anna kannatust

Polegi ammu päris niisama vingunud (normaliseerigem kinginimekirjad)

Nii et võiks ometi. See praegune ilm teeb mind nii uimaseks ja aeglaseks ja (muuhulgas mõtte-)laisaks, nii et ega midagi peale vingumise ei jaksagi kohe teha. Teate, mis mind ajab täna närvi? Hetkel on kuidagi selline aeg, et konkreetselt igal nädalavahetusel on kellegi sünnipäev ja no ma EI VIITSI kingitusi valida. Ma olen jõudnud vanusesse, kus mulle ei meeldi isegi kinke SAADA, sest ma tean ette, et ma võin öelda, et ma ilgelt tahaksin lillat ükssarvikut ja ideaalis võiks see olla Tori tõugu, aga 99% tõenäosusega saan ma näiteks punase lehma, sest külaline läks poodi ja TALLE meeldis lehm rohkem. Ehk siis sellise kingivahetamise tulemus on peaaegu alati see, et inimene saab endale midagi, mis pole nagu PÄRIS SEE, mis ta ise oleks valinud.

Hulga parem variant oleks, kui meil oleks soovinimekirjad — no nagu ameeriklastel on baby shower’i jaoks baby registry ja pulmade jaoks wedding registry, nii et vastavalt sellele, kas abiellub mu vend või lehma lellepoeg, valin ma sealt nimekirjast pesumasina või paki niiskeid salvakaid. Suurem osa neist nimekirju võimaldavatest saitidest (Amazon näiteks) pakuvad ka võimalust midagi kamba peale osta (point on selles, et kui midagi ära valitakse, kaob see nimekirjast, et keegi kolme pesumasinat ei ostaks), mis oleks eriti tore, sest meil tutvusringkonnas on natuke see komme, et üritatakse kamba peale mingi suurem kink osta — mis mõttena on hea, aga tegelikkuses on hea ainult siis, kui sa TÄPSELT tead, mida inimene tahab, mitte ei kuluta kamba peale paarisadat eurot, et osta talle kink, mida ta ise ei ostaks ja mida ta nüüd ümber ei saa vahetada.

Aga selle asemel oleme me olukorras, kus üheksal juhul kümnest, kui sa küsid, mida keegi sünnipäevaks tahab, ütleb ta “ah, ei midagi”. Vastupidises olukorras olen mina ise läinud lihtsalt seda teed, et ütlen, et “ma pakun süüa, too mõni hea kook” vms. See oleks teine lihtne variant, ma ei viitsi kunagi süüa teha, mulle oleks idekas see, kui inimesed tulevad sünnipäevale ja kingituste asemel toob üks salatit ja üks snäkke ja üks juua jne.

Ühesõnaga. Ma armastan oma sõpru, ma ei taha neile kasutut koli kokku osta. Miks meil ei võiks olla kultuur, kus inimesed (küsivad ja) saavad kinke, mis neid päriselt rõõmustavad.

24 kommentaari “Polegi ammu päris niisama vingunud (normaliseerigem kinginimekirjad)

  1. Sul ei jää muud üle kui üle ookeani kolida. Meil siin on väga kõrge (nimekirja)kultuur.
    Ja söögid toovad külalised kah ise kaasa, pruugib ainult mokaotsast mainida.

  2. Üks sõbranna mul tellis ükskord sünnipäevakingiks just selle, et inimesed tuleks kohale ja hoolitseks kamba peale söögilaua eest ja tema ei peaks võimlema. Toimis!

  3. Põrgut, ma pole siinmaal kaks aastat mingil koosviibimisel olnud. Ei tea kas oskan enam viisakalt käituda seltskonnas🤪 Kõige lihtsam on raha kinkida aga sellega kaasneb nuputamine mis see sobiv summa oleks🤔
    Just tuli uudis, et selle aasta Halloweeni pidu toimub, paraku on kõik BioHazard kostüümid läbi müüdud😟

    1. Tjah. Ma käin või olen enam-vähem IGA PÄEV kusagil või kellegagi. Aga eelistan kõrtse ja kohti, mis hoolega reegleid jälgivad. Täna bowlingus kontrolliti lisaks koroonatõendile ka dokumenti.

      Tom, kas teil oma koju külalisi kutsuda ka ei saa?

      Varsti algab ju PÖFF.

      (eilsetest külalistest jäänud veinipära lürpides)

      1. Esmapäevast tohib piiratud kogus vaktsineeritud inimesi kokku saada. Pikka aega ei tohtinud kedagi külla kutsuda, oma tütar käis hämaras, et naabrid ei märkaks🤪 Joogi söögikohtadest võis vaid koju tellida. Kokkusaamiste puhul on võtmesõna “vaktsineeritud”, samas vaevalt kodudes valitsus kontrollima jõuab hakata. Ma kusagil postitasin Ontario avamise graafiku (juhul kui numbrid lubavad) maskikohustus igal pool siseruumides kuni 28 märtsini.

    2. Sa põlvned Eestist ju. Miks mitte tutvustada oma lapsepõlve kultuuripärimusi – võiksid ju kehastuda kivinõiaks või kivivalvur Ropkaks või Jüri Arraku suureks Tõlluks…

  4. Võehh, sünnipäeva kõige ebameeldivam hetk kui külaline kinki üle andes teatab, et sa küsisid küll kollast ninasarvikut aga ma tõin punase sest see oli ilusam… No krt. Miks siis üldse küsida, et mida ma soovin kui kedagi ei koti? Kui on vaja tingimata kink tuua siis pistku ümbrikusse sularaha või mõne suurema kaubanduskeskuse kinkekaart. Või tõesti teeme mõnusa istumise ja toogu kaasa midagi peolauale ja chillime niisama.

  5. Nõus! Ma kasutasin seda praktikat oma soolaleivapeol juba 6 aastat tagasi, täitsa eestlastega ja toimis väga kenasti. Võib-olla keegi arvas, et imelik aga mulle ütlema ei tuldud seda igatahes 😀 Juurde märkisin ka, et kas väga konkreetne toode või on mul tarvis lihtsalt pesukaussi, täitsa kama kas kollane või täpiline (sain kollase, tänaseni rõõmus selle üle! ja kesse tuleks ise selle peale, et inimesele pesukaussi soolaleivaks viia, eks…). Kasutasin Google Docsi, külalised said maha tõmmata need read, mille nad välja valisid.

  6. ma enamjaolt ei mäleta, mida mul vaja on. selles mõttes, et praegu tean, et oleks vaja näiteks uut lõikelauda aga kui keegi mingi tööpäeva õhtu küsib, et mida sa kingiks tahab, siis mul küll meeles pole, et lõikelaud vajaks välja vahetamist, ainult puhkust tahaks aga noh, see on natuke liig nõuda, et inimesed mu puhkusereisi kinni maksaks, siis ütlengi, et ahhh, vaata ise või midagi pole vaja. aga üldiselt saan raamatuid ning see pole üldse paha kink ju 🙂

  7. Mulle tundub, et sünnipäevadega see ikkagi enam-vähem toimib, et küsid, mida võiks kinkida ja täiesti isegi öeldakse mida kingiks soovitakse. PALJU hullem lugu on jõuludega. Ma ei jõua ära jaurata MIKS täiskasvanud inimesed teevad üksteisele jõulude ajal kinke?! Lastele, ma saan aru, ja siis ju ka küsid lapse emalt või isalt, et kuule, mida võiks osta. Aga täiskasvanutele… MIIIIIKS! Ma reaalselt olen öelnud, et mulle ei ole vaja midagi kinkida jõuludel. Vaatamata sellele on IKKA midagi tulnud salmiga lunastada. Täiesti närvi ajab.
    Ma olen muidugi nüüd nii ülbeks kätte ära läinud, et kohe mainingi, et KUI peab kinkima, siis davai elamuskingitus, tehke koos teistega, sest head asjad maksavad rohkem raha. Õudne inimene olen 😀 Aga ka siis on mingeid mõttetuid väikseid vidinaid lisaks tulnud. No näiteks tahvel šokolaadi, issand maeivõi! Milleks?!

    1. Mul on üks tuttav, kes teeb jõulukingi igale oma trepikoja korterile. Ma mõtleksin eestlasena lihtsalt, et naabrimutt on hulluks läinud. 😁

      1. Kui ma Kölnis elasin, siis ühes majas (selline vanapeen maja oli)t õid naabrid 5. detsembril (või oli 6.) ehk siis kui käib Nikolaus, iga korteri ukse taha väikese kommipakikese. Esimene aasta vaatasin niisama üllatunult, teisel tundsin piinlikkust, et olin unustanud panna, kolmandal juba panime ka. Poeg oli tollal just sobivas eas, talle meeldis nii neid komme saada kui ise uste taha hiilida.

      2. jep, oleks väga eestlaslik 🙂 Me kunagi praegusesse korterisse kolides viisime naabritele isetehtud küpsiseid. No et nagu tutvuda naabritega või nii…. Jaaaa. Õigesti mõtled. HULLUD sellised! 🙂
        Umbes nädal, või ma ei mäletagi, kui kaua me julgust kogusime, et lihtsalt midagi täiesti ebaeestlaslikku teha. See oli nagu mingi eneseületamisprojekt. Vastuvõtt oli üllatavalt normaalne, aga ma ei saa välistada, et pärast mõeldi meist kui veidrikest.

        1. Kusjuures ma siin tunnen ka kõiki naabreid, aga ma olen siiski tutvunud nendega nagu normaalne eestlane, alkoholi vahetades.

  8. Ma rõhutan alati, et mitte midagi pole vaja, AGA kui nii hirmsasti sügeleb, siis a) hea vein või viski; b) kook või pitsa. Asju pole mõtet kinkida, mu vajadused on nii spetsiifilised, et kui sa pole just minu valdkonna inimene (99% pole), siis sa ei oska õiget asja hankida. Eks vahel tuleb ikka mingit mõttetut nänni, karvaseid mänguasju (allergik ütleb aitäh-atsih) jms, aga enamjaolt on nagu maha rahunetud jura jagamisega. Mõni nutikam nillib ka kaasalt, et mida sünnalisele tarvis.

  9. Lugemissõltlase puhul on valik muidugi lihtne – raamatupoe kinkekaart toimib A-LA-TI. No ja söögid-joogid ise kaasa on ka hea idee.

  10. Mul on synnipäeva kohal ajus must auk. Aga selle päeva paiku, mis mu id-kaardil synniaja koha peal kirjas, ostan endale mõne kallima vidina. No ikka päris, päris kalli.
    Detsembris on mul JÄLLE synnipäev.
    Yldiselt, mu vanad sõbrannad eriti synnipäevi ei pea, perekondlikel põhjustel, või et see on rohkem laste jaoks, või et sõpruskond laiali läinud, või siis vahemaad väga suured.
    Ma ka jauraks jõulude teemal – jõul oli enne juuliuse ja gregooriuse kalendrite vahetumist ju uue aastaarvamise algus, pidu, pilgarid ja saturnaalid, aga praegu põmst leinapäev, “vaikne hubane, kodune aeg”, ja kalendriaastavahetuseks, mis peaks just korralik pidu olema, on kõik kurnatud ja raha otsas. Dafuqk, mismõttes meil on 2 aastavahetust, millest esimese algidee on täiesti ära sasserdatud, ja teine siis kah pidu? Luteri, kalendri ja õigeusu pyhade jada kontekstis on asi eriti lollakas.

    1. Ja yldse, lastele kingituste tegemine. Mismõttes peab just jõulude ajal neid tegema? Igas peres on aasta jooksul muidki päevi, millal lapsi saab pidulikult kingitava asjandusega rõõmustada. Paraku on jõulud selles mõttes väga õudse manipuleerimismehhanismi osa – no kas te täiskasvanud inimesele yteksite, et ole nyyd kuu aega mulle meelepärane ja täida kõik minu tahtmised, siis saad fliisist ykssarviku topise? Ja kui ei ole hea inimene, siis [sihtmärgile peenelt suunatud ähvardused] ma leian, et ei ole pereliikme rõõmustamiseks ega ähvardamiseks detsember parem kui aprill või juuli, aga traditsioon on vanem kui meie!

      1. P.s. ma olen pikad aastad elanud usus, et laps on inimene, lihtsalt veidi väiksem, aga ta ka tunneb ja mõtleb juba põmst synnist saadik. See paneb VÄGA paljusid asju teistmoodi vaatama, kui muidu tavaks on. Tugevamaõiguse järgi nimelt on laps mingi lemmikloomalaadne elukas, kellel pole erilisi vajadusi, õigusi ega tundeid.

  11. No alati on midagi vaja ja tavaliselt vajaminevad asjad on liiga kallid, et üks inimene neid kinkida jaksaks. Mina siis sellistel puhkudel ütlengi, et kui soovid, võid panustada mu panni/nutikella/raamaturiiuli ostu. Siis nad kingivadki raha. Ja ma kulutangi sellele ja siis saadan igale kinkjale pildi ostetud asjast tänusõnadega. On kõik rahul.
    Või siis teinekord küsin ka kinkekaarte.
    Aga üldiselt leian, et igasugused elamuskingitused on ka ägedad, eriti sellised luksuslikumad, mida ise ehk ei teeks. Ise kingin ka kas täpselt küsitud asja või midagi tervise, heaolu, lõõgastuse, elamusega seonduvat vastavalt siis inimesele (kellele massaaž ei meeldi, aga tervis pekkis, siis nt tervisekontrolli paketti või kellele just massaaž meeldib, siis see jne). Niisama nänni pole tõesti mõtet kinkida, sest inimestel on asjadest väga spetsiifilised arusaamad. Näiteks ühed tuttavad ei ole eesti päritolu ja nende maitse on umbes 180° teistsugune, aga nad alati kingivad kodukaunistuse nänni. Ja sellised vanemad autoriteetsed inimesed on ja väga raske on öelda, et kuule, ma ise elu sees ei ostaks sellist asja ja palun ärge kinkige üldse midagi, sest teie maitsega pole võimalik valida ühtegi meile sobivat asja. Ja naljakas on see, et neil on ju silmad peas ja nad näevad, et stiilid on nii erinevad – et parima tahtmise juures ei läheks ju helehalli skandinaavia stiilis kergelt minimalistlikku koju kinkima vene stiilis kirjut traditsioonilist vaipa, mis katab kogu..seina.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.