Käisime tegelikult juba ammu kinos, aga ma tahtsin enne sellest kirjutamist raamatu ka uuesti üle lugeda. Üldises plaanis ei jää ilma raamatuta muidugi ka midagi eriti segaseks, ainult et tekib ehk küsimus, miks üks sell üldse arvab, et ta tulevikku ette näeb, kui ükski ta nägemustest tegelikult täide ei lähe. Sest no filmist täpselt selline mulje jääb — ta näeb nägemusi, mida kõik hirmus tõsiselt võtavad, aga tegelikult on lõpuks selline 50/50, sama hästi võiks kulli ja kirja visata. Raamat avab sisemonoloogide kaudu tausta nii palju rohkem, et paljud asjad saavad hulga selgemaks.
Teine asi, mis raamatust tuli minu jaoks paremini välja, oli peategelase lapsest meheks saamine ja vaimne virgumine. Siin on muidugi suuresti selles ka asi, et Timothée Chalamet näeb lihtsalt minu jaoks välja nagu vinguv teismeline, nii et ta ei suutnud usutavalt meest mängida, vaid jäi (minu silmale) lõpuni siiski lapseks. Raamatus oli ta algusest peale kuidagi … teravam ja taibukam, oli selge, et isegi nö lihtsalt teismelisena oli ta siiski väga asjalik ja tõsiseltvõetav tegelane.
Ja näiteks see, kui palju filmis Chanit näidati, mulle tegelikult meeldis. St “palju” pole ehk õige sõna, sest ta oli kokku ekraanil ca seitse minutit ja film kestab kaks ja pool tundi, aga arvestades seda, et raamatus on teda selle filmi materjalis mainitud ainult paar korda, on seda siiski palju. See oli kahtlemata hea otsus, sest muidu jääks mulje, et ta lendab järgmises osas kuidagi lambist pilti, kuigi siiani pole nagu suurt keegi olnud. Siin näidati teda täpselt nii, et oli selge, et ta on oluline, aga ilma midagi liigselt paljastamata. Noh, täpselt nii palju, et natuke õrritada.
Visuaalselt oli film muidugi imeline. Nagu raske kirjeldada, KUI imeline. Lapsed, teie ei tea, kuidas meie vanaisaga mustvalget telekat tagusime, et pilt nii palju ei väriseks. See, millise arenguhüppe CGI on ainuüksi viimase kümne aastaga teinud, on minu jaoks täiesti uskumatu. Ma tõsiselt poleks seda raamatut esimest korda lugedes uskunud, et liivaussi saab ühel päeval ekraanilt näha, ilma et see naeruväärne tunduks.
Niisama oli ka hea film. Ma ei vaadanud kogu selle pika filmi vältel kordagi kella, nii kaasakiskuv oli. Nii et julgen arvata, et siit tuleb veel auhinnasadu. Ja julgen kõigile soovitada, tõesti oli lahe vaatamine. Oma kogemuse pealt võin ka öelda, et kui minna kinno nädala sees, on kinosaal ka õhtuti üsna tühi, nii et liigsete rahvamasside pärast ei pea igatahes muretsema.
P.S. Oma ajastu märk on see, et kogu 1965. aastal ilmunud raamatu peale oli seal ÜKS geitegelane — põhipaha. Kuigi isegi seal on selleks, et rõhutada, KUI paha ta ikka on, pandud ta veel oma partnereid vägistama, sest ainult homoseksuaalsusest oleks vist sel ajal juba väheks jäänud.
Pärdikute päevaraamat 