faith

Ma tahan ka suhetest rääkida

Nii tore on tagasi olla. Oma voodi, oma vannituba, oma kass. Viimane küll jooksis meile uksele vastu ja siis tegi äärmiselt üllatunud “kumbki teist pole see toitja, keda ma ootasin” nägu, aga ööseks tuli juba kaissu (ning kui Cyruse õde hommikul kell kuus peolt koju jõudis, ei tõstnud kass peadki, kuigi muidu peab seda igati sobivaks ajaks, et hommikusööki nuruma hakata). Nii et mina kavatsen siit järeldada, et ju ta ikka natuke igatses, ei igatsenud mina üksi. Koduigatsuses mängis muidugi suurt rolli see ka, et mingi hetk läks meie koduserveris midagi pekki, nii et me ei saanud sealt enam otse Twin Peaksi uut hooaega vaadata. 😀

Külm on, see on üsna ebameeldiv. Seda enam, et ükski mu enda jope ei käi hetkel eest kinni. Nii et aklimatiseerun siin vaikselt ja üritan selle käigus mitte neere ära külmetada. Ja süüa tahaks muidugi kogu aeg, sest keha tunneb, et suurem energiavajadus. Cyruse õde liikus talveks edasi Küprosele, sest miks mitte, noored vallalised inimesed, kellel kaugtöö võimalus. Suht mõnus mõte.

Mul endal on sel nädalal kogu aeg megalt tegemist, nii et avaldan ühe postituse, mis juba mitu nädalat mustandina kõpitsemist ootas. Mallu kirjutas juba saja aasta eest suhtele tagasivaatava postituse, mis jäi mul kahel põhjusel nii kripeldama, et tahaks kohe ise ka kirjutada. Mitte nende suhtest muidugi, ENDAST ikka, kellest siis veel. Esiteks käis sealt veidi läbi ka see suhtepsühholoogias väga tuntud troop, kus üks osapool on jõulisem ja nö sõidab teisest veits üle, mille tulemusel teine harjub järele andma ning ehk isegi ei taha enam mingeid otsuseid teha, sest milleks, nagunii boss otsustab. Mille tulemusel on muidugi lõpuks see esimene vihane (sest sellised pole õnnetud, nad on vihased), sest “miks mina pean kõike üksi otsustama” (vt ka naised, kes suurest armumisest kõik kodutööd õhinaga enda kanda võtavad, ja hiljem on vihased, sest “miks keegi ei aita”).

Ja antagu mulle andeks, aga minu meelest käib see natuke põhimõtteliselt kogu blogimaastiku kohta. Okei, Ritsik ehk on tiba pehmem, aga kõik teised blogivad naised, kes mulle pähe tulevad (sh ma ise), on … tankid. Veerevad rõõmsalt oma teel, isegi märkamata, et kellestki sai üle sõidetud, ja siis üllatuvad, kui keegi kurtma hakkab, et kle, minu arvamusega ei arvestatud. Sest no ehk oleks võinud selle arvamuse vähe paremini kuuldavaks teha, ei v? Sa kolm korda proovisid, aga ma lihtsalt ajasin oma joru edasi? Ei ole võimalik!

Mul on selles mõttes oma elust ekstreemne näide, et eksabikaasaga olime me mõlemad sellised kõvad kivid, kellele nagu ei tulnud väga pähegi see, et teistel inimestel on ka vajadused. Ajasime mõlemad rahulikult oma asja ja tegelikult oli kõik väga lihtne (vähemalt selle koha pealt). Kogu aeg oli selge, mida teine inimene tahab, ei mingit teisitimõtlemist, sest kõigi huvid olid selgelt laual. Kui toimus põrkumine, siis veidi ragistasime ja leidsime kompromissi (või ei leidnud). Aga väga harva juhtus seda, et üks meist tegi tsirkust teemal “sa oleks pidanud ise aru saama, et …” Ja mul pole talle ühtki etteheidet, mulle selline lähenemine sobis, sest kõik olid ausad.

Nii et kujutage nüüd ette minu üllatust, kui läksin temast lahku ja ühes järgmises suhtes juhtus kohe alguses selline lugu. Istun mina autoroolis, sõidan kallimaga kodu poole. Kallim küsib, kas mul poest ka midagi vaja on. Ma ütlen, et ei, mul kõik hommikusöögiks olemas ja õhtust olen ma juba söönud. Räägime muudest asjadest ja enne kodu viimasest supermarketist mööda sõites küsib ta korra veel, kas ma olen kindel, et mul sealt midagi vaja ei ole. Nope, all good. Läheme koju, läheme magama, tuleb järgmine hommik. Ja ta ütleb hommikusöögi ajal midagi stiilis “Jumal tänatud, mul oli kõht nii tühi, sest ma ei saanud ju eile õhtul süüa!”

Mina: ???

Tema: No ma tahtsin poodi, aga sa ju ei tahtnud minna.

Mina: Sa ju ei öelnud, et SINA tahad poodi, sa ainult küsisid, kas MINUL on midagi vaja.

Tema: Nojah, aga kuidagi ebaviisakas tundus oma vajadusi peale suruda, kui sina roolis oled.

Ma siiani ei tea, miks ta siis õhtul võikut ei teinud või 200 meetri kaugusel olevasse poodi ei läinud või … normaalse inimese kombel ei öelnud, et “mul on kõht tühi, lähme toidupoodi”. Nagu ilma naljata, see oli vist esimene kord elus, kui ma sain aru, et meie ümber on ka inimesi, kes lihtsalt ÜLDSE ei sõnasta oma vajadusi. Või sõnastavad neid nii hägusalt, et kui sul kogu aeg radar ei tööta just nende vajaduste kinnipüüdmise nimel, siis sa ei pane neid tähelegi. Etteruttavalt võin öelda, et see, et nad neid vajadusi ei sõnasta, ei tähenda sugugi, et nad samal ajal sisimas ei kibestu iga kord, kui neid vajadusi ei märgata — varsti hakkavad järgnema passiivagressiivsed kommentaarid selle kohta, kuidas sa ju KUNAGI ei tee üht või teist (loomulikult mitte siis, kui oleks päriselt vaja teha üht või teist, tagantjärele ikka). No ja kui te usute, et love languages on tõsiseltvõetav asi, siis tal oli see raudselt acts of service. Aga sellises kastmes, et tal näiteks oli minu korterivõti, nii et ta läks salaja sinna, koristas mu elamise ära, ja siis oli solvunud, sest mul oli sellest üsna ükskõik. St kui sulle meeldib koristada, korista, ega ma kätt ette ei pane, aga kui MINA olin eelneva puhtuseastmega ka rahul, siis ma eeldan, et sa tegid seda ENDA mugavuse suurendamiseks, sest mul polnud seda ju vaja. Nii et noh, see ei pane mind erutusest põlvili langema ja su püksilukku avama. Teiseks oli tema peas sel juhul alati mingi covert contract (varjatud kokkulepe?), nii et ma teadsin ette juba, et nüüd ma nädalakese pärast kuulen, et “mina tegin sinu heaks kõike seda, aga sina …” Nagu ei, ära tee siis, kui tulemus ei meeldi, aga kui sa minust midagi tahad, siis küsi, mitte ära tee mingit lambiasja, lootes, et ehk ma siis teen midagi uut vastu. Seda enam, et see polnud “mis võiks Rentsile meeldida”, see oli “mis võiks mulle meeldida”. 9 korda 10st ma lihtsalt seisan seal üllatunult ja mõtlen, et nahhui tal oli vaja mu raamatud riiulis tähestikujärjekorda panna. (Järjekordne põhjus, miks mu abikaasa nii suurepärane on — ta tõesti ostab mulle kingitusi või teeb mulle väikeseid teeneid, mille kohta ta teab, et need MULLE meeldivad, mitte ei osta mulle näiteks kleiti, mida tema tahaks minu seljas näha.)

Ahjaa, meil oli vahepeal ka mitu tüli, kus mina ei teadnud, et me tülitseme. Tema oma peas mõtles otsast lõpuni välja, mida tema ütleks ja kuidas mina vastaksin, mis tema selle peale ütleks ja mis lõpptulemus oleks. Ja siis oli minu peale solvunud ja taas passiivagressiivne, sest neist enda peas väljamõeldud stsenaariumites ei olnud ma piisavalt mõistev. Kusjuures üldiselt olid need tülid teemadel, mis mind üldse ei huvitanud, sest miks peaks mind näiteks huvitama, kas sa sõidad nädalaks ajaks emale külla vms, mul on oma elu. (Ja jah, me olime sel ajal mõlemad 25+ täiskasvanud inimesed, miks te küsite?)

Ma mäletan, et just kasutasin seda pilti, aga nii oktoober kui ka see emotsioon kestavad veel

Kurat, äkki selle loo moraal peaks olema, et ära sebi hulludega, on endal kergem? Kuigi tema oli küll väga äärmuses, aga see ei muuda fakti, et keskmine inimene on minuga võrreldes ikkagi veidi pehmo, kui enesekehtestamiseks läheb, ja enamasti ma isegi ei märka, et ma siin parajasti midagi kehtestan. Iseasi muidugi, et valdav enamus asju ei huvita mind piisavalt, et end kehtestama hakata. 😀 Aga ma igatahes üritan pärast seda kogemust natuke rohkem jälgida, et ma enda seisukohti liigselt peale ei suruks. Ja samas olen täiesti allergiline inimeste suhtes, kes ütlevad iga asja peale, et “ah, mis nüüd mina”, sest ma ei viitsi mõistatada, mida inimene tahab, kui ta ise seda öelda ei soovi. Praegu niigi on kodus olukord, kus meil mõlemal on oma ideed otsas, nii et siis me üritame mõlemad arvata, kuhu teine tahaks sööma minna või kuidas nädalavahetust veeta. Pool ajast me kumbki tõesti ei tea, mida me tahame, st midagi nagu võiks, aga kes kurat see teab, mida siis täpselt ja … Mina olen pool ajast nii väsinud, et minu ainus soov on näha ülaloleval pildil. Oh jah.

Teine teema, mis Mallu postitusest läbi käs, oli teineteise jaoks aja leidmine. Ja see on taas teema, millega meist vist kõik mingil määral suhestuvad. Mulle mõjus küll pandeemia nii, et kuna me töötasime mõlemad esimese lockdown’i ajal kodus, kuigi erinevates tubades, siis oled nagu kogu aeg koos, aga samas nö kvaliteetaega ei veeda – aga samas tahaks siiski teineteisest puhkust, sest te olete kogu aeg koos. Nii et käisin omaette jalutamas ja välijõusaalis ja ühe sõbraga boulderdamas jne. Nii et ma saan täiega aru sellest, et kui siis on võimalik kodust välja saada, siis tahad vahelduseks omaette olla. Aga meil ei olnud kolme last jne, nii et meil oli võimalik eraldi patareisid laadida, nii et tekkis soov taas ka koos aega veeta (ja me tõesti käime teadlikult väljas ja joome kohvi ja räägime asjadest, mis ei ole kohustused, vaid no sellest, kes mida põnevat lugenud on jne). Aga mida teha olukorras, kus on nii palju ühiseid stressirohkeid kohustusi, et te ei jõuagi sellesse punkti, et patareid oleks taas seal, kus mõlemad ühel ajal tõesti soovivad panna end kenasti riidesse, koos välja minna ja rääkida asjadest, mis ei puuduta pangalaenu, lapsi, tegemata töid ja muid igavaid asju? Nagu näha, siis Mallu ei teadnud vastust sellele küsimusele. Ma võin ausalt öelda, et minul pole küll õrna aimugi. Tuttavate pealt on jäänud mulje, et üritatakse see aeg lihtsalt üle elada, mõnel veab ja mõnel mitte. 😀 Nii et see on natuke hirmutav.

P.S. Mis teie arvate, kaua mul aega on, enne kui kõik jälle päris lukku pannakse? Ma tahaks ideaalis ühte tugitooli osta, aga mitte enne järgmist palgapäeva — kas olen loll, kui arvan, et vaktsineeritud vast ikka novembris mööblipoodi saavad?

73 kommentaari “Ma tahan ka suhetest rääkida

  1. Mina ei ole märganud, et blogivad naised eriti ennastkehtestavad ja ebaemptaatilised oleks.

    Aga sina ise… kirjelduse järgi küll. Minu jaoks oleks ilmselge, et kui mult küsitakse “kas sa tahad poest läbi põigata?”, siis oodatakse vastuküsimust “aga sina ise?” Ausalt ka oleks. Või kui on küsimus “kas sa tahad homme oma sõpradega jooma minna?”, siis ma mitte ei vasta “ei”, vaid mõistan, et küsija ise tahab. Seega ma küsin vastu “aga kas sina soovid homme midagi ise ette võtta?” ja teinepool siis rõõmsalt “jaa, hea et sa küsisid”.

    S.t. selline küsimus _ongi_ oma soovide väljendus, sina lihtsalt ei saa aru. Ja käitud teise poole jaoks solvavalt.

    1. Mulle endale tundub küll, et Marca on raudselt tank, Morksi on elu tankiks õpetanud, Kaarna muidugi ka, VVN on VÄHEMALT sama empaatiapuudeline kui mina. Indigoaalane jätab mulje, et tal pole mingit probleemi end soovi korral kehtestada, iseasi, kui tihti ta seda soovib. Jne, jne, jne.

      Aga sinu näidetega on nii, et esimese peale ma NÜÜD taipaks, et ehk sihitakse sinna, aga mind ajaks ikkagi närvi see, et inimene lihtsalt otse ei küsi. St ma viiksin ta poodi, aga ilmselt ei aretaks mingit erilist sõbrasuhet inimesega, kes ei suuda isegi mulle autos otse öelda, et “kle, mul oleks poodi ka vaja”. Ja selle teisega on nii, et kui kaaslane küsiks, et “kas sa tahad MEIE sõpradega jooma minna?”, siis ma saaks küll aru, et tal ehk see huvi on. Või kui Cyrus küsib, kas mul on laupäevaks plaane, siis ma saan kohe aru, et ta küsib, kas teeme midagi koos või kas mul on teistega plaanid vms. Aga kui küsitakse konkreetselt “kas sa tahad homme OMA sõpradega jooma minna”, siis ma ei tuleks tõesti selle pealegi, et äkki ta lootis nüüd vahelduseks omaette olemise aega saada või hoopis minuga koos midagi teha, sest see on nii spetsiifiline küsimus, et ma tõesti eeldaksin, et ju see on kuidagi jutuks olnud vms. Ja täitsa ausalt, kui see üks tüüp välja arvata, siis mul pole mitte üheski suhtes sellega probleeme olnud, absoluutselt iga kaaslane on suutnud end nii väljendada (kas sõnades või kaasneva kehakeelega), et ma saan otsekohe aru, mis ta tahab. Teatud valdkonnad ehk on, mille kohta ma nüüdseks tean, et Cyrus ise neid eriti jutuks ei võta – no näiteks mitte, et ta ei julgeks, aga ise on vahel nii kohustustesse sukeldunud, et unustab ära, et tal on ka sõbrad, nii et siis ma nügin ja ütlen, et uuri, mis see või too teeb, te pole ammu näinud. Eriti praegu, kui ta tahaks kogu aeg aktiivselt minu eest hoolitseda ja mina tahaksin, et ta selle kõrvalt ennast ära ei unustaks. Me hetkel selles eluetapis, kus tema sõpradel on kõigil väikesed lapsed, nii et neid tuleb ka siis vahel välja tirida, sest ega neil eriti aega ei ole.

      Ühesõnaga, mul on õnnestunud oma elu ja kõik suhted niimoodi sättida, et mind üldse ei puuduta see, et mingi osa jaoks maailmast oleks see ehk solvav. Mul ei ole näiteks AbFabiga suheldes seda muret, eks ole, et ta ei suudaks otse öelda, mida ta tahab. Ta ei ütle näiteks lihtsalt niisama “Tulen Tallinnasse …” (kuigi sellest saaksin isegi mina aru), ta ütleb “Tulen Tallinnasse, saame kokku”. Ja konkreetselt KÕIK mu sõbrad on sellised. (Huvitav, kas asi on selles, et need, kes seda ei ole, on loobunud minusuguse tuhkamiga suhtlemisest ja ma pole lihtsalt märganud või tulnud selle peale, et neid igatseda?) Nii et selle koha pealt elan ma siis väga imelises mullis.

      1. Aga kui küsitakse konkreetselt “kas sa tahad homme OMA sõpradega jooma minna”, siis ma ei tuleks tõesti selle pealegi, et äkki ta lootis nüüd vahelduseks omaette olemise aega saada

        Teil tuleb kohe pikk periood, kümmekond aastta vähemalt, kus jooma / kinno / trenni saad minna KAS sina VÕI tema. Ja kus ütlemine “ma lähen homme kinno, sina tee mida tahad” ei ole võimalik. Kui tema on kinos, siis sina oled kodus, ja vastupidi.

        Seega peab olema mingi viisakas protokoll, millega ma saan märku anda “tahan minna kinno, aga seda ainult siis, kui sul endal mingeid plaane ei ole või kui see sulle üldse igatepidi sobib.”

        Ehk siis – on vaja hästi pehmeid viise, kuidas saab oma soovidest teada anda nii, et teine pool saab neile “ei” öelda ilma, et see emmalt-kummalt poolt otseselt järsk või ebaviisakas oleks.

        1. Seda ma ju räägingi, et mul on õnnestunud olla suhetes, kus EI ole vaja hästi pehmeid viise nendest soovidest teada andmiseks – kui too üks eksitus välja arvata, siis on mul kõik suhted (sh praegune) olnud sellised, kus mõlemad osapooled saavad vabalt öelda, et “kle, mul oleks natuke omaette olemise aega vaja, mis sa arvad, millal seda korraldada annaks?” Kuigi enamasti ütleme me vist lihtsalt midagi stiilis “ma tahaks hirmsasti lähemal ajal AbFabiga kinno / nädalavahetuseks vanematele külla minna, mis aeg sinu poolest selleks okei oleks?”

        2. Ma lihtsalt ütlen oma mehele (või tema mulle), et tahaks sel ja sel ajal teha seda- ja seda, kas sulle on okei lapsega olla? Mu arust igasugune ninni-nänni keerutamine on ebameeldiv passiivagressiivsus.

        3. Rents täiesti võimalik on vastastikuse arusaamise korral anda oma soovidest teada lühidalt ja konkreetselt, aga see eeldab mõistmist. Minul töötas algusest peale ja laste saamine ei muutnud seda karvavõrdki. Praeguseks oleme üle 30 aasta edukalt koos. Samas ma ei kahtlegi, et inimesed on erinevad ja nende suhtlemised, arusaamised ning ootused erinevad. Lugedes Kauri kommentaari olen veendunud, et temaga küll poleks mul võimalik suhtes olla 😀

        4. Jah, see on koodivärk. Kui kood ütleb, et see tähendab seda, siis tähendabki ja see ongi otseütlemine.
          Ja siis on minu sorti autistid, kes lähevad lolliks selle peale, et kood.
          Miks ei või rääkida otse?! Ma ei tea teie koode! Ma ei saa neist aru! Appi!

        5. Koodi eesmärk ongi ju enamasti, et suvalised matsid aru ei saaks. Kui sinivereline prantslane ütleb je vous prie de m’excuser (mitte excusez moi, nagu tavaline), siis osaliselt ütleb ta seda muidugi lihtsalt selle pärast, et ta on harjunud nii ütlema, aga see on samas väga selge staatuse sümbol (ja vastuse põhjal pannakse kohe teise inimese sotsiaalne staatus paika).

        6. Lapsevanemlikus paarisuhtes on täiesti võimalik jõuda ka sellisesse staadiumi, kus teisele vanemale peaks ütlema juba: “Täna in minu kord kinno minna ja sinu kord lastega kodus olla” ja mingi “kas see sulle sobib” täpsustus oleks juba vanade haavade korduv lahtikratsimine.

          Õnneks on mul praegu selline kaaslane, kellega me neid poeskäiguteemasid meietame: “Kas meil on poest midagi vaja?” Vms.

        7. Mul on tutvusringkonnas mõned pered, kus on üsna algusest peale kokku lepitud, et need on issi trenniõhtud ja need on emme trenni-/kohvitamis-/misiganesõhtud. Siis oleks tõesti imelik hakata iga kord veel tegema tsirkust teemal “mõtlesin, et läheksin täna sõbrannadega välja, aga ei tea, kuidas lastehoiuga” – ja teiseks muidugi pole see fraas enam kuidagi laetud. Kui on teada, et kolmapäevaõhtu on empsi omaette olemise aeg, siis isa teab niigi, et tema on lapsega, lause “mõtlesin, et läheksin täna sõbrannadega välja” tähendabki lihtsalt, et naine muljetab, et ei suuda otsustada, kas minna trenni või sõbrannadega kohvitama.

        8. kas kõvasti fikseerunud koodidega süsteemis ei peaks autistil lihtsamgi olema kui Eesti tüüpi nn nõrga kontekstiga süsteemis, kus neid kultuurikoode on vähem ja iga grupp/suhe üritab neid ise tekitada ega jõua alati isekeskiski ühele arusaamisele, mis see kood on (vt Rentsi näide)?

        9. Notsu: ei tea, pole teistsuguses kultuuris piisavalt kaua elanud, et tunda midagi muud kui kohalikku.

      2. Minu variant sellisel autojuhul “kas sa tahad poodi minna?” oleks: “Kui SINA tahad poodi minna, miks sa seda ei ütle siis?”
        Ehk ma saaksin aru, aga mulle käiks pinda.

        1. Ma õppisin ka kiiresti aru saama. Meie kõige viimase kohtumise ajal, kui me olime juba sellised head tuttavad, mitte enam paar, oli ta juhuslikult Tallinnas. Mina elasin juba Cyrusega koos ning kuna mingi üritus oli pikale veninud, üritas ta sajal erineval moel ümber nurga öelda (ilma kordagi konkreetselt küsimata! kuigi ma olin talle selgelt välja öelnud, et vihkan seda keerutamist), et tal oleks öömaja vaja. Ja mina muudkui naeratasin ja tegin nägu, et ei saa midagi aru. 😀 Kahjuks Sirru halastas ta peale, ma oleks rahus tal kümme minutit niimoodi piinelda lasknud.

        2. Selle aja peale oli mul temast üsna kõrini ka. Ja minu jaoks ei vasta inimene, kes lihtsalt ei viitsi koju sõita, sest tahaks sõbraga õlut juua, ja kes ei raatsi hotelli minna, kuigi tal on põhimõte, et kogu aeg peab pangas olema piisavalt, et vajadusel vähemalt kaks aastat ära elada, kuidagi definitsioonile “hädas”. 😁

  2. Oma peas teise inimese kohta millegi arvamine ja siis pettumine on aga teema. Mul esineb seda lakkamatult ühe sugulasega. “Ma arvasin, et sa teed asja x / et sul on vaba nädalavahetus / tuled koos minuga kuhugi. Ei, ma ei maininud seda sulle endale iialgi. Jah, ma olen nüüd pettunud ja solvunud.” Nojah siis.

  3. Eks jah, vähemalt mind on küll elu õpetanud oma tahtmisi selgesõnaliselt välja ütlema. Igasugune vihjamine ja siis vihastamine teema, miks teine mu vihjetele ei reageeri, järelikult ei armasta mind, on mõttetud. Mul on muidu üsna konkreetne mees, aga vahel harva tuleb ikka seda ka ette, kus ta on midagi eeldanud (või lihtsalt unustanud mulle rääkida) ja mina pean talle ütlema, et “Kallis, ma ei näe sinu pähe”. Tüüpiline Eesti mees, kes arvab, et “pikk jutt, sitt jutt” ja “rääkimine hõbe, vaikimine kuld” ja siis pärast imestab, et ma ei tea, milliseid plaane ta päevaks on teinud ja mis tööetappide juures minuga arvestanud. Aga eks ka tema õpib, selliseid momente on jäänud järjest vähemaks.

  4. Ma olen tähele pannud, et igasugu äraarvamismänge ja sellele järgnevat, ee, segadust armastavad inimesed, kellele veits draamat, kui mitte tyli yles võtta, kui mitte korralikku kismat ja loomulikult tema magusat võitu ning karistusaktsioone kaotaja vastu, pakub mingit laadi rahuldust. Sinu õnn, kui suudad seda läbi näha või eirata, sinu halb õnn, kui satud pyynisesse ja emotsioonidesse upud, sest teine õpib seda ära kasutama ja leiab viisid, kuidas sinust alati emotsioon kätte saada. See viimane on md lähisuhtevägivalla mootor. Ma olen selle asja erinevaid variatsioone nii palju näinud, et võiks lausa öelda – me kõik oleme potentsiaalsed psaikod.
    Ma ei viitsi kirjeldada, MIKS ja KUIDAS ma olen abielus, aga lyhidalt – mu enda abikaasile meeldivad sellised mängud. Paraku on tema naine tuim tõbras, kes dramaatilise teemaalgatuse kiiresti mingi konkreetse lahenduse või realistliku tegevusplaaniga maha jahutab, ja ei saagi oma sõna öelda ja asju korralikult paika panna. Sellel on mdg oma ajalugu ja sisemised põhjused, aga peamine on see, et tylist on alati rohkem kaotada ja see mitte ei puhasta õhku, vaid myrgitab. Mõne asja puhul olen otse ka kysinud: mis su eesmärk oli sellega, seleta pikemalt? Või: jah, palun, paku oma lahendus, minu argumente sa tead. See on sõna otseses mõttes elusid päästnud. Ja kuna see on ainsaks toimivaks st elu edasi viivaks strateegiaks osutunud, siis igal juhul jätkan, öelgu Tõelise Naiselikkuse Asjatundjad, mida tahes.
    Karoovaviirusega lähevad asjad kiiresti ja palju hullemaks, if you ask me. Ostke see tugitool ära kohe homme.

    1. No aga kohe homme oleks vaja ära osta talverehvid ja … Ega teist keegi ometi naiivselt ei arva, et jätsin oma büdžeti puhkusel lõhki käristamata?

      1. Ma kavatsen talverehve osta millalgi novembris, sest elu on näidanud, et varem pole vaja. (Ja oktoobris on rahaga alati palju parematki teha.) Esimene korralik liiklusõnnetustelaineid põhjustav lörts tuleb tavaliselt novembri keskpaiga paiku.
        Vabandust eelnevalt pikalt muljetamast, sest 1) lähisuhetes lubavad inimesed endile ikka uskumatuid ilgusi, ja 2) ma olen enda vanamehega nende ilguste vältimisega tegelnud umbes 21 aastat, on, mida meenutada, hehe.

  5. Ma väga samastun Rentsi arusaamisega. Kui midagi tahad siis küsi otse ja selgelt aga mitte ära vihja umbmääraselt, suhtes ma ei viitsi tegeleda psühhoanalüüsiga. Kui peaks siis väsiks ikka väga kiirelt ära. Seepärast on mul alati sobinud paremini selliste tugevate selgelt väljenduvate naisinimestega.

    Lukku panemise koha pealt arvan, et kaks nädalat läheb veel. Praegune otsustusvõimetu valitsus on vajalike ebapopulaarsete meetmetega pidevalt liiga hiljaks jäänud, ega seekordki teisiti saa. Saate lõpuks ehk sama karmi rezhiimi peale kui meil siin Kanadas, isegi praegu kus vaktsineeritus üle 80% ja nakatumine paarkümmend korda madalam kanname endiselt IGAL POOL maske. Vaktsineerimine on väga paljudel töökohtadel kohustuslik vallandamise ähvardusel. Lennukisse, rongi, laevale ilma vaktsineerimispassita 30 oktoobrist ei lasta, toitlustusasutustes ikka veel karmid piirangud, …

  6. Väga ilus kass. Oranzh ja sinine täiendavad teineteist nii kenasti, silm lausa puhkab…

    Mis suhteid puudutab, siis mu praeguse abikaasaga on meil juba alguspäevadest üks kindel reegel: “let’s not play games”. Mitte, et me suhtes mängulisust poleks, aga “games” tähenduses vihjed, sõnastamata soovid ja ootused, passiivargessiivsus jne. Täielik vastand mu eelmisele pikaajalisele kooselule, kus me mõlemad (jah, ka mina, olin, näe, noor ja loll) vahetpidamata psühholoogilist ekvilibristikat harrastasime. Arutu hulk energiat kulus köielkõndimisele, ja nagu näha, ei viinud see kuhugi.

    Küsimusele on meie majas keelatud küsimusega vastata. Näiteks kui üks meist küsib “kas sa tahad poodi minna”, siis teine ei vasta “aga kas sina tahad?”, vaid vastab “jah” või “ei”, ja alles_peale_seda võib vastuküsimuse esitada.

    Ahjaa, Twin Peaks. Nii kummaline kokkusattumus, et sa seda mainid, me just 2 päeva tagasi alustasime minu ettepanekul esimese hooajaga, mu mees pole sarja näinud ega teadnud sellest midagi. Ta ei öelnud mulle, mida vaatama hakkame sel õhtul, aga niipea kui esimene noot kõlas, tiitridki veel ei jooksnud, teadsin, millega tegemist. Ikka väga kõvasti mällu sööbinud see soundtrack.

    1. Me vaatasime ka kaks esimest hooaega uuesti üle (tema uuesti, mina olin varem ainult paari juhuslikku osa näinud), et selgelt mäletaks, millest jutt, kui kolmanda hooaja vaatamiseks läheb.

  7. Arvestatav osa maailma EI ütle asju otse välja. Ei eraelus, ei tööl. Ei ole kombeks, ei ole viisakas. Jah, eestlase mõttes nad “keerutavad”. Ongi mitmepoolne mäng vihjete ja äraütlemistega, ja ootusega, et sellest saadakse aru ja mängitakse vastu.

    Seda võib ignoreerida, aga siis oled sa nende inimeste või kultuuride silmis mats.

    1. No pärast seda … ekstreemkoolitust … saan mina ka neist asjadest aru, lihtsalt ma ei näe ühtki põhjust, miks ma peaksin seda tsirkust ERAELUS kaasa tegema. Tööl on teine asi, seal saan ma palka ja võin teha kõigiga small-talki ning püüda vihjeid õhust jne. Aga juhuks, kui sa pealkirjast aru ei saanud, siis see postitus on SUHETEST, nii et miks ma peaksin endale teadlikult valima sõbra- või armusuhteid, kus ma pean tegelema asjadega, mida ma totrusteks pean? Lihtsam ju välistada inimesed, kes mind matsiks peaksid, kui ma käitun nii, nagu mulle loomuomane on.

    2. ee…

      see asi ei ole minu arust nii lihtne, et arvestatav osa maailmast ei ütle otse ja eestlased ütlevad.

      Kultuuriline kood on kuskil kultuuris sisuliselt üks keele kiht. Primitiivne näide: kui eestlane eestlaselt küsib “Kas sa saaks akna lahti teha?”, siis see tähendab, et ta palub akna lahti teha, mitte ei küsi tema hüpoteetilise võime kohta seda teha, ja niiviisi sellest üldiselt ka aru saadakse.

      Lausungi tähendus ei pea olema üksikute sõnade tähenduste summa. Viimase puhul oleks nagunii küsimus, kas üksikutel sõnadel ilma kontekstita üldse ongi tähendust. Sõnaraamatute olemasolu on jätnud petliku mulje, et on jah, aga ärgem unustagem, et sõnaraamatud on rohkem või vähem abitu katse keelt kirjeldada või abistada kedagi, kelle jaoks see on täitsa võõras, mitte alustekstid, mille kõik keele kõnelejad enne kõnelema hakkamist läbi peaks lugema ja pähe õppima – või mis eelneks konkreetse keele tekkele “nii, nüüd on meil uue keele sõnaraamat ja grammatikaraamatud valmis, õpime-õpetame need ära ja saabki keele käiku lasta!”

      Eesti keelel on neid koodikihistusi küll vähem, sest õhem kultuurikiht. Aga kui prantsuse ametliku kirjavahetuse tervitusvormelites on vahetegemised umbes nii, et “alandlikemate tervitustega” ja “siiraimate tervitustega” tähistavad suht fikseeritult erinevaid suhteid kirjavahetajate vahel ja selliste vahetegemiste abil saab kirja saajat näiteks solvata, siis see ei ole keerutamine, vaid lihtsalt keeleline võimalus, mida kohalikud teavad ja võõrad mitte (“kohalik” võib siin olla kitsam mõiste kui lihtsalt territoriaalne, vt Eliza Doolittle ja Henry Higgins). Ja nende jaoks on see täiega otseütlemine.

      Seega peaks keeleõpe sisaldama ka kultuurikoodide õpet. Mingil määral sisaldab ka, aga mitte piisavalt.

      1. ja igas kultuuris kasutatakse oma soove avaldades mingeid pehmendusvõtteid ka, ilma et see keerutamist või oma mõtete lugemise eeldamist tähendaks.

        Meenus Genise tähelepanek, et inglise keele justkui äraõppinud venelased mõjuvad ebaviisakalt, sest nad ei kasuta “would you”, “could you” vorme, vaid kindlat kõneviisi. Ei pehmenda õigesti, sest nende keeleõppes on see pehmendusmeetod ära unustatud ja oma venepärast meetodit ei saa inglise keelde otse üle võtta: vene keeles on pehmendamiseks tingiva kõneviisi asemel deminutiivid à la “ulata mulle leivakest” ja kohe on sõbralikum. Inglise keeles ei ole nii produktiivseid deminutiiviliiteid ja see võimalus langeb ära.

      2. Ma olen seda “koodi” kah paar korda kasutanud, vastanud kriitikale nii ülevoolava vabandusega, et loll adressaat ei pruukinud irooniast aru saada, aga targemal adressaadil polnud kuskilt kinni hakata, sest vastus oli ju viisakas. Üliviisakas. Väga-väga-väga viisakas. Ja sellega solvav.

    3. Inimesed ei “keeruta” tahtlikult, vähesed erandid välja arvata. Sageli on hämamise taga:
      1. Otsustusvõimetus. Inimene ei tea isegi, mida ta tahab. See kuulus “mida me täna sööme?” küsimus.
      2. Halb sõnastus või oma mõtetes kinni olemine ja sellest tulenevalt oma soovide poolik väljendamine. Anna palun kontekst ja ära kuritarvita asesōnu!
      3. Kiirustamine, mis haakub kahe esimese punktiga.

  8. Jeah.
    Kui sa mind armastaksid, siis sa teaksid, et ma .. ja ju sa siis ei hooli piisavalt.
    Täiskasvanud inimene peaks ise ka midagi taipama.
    jms.
    jne.
    Küsi! Ja ma poen nahast välja. No ei loe ma mõtteid, no ei loe.

  9. Oi kui paljude näidetega võin vabalt suhestuda. Just need tema peas toimunud dialoogid jne. Ja see miks hoopis tema peab liivast esikuvaipa imema… Eee, minu standardi järgi ei ole vaibal liivakihti. Tolmuimeb ikka see, kel kõrgem standard ma ütleks.

  10. Tra, ma EKSTRA ignoreerin selliseid ümbernurga küsimusi. Kui tahad poodi minna, siis nii ütlegi, suhtlushälvik. See pole viisakus, see on … ma ei tea … argus? Selles mõttes olen tank, leebe tank – kui on probleem, siis anna sellest varakult märku ja otsime lahenduse, aga kui kavatsed marineerida ja ootad sobivat hetke plahvatuseks, siis mine puu taha.

  11. Mul on lahutus veel värske, nii et vahepeal tükib kurbus peale ja mõtlen, et tegin nii suure vea.

    Aga siis loen selliseid postitusi ja tulevad meelde mehe pärlid, nagu näiteks see, et ta tavatses mu peale solvuda, kui ma ei olnud vastu sellele, et ta nt oma vanemate juurde läheb või sõpradega välja. Ma olin lihtsalt nagu “ok, mine” ja tema vastu “mis mõttes, on see ikka okei, et ma lähen, kindel, et sa kaasa ei taha tulla, päriselt on okei, et üksi lähen” jnejnejne. Või siis vastupidi, toppis ennast kaasa mõnele minu asjale ja mossitas terve aja, sest tal oli igav, et siis mõni hetk tulevikus välja käia “aga mina SINU asjadel küll käin…”.

    Ee, jah. Ma ei tea ise ka, miks seda aastaid talusin.

    1. Mul käis kohe “ding” peas, et oi … huvitav, kas tal olid ka sellised vanemad, et kui üks pool käis kuskil omaette asjatamas siis a) ta päriselt tegigi mingeid sigadusi, b) teine pool arvas, et teeb sigadusi ja tekitas sellest draama. Mul endal oli täpselt selline olukord ja võttis ikka mitu katkist ja mitu toredat, aga ikkagi osaliselt nende mõjude tõttu lõppenud suhet, et saada aru, et asjad võivad tegelikult olla palju lihtsamad. Inimestel on oma privaatruum ja -aeg, kogu aeg ei pea üksteisel seljas elama, sõbrad on ok. 😀

      1. Jah, seal oli vanemate tekitatud traumasid palju. Ema-isa lahutatud, isal pudinaid pool Eestit täis (liialdus). Aga paraku tal ei olnud valmidust nende asjadega tegeleda ja areneda, vaid süüdistas kõiki teisi, viimastel aastatel peamiselt mind, kuigi ma ei andnud meie kooselu ajal selleks mingisugust põhjust, pigem üritasin tema järgi oma nurki maha lihvida.
        Ega minagi mingi lõhnav lilleke ole, suhte alguses oli pigem tema see stabiilsem pool ja teatud aspektides on ta endiselt väga südamelähedane ja tore inimene. Aga kui mina nende aastate jooksul kulutasin terapeutide uksi ja raamatulehekülgi, et oma lapsepõlvest kaasa saadud väärakatest mustritest välja kasvada, siis tema paraku ei olnud selleks valmis.

        Eks sellepärast see lahutus nii torkab ka. Üks on muidugi sama, mis Rents allpool kirjutas, et elus ebaõnnestunud tunne on, kuidas ma siis ei suutnud jne. Aga samas üks inimene ei saagi kahe inimese tööd ära teha, mõlemad peavad tahtma. Ja teine asi, mis aeg-ajalt kripeldab on see potentsiaal, mis realiseerimata jäi. Olime noored kui abiellusime ja tal tõesti on ka väga häid omadusi, nii et haletsushetkedel tulevad ikka igasugused “what if”id pähe. Aga siis ongi abiks halva meenutamine.

    2. See on huvitav, sest mul pärast lahutust tuli ka vahepeal suur kurbus peale, aga huvitaval kombel mitte kordagi selle pärast, et ma TEDA oleksin igatsenud. Pigem olin ma kurb, et olen nö “elus ebaõnnestunud”, sest ometi lahutatud naine jne, mitte otseselt temaga seoses.

  12. Ma ei tekita draamasid ega ole passiivagressiivne, aga paistab, et olen see ainumas eestlane, kes ei saa osasid asju otse välja öeldud ja ausalt, ei taha ka. Mulle ei meeldi ka, kui mulle otse öeldakse. Kuigi jah, eelmises suhtes õppisin ära, et sageli saad oma vihjest ainult ise aru. Ma siis leian enda jaoks sobiva, mulle vastuvõetavasse pehmendavasse ümbrisesse pakitud lähenemisviisi. Jah, iga kord kohe ei tööta, aga tunnen end paremini kui otse peale lennates. Noh, nii hull ma muidugi pole, et peaks kogu aeg „mis nüüd mina”-ütlema või ei suudaks sõnastada, et ma tahan poodi minna. Ümber-põõsa-peksja olen olulisemates asjades või kui tahame erinevaid asju (kehtib ka sõprade puhul), aga ma tahaks ikka hirmsasti enda variandi juurde jääda. Ja ma ei saa aru, miks valdav enamus eestlasi arvab, et meie oleme otse ütlemise maailmameistrid, elasin 15 aastat Saksamaal, seal oldi ikka vist hullemad, mina olin Kölnis, sealsed elanikud ütlesid “katseta Põhja-Saksamaad, neid me ei kannata ise ka välja :-).” Keel on neil küll hoopis rohkemate viisakusvormidega vürtsitatud kui meie oma ja poja käest sain pidevalt pahandada, et tuleb öelda “Ich möchte gerne” või “Ich würde gerne” mitte “Ich will” – teadsin küll, lihtsalt keeleoskus oli viletsavõitu, peaasai, et lause kuidagi kokku sain. Muidu kasutan keeltes kus on tingiva kõneviisi võimalus seda niipalju kui vähegi võimalik. Praegu küsin oma meeskaaslaselt, kes elab teises linnas “Kas sul oleks sel nädalavahetusel aega ja tahtmist siia tulla?”, mitte “Tuled siia ka vä?” Siiamaani pole pahandanud ja tuleb alati hea meelega.

    1. See viimane näide on minu jaoks küll piisavalt selge ja loeksin seda ikkagi otseütlemiseks – lihtsalt otseütlemine saab ka olla viisakas. See ümber põõsa peksmine lööb isegi mul vahel välja, olukordades, kus ma väga kardan äraütlemist ja seetõttu ei taha küsidagi, sest äkki peab pettuma, no ja siis üritan vihjata, sest äkki ta saab ise aru ja siis ma ei pea küsima ja äraütlemisega kaasnevat häbi ja kurbust taluma. Huvitaval kombel ei ole need alati üliolulised asjad (a la tahaks abielluda, aga tahaks, et mees ikka ise põlvele laskuks), vaid näiteks raseduse ajal selgus, et mul on näiteks väga raske mehe käest küsida, et vii mind köiega ronima. Õigemini tegelikult pole. Mul on väga lihtne öelda talle, et “ma tahaks järgmisel nädalal vähemalt ühe korra köies ka ronida, kas sa julgestad mind?” Tema ütleb muidugi, et jah. Ja siis tuleb järgmine nädal ja mul on järsku VÄGA raske talle seda meelde tuletada, sest tuleb see “ma olen oma vajadused juba korra kuuldavaks teinud, kui ta neid nüüd ise ei mäleta, siis ta järelikult ei hooli” – samas, kui tema elab rahulikult oma elu, mõeldes, et eks ma ütlen talle ühel hetkel, mis plaanid mul on. Ja olgu öeldud, et ma ei mäleta sellist tsirkust eriti raseduseelsest ajast, nii et mine võta kinni, kas need on rasedushormoonid, üldine rasedusaegne ebakindlus (sest nüüd ma olen paks ja varsti töötu jne) või minu tõeline (st pillidevaba) mina, mis nii ebakindel on. Väga loodan, et pigem üks neist esimestest variantidest, sest ma saan ise aru, et see on totter – aga samas mõistan selle võrra oma eksi nüüd paremini, sest temal olid selle käitumise juured kindlasti ebakindluses.

  13. Ja siis veel, et see viimane küsimise näide on minu jaoks VÄGA otsekohene. Kasutan ka varianti: kas sul on nädalavahetusel ka mingeid plaane, kui ei ole,aga kui on aega ja tahtmist ja viitsimist, siis võiksid küll siia tulla, mul oleks hea meel sind näha. Kusjuures viimast osa “mul oleks heameel sind näha” hakkasin kasutama umbes pärast pooleteiseaastast suhet ja mitte iga kord, sest muidu olen äkki pealetükkiv. Õigus muidugi, üks olulisi põhjusi ümber põõsa peksmisel on ka hirm olla pealetükkiv – jällegi, kehtib ka muude, kui romantiliste suhete puhul.

    1. Hah. Kui ma kellegagi juba poolteist aastat suhtes oleks olnud, ma lihtsalt eeldaks, et tema nädalavahetus on mulle planeeritud ja vastupidi, mitte ei hakkaks ääriveeri küsima, et “kui tohib küsida, mis sa teed ja ega sina ometi siiakanti ei juhtu” 😀

      1. No ma ei tea, ma olin kümme aastat kaugsuhtes ja ei eeldanud midagi, aga tingivat kõneviisi ka ei kasutanud. Ikka sai enne kokku lepitud: kas sulle sobib, kui ma tulen sel nädalavahetusel sinna/ sa tuled sel nädalavahetusel siia. Elasime teine teises linnas. Kui vahel harva ei sobinud, siis mõlemad pooled aktsepteerisid seda ja probleemi polnud. St “ei” pole mingi kardetav asi.

  14. Ma ise olen ka eestlaste väga otsekohese kõneviisi üle tihti kohkunud – ometi olen kasvanud just ühes väga selges, viisakusvaeses otsekoheses peres, kus keegi põõsa ümber ei peksnud, ever. Aga ma pole kunagi sellega harjunud olnud (kuigi ma ei osanud ka teisiti), aga välismaal elades sain aru, kui elementaarne ja normaalne oli selline teisega arvestav, ehk ka kergelt mängiv ja vihjav kõneviis. Ehk siis minu jaoks, vahet pole, kas suhe või ametlik suhtlus, on ikkagi teise inimloomaga suhtlus, kus minu arvates selline elementaarne peegeldamine (küsin, tema vastab ja küsib viisakusest vastu), vajaduste kompamine näitab austust ja hoolimist teise inimese vastu. See poenäide oli pisut selline, et eestlaste suhtlus oleks justkui, et mina ütlen oma arvamuse välja ilma sind arvestamata ja sina enda (kui tahad ja julged) oma ja siis vaatame, kas leiame kompromissi, selle asemel, et proovida alustada austusväärsemalt ja jõuda üheskoos kompromissini (läbi küsimise, üksteise arusaamade kompamise jne) enne kui julmalt oma arvamusega välja sõita. Natuke meelevaldne mõttekäik selle näite peale, aga no lihtsalt asi, mida ma olen Eestis elades koguaeg pidanud üritama mõista (ja tihti selle ebameeldiva tundega võitlema, mida selline suhtlusstiil mulle tekitab) ja tihti välismaalastele eestlastega suhtlust pidanud seletama -tõlkima 😀

    1. Muide, viisakus ja otsekohesus ei ole vältimatud vastandid.
      Nt: “Palun anna mulle aknalaualt kruvikeeraja,” on otsekohene, täpne ja viisakas.
      “Kas sa saaksid anda mulle aknalaualt kruvikeeraja” on oluliselt ebatäpsem ja ajakulukam ja mõne inimese meelest ilmselt viisakam. Aga kuigi see on sisseharjunud mood, on see kiires ja kriitilises olukorras … energia ja aja raiskamine, ebapraktiline. Ning kas viisakuse ja energiakulukuse vahel peab tingimata olema lõtkuta side?
      “Mul on vaja kruvikeerajat” on kahtlemata otsekohene, ebaviisakas, aga täpsuse osas küsitav. Ja täiesti mitte-otsekohene, vägagi ebatäpne ning ilma igasuguse kahtluseta ebaviisakas on: “Kuidas sa aru ei saa, et mul on vaja kruvikeerajat, lollakas sihuke!”
      Nii et ma ei tea. Õigesti doseeritud otsekohesus võib olla viisakam kui hämamine.

      1. Jaa, mind ka häirib veits, kuidas siin paljud eeldavad automaatselt, et otsekohesus on viisakuse vastand. Me ei keeruta, aga minu meelest suhtleme me omavahel VÄGA viisakalt.

        1. See ON ebatäpne, sest küsitakse inimese võimekuse kohta seda kruvikeerajat ulatada, mitte ei paluta otsesõnu tegutsemist. See on ebatäpne, sest sellele võib vastata: “jah, saaksin küll” ja siiski kruvikeeraja ulatamise liigutust mitte teha. Protokoll muidugi üldiselt näeb ette, et jaatava vastuse asemel tuleb tegutseda, aga pmst.

        2. Mina seda nii ei näe. Ilmselt olen teistest keeltest liiga segatud, et “kas sa saaksid ulatada” võiks tähendada võimekust ulatada, ehk siis, kas sul on käsi, millega sellest kinni haarata ja ulatada 🙂

        3. Minu meelest võib selle teistes keeltes samamoodi lahti harutada, iseasi, et sotsiaalne protokoll tõesti näeb ette teistsuguse tähenduse.

        4. Kruvikeeraja on veel leebe näide. Aga näiteks selline:
          “Kas sa saaksid mind homme autoga külast koju tuua?” See küsimus ei eelda, et küsija ilmtingimata üldse külla läheb ja kindlasti transporti vajab. Võibolla ta alles kaardistab oma võimalusi, et kas üldse saab sõbrannadega veini jooma minna, kui äkki tahtmine peaks tulema.
          Või siis veel samm edasi: “Kas sa tuleksid mulle sõbranna poole järgi?”, mis võib hoopis tähendada kaardistamist, kas mees on ÜLDSE valmis kunagigi naist koju vedama. Sest näiteks eelmine peika keeldus põhimõtteliselt, kuigi füüsiliselt oleks saanud. See ei pruugi tähendada, et küsijal otsekohe ilmtingimata transporti vaja on, vaid tähendab täesti ainult võimekuse kaardistamist.

        5. Kui ma tahan, et keegi minule järele tuleks (loe: teene osutaks), siis on ju ilmselge, et ma küsisn: “Kas sa saaksid?” Mitte ei teata, et “kavatsen homme sõbranna juures nina täis tõmmata, tule järele kell 2 öösel.” Olgu tegu siis mehe, lapse, vanema või sõbraga, kes peaks mu sealt ära ooma :-).

        6. Aga kas pole mitte nii, et kui on juba aasta aega kokkulepe, et igal teisipäeval korjab inimene su vahemikus 1 kuni 3 üles (no äkki sa pole joodik, vaid töötad õhtuses vahetuses näiteks), siis võib ometi lihtsalt öelda, et “tule seekord kell 2”? Ja see on ikka igati viisakas, sest see, mida temalt oodatakse ja et ta on valmis seda tegema, on ammu kokku lepitud. Ehk siis kui inimesed teineteist juba tunnevad ja igasugused ootused ja kokkulepped on paigas, pole vaja enam nii hirmsasti sõnu raisata.

          Ma näiteks panin just titevoodi niimoodi kokku (enamasti ma teen neid asju üksi, sest mulle meeldib see nokitsemine rohkem), et ma ei öelnud üldse midagi, ta vahepeal vaatas üle ukse ja kõndis ise selleks etapiks sisse, kui korraga kahte inimest vaja oli. Sest no tema teadis, et nüüd on kahte inimest vaja, ja mina teadsin, et ta tuleb niigi mulle appi, mis siin enam pudrutada. 😀 St rääkisime muidugi, aga hoopis muudest asjadest, mitte sellest, et ühes etapis on mul nüüd abi vaja ja et siis ta võiks äkki nagu tulla, kui tal aega on, sest noh, tal on silmad peas, ta nägi niigi, et ühes etapis on mul abi vaja, ja ma ju tean niigi, et kui mul on abi vaja, siis ta tuleb. Kui poleks tulnud, eks siis oleks hiljem lõpetanud, kui tal aega on.

        7. Kuulge, olge nüüd.
          Esiteks see “kas sa saaksid” on kood. Me kõik teame, mida see tähendab. Sellele vastata “saaks küll” ja siis kavala näoga edasi passida on passiivagressiivne.

          Teiseks see Lendava näide. Kas seal vestluses on veel mingeid lauseid ehk? Mingeid täpsustavaid? Enamasti inimesed ei suhtle algklasside õpiku “üks küsimus-üks vastus” dialoogi stiilis ju. Jumal, kui keeruliseks te selle inimsuhtluse teoorias teete. “Aga kui ta ütleb “Kas sa saaksid”, äkki ta siis räägib hüpoteetiliselt.” Te ju äkki ikka suhtlete põhjalikumalt sel teemal?

        8. Kuna rohkem kui ühel inimesel on selja taga traumaatilisi lähisuhteid, kus see kood ei tööta, siis pole ju imeks panna, et nüüd tundub oluline olla võimalikult ettevaatlik ja ülitäpne. Isegi kui see kood uues suhtes töötab. Isegi kui see töötab nii hästi, et kruvikeeraja ulatatakse ka ilma küsimata ja sõbranna juurde järgi tulemine on “muidugi, mis kell?”. Ikkagi ei taha vanad asjad meelest ära minna.
          Noh, nende asjadega on muidugi nii, et isegi see otsene kamandamine enam ei töötanud, aga siis polnud teisel poolel vähemalt neid väljavabandusi, mis jätsid mulje, et: “Ise oled loll”.

        9. Ja loomulikult ma tean seda faking koodi kui kõik seda igal pool kasutavad, aga lihtsalt paljude traumaatiliste kogemuste tõttu eelistan ma väga tugevalt muid pöördumisviise ning stressihetkedel tekitab just nimelt tingiv kõneviis minus tahtmise midagi väärtuslikku ära lõhkuda. See haav paraneb aeglaselt. See ei tähenda, nagu ma oma kiiksu üldkehtivaks reegliks peaksin, ma lihtsalt teoretiseerin.

      2. Oleneb olukorrast. Sellises, mida teie kirjeldate – ja lähisuhtes – ongi nii, nagu te ütlete. Aga see vestlus on siin läinud juba laiemalt suhtlemise teemale ja isegi algses postituses oli juttu eksist, kellega enam ei ole lähisuhet.

        ja ma küll leidnud end aeg-ajalt olukorrast, kus ma olen otse väljendanud oma vajadusi. Aga mõne inimese jaoks on see liiga vihjav, talle oleks vaja anda otsene KÄSK; ja siin juhtub mul küll nii, et lihtsalt ei suuda.

        nt ma tegelen millegagi intensiivselt või peaks minema sellega tegelma; ja keegi tuleb lobisema ja lobiseb ja lobiseb; ma lasen end alguses kaasa meelitada, siis saan aru, et ei, on vaja oma asja kallale asuda ja ütlen “okei, tore oli. Mul on nüüd vaja hakata X asja tegema”.

        Ja see teine lobiseb õndsalt edasi, nii et mu ainuke valik oleks öelda “Mine minema!” ja teise inimese otsene äraajamine tundub mulle küll ebaviisakas. Ma pean juba väga vihane olema, et ma seda suudaks.

        Mõnes mõttes sama keiss nagu nürilt külgelöövate meestega – et mõni lihtsalt ei jäta muud võimalust kui teda näkku solvata või lüüa, aga õudselt halb tunne on seda teha.

        1. Pakun et lähisuhetes tekivad probleemid samadel alustel, välja arvatud see tõsiasi, et kui kokkulepetest kinni ei peeta ja lubadusi ei täideta, siis on see lähisuhetes palju valusam. Ja kokkulepete mittetäitmise õigustuseks kahjuks sobib tagantjärele “Ma ei teadnud, et sa seda riiulit enne lapse sündimist soovisid korda saada” liigagi hästi, ehk siis ebatäpsused võimenduvad täiesti traagiliste mõõtmeteni
          .

  15. Ma kah küsiks nagu sitsidsatsidpatsid, miks enamus eestlasi arvab, et me oleme otseütlemise maailmameistrid. Sedasama poenäidet kasutades: ameeriklane (no see on loomulikult üldistus, nagu eestlastegi puhul, aga ei saa ju üksikult igast riigi elanikust rääkida siin) ütleb kah otse, kui tahab poodi minna, selmet hakata “kompama”. Jah, olen nõus, ümber põõsa peksmise harjumus/kohustus on kultuuriti erinev, aga see on mu meelest erinev ka indiviiditi.

    Kui siiapoole kolisin, siis üks üllatusi oligi mu jaoks nimelt ameeriklaste otsekohesus, mis mulle toona teinekord isegi ebaviisakusena tundus. (Rõhuga sõnal “tundus”.) Nüüd olen muidugi kohanenud juba, kohalikku kommet üle võtta polnud raske, mul oli see ümber põõsa mittepeksmise kunst juba sünnimaal käes. Sõprade hulgas oli käibel ütlus, et kui Epule helistad ja kolme sekundiga oma pointi kuuldavale ei oska tuua, paneb Epp toru ära.

    Aga samal ajal ei saa ma kuidagi väita, et ameeriklased oleksid ebaviisakad. Nad on lihtsalt… tõhusad 🙂

    1. Pardon, kisub off topic, suhteteemast kaugele, aga mul tuli praegu üks hea ameeriklaste otsekohesuse näide meelde, mis mulle alguses võõrastav oli, nüüdseks kasutan ise sama taktikat pikemalt mõtlemata, teeb elu väga lihtsaks – nimelt siin kutsutakse külla konkreetsete juhenditega, st antakse teada, mida külakostiks viia (nt. side dish, või dessert või puuviljad, või oma joogid vms.) Ei ole harv, et lisaks saabumiskellaajale mainitakse ka soovitav lahkumiskellaaeg juba ette ära. Ma ei mäleta, et Eestis sellisel moel või määral külalisi “survestatud” oleks, iseäranis muidugi vanema põlvkonna poolt. Küll aga mäletan, et küllakutsujatel oli kombeks end peo eel ribadeks rabada ja peo lõpufaasis suletud suuga haigutada.

  16. Ma aga vaevlen selle postituse üleslaadimsiest alates sellise mõtte käes: mu varasemad suhted olid igaüks isemoodi imelik ja isemoodi probleemidega, aga sellist häda ma ei mäleta, isegi kõige neurootilisema paarilisega mitte. Väga tõenäoline tundub, et ma olen lihtsalt selline tümikas, et teine jäigi vihjama ja mina ei ole tänapäevani aru saanud.

  17. Eks see haakub jah kogu me selle muu suhtlussüsteemiga. Kui ma kelleltki midagi palun, siis olen valmis selleks, et saan eitava vastuse ja püüan seda ka alati rõhutada, et inimene jumala eest VIISAKUSEST midagi talle vastumeelset ei teeks. Nii tihti on näost näha, et küsitu pole palvest vaimustuses, aga ei oska ka ära öelda. Jällegi see neetud viisakus, mille tulemusena oleme mõlemad olukorras, mis ei meeldi kummalegi. On siis hea või?

  18. Ma olen täiesti segaduses. Tundub, et prevaleerib suhtumine “otsekohesus on jämedus”. Noh, nagu nt kui Mallukas midagi jälle lärmab, siis inimesed on vaimustunud, et “ütleb nii, nagu asjad on”. Ei ütle. Ta on niisama jäme ja ebaviisakas. Nii, nagu asjad on, saab öelda väga ilusti, väga viisakalt ja väga konstruktiivselt.

    Otsekohesus ei ole “Tule minuga sööma nüüd!” Otsekohesus on “Kas sa sooviks minuga lõunat sööma tulla?”, mitte “mul on kõht tühi, ei tea, kas kuskil lõunat pakutakse… kas sul on muidu kiire? Kas sa seda oma tööasja teed kaua veel?” etc ebamäärane häma. Ütle, mida sa tahad. Viisakalt, konkreetselt, ilma eeldusteta, ilma sisse kirjutatud solvumisteta.

    Damn, ma olen oma arust otsekohene ja järsk. Te peaks mu last kuulma kodus. “Kas sa palun kooriksid mulle selle õuna?” Raamatust ta seda ei õppinud.

    1. Esiteks ma ei näe, et “Palun koori mulle see õun” on kuidagi halvem kui: “Kas sa palun kooriksid mulle selle õuna”.
      Teiseks on “Kas sa sooviksid minuga lõunat sööma tulla” enamjaolt siiski pinna sondeerimine, mitte nii väga palve. Kui teine on juba lõunat söönud, siis ei pruugi tal tahtmist olla niisama seltskonna mõttes kaasa tolgendada. Võib, aga ei pruugi.
      Kolmandaks on siin minu arust teoreetiline pläkutamine käimas, retseptijagamine, mitte reaalne kokkamine. Päris elus on suhtlus ilmselt seltskonna keskis ühtlasem ja kiiksud peidetumad. Parandage mind kui ma eksin.
      Muidu jah, nagu ma ka juba ütlesin, otsekohesus ja viisakus ei olegi vastandid, aga erinevate inimeste jaoks on erinevad väljendid ja lähenemisviisid viisakad või mitteviisakad. Ja see ei puuduta ainult sõnavalikut vaid ka seda, kas mingis olukorras keegi üldse reageerib või kuidas reageerib.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.