksis meile uksele vastu ja siis tegi äärmiselt üllatunud “kumbki teist pole see toitja, keda ma ootasin” nägu, aga ööseks tuli juba kaissu (ning kui Sirru õde hommikul kell kuus peolt koju jõudis, ei tõstnud kass peadki, kuigi muidu peab seda igati sobivaks ajaks, et hommikusööki nuruma hakata). Nii et mina kavatsen siit järeldada, et ju ta ikka natuke igatses, ei igatsenud mina üksi. Koduigatsuses mängis muidugi suurt rolli see ka, et mingi hetk läks meie koduserveris midagi pekki, nii et me ei saanud sealt enam otse Twin Peaksi uut hooaega vaadata. 😀
Külm on, see on üsna ebameeldiv. Seda enam, et ükski mu enda jope ei käi hetkel eest kinni. Nii et aklimatiseerun siin vaikselt ja üritan selle käigus mitte neere ära külmetada. Ja süüa tahaks muidugi kogu aeg, sest keha tunneb, et suurem energiavajadus.
Mul endal on sel nädalal kogu aeg megalt tegemist, nii et avaldan ühe postituse, mis juba mitu nädalat mustandina kõpitsemist ootas. Mallu kirjutas juba saja aasta eest suhtele tagasivaatava postituse, mis jäi mul kahel põhjusel nii kripeldama, et tahaks kohe ise ka kirjutada. Mitte nende suhtest muidugi, ENDAST ikka, kellest siis veel. Esiteks käis sealt veidi läbi ka see suhtepsühholoogias väga tuntud troop, kus üks osapool on jõulisem ja nö sõidab teisest veits üle, mille tulemusel teine harjub järele andma ning ehk isegi ei taha enam mingeid otsuseid teha, sest milleks, nagunii boss otsustab. Mille tulemusel on muidugi lõpuks see esimene vihane (sest sellised pole õnnetud, nad on vihased), sest “miks mina pean kõike üksi otsustama” (vt ka naised, kes suurest armumisest kõik kodutööd õhinaga enda kanda võtavad, ja hiljem on vihased, sest “miks keegi ei aita”).
Ja antagu mulle andeks, aga minu meelest käib see natuke põhimõtteliselt kogu blogimaastiku kohta. Okei, Ritsik ehk on tiba pehmem, aga kõik teised blogivad naised, kes mulle pähe tulevad (sh ma ise), on … tankid. Veerevad rõõmsalt oma teel, isegi märkamata, et kellestki sai üle sõidetud, ja siis üllatuvad, kui keegi kurtma hakkab, et kle, minu arvamusega ei arvestatud. Sest no ehk oleks võinud selle arvamuse vähe paremini kuuldavaks teha, ei v? Sa kolm korda proovisid, aga ma lihtsalt ajasin oma joru edasi? Ei ole võimalik!
Mul on selles mõttes oma elust ekstreemne näide, et eksabikaasaga olime me mõlemad sellised kõvad kivid, kellele nagu ei tulnud väga pähegi see, et teistel inimestel on ka vajadused. Ajasime mõlemad rahulikult oma asja ja tegelikult oli kõik väga lihtne (vähemalt selle koha pealt). Kogu aeg oli selge, mida teine inimene tahab, ei mingit teisitimõtlemist, sest kõigi huvid olid selgelt laual. Kui toimus põrkumine, siis veidi ragistasime ja leidsime kompromissi (või ei leidnud). Aga väga harva juhtus seda, et üks meist tegi tsirkust teemal “sa oleks pidanud ise aru saama, et …” Ja mul pole talle ühtki etteheidet, mulle selline lähenemine sobis, sest kõik olid ausad.
Nii et kujutage nüüd ette minu üllatust, kui läksin temast lahku ja ühes järgmises suhtes juhtus kohe alguses selline lugu. Istun mina autoroolis, sõidan kallimaga kodu poole. Kallim küsib, kas mul poest ka midagi vaja on. Ma ütlen, et ei, mul kõik hommikusöögiks olemas ja õhtust olen ma juba söönud. Räägime muudest asjadest ja enne kodu viimasest supermarketist mööda sõites küsib ta korra veel, kas ma olen kindel, et mul sealt midagi vaja ei ole. Nope, all good. Läheme koju, läheme magama, tuleb järgmine hommik. Ja ta ütleb hommikusöögi ajal midagi stiilis “Jumal tänatud, mul oli kõht nii tühi, sest ma ei saanud ju eile õhtul süüa!”
Mina: ???
Tema: No ma tahtsin poodi, aga sa ju ei tahtnud minna.
Mina: Sa ju ei öelnud, et SINA tahad poodi, sa ainult küsisid, kas MINUL on midagi vaja.
Tema: Nojah, aga kuidagi ebaviisakas tundus oma vajadusi peale suruda, kui sina roolis oled.
Ma siiani ei tea, miks ta siis õhtul võikut ei teinud või 200 meetri kaugusel olevasse poodi ei läinud või … normaalse inimese kombel ei öelnud, et “mul on kõht tühi, lähme toidupoodi”. Nagu ilma naljata, see oli vist esimene kord elus, kui ma sain aru, et meie ümber on ka inimesi, kes lihtsalt ÜLDSE ei sõnasta oma vajadusi. Või sõnastavad neid nii hägusalt, et kui sul kogu aeg radar ei tööta just nende vajaduste kinnipüüdmise nimel, siis sa ei pane neid tähelegi. Etteruttavalt võin öelda, et see, et nad neid vajadusi ei sõnasta, ei tähenda sugugi, et nad samal ajal sisimas ei kibestu iga kord, kui neid vajadusi ei märgata — varsti hakkavad järgnema passiivagressiivsed kommentaarid selle kohta, kuidas sa ju KUNAGI ei tee üht või teist (loomulikult mitte siis, kui oleks päriselt vaja teha üht või teist, tagantjärele ikka). No ja kui te usute, et love languages on tõsiseltvõetav asi, siis tal oli see raudselt acts of service. Aga sellises kastmes, et tal näiteks oli minu korterivõti, nii et ta läks salaja sinna, koristas mu elamise ära, ja siis oli solvunud, sest mul oli sellest üsna ükskõik. St kui sulle meeldib koristada, korista, ega ma kätt ette ei pane, aga kui MINA olin eelneva puhtuseastmega ka rahul, siis ma eeldan, et sa tegid seda ENDA mugavuse suurendamiseks, sest mul polnud seda ju vaja. Nii et noh, see ei pane mind erutusest põlvili langema ja su püksilukku avama. Teiseks oli tema peas sel juhul alati mingi covert contract (varjatud kokkulepe?), nii et ma teadsin ette juba, et nüüd ma nädalakese pärast kuulen, et “mina tegin sinu heaks kõike seda, aga sina …” Nagu ei, ära tee siis, kui tulemus ei meeldi, aga kui sa minust midagi tahad, siis küsi, mitte ära tee mingit lambiasja, lootes, et ehk ma siis teen midagi uut vastu. Seda enam, et see polnud “mis võiks Rentsile meeldida”, see oli “mis võiks mulle meeldida”. 9 korda 10st ma lihtsalt seisan seal üllatunult ja mõtlen, et nahhui tal oli vaja mu raamatud riiulis tähestikujärjekorda panna. (Järjekordne põhjus, miks mu abikaasa nii suurepärane on — ta tõesti ostab mulle kingitusi või teeb mulle väikeseid teeneid, mille kohta ta teab, et need MULLE meeldivad, mitte ei osta mulle näiteks kleiti, mida tema tahaks minu seljas näha.)
Ahjaa, meil oli vahepeal ka mitu tüli, kus mina ei teadnud, et me tülitseme. Tema oma peas mõtles otsast lõpuni välja, mida tema ütleks ja kuidas mina vastaksin, mis tema selle peale ütleks ja mis lõpptulemus oleks. Ja siis oli minu peale solvunud ja taas passiivagressiivne, sest neist enda peas väljamõeldud stsenaariumites ei olnud ma piisavalt mõistev. Kusjuures üldiselt olid need tülid teemadel, mis mind üldse ei huvitanud, sest miks peaks mind näiteks huvitama, kas sa sõidad nädalaks ajaks emale külla vms, mul on oma elu. (Ja jah, me olime sel ajal mõlemad 25+ täiskasvanud inimesed, miks te küsite?)
Kurat, äkki selle loo moraal peaks olema, et ära sebi hulludega, on endal kergem? Kuigi tema oli küll väga äärmuses, aga see ei muuda fakti, et keskmine inimene on minuga võrreldes ikkagi veidi pehmo, kui enesekehtestamiseks läheb, ja enamasti ma isegi ei märka, et ma siin parajasti midagi kehtestan. Iseasi muidugi, et valdav enamus asju ei huvita mind piisavalt, et end kehtestama hakata. 😀 Aga ma igatahes üritan pärast seda kogemust natuke rohkem jälgida, et ma enda seisukohti liigselt peale ei suruks. Ja samas olen täiesti allergiline inimeste suhtes, kes ütlevad iga asja peale, et “ah, mis nüüd mina”, sest ma ei viitsi mõistatada, mida inimene tahab, kui ta ise seda öelda ei soovi. Praegu niigi on kodus olukord, kus meil mõlemal on oma ideed otsas, nii et siis me üritame mõlemad arvata, kuhu teine tahaks sööma minna või kuidas nädalavahetust veeta. Pool ajast me kumbki tõesti ei tea, mida me tahame, st midagi nagu võiks, aga kes kurat see teab, mida siis täpselt ja … Mina olen pool ajast nii väsinud, et minu ainus soov on näha ülaloleval pildil. Oh jah.
Teine teema, mis Mallu postitusest läbi käs, oli teineteise jaoks aja leidmine. Ja see on taas teema, millega meist vist kõik mingil määral suhestuvad. Mulle mõjus küll pandeemia nii, et kuna me töötasime mõlemad esimese lockdown’i ajal kodus, kuigi erinevates tubades, siis oled nagu kogu aeg koos, aga samas nö kvaliteetaega ei veeda – aga samas tahaks siiski teineteisest puhkust, sest te olete kogu aeg koos. Nii et käisin omaette jalutamas ja välijõusaalis ja ühe sõbraga boulderdamas jne. Nii et ma saan täiega aru sellest, et kui siis on võimalik kodust välja saada, siis tahad vahelduseks omaette olla. Aga meil ei olnud kolme last jne, nii et meil oli võimalik eraldi patareisid laadida, nii et tekkis soov taas ka koos aega veeta (ja me tõesti käime teadlikult väljas ja joome kohvi ja räägime asjadest, mis ei ole kohustused, vaid no sellest, kes mida põnevat lugenud on jne). Aga mida teha olukorras, kus on nii palju ühiseid stressirohkeid kohustusi, et te ei jõuagi sellesse punkti, et patareid oleks taas seal, kus mõlemad ühel ajal tõesti soovivad panna end kenasti riidesse, koos välja minna ja rääkida asjadest, mis ei puuduta pangalaenu, lapsi, tegemata töid ja muid igavaid asju? Nagu näha, siis Mallu ei teadnud vastust sellele küsimusele. Ma võin ausalt öelda, et minul pole küll õrna aimugi. Tuttavate pealt on jäänud mulje, et üritatakse see aeg lihtsalt üle elada, mõnel veab ja mõnel mitte. 😀 Nii et see on natuke hirmutav.
P.S. Mis teie arvate, kaua mul aega on, enne kui kõik jälle päris lukku pannakse? Ma tahaks ideaalis ühte tugitooli osta, aga mitte enne järgmist palgapäeva — kas olen loll, kui arvan, et vaktsineeritud vast ikka novembris mööblipoodi saavad?
Pärdikute päevaraamat 