Lasin endale rasedajope asemel hoopis selle vahejupi kinkida – hetkel on kitsaks tõmmatud, hiljem saab soovi korral ka kandekoti peal kasutada
Ehk siis jah, ta vingub jälle! Nagu te ehk mäletate, olen ma nüüd juba mõnda aega abielus ja seoses sellega on mul ka uus nimi. Ja seoses selle uue nimega on mul juba olnud umbes MILJON viperust. Esimene neist polnud otseselt seotud e-riigiga, vaid pangaga. Mul olid pangas kõik andmed muudetud, olulised kaardid juba uue nimega käes jne … Ja siis saadeti mulle järsku vana nimega uus kaart. Küsima minnes selgus, et keegi ei tea, miks ja kuidas nii juhtus, sest süsteemis oli igal pool uus nimi. 😀
Siis tuli aeg tuludeklarit esitada. Ja loomulikult ei saanud ma maksutagastust kohe kätte, sest selgus, et mul oli seal kontoandmete juures jätkuvalt vale nimi. Okei, raputan tuhka pähe, tookord OLI minu viga see, et ma eeldasin, et e-riigis võiks need nimed automaatselt muudetud saada. Tookord muutsin nime ära, sain raha kätte ja elasin õnnelikult edasi. No ja nüüd olen ma ametlikult dekreedis, eks ole. Võite ühe korra arvata (sest kolme teil vaja ei lähe), kas ma sain kohe õnnelikult raha kätte või oli seal “viga kontoandmetes”. 😀 Kas tõesti on palju tahetud, et kui ma olen juba ametlikult nime ära muutnud, maksusüsteemis seda eraldi muutnud jne, siis muutuks see automaatselt ka haigekassas? Igatahes, kui näete mind nädala pärast toiduabi järjekorras, siis ma ei saanudki oma raha kätte. Kuigi tegelikult sain täna andmed taas õnnelikult muudetud ja abivalmis daam telefonis kinnitas, et nüüd on kõik hästi, ja mees saatis ka hommikul just kulutamisraha, nii et loodetavasti siiski mitte.
Aga ma loen nüüd mulle saadetud raamatut edasi, enne kui autor küsima tuleb, kaua ma jokutan. Eile näiteks magasin terve päeva lihtsalt maha, kuidas nii saab. Olen nimelt tõesti jõudnud sellesse punkti, kus mul tõesti pole pea ühtki kohustust enam. Jalutan ja kütan ahju ja lihtsalt elan. Vähemalt jõudis see jope vahejupp täpselt õigel ajal kohale, enne kui päriselt külmaks läks. Muidu laseksin praegu ka Sirru vana jopega ringi.
Mäletate, ma kilkas siin, et võitsin PÖFFipiletid? Mõtlesime, et austame Sirru kultuuripärandit ja läheme Iraani filmi vaatama. Nagu täitsa ausalt, ma ei saanud MITTE MIDAGI aru, tema ka mitte. Kuni selleni välja, et ma ei saanud aru, kust see pealkiri üldse. Mingis intervjuus režissöör ütles, et pealkiri on selle tõttu, et eunuhhist khaan ei olnud oma surmas süüdi, ta oli sunnitud end tapma, nii et ma eeldan, et ju see on siis mingi Iraani kultuuri tüvitekst, mida kohalikud vaatajad kõik teavad. Aga põhimõtteliselt sain ma aru ainult sellest, et oli üks isa, kes kaotas kaks last, kusjuures ühe neist eriti jubedalt — ta ei surnud pommiplahvatuses, aga sai keemiarelvast sellised kahjustused, et ühel hetkel tappis end ise, sest ei suutnud selle valuga elada. Mitte millestki muust ma enam aru ei saanud. Ilmselgelt polnud ma ainus, sest kolm erinevat inimest tõusid filmi ajal püsti ja läksid vaikselt minema, ja ütlen ausalt, et ma vaatasin neile veidi kadedalt järele. Visuaalselt oli ilus küll, aga ainult sellest jääb nagu väheks, kui midagi aru ei saa. Nii et rääkin hoopis teistest filmidest, mida ma hiljuti näinud olen. Sellistest lihtsale inimesele sobivatest filmidest.
Nimelt vaatasin hiljuti Guy Ritchie filmi “The Gentlemen”. Väga hea film oli, kuigi mind täiega häiris see, et Colin Farrell (see istuv) nägi siin välja nagu Mihkel Raud. Põhimõtteliselt räägitakse ühte gängstalugu, nagu Ritchie filmides ikka, aga hästi huvitavalt ja neljandat seina lõhkudes … Nagu tema lugudes ikka. Kiidan heaks. Erinevalt Wrath of Man’ist, mis oli … täpselt nagu iga teine Jason Stathami film, ma ei pane isegi linki tollele. Aga mis siin ikka pikalt pajatada, vaadake treilerit:
Ja kuna Gomorral tuli siin vahepeal minu suureks üllatuseks uus hooaeg (ma arvasin, et eelmine jääb viimaseks, sest tavaliselt tehakse film kõige lõpetuseks), siis vaatasime vahepeal välja tulnud filmi ka ära. See keskendub Ciro elule ja on nii hästi tehtud, et peaaegu mõtled, et ta on ikka nii valesti mõistetud ja nii traagilise taustaga jne. Kuniks tuleb meelde, kuidas ta sarja esimeses hooajas üht täiesti süütut tütarlast piinas (ja seejärel ta ära tappis), et oma mahhinatsioone edendada, nii et noh. Ei ole meil seal häid inimesi. Mul on tunne, et autor on natuke olnud selle lähenemisega, et see siin on tema arengutee ja nüüd ta on hulga parem inimene, nii et kõik halb peaks unustatud olema, aga päris elus ikka nii ei käi, kõike siin ilmas ei saa andeks.
Ja teiseks mind IGA KORD šokeerib selliste sarjade/filmide puhul see, et kui näidatakse, kuidas mõni mees on armunud, siis kogu jutt on stiilis “oi, tead Giulia, mida kõike ma sulle ostaksin, kui sa minu oleksid, kõrvarõngaid ja sõrmuseid ja keesid ja kleite ja …” Paneb kohe mõtlema, kas see ongi mingi väga spetsiifilise blingile orienteeritud ühiskonnakihi jaoks armastus. Mulle oleks esiteks ohumärk, kui mees hakkab rääkima kohe alguses, kuidas ta kuu ja tähed taevast alla toob, sest love bombing (Cirole anname andeks, sest ta oli selles stseenis vist kümnene), aga teiseks on see õõvastavas kontrastis ühe stseeniga (nüüd juba sarjast), kus itaallanna ütles, et tegi seda, mida nende suguvõsa naised kõige paremini oskavad:”Hoidsin suu kinni ja silmad maas.” Sest rikas mees ostab endale ilusa naise ning katab ta kulla ja karraga. Ning siis see naine on vait, kui tal just ei õnnestu end kuidagi (enamasti mehe või isa surma läbi) võimupositsioonile nihverdada. Ma olen taas lihtne inimene, minu jaoks näitab armastust hulga rohkem see, kui mehel on meeles poes käies mulle mu lemmikkohupiima tuua, mitte see, mitu korda aastas kulinaid saab. Aga see on muidugi tingitud ka sellest, et ma ei kanna eriti kulinaid. 😀 Nii et ma ei tea, kui seda satub lugema mõni naine, kes päriselt enda eest hoolitseb, eks ta võib siis öelda, kas ta hindab rohkem igapäevaseid väikeseid hoolimise märke või kulda ja karda – või on hoopis nii nõudlik, et mõlemad peavad olemas olema.
Mina aeglaselt tipptunni ajal mööda Lasnamäe kanalit edasi nühkimas
Pidin täna ringi sõitma ja mitmes kohas nägin inimesi, kes parajasti tegelesid (linna) puudele jõulutulede paigaldamisega. Mind ajavad närvi liiga varased jõululaulud, aga absoluutselt kõik valgusallikad kiidan ma küll heaks. See vihm ja pimedus käib ajudele ju, isegi ostsin esimest korda elus jõulutuled. Ostmisega kahjuks asi ka piirdus, sest ilmselgelt ei oska ma lugeda, nii et alles kodus sain aru, et toitejuhe tuleb sellistel eraldi juurde osta. Nii et eks ma pean nüüd uuesti poodi minema. Vähemalt nägin selle käigus juba ära, kui palju tulesid ka juurde vaja oleks. Aga iseenesest pole me isegi hiljaks jäänud ega midagi, naabritest ka hetkel ainult üks maja blingib.
Muidu ei ole mul vist suurt midagi öelda, igav elu on olnud. Ühe teema lisan ehk teiste harimiseks, mida jõulude ajal suguvõsaga laua taga istudes vältida, et ootamatult tüli ei tekiks. Ei, mõistatage ise, millest jutt käib (vihje, ei ole teemaks pagulased või vaktsiinivastased vms), ma lisan oma isalt viimases telefonikõnes kuuldud vihase tsitaadi:
Minult ei saa need si*akotid küll enam mitte midagi. Suvi otsa on nad meie kulul liugu lasknud ja end täis puginud, mida neil veel vaja.
Ahjaa, kurtsin ämmakale, et minu poolest võiks see titt homme tulla, ma ei jaksa enam. Ta naljatas vastu, et nädala pärast ei loetaks teda enam enneaegseks, nii et järgmisest neljapäevast võin hakata erinevaid rahvatarkusi proovima. Guugeldasin seda ja tundub, et ei ole seal midagi keerulist, tuleb lihtsalt hakata pärast sauna trepi peal seksima (kas saunalava astmed loevad?), soovitatavalt ohtra nibude näppimisega. Kõlab nagu miski, mille pealt võiks OnlyFansis teenida, kui juba asjaks läheb. 😀
On palju asju siin ilmas, mis mind natuke (või natuke rohkem) närvi ajavad. Siin on üks lahtine nimekiri.
Esiteks inimesed, kelle järel ma ootama pean. Kui on kokku lepitud, et midagi tehakse mingiks ajaks ära, siis võiks see nii ka olla, mitte nii, et ma pean ette arvestama juba, et see inimene raudselt jääb neli tundi hiljaks. Samas tuletas see eelmise nädala tõlketöö kohe meelde, miks ma ei saaks iial vabakutseline tõlkija olla — kohe, kui mind panna olukorda, kus mul pole kindlat rutiini, ei suuda ma enam normaalsel ajal tööga pihta hakata ja kõik jääb viimasele minutile. Ka siis, kui ma teen terve päeva vabaks, et just selle asjaga tegeleda, mu aju lihtsalt ei hakka tööle, sisemus karjub, aga ma EI tööta. Selleks, et olla tõhus, peab mul olema võimalik endale mingi rutiin ehitada (ja ka see töötab teatud tingimustes).
Vahemärkusena olgu öeldud, et see oli üks huvitav tõlge kõigile Eesti politseiriigi teemal kirejatele. See oli nüüd siis viimase kohtuastme otsus (ma ei jaga mingeid saladusi siin praegu, see lahend on prantsuskeelsena täiel kujul netist leitav), kus esimese hooga mõisteti kahele tüübile neli tuhat eurot trahvi (per koon, mõistagi) kohtu solvamise eest. Ja kui keegi mõtleb, et nad üritasid kohtusaalis kohtuniku pihta sülitada või kasutasid seal inetuid sõnu vms, siis te eksite, nad kirjutasid neli blogipostitust, kus kritiseerisid olemasolevaid kohtulahendeid viisil, mis Prantsuse riigi (või noh, vähemalt kohtu) meelest kahjustas kogu kohtusüsteemi mainet ja kvalifitseerus seega kohtu solvamiseks. Tuhat eurot blogipostituse kohta, kusjuures pange tähele, kirjutajaid oli ju kaks, vaevalt nad neid kõiki päriselt koos kirjutasid.
Ehk siis oleks meil siin selline elu, istuksime me Varrokesega mõlemad juba võlavanglas ja jagaksime õnnetult kuivikuid. (Jah, ma olen kursis sellega, et tavaliselt on naised ja mehed eraldi vanglates, aga kas te tõesti arvate, et ta oleks nõus meestevanglasse minema? See oleks ilmselgelt liiga gei ju. Ta on heteroseksuaalne mees, kes ei mõtle homoseksile, seega peaks ta olema segavanglas. Kui sellist veel ei ole, siis tehtagu!) Rääkimata sellest, et sel ajal, kui meil oli esimene lockdown ja rahvas nuttis, sest sõbrad võisid ainult kahekaupa jalutada, käisid Prantsusmaa politseinikud ka väikelinnades pahandamas emadega, kes lapsega kahekesi liiga kaua omaette pargis olid, sest ilmselt iial ei tea, millal koroona põõsast ninna kargab vms. Me oleme nagu või sees olnud siin.
Teiseks. Eestlased, kes ei saa aru, kus riigis nad elavad. Nagu jumal hoidku, vaata aknast välja ja pane helkur külge. Paari päeva eest oleksin õhtul kell kaheksa peaaegu sõitnud üle lapse, kes tuli JOOSTES põõsa tagant ja jooksis üle ülekäiguraja. Mitte üht helkurit. Ma saan aru, et ega nad Lasnamäel loetud ei ole ja lapsed ongi lollid, aga kas papat-mammat siis ka ei huvita, kas nende laps ellu jääb? Ja ma sõitsin kiirusepiirangust aeglasemalt, sest ülekäiguraja lähedal olid mingid muud inimesed ka, nii et ma tahtsin näha, kas nemad hakkavad sebra poole astuma või mitte. No ja täna sõitsin ma koju ja minu ees ületas sõites teed jalgrattur, kellel taas polnud ühtki helkurit peale selle standardvarustuse rataste küljes. Nii et pani mul nina eest läbi ja alles siis sain ma aru, et … rattal oli ka lapseiste ja selles istmes laps … Nagu tõesti, kas raske oleks vähemalt lapsele helkuritega riided selga panna v? Ma näen neid siin jalutades, pooled helgivad ka tänavalambi paistel nagu jõulupuud, ja hea ongi.
No ja siis tulin ma koju ja läksin jalutama. Ning kilomeetrikese pärast avastasin, et viskasin autovõtmed tuppa, aga sealt võtmekonksu all riiulil olevast helkurihunnikust ei võtnud midagi. (Mul on need, mis ümber käise käivad, et saaks kiiresti iga erineva jope külge panna.) Ei saa ju inimesele pahaks panna, ikka vahel ununeb. Proovige ometi natukenegi mõistmist üles näidata, kes meist siin ikka patuta jne.
Kolmandaks. Inimesed, kes sõltuvad liigselt välisest valideerimisest. Ainult iseendast räägin praegu. 😀 Olen kolm nädalat järjest igal nädalal Duolingos tahapoole kukkunud, sest nad muutsid oma süsteemi, ja see ajab mind NII ebaratsionaalselt närvi. Sest pole oluline, kas sa õpid, oluline on, kas joonistatud öökull sind selle käigus kiidab.
Neljandaks. See, mis hetkel Rittenhouse’i ümber toimub. Ma saan igati aru, miks teda süüdi ei mõistetud — kui asitõendeid vaadata, on täiesti selge, et polegi seaduslikku põhjust teda süüdi mõista. Nii lihtsalt on, nii et ma ei saa aru neist demokraatidest, kes internetis kisavad, nagu oleks tegu räige ülekohtuga. Kohus lähtub seadustest, seaduse kohaselt oli kõik korrektne. Aga moraalsel tasandil on vale nii see, et tal on vanemad, kes üldse lasevad 17aastasel sellisesse olukorda sattuda, kui ka see, et vabariiklased üritavad temast praegu mingit kangelast teha. Põhimõtteliselt laps tappis mitu inimest olukorras, kuhu ta poleks pidanud üldse sattuma (ja kuhu ta kogu saadaoleva info põhjal TAHTIS sattuda), seda käitumist ei peaks heroiseerima. See on lihtsalt kurb. Ja teiseks on see kahjulik. See kohtuotsus on küll ainumõeldav, kuid kahjuks annab see paratamatult ka hagu teistele vaimuhaigetele (mõlemalt poolt “rindejoont”), kes end vabadusvõitlejatena näevad.
P.S. Kui te tahate midagi toredat, mis tõesti on selline feel-good ja keegi ei saa igas osas surma ja naljad on sõbralikud jne, siis Ted Lasso on see sari. Esimene hooaeg ei tõmmanud mind nii hullult käima (seda enam, et pool ajast tundsin, et ma saan kõigist sõnadest subtiitriteta aru, aga lausete tähendusest ei saa, sest ma tean USA slängi, aga mitte briti oma), aga teine oli juba meganunnu. Point siis selles, et Ameerika jalgpalli treener satub Inglismaale jalgpallitreeneriks (mitte, et ta jalgpallist väga midagi teaks sel hetkel) ning sari jälgib seda, kuidas see eluke neil seal veereb, tüüpiliste (stereotüüpsete) jalgpalluritega, kes kõik tahavad olla peategelased, aga mõni on ikka pallipoiss jne.
Nädal 18. Üks meist on tavalisest natuke tümikam küll
Esimese trimestri lugu saab lugeda siit ja kolmanda oma siit.
Kuna see on nagu järjejutt, siis mul jäi üle mingi jupikene, mille kohta ma ei teagi, kas see sobiks esimese trimestri lõppu või teise algusesse. Nimelt kui muidu räägitakse sellest, et rasedatel muutub meel väga järsku, siis vähemalt minu puhul kehtis see küll sel üleminekuperioodil, kui keha muutustega harjus, ka füüsilise poole kohta. Kui hakkas palav, siis kümne sekundi pärast higistasin ja pea käis ringi. Kui ärkasin öösel selle peale, et külm oli, oli tõesti ehk 30 sekundit aega, et aken kinni panna, ja enamasti tuli ikkagi ka metsik vappekülm. Ema mul kogu aeg ütles, et teen oma liiga aktiivse eluviisiga endale liiga, aga ainus asi, millega ma päriselt nende kahe esimese trimestri jooksul mingi pisikese kõhulihase ära tõmbasin, oli … kõige lihtlabasem külmavärin. See lihtsalt oli nii karm, et tõmbas hooga midagi nii paigast, et kolm päeva valutas. Kui pidin näiteks maskiga trepist käima, hakkasid kõrvad kohisema. Kui istusin veits vales asendis, siis põhimõtteliselt samal hetkel, kui ise tundsin, et see pole vist hea asend, hakkasid jalad juba surisema. Kui olin hungry, sai sellest hetkega hangry. Jne.
Aga muidu võib kokkuvõtvalt öelda, et teine trimester oli selles mõttes täiega imeline, et enamvähem sai elada ja peaaegu kogu aeg juhtus uusi huvitavaid asju. Eriti esmaraseda jaoks, kui üritad juba ära tunda neid liblikaripsutusi jms. 😀 Ainus probleem oli, et mida aeg edasi, seda vähem sai (harjunud kombel) süüa. Ja täitsa tõsiselt — seda postitust üles lugedes tundub mulle endale ka, et issand jumal, ma ju ainult vingun. Tegelikult ma täiega nautisin tervet seda trimestrit, siin sai rahulikult elu nautida, trenni teha jne. Lihtsalt kuidagi on nii, et kui mõtlesin nädala lõpus, et mis sel nädalal siis juhtus, torkasid silma ikka a la jalakrambid, kuigi ma üldiselt nende peale ei mõelnud. Nii et ärge võtke kurtmist siin üleliia tõsiselt, see on lihtsalt selleks, et meelde tuletada, et füüsiliselt ei ole rasedus siiski päris meelakkumine.
Nagu ilmselt kõik nüüdseks kuulnud on, selgus, et võltspandeemia oli ilmselgelt ainult hale kattevari rünnakule eesti keele vastu. Ilmselt ei oleks see liialdus, kui ma ütleksin, et OMARIIKLUSE vastu, sest mis see omariiklus siis on, kui mitte keel ja kultuur. Nii et on aeg rahvana kokku tulla ja asuda lahendusi otsima. Hea uudis on see, et me ei pea isegi füüsiliselt kokku tulema, sest ma ei taha teist kedagi tegelikult näha. Piisab täiesti sellest, kui pead distantseeritult ja ülekantud tähenduses kokku paneme.
Jah, kallid lugejad, ma räägin sellest, et Euroopa Parlamendi otsusega ei tohi me enam kasutada sõnu nagu maapähklivõi ja kookospiim. Keelatud on kõik piimatoodetele viitavad sõnad toodete puhul, kus tegelikult piimatooteid ei kasutata. Ja mitte ainult, keelatud on ka kasutada väljendeid nagu juustulaadne toode, st igasugune seos piimatootega tuleb taimse toote puhul kaotada. Nõuded kehtivad muidugi kogu kaubandusele, st et ka restoranis ei tohi olla silti “latte mandlipiimaga”, vaid tuleb öelda näiteks “latte mandlijoogiga”.
Maapähklivõiga on õnneks lihtne, sest või asemel võib ju lihtsalt võie või määre öelda. Mure murtud. Piimadega on natuke keerulisem. Internetis juba tehti nalja, et mandlipiim ehk miim, sojapiim ehk siim, kaerapiim ehk … Kaerapiima me enam ei osta. Rääkimata sellest, et kaera- ja kookospiimal oleks siis sama lühend. Aga no siin ka saaks vist igaüks aru, mis on kaerajook ja mandlijook, eriti kui need on kontekstis latte kaerajoogiga (või miks mitte lihtsalt kaeralatte?).
Ainus asi, kus minu meelest tõesti on VÄGA raske mingit teist sõna leida, on võltsjuust. Näiteks on juba olemas mingi asi, mille nimi on pitsariiv. Kas teie saaksite nime järgi aru, et see on veganjuust? Mina küll ei saaks. Ehk siis see on see üks koht, kus on raske leida uut sõna, mis mõtte piisavalt selgelt edasi annaks. Nii et tuleb ilmselgelt sõnaus teha, rahvas nõuab vastuseid.
No ja loomulikult kõik need ainult eesti keelele omased küsimused. Näiteks kas võiseeni võib jätkuvalt turul selle nime all müüa? Või mida teha vegankohvikus või -poes, kui miski sisaldab piimanõgeseid või võililli?
P.S. Karjuva ebaõiglusena said soomlased erisuse ja võivad vabalt sõna maapähkinävoi edasi kasutada. Nagu sellest ei piisaks, et Euroopa Liit meile näkku sülitas, lisaks on vaja seda solvangut veel soomlaste nunnutamisega rõhutada. Ilmselgelt ei lõppe see nali enne, kui inimesed tänaval meelt avaldamas on.
Pärdikute päevaraamat 