Hommik algas ebameeldiva uudisega, et Alec Baldwin tappis ühe naise ja haavas tõsiselt ühte meest. Selline kõige totramat sorti õnnetus, filmivõtetel pidid otse loomulikult relvas paukpadrunid olema, aga miskipärast olid päris. Selline hetk, mis rikub korraga mitme inimese elu, sest üks on surnud, tulistajal ilmselt elu lõpuni PTSD ja kuna tegu on USAga, siis inimene, kes sinna päris padrunid jättis, läheb ilmselt hajameelsuse eest aastateks vangi. Hea meeldetuletus, et me ei kontrolli oma elu — saame mängida kaartidega, mis on meile antud, ja meie mänguoskusest sõltub nii mõndagi, aga lõpuks otsustab ikkagi kõik see, mis kaart meile pakist järgmisena satub. Antud hetkel on muidugi see irooniakirss ka veel, et Alec Baldwin mängib filmis meest, kelle lapselaps kellegi kogemata tapmise eest vangis on …
Siin viimase paari aasta jooksul olen korduvalt näinud (eelkõige nooremate tuttavate pealt), kuidas koroona mõne noore ülikooli- või praktikaplaanid ära rikkus. Ka need, kes siiski uhkesse välisülikooli said, ilmselt ei kujutanud ette, et sõidavad näiteks Londonisse kohale ja siis osalevad loengutes videosilla kaudu oma magamistoast. No ja eks nüüdseks oleme me vist kõik tahestahtmata aru saanud, et see (vist juba aasta eest?) väljahõigatud “tuleb lihtsalt harjuda uue normaalsusega”, on tõsi. Alguses oli lihtne uskuda, et istume nüüd natuke kodus ja kõik saab korda, nüüdseks on selge, et keegi meist ei tea tegelikult, kas ja millal see pandeemia möödub — ning et uus normaalsus ei tähenda seda, et “istume kodus ja vaktsineerime ning varsti on pandeemia kadunud”, vaid seda, et me peamegi hakkama pidevalt mõtlema, millisest sotsiaalsest üritusest annab loobuda ja millisest mitte. Mis 35aastasele vanamutile pole eriti keeruline, aga loota, et kõik 20aastased pidutsemisest loobuvad, on muidugi ebarealistlik. Mis mind aga üllatab avalikus debatis, on see, et nii vaktsiinivastased kui ka vaktsineerijad tunduvad ikka veel lähtuvat narratiivist “riik tahab, et sa vaktsineeriksid, sest siis saab (väidetavalt) pandeemia läbi”, kuigi mulle tundub küll juba KUID, et Kiik ja co. ei ütle seda ehk otse välja, aga riiklik strateegia on igal pool üle kogu maailma “riik tahab, et sa vaktsineeriksid, et vähendada koormust haiglatele”. Riiki ei huvita eriti see, et haigestuvad ka vaktsineeritud, kuni nad massiliselt haiglatesse ei jõua. Sinu paar haiguspäeva jaksavad nad kinni maksta, haiglaravi on see kulukas osa. (Ja neile, kes räägivad, et riigil on aasta aega olnud aega uusi haiglakohti luua — kui loll sa oled, kui sa tõsiselt arvad, et fraasiga “haiglakohtade arv” viidataksegi just voodikohtade arvule? Kui see nii oleks, võiksid pooled meist vanaema kuurist neile kolm välivoodit viia ja mure oleks lahendatud, probleem on MEEDIKUTE PUUDUSES, ja seda probleemi ei lahenda sa sõrmenipsuga, meil oli nii arstidest kui ka õdedest puudus juba ENNE pandeemiat.)
Redditis näiteks oli huvitav näide (kas ma pean korrektselt viitama, et kasutajalt nimega HarriJokker?). Iirimaal on kaks piirkonda (Carlow ja Waterford), kus on saavutatud pea 100% täiskasvanute vaktsineeritus, aga nakatumine on jätkuvalt väga kõrge (Waterfordis 1250 juhtumit saja tuhande kohta, st isegi natuke kõrgem kui Eestis). Mis on loogiline, sest paljud vaktsineeritud kujutavad ette, et nüüd on neil raudrüü seljas ja võib rõõmsalt ringi lasta. Samas ei ole neil haiglasüsteemiga erilisi probleeme, sest vaktsiin kaitseb haiglasse sattumise eest piisavalt hästi. Mis on ka loogiline, seda on meile kogu aeg räägitud. Nii et selles mõttes on kõrge vaktsineerituse tasemega siiski saavutatud see, et kellegi kunstlikku viljastamist või vanaema südameoperatsiooni ei tule edasi lükata, sest haigla on koroonahaigeid täis. Ja selle kõige kõrvalt pannakse inimestele südamele, et kui teil on haigustunnused, siis vältige kontakte, sest, noh, tundub, et inimesed on debiilikud ja neile tuleb ka pärast kahte aastat pandeemiat seda jätkuvalt meelde tuletada. Ja mul on tunne, et just see ongi põhjus, miks Eesti valitsuse koroonaalane kommunikatsioon on selline, nagu ta on — kardetakse (ja ilmselt põhjusega), et inimesed on nii lollid, et kui neile praegu hakata südamele panema, et igasuguste haigustunnustega olge kodus ka vaktsineerituna (kuigi see peaks igaühele selge olema ka haigestunute igapäevast statistikat vaadates), siis vaktsiinivastased võtavad seda kui vett oma veskitele, mille abil massimeedias kedrata, et “näete ju isegi, et vaktsiinid on täiesti kasutud”.
Ja need uued piirangud … Ma tunnen, et ma ei ole nüüd väga originaalne, sest eks ma suuresti korrutan seda, mida Merje juba eelmisel nädalal ütles, aga mis tegelikult muutub sellega, et ametlikult saab edaspidi igale poole sisse ainult vaktsineerimistõendiga, mitte negatiivse testiga? Minu isiklik kogemus on küll selline, et sportimiskohtadest mitte ükski joogaklubi ei küsi üldse mitte midagi (peamine põhjus, miks ma kodus teleri vahetusel joogat kaasa teen, sest suurem osa rasedatest on kõige vastu vaktsineerimata, sest zen), ronimisklubidest üks küsib, aga teises pole töötajaidki — nii et seal on probleem lahendatud nii, et igaüks, kes ronima läheb, peab telefonis linnukese tegema ja ütlema, et “vannun, et ma nagu täitsa päriselt ka olen vaktsineeritud, on me mum“. Spordiklubi Spartast, kes avalikult kuulutab, et nemad küll midagi ei küsi, on kõik kuulnud. Eile just kuulsin tuttava tuttava kogemusest, kus üks Tartu MyFitnessi töötaja ütles talle, et ta ei viitsi ta vaktsineerimispassi vahtida. Redditis ka just teema sellest, et suuremaid spordiklubisid ei huvita. Et kas te arvate, et nüüd hakatakse neid kohti päriselt kinni panema või? Et enne ei tehtud midagi peale suurte sõnade, aga nüüd järsku tehakse?
Restoranid-kohvikud? Tundub, et täiesti juhuslik, kas küsitakse või mitte. Enne puhkust käisime Café Lyonis, seal küll küsiti. Pärast koju saabumist viisime Sirru õe sinna Noa restorani kõrval olevasse pagariärisse, seal ei küsinud keegi mitte midagi. Üleeile käisin So Brooklynis, seal küsiti. Mul oli seal endal väga piinlik, sest tavaliselt on mul juba telefon käes ja olen valmis näitama, aga seekord olin täiesti unustanud, et vaktsineerimistõendid eksisteerivad, ning see ettekandja küsis seda nii ettevaatlikult ja viisakalt, et mul oli temast täitsa kahju, ilmselt on tal mingeid ebameeldivaid kogemusi olnud. Restoranide kohta on raske öelda, sest meie lemmikkohas esimene kord küsiti ning edasi pole küsitud — aga meile on ka konkreetselt iga kord sattunud see sama ettekandja, kel on nii fenomenaalne mälu, et ta teab peast Sirru lemmikõllesorte ja minu lemmikkooke (ja me ei käi seal mitte sugugi igal nädalal), nii et ilmselt ta ei tea mitte ainult seda, et ta on meie vaktsineerimispasse juba kontrollinud, vaid ka seda, millist aluspesu ma kannan ja kus ma koolis käisin. Nii et väga võimalik, et seal kõiki uusi nägusid tegelikult kontrollitakse, ma ei ole tähelepanu pööranud, kuidas teistega käitutakse. Eile käisin O’Learyses enne kino, seal ka kontrolliti (kuigi seal on nii meh toit, et ma ei tea, miks poisid selle koha valisid). Aga tundub, et üldiselt pigem selline 50/50, kuidas satub.
Poed? Minu meelest on see nende “nüüd hakkame maske kontrollima” täiega naeruväärne. Kohustus on kogu aeg olemas olnud, aga siiani pole keegi kontrollinud, aga nüüd kohe hakkame. Nagu päriselt. Usun seda siis, kui oma silmaga näen. 😀 Aga samas on see, et nad üldse selle ühisavalduse tegid, üsna märgilise tähendusega. Ilmselt on nad aru saanud, et oleme uue lockdown’i lävel ja loodavad seda vältida. Mis äärmiselt suure tõenäosusega ei õnnestu, minu ennustus on, et mõne nädala pärast istume siin kõik jälle kodus, vaktsineeritud või mitte. Lihtsalt see on debiilne, et augustis ütlesid nad rahumeeli, et nad ei saaks parima tahtmisegi juures midagi kontrollida, sest neile pole seda õigust antud, aga nüüd järsku … maast leidsid selle v? Või kust see õigus neile järsku tuli? Sest maskikandmine on minu meelest see üks asi, mis võiks natukenegi mõlemale poolele turvatunde tagada, olgu nad vaktsineeritud või mitte. Ja kui mina näiteks tervislikel põhjustel ei saaks vaktsineerida, nii et testiksin end kaks korda nädalas ja lisaks kannaksin maski, siis mind ajaks küll närvi see, kui vaktsineeritu ei vaevu poes maski kandma, sest “ma olen ju vaktsineeritud” (argument, mida ma olen kahjuks juba mitu korda kuulnud).
Kusjuures minu jaoks isiklikult on kõige suurem pettumus selle pandeemia ajal olnud see, et ma tõesti naiivselt arvasin, et kui inimesed sellest üldse midagi õppisid, siis seda, et ära, raisk, roni kuskile, kui sul on mingid haigustunnused, istu kodus. Aga tegelikult on ikkagi ebameeldivalt palju nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesi, kes teevad siis vastavalt kas “no ma olen nagunii vaktsineeritud” või “no see on lihtsalt väike köha, mida sa kardad”. Ee, ma kardan näiteks seda, et kui ma saan sult täiesti suvalise külmetushaiguse, siis on mul megasitt olla. Või saan gripi ja vaevlen mitu päeva, sest ma ei saa ravimeid võtta — mulle on isegi Coldrex ju praegu keelatud. Ja no kui ka ei oleks, ma ikka ei tahaks ei su koroonat, grippi, tuberkuloosi ega lihtsalt külmetust. Ma tõsiselt ei saa aru, kuidas nii suur hulk inimesi tundub olevat siiralt segaduses selle üle, et enamik meist ei taha ÜHTKI haigust, sest noh, terve olla on ju mõnusam.
Veel enam, ma töötan IT-s, isegi kui su perearst on öelnud, et su tavaline külmetus ei ole enam nakkav, MA EI TAHA SU LURISTAMIST KUULATA. Meil on kõik variandid olemas, et sa saaksid kodust töötada, ära tule kontorisse, kui sa TEAD, et sinuga samas ruumis viibimine teistele rõve on. Mina näiteks ei käi parajasti kontoris muuhulgas ka selle pärast, et mind ennast häirib see, kuidas MINA lõhnan. 😀 Mees ja lähedased sõbrannad kinnitavad, et nad ei ole mingit erinevust täheldanud, aga MINA ISE tunnen, et mu lõhn on natuke teistsugune ja hoopis tugevam kui muidu, ning see, et ma kaks korda päevas pesus käin ja deodoranti kasutan jne, ei muuda seal midagi (väidetavalt on see taas looduse poolt nii seatud, sest titt on ju esimesed kolm kuud suht pime, nii et ema lõhn on talle oluline indikaator, aga ma eelistaksin siiski mitte haiseda, aitäh). Et noh, mingi selline elementaarne viisakus on olemas, mida võiks ju teiste suhtes rakendada. Ja siis oli meil eelmises töökohas näiteks tüüp, kes köhis ja luristas ning ütles, et ta tuli kohale, sest ta “on kontoris motiveeritum”, mis võib muidugi tõsi olla, aga mõtle suurele pildile ka. Sinu suurem tööviljakus pole väärt seda, kui viis inimest sinuga samas ruumis saavad tunduvalt vähem tehtud kui tavaliselt, sest nad kujutavad elavalt ette erinevaid viise sinu piinarikkalt mõrvamiseks.
Oli mul mingi mõte ka selles postituses peidus nüüd v? Vist see, et me kõik sureme nagunii õudset surma ja pääsemist ei ole. 😀 Ja et igaüks saab ainult ennast kaitsta, tasub hetkel iganädalaste orgiate arvu natuke vähemaks tõmmata. Ja et maailm ei ole must-valge. Täpselt nii, nagu tervislik toitumine ei ole imevahend, mis kõik haigused ära hoiab, ei ole vaktsiin imevahend, mis pandeemia homme lõpetab — aga mõlemad on kahtlemata siiski kasulikud, eriti kui sa oled mingilgi moel nõrgestatud organismiga. Mina näiteks olen (nagu kõik teised rasedad), nii et ämmakas soovitas hakata juba mõtlema, kas tahaksin tugevdavat doosi enne või pärast sünnitust, sest kaheksa kuud saab just detsembris täis. Hakka või antikehade taset testima, aga no esiteks peaks 15 eurot maksma ja siis peaks ise kuskile minema ja ….
P.S. Olgu öeldud, et sel nädalal on kolm minu vaktsineeritud tuttavat üsna väikeste haigustunnustega igaks juhuks siiski kodus istunud ning kõik ka testi teinud, enne kui tagasi inimeste hulka sukelduvad (kõik negatiivsed). Nii et võin uhkusega öelda, et vähemalt minu lähemas tutvusringkonnas on siiski normaalsed inimesed.
Pärdikute päevaraamat 