Nagu ilmselt kõik nüüdseks kuulnud on, selgus, et võltspandeemia oli ilmselgelt ainult hale kattevari rünnakule eesti keele vastu. Ilmselt ei oleks see liialdus, kui ma ütleksin, et OMARIIKLUSE vastu, sest mis see omariiklus siis on, kui mitte keel ja kultuur. Nii et on aeg rahvana kokku tulla ja asuda lahendusi otsima. Hea uudis on see, et me ei pea isegi füüsiliselt kokku tulema, sest ma ei taha teist kedagi tegelikult näha. Piisab täiesti sellest, kui pead distantseeritult ja ülekantud tähenduses kokku paneme.
Jah, kallid lugejad, ma räägin sellest, et Euroopa Parlamendi otsusega ei tohi me enam kasutada sõnu nagu maapähklivõi ja kookospiim. Keelatud on kõik piimatoodetele viitavad sõnad toodete puhul, kus tegelikult piimatooteid ei kasutata. Ja mitte ainult, keelatud on ka kasutada väljendeid nagu juustulaadne toode, st igasugune seos piimatootega tuleb taimse toote puhul kaotada. Nõuded kehtivad muidugi kogu kaubandusele, st et ka restoranis ei tohi olla silti “latte mandlipiimaga”, vaid tuleb öelda näiteks “latte mandlijoogiga”.
Maapähklivõiga on õnneks lihtne, sest või asemel võib ju lihtsalt võie või määre öelda. Mure murtud. Piimadega on natuke keerulisem. Internetis juba tehti nalja, et mandlipiim ehk miim, sojapiim ehk siim, kaerapiim ehk … Kaerapiima me enam ei osta. Rääkimata sellest, et kaera- ja kookospiimal oleks siis sama lühend. Aga no siin ka saaks vist igaüks aru, mis on kaerajook ja mandlijook, eriti kui need on kontekstis latte kaerajoogiga (või miks mitte lihtsalt kaeralatte?).
Ainus asi, kus minu meelest tõesti on VÄGA raske mingit teist sõna leida, on võltsjuust. Näiteks on juba olemas mingi asi, mille nimi on pitsariiv. Kas teie saaksite nime järgi aru, et see on veganjuust? Mina küll ei saaks. Ehk siis see on see üks koht, kus on raske leida uut sõna, mis mõtte piisavalt selgelt edasi annaks. Nii et tuleb ilmselgelt sõnaus teha, rahvas nõuab vastuseid.
No ja loomulikult kõik need ainult eesti keelele omased küsimused. Näiteks kas võiseeni võib jätkuvalt turul selle nime all müüa? Või mida teha vegankohvikus või -poes, kui miski sisaldab piimanõgeseid või võililli?
P.S. Karjuva ebaõiglusena said soomlased erisuse ja võivad vabalt sõna maapähkinävoi edasi kasutada. Nagu sellest ei piisaks, et Euroopa Liit meile näkku sülitas, lisaks on vaja seda solvangut veel soomlaste nunnutamisega rõhutada. Ilmselgelt ei lõppe see nali enne, kui inimesed tänaval meelt avaldamas on.
Pärdikute päevaraamat 
mul, vastikul kosmopoliidil, tekiks kohe küsimus, et kui “kaerapiimaga latte” ei või öelda, siis mispoolest “kaeralatte” parem on. “Latte”-osist pean silmas.
HAH! Touche.
Krt, selle peale ma ei mõelnudki, et see peaks siis lihtsalt kohvijook olema vms ja see ajab juba väga segadusse, sest üldse ei saa aru, mida ostad.
Lugesin ja tahtsin sama karjuda.
Aga võib-olla on võõrkeelsete piima-sõnade kasutamine okei? Muidu peaks ka “galaktika” ära keelama ja ümber nimetama, sest kreeka keelest “piima tee”.
jah, see mõte käis mul kah peast läbi.
Eesti lõhe on, siis et kaks kannikat ja Euroliit poeb nende vahelt sisse. Huvitav on kas sõna tsemendipiim ka ei vasta tulevikus nõudmistele, kuna eesti keeles kutsutakse ja võrreldakse kõike heledamat sorti hägusaid vedelikke piimaga. Tuleb kasutusele võtta siis kaunustusõna ollus. Latte mandli ollusega, kõlab ju täitsa isuäratavalt. Olluselaadne toode või kaeraollus, mm maitsev . Kui sõna ollus tundub liiga lägane, siis saab selle “Eesti parim toode” kampaaniaga puhtaks pesta, ime lihtne. 🙂
Võilillekohv on selline asi, mida ei tohiks üldse välja hääldadagi. Alustuseks või, mis ei ole piimatoode ja siis kohv, mis ei ole kohv.
“Piima” asemel võiks mittepiimatoodete pihul kasutada sõna “emulsioon”. Mis oleks füüsikaliselt ja poliitiliselt korrektne ja samas ei saaks keegi enam üldse midagi aru. “Kärsatatud umbrohujuurejook kaeraemulsiooniga” (võilillekohv kaerapiimaga).
Üldse, Ma ei saa aru, miks peaks meie keelt solkima. Eesti keeles ei ole sõna “piim” olnud kunagi ainult loomse toote tähenduses, piim on ka seentel (riisikad) ja taimedel (seesama võilill näiteks). Eelpoolmainitud tsemendipiimast rääkimatagi. Kas me hakkame nüüd siis botaanilisi termineid ka arusamatuks ümber nimetama, sest kuskilt Brüsselist öeldakse, et meie keel on valesti arenenud?
Ma ei ole üldse Euroopa Liidu vastane, aga mõnes kohas lähevad nad oma regulatsioonidega liiale.
Iga loll saab ka aru, et veganjuust on juust, millest lihasööja suure kaarega ümber ringi käib ja vegan jällegi teab, et seal loomset piima sees pole. Ma ei saa aru, milles kühvel, keda need nimed häirivad, et neid ära muutma peab? Kõik on ju arusaadav?
Ah jaa, ihupiim on ka siis keelatud nimetus? Kuidas nad seda tänapäeval nimetavadki? Losjoon? Ma olen üsna kosmeetikakauge inimene, andke andeks.
Ma ei mäleta, kelle blogis sellest juttu oli, aga keegi tõlkija rääkis, et on tellijaid, kes tahavad täpset sõnasõnalist tõlget. Ka ilukirjandusest. Ja ei mõista, et üks väljend või isegi sõna ei pruugi otsetõlkes täpselt-täpselt sama asja tähendada. See liiduülene ametnikearmee, kes neid napakaid keelenõudeid teeb, paistab sama juhm olevat.
Olen ise kogenud seda, et klient saadab kirja ja pärib, kas tõlkija ikka tegi oma tööd korrektselt, sest prantsuskeelne tekst oli hulga pikem kui tõlketöö tulemusel saadud eestikeelne tekst. Eriti ametlike tekstide puhul on prantsuse keeles nii palju tarbetut sõnavahtu, et sõna-sõnalt tõlkimine näeks täiesti naeruväärne välja.
Teada ju võib et kusagil euroliidus on mingid imelikud kes jagavad oma ideede elluviimiseks raha, mis inimesteni ei jõua, see on nagu prügi sorteerimine, et kui ei sorteeri ei juhtu absoluutselt midagi ja nagu vene riigis ametlikult on kõik vinks-vonks tegelikult nagu ennemuiste, andke aga pappi. 🙂
Etümoloogiliselt võttes on “emulsiooni” otsene tähendus “lüpsend”, nii et…
Mida nutta. Taimest välja pressitud vedelik on ju mahl. Minu keel pole kunagi nt “kookospiima” välja ytlema pqindunud, samas riisikate lõikekohale ilmuva mahla piimaks nimetamine on mu vaikimisi seadetes.
Ootan, millist ägedat sõna tsemendipiima asemele pakutakse, mördimahl? 😀
Veganpiim ja veganvõi kohta arvan, et kakeldagu terviseks, iga keeleuuendus ja kultuurialane seadusloome tuleb suuresti keele endi kasutajate poolt heaks või vähemalt talutavaks kiita.
P s. Nende toodete olemasolu on iseenesest kysimus omaette – enne toiduainetööstuse jõudmist mugavustoodete valmistamiseni oli ajajärk, kus energiamahukaid tehnoloogiaid masstootmisesse ei viidud, ja kardetavasti energiakriis kärbib selliste toodete tegemist mõnevõrra, ja mida valgupuudust kannatavad piimavalgutalumatud siis teevad? Ehk – sõnamöl…mulina varjus peitub veits keerukam probleem.
Ma tglt ei ole privileegipime kõigesööja, vaid nt rasvasemad piimatooted jooksevad minust lihtsalt läbi. Samas kuna yle poole mu elust olen saanud syya ainult seda, mis kätte satub, ja nisutalumatus on meie peres teema, või siis yldse mitte syya, tahaks kalgilt kysida: kui te piimatooteid syya ei saa, siis miks te seeni, marju ja pähklaid ei söö? Ma kyll pean nisu asemel kaera, maisi ja rukist pistma, ei mingeid võisaiu ega pannkooke, uää!
Kookosega on ju konkreetselt see probleem, et sealt saab mitut vedelikku – alguses, kui lahti lõikad, tuleb läbipaistev kookosmahl. Valge osa on see, millest tehakse kas kookospiima või kookoskoort. Nii et neid tuleks ka erinevalt nimetada.
Nende puhul on suureks probleemiks istandused, varumispoliitika ja transport. Ma vist olen täiesti tavaline eesti mees, kes nende toodete olemasolugi peale, nimetamistest rääkimata, õlgu kehitab. Aga. Iga liiter naftat, mis põletatakse kookosetoodete siia maale vedamisega, võetakse ära minult, sest seda ainet ei kasva kuskil juurde ja igasugu tilulilu peale põleb seda väga, väga palju. Nimi nimeks, aga kas inimesel on ellujäämiseks kookos…asju vaja?
Energiakriisi ja “mugavustoodete” kohta – taimset päritolu asjad on üldiselt märksa keskkonnasõbralikumad kui loomsed. Nii et mugavustooted on pigem just lehmapiim ja sealiha, kui asjale niipidi läheneda.
Keskkonnakoormuse tekitab tootmisprotsess. Mida keerukam toode, seda pikem kuluridade nimekiri. Taimevalgust tehtud tooted on yldiselt palju kallima yhiku hinnaga kui analoogsed loomavalgutooted, hind tuleneb tootmiskuludest, ja paraku liha ongi mugavustoode – KÕIK tahavad hästi syya ja tootjad teavad seda hästi ning katsuvad hinnad all hoida.
Öeldud on ka, et linnalise eluviisi juures ei vaja inimene palju loomseid rasvu ja valke. Omaette teema, et lihatooted on suuresti sotsiaalse staatuse kinnituseks – näete, ma olen nii kõrgel redelipulgal, et saan endale [teist palju rohkem] liha syya. Ja asja juurde käib vähem liha söövate enesekindel halvustamine. Muide, liha söömine/mittesöömine käib suuresti soopõhiselt ja need põlatud veganid on rõhuvas enamuses naised.
Tahtsin Kaarnakest toetada.
Just. Kui sööd kodumaist peeti ja kartulit, siis jah, need on keskkonnasõbralikumad, kui loomne valk,
Kui paned aga ühele kaalukausile Eesti rohumaa veise, kelel sõnnikust saab biometaan ning teisele kaalukausile Eestis kasvanud tomat ja kolmandale hernevalgust tehtud nn valeliha ( õige struktuuri ja maitsega),
siis on lugu oluliselt keerulisem.
Selle viimase jaoks puudub Eestis ka tooraine- täna tuuakse ekstrakte ( kaer, uba, hernes jne) Soomest või Lätist, nii ets ee veel ka lisaks keerukale protsessile.
Ja mina toetan Indigoaanlast – milleks kulutada energiat nt hernest kõrgtehnoloogilise toote tegemiseks, kui see nt hernes ise on suurepärane aines paljudeks toitudeks.
MITTE MISKI, millele on rakendatud mitmeetapilist muundamisprotsessi, ei ole enam keskkonnasõbralik, aga inimkond, kellel puuduvad lihtsaimagi köögivilja kasvatamise võimalused ja kokkupuude keskkonnagagi, ei kujuta endale ette protsesside kulukust ja mõistlikkust – syya saab ju poest, muu ei koti. Minu arvates igasugu huvitavate toiduainete turundamisel võiks mingi piir olla, sest õhtumaade inimeste tervisestatistika ytleb nende analyysivõime kohta nii mõndagi.
Nojah, mis järgmiseks…kukeseened võiks ka ümber nimetada.
Nomaitea… Hollandis peaks siis pool toidukaupluste assortimendist ümber nimetatama. Ja 2013 või mitte, pindakaas (maapähklijuust) ja kokosmelk (kookospiim) on siin 2021 endiselt müügil nende nimetustega, rääkimata igasugustest lihaasendajandest nagu vegan kanasink või siis vegan peekon jne. Pole igatahes kuulnud, et lähemal ajal keegi seda muutma kipuks või siis kontrolliks ja meetmeid võtaks.
Pindakaas sai ka erisuse, teiste kohta ei tea.
See on juba väga vana uudis, et ainus riik, millele laienevad EL seadused, on Eesti. Ma suhtlen peamiselt Soome turuga ja liiga tihti tekib küsimus, et .. ee.. kas te ELs pole?
Mina isiklikult olen selle poolt, et taimerasvast või hernevalgust tehtud toode ei kanna nimetust juust/liha/kotlet/koor.
Ma olen kahe käega selle poolt, et mõeldaks välja korralikud ja arusaadavad sõnad (juhuks kui falafel ja rasvatükk ei sobi).
Kookospiim? Aga mis paneb arvama, et tegemist on kookosest saadud vedelikuga, mitte kookosega maitsetatud lehmapiimaga? (Vastus: keerad pakendil teise külje ja uurid koostist. Aga milleks see?)
Või asemel on eesti keeles palju sünonüüme- võie, kreem, dessert, segu, võideks jne .
Teine nüanss on see, et juhuks, kui sa oled vegan, miks sa üldse peaks tahtma süüa juustu/viinerit jne. Momendil on nimisõnad kasutusel omadussõnadena- peedikotlet on tegelikult ju mõeldud peediküpsetis, mis maitseb ja näeb välja nagu kotlet. Kaerapiim on kaeraekstrakti morss, mis näeb välja piimjas.
Pandagu pead tööle ja mõeldagu sobivamad ning mitte eksitavad terminid.
Taimsete asendajate turg on praegu suur suur trend ja kasvav nisš, selle osakaal pole küll Euroopas väga suur, aga tooted on väga maitsvad ning korrektse nimetusega saaks nii mõnegi neid tooteid tarbima ( ja loomse valgu kasvatamisel tekkivat koormust vähendada).
Nii et seekord jään eriarvamusele 🙂
“kotletiga” on tegelikult veel segasem lugu. Kui etümoloogias – ja eesti keele varasemas keelekasutuses – jälge ajada, siis ei tohiks ühtegi sellist hakkmassiplönni kotletiks nimetada, mida nimetatakse. Sest originaalis tähendab ta ühe ribiga tükki (etümoloogia – “coste” tähendas vanemas prantsuse keeles külge), isegi nii hilja nagu viiekümnendatel on eesti kokaraamatutes veel see tähendus.
ja kui kotlet ei tähenda seda ribitükki, vaid mingit segust tehtud plönni, siis ma ei näe vajadust ka seda juuksekarva lõhki ajada, millest see segu täpselt koosneb. Hakk-kotlettidega enam-vähem paralleelselt tulid meie kokaraamatutesse ka kartuli- ja porgandikotletid.
“Cutlet” peaks väga vabas tõlkes olema “väike lihalõik”, mitte (hakk)lihaga maitsestatud jahu- või köögiviljapannkook.
Meie “kotlet” tuli tõenäoliselt rootsi keele kaudu prantsuse keelest nagu paljud muudki kulinaarsed sõnad (häälduski viitab prantsuse päritolule – esisilbis on côtelette’i moodi o), nii et “cut”-tüve ingliskeelne tähendus ei puutu asjasse, tüvi on “côte” ehk külg, kulinaarses kontekstis ‘küljeluu’ ehk ribi. Inglise cutlet tuleb muidugi kah prantsuse keelest, oletan, et cote muutus seal cut’iks rahvaetümoloogia teel, sest “cut” tundus söögi kontekstis suht loogiline tüvi (umbes nagu meie suupiste tulnuvat saksa eessõnadest zu ja bis, millele kohalikud üritasid toidulisemat tähendust anda.)
aga jah, alguses ei tähendanud ta isegi eesti keeles sellist plönni nagu praegu.
Ma olen lugenud 1930te Taluperenaisi ja Mareteid. Sõna “kotlet” ma neist ei mäleta, kyll kasutati tänapäevase “kypsetise” tähenduses “kypsist”, nt “seakypsis naeriviiludega”, “rutulihast kypsised” jms. Kuna kottlett tuli meile palju hiljem, siis ma hakkasin nõukaaegsete kokaraamatute ja reaaluste sõnaseletuste lugemise alusel arvama, et see sõna tuli meile inglise keelest, sest peale 1940id saksa jm keele mõjusid ju enam polnud, olid venekeelne kultuuriruum ka näpuotsaga prantsust ja inglist. Saksa kultuuriruumist pärinev oli paha-paha! Selgitus “kotlet = cutlet” praetud kulinaariatoote tähenduses koos tõlke/seletusega võiski mingis kokaraamatukeses olla, mai mõelnud seda ise välja 😁😁
Sirvin praegu oma kokaraamatuid, 1937 on “kotlet” juba selles tähenduses, milles 1913 räägitakse veel “käkkidest”, kusjuures mõlema puhul pole materjal oluline – vanemas raamatus on oa käkid ja vasikaliha käkid jne, 1937.a raamatus kartulikotletid ja veiseliha kotletid. (kõrvaline märkus, tähelepanuväärne, et “salati” sõna nad siis veel ei kasuta, segasalatitest räägitakse kui “segatoitudest” ja ongi “peeditoit” ja “kurgitoit”).
Kahjuks rohkem raamatuid pole käepärast, ma toetusin ülikoolis sõnavara ajaloos õpitule – seal räägiti, et ports prantsuse kulinaariasõnu tuli linna-eesti keelde rootsi ajal rootsi keele kaudu. “omlett” näiteks. Kahjuks praegu viiteid ei leia.
Salat pidi nõukaajal vene keele kaudu tulema sel juhul.
Vanu kokaraamatuid mul pole, toetun vanaemast jäänud Pätsu-aegsetele ajakirjadele, mis kummutipõhjas kopitasid. Tal oli õnn 1930tel yhes kodumajanduskoolis käia ja on säilinud paar kaustikut toiduretseptidega. Kui yldine kõnekeel nii palju muutunud ei olegi, siis tänu elatustaseme tõusule on kokandusega seotud sõnavara kyllaltki erinev 90 a tagasi kirjapandust, vähemalt minu allikates.
vaatasin Eesti kirjakeele korpusest: ilukirjanduses on 1930.tel juba “salat” toidunimena olemas (üks näitelause 1939. aastast: “Toitudel polnud viga , kui mitte arvestada seda , et liha oli kõva ja salatit ei antud üldse.” – näe, salati puudumist loeti siis juba probleemiks!)
Kõige vanem “salati” esinemine, mis seal korpuses üldse on, oli 1890. aastate ajakirjanduskorpuses (seal küll konkreetse taime, mitte toidu kohta):
“Aiapidamise jaoskonda on linnast kui maalt puuwilja, keediseid, aiawilja, salatitaime jne. saata tõotatud.” Samamoodi lehtsalati tähenduses “Popist ja Huhuust”: “Kesk hämarat tuba kükitas Huhuu ja sõi salati lehte, mõlema käega sellest kinni hoides.”
Võib-olla räägiti toidust eri murdealadel erinevalt.
Etümoloogiasõnaraamat pakub allikaks kas alamsaksa või ülemsaksa keelt.
Aga ma leidsin nüüd vanema kirjakeele korpusest selle rootsi kokaraamatu üles, ma teadsin valesti – see tõlgiti eesti keelde tsaariajal, 18. sajandil.
Kõiksugu peeneid toidusõnu on seal, muudkui “ragu” ja “pastet”, “wrikassee”, “wrikadellit”, “makron kokit”, “omelet” ja “sjelee”. “Klaseritud kokid” kõlab väga isuäratavalt! ja “Ragu härja lihhast, mis nago lind wormitakse” üliedevalt.
“Salat” on seal taime tähenduses.
Kotleti-sõna on seal veel kujul “kortlett” ja kasutatakse just ühe ribikondiga lõigu kohta:
https://vakk.ut.ee/tekstid.php?lk=145&kood=1781-Lithander
“Korlettid tehhakse talle- ehk wassika-lihhast sedda wisi:
leika se labba-lu ärra, ja raiu need rinna kondid poolt korteri selja roo jurest poigeti ärra, ja leika siis need kinnijeätud rinna-lu otsad selja roost lahti, igga ühhe issiärranis.
Kloppi se lihha, ja seäa, et temma jääb nago üks kook seäl pool kondi otsas, mis selja-roo wasto olnud, agga se kont peab kinni jäma, ja hakki pärrast se lihha noaga kergest.
Kasta neid pärrast sullatud woi sisse, ja wereta neid ühte seggatud riwi-leiwa sola ning Pipra sees ümber.
Panne neid pärrast rösti peäle, woitud Pabberid all, ja lasse neid mollemist küljest pradida.
Vabandust, Rents, kõrvalekaldumise pärast (kuigi toidusõnavara teemasse äkki läheb kuidagi ka).
Mandlipiim on seal kokaraamatus ka sees! jõudsin teemasse tagasi!
https://vakk.ut.ee/tekstid.php?lk=664&kood=1781-Lithander
Tähelepanuväärne veel, et seal on üks mandlipiima… ee, -kontsentraadi tegemise õpetus (pikemaks säilitamiseks), millega on ilmselt nõuks võetud tarbijat täiega petta: retsept algab “Wotta Arbusi, Meloni, Uritsi [=kurgi], ja Körwitsi seemnid, keik ühte kokko 6 Loti,” ja alles siis tulevad mandlid ise: “4 Loti maggusad ja üht Loti wihha Mandlid”.
Nagu ööbikupasteet, et 1 ööbik ja 1 hobune.
Oo, isegi makroon – “makron kok” – on olemas. Väga hea raamat.
Makroonidesse pidi mandlijahu käima. Edastan kuuldust md.
tänapäeva makroonid on pmst mandlijahuga beseed (ja kreem kahe sellise küpsise vahel), aga selle kokaraamatu oma on veidi keerulisem – tänapäeva mõistes makroonitainas mätsitakse valmisküpsetatud muretainaküpsise peale ja küpsetatakse üle. Kokkuvõttes meenutab see retsept mulle kõige enam hoopis krakovi kooki.
Aga hea kokaraamat on jah, ma järjest loen ja vaimustun. Kapsakook (kui magustoit, walge kapsta kok) on huvitav retsept, peaks järele proovima (muide, seal kasutatakse “salati” sõna just kõrvalroa kohta – “leika walget kapstast nenda kui Sallatikski katki”, oletan, et see raamat kasutab seda sõna eesti kirjakeeles üldse esimest korda). Samuti marjakook (nr 711), ma ei ole kunagi sellist retsepti näinud, aga tundub isuäratav ja leidlik.
Mandlipiim, kui ma nüüd ei eksi, peaks olema märksa vanem nähtus kui hamburger, sestap nõuan nüüd, et kõik hamburgerid, mis ei ole pärit Hamburgi linnast, tuleb ümber nimetada, muidu on tarbija eksitamine. Et kui sellise vana asja nagu mandlipiim kallale minnakse, siis miks peaks selline hamburgeri-taoline uus asi pääsema. (tean küll, miks. sest vastavate tööstuste lobistid on EU parlamendis kõvasti tööd teinud, et konkureerivatele taimsetele toodetele kaikaid kodarasse visata)
Miks vegan peaks tahtma süüa viinerit/juustu – sest ta tahab tuttavaid maitseid/tekstuure/tooteid ilma loomi kahjustamata. Ja kui sa juhtumisi oled hakanud veganiks ja tahad näiteks midagi, mis meenutab jogurtit, siis miks pead sa hakkama poes loteriimeetodil läbi proovima asju, (sest isegi seda ei tohi nüüd ju ütelda, et “jogurtitaoline taimne toode” või “juustu meenutav ilma piimata asi, mis ei ole juust”) kui ometi oleks tarbijana lihtsam, kui toote peal oleks kirjas, et taimne jogurt.
Meenutab aliase-mängu, kus tuleb sõna ümber jutustad ilma õiget tüve kasutamata 🙂
ma läksin jogurtijutu peale kohe “jogurti” etümoloogiat uurima ja see paistab türgi keeles tähendavat otsesõnu kalgendit, mingist piimandusest pole juttu.
vrd inglise “curd”.
a see, mis Taliesin kirjutas, paneb mõtlema, et nähtavasti on piimatöösturite kuluaaritöö olnud siis kangem kui taimsete analoogide tootjate kuluaaritöö. Sest eks sellised normimuudatused saavad ikka alguse mingitest huvigruppidest (ja liikmesriikide erandid nende riikide sisestest huvigruppidest).
Miks peaks piimatootjad taimseid analooge kartma, on iseküsimus. Vbla samasugune looduse mõistatus nagu “miks peaks muusikafirma kartma nende välja antud heliteosega tehtud koduvideot”.
Õigemini, ma SAAN juustutootja murest aru, kui tegemist on poolenisti pärisjuustuga, poolenisti taimerasvaga. Või sellise kohukesega. Siis üritab tõepoolest keegi juustu- või kohukesesööjale pähe määrida midagi, mis on lihtsalt odavama tooraine lisamisega odavamaks saadud. Aga puhttaimsete analoogidega ju nii ei ole. Eriti, kui nad oleks poes eraldi riiulis, mis teeks ka veganil ülesleidmise kergemaks, kõik oleks õnnelikud ja null segiajamise hirmu.
ja hamburgeriga tuleks sama lugu päevakorda, kui Saksamaal õnnestuks see kaitstud päritolunimetuseks tunnistada. Vrd konjak või šampanja.
Viimasega on veel eriti kurioosne lugu, Venemaal ei tohi ehtsat Champagne’i šampanjat “šampanskoje” nime all müüa, see käib ainult Vene omade kohta.
https://arileht.delfi.ee/artikkel/93949479/moet-peatab-hinnatud-sampanja-ekspordi-venemaale
Nii et puha huvigrupid ja võimusuhted jah. Foucault’l oleks lõbus.
Võimalik, et kotlet polnud parim näide,
aga eesti keeles on olemas suurepärsed sünonüümid, mida täna ka kasutatakse: veganpätsid, -käkid, -pallid,- ampsud, -tamp jne. Ja ma tuleks ikka taas tagasi falafeli juurde. Arusaadav ja loogiline.
Ja piima näide pole sul hea näide. Piimatoodete nimetused on täna Eestis reguleeritud, Võimalik, et mõni välistootja eksib., aga kohalikud peavad kinni. Monotoodet ei või nimetada monotoote nimega, kui on midagi juures (st reeglitest rohkem ja funktsiooni muutvana jne). Siis on nimeks piimajook, taimerasvasegu, köögikoor jne. Taimerasvaga ei nimetata enam väga väga ammu kohukeseks, vaid on dessert. Kui näed eksimusi, siis tuleks teatada tarbijakaitsesse, sest see on lubamatu ja tarbijat eksitav ning kõlvatut konkurentsi tekitav tegevus.
Piimatootjad ei karda ( ok, kõigi nimel ei tohi rääkida) taimede konkurentsi, sest loomse valgu osas on, ja järjest süveneb maailmas defitsiit. Lihtsalt tehnoloogia ei jõua alati piisavalt kiiresti järele, et seda kaugetesse maadesse konkurentsivõimelise hinnaga müüa. Taimse toidu osakaal lihtsalt peab suurenema, kuna muidu pole varsti midagi meil süüa. Meid on liiga palju ja viljakat maad järjest vähem.
Ma ei tunne su tööd piisavalt hästi, aga oletan, et see on umbes sama, kui kvaliteettõlge vs google translation. Kumbki pole iseenesest paha, aga tarbijat ei tohi eksitada, vaid peab asju nimetama õigete nimedega. Jah, võib vaielda, kas “parmesanilaadne toode” on piisavalt vähe eksitav, aga fakt on, et peale aroomaine pole seal parmesaniga midagi ühist.
Poes eraldi riiulid on teooriaks hea, aga praktikas on meil ka pisipoode, kus pole reaalselt võimalik tekitada igas tootekategoorias topelt külmikuid + alati on ja jäävad ju ka segatooted. Nt väga hea toode Esva kala- juurviljaburger, ehk siis jama hakkab, kui palju võib olla loomset sees, et sinna riiulile pääseda.
Ning iga kaupmees teab täna, et toote tõstmine ainult vegan/diabeet/vm erivajaduse riiulile (täna on enamikes kettides need dubleeritud või siis hoitakse nn muuseuminea, “meil on sortimendis, sest peab”) tähendab, et kaotad müügis.Ja väga palju. Sa positsioneerid selle toote siis ainult neile, kes neid otsivad ja kaotad kõik impulss-, uudishimu-, alternatiiv- ja kampaaniaostud. Just käisin välismessil, isegi Lääne Euroopa rikaste rahvaste jaoks on see täna ( veel) niššikaup. Seega oleks see enesetapp.
90% inimestest ostab ikkagi “süüa”, “midagi head”, “tahaks näksida”, “õhtusöögiks”, “ma olen selle ära teeninud” jne ja alles seejärel tulevad teised valikud. Hind. Hind. Hind. Maitse. Kvaliteet/kaubamärk. Kas loomne/taimne. Kaupluse planogrammi koostamine on terve teadus, ja seda tarkust müüakse kalli hinna eest 🙂
Nii või teisiti, ka Taliesini argument on adekvaatne: “mandlipiim” on eesti keeles juba paar sajandit käibel olnud (mu õigeusklikud vaarvanemad tarvitasid paastu ajal mandlipiima), segiajamise riski on sama vähe kui ohtu, et Linnupiima kommist hakatakse eeldama lindset päritolu, ja KUI segiajamise risk tekiks, siis annaks mina eesõiguse mandlitest mandlipiimale, mitte mandlilisandiga piimale, sest esimene on lihtsalt kauem pildil olnud ja uudistoode on see lisandiga lehmapiim.
Maapähklivõi ja kakaovõiga sama lugu. Kinnistunud väljendid; kui ma otsiks poest kakaovõid, tunneks ma end petetuna hoopis siis, kui keegi üritaks mulle maha müüa kakaolisandiga võid.
Uudsete magustoitudega on iselugu, siin ütleb mu enda kui (paar korda nädalas liha ja piima vältiva) ostja kogemus, et kui mul on isu osta midagi taimset, mis meenutaks konsistentsilt kohupiimakreemi või jogurtit, orienteerun ma peamiselt hoopis topsi kuju järgi ja põhimure pole mitte see, kuidas ära tunda piisavalt jogurti moodi toode, vaid see, kuidas see taimne toode teiste vahelt üles leida (ja sellest tuli ka eraldi riiuli soov, Konsumis ajan neid taga, silm krillis, sest nad on küll ekstra sildiga tähistatud, aga sildi kujundus on täpselt sama ka laktoosivabadel toodetel ja ühe pilguga ei haara).
Ja äratuntavate silpide kasutamine on nähtavasti lubatud, soomlased pakuvad toodet nimega “kauragurtti” (mida mulle meeldib tuttavatele reklaamida kui “peenemat sorti kaerakilet”).
ja Indigoaalane, ma tean, et neid segatooteid ei või enam ammu selle nimega nimetada, mille moodi nad välja näevad, ma võtsin need jutuks üksnes näitena, mille puhul nimede normeerimine on minu arust põhjendatud ja tarbija eksitamise oht päriselt olemas.
Erinevalt “maapähklivõist”, mis on kinnistunud just peeneks nühitud maapähklite tähenduses – kui siin midagi eksitamise hirmus keelama peaks, siis pigem just sama sõna kasutamist maapähklilisandiga või kohta, kuigi jumal teab, miks keegi sellist asja üldse tootma peaks hakkama.
falafel on üks väga konkreetne toit, seda ei saa nt kartulitest teha.
Aga mida hirmsat peaks juhtuma kui me vilistame sellistele lollustele ja kasutame oma harjunud piima ja või termineid rahumeeli edasi? Viskavad Euroliidust välja või, no vaevalt küll. Mu arust võiks lihtsalt vaikimisi protestida ja teha nägu et Brüsseli juhend kadus kuhugi ametkonda ära või siis et see saadeti edasi “keele, kultuuri ja eetika ministeeriumi” (mitteeksisteerivasse) kooskõlastamiseks, mis võtab koos nõutavate referendumitega eeldatavasti aastakümneid aega 😛 Eesti ametnike viga on see, et “vene” lollusi üritatakse “saksa” täpsusega täita.
Ma saan aru kui teatud kaubamärkide nimesid kaitstakse, aga selline tähenärimine on üle mõistuse. Kes tahab teada, mis täpselt mingi kauba koostisosadeks on, võib rahumeeli pakendilt seda lugeda. Seadus peaks käima pakendil olevate koostisosasid kirjeldavate terminite korrektsuse mitte tootenime kohta.
EL juba määrab Poolale miljonitesse ulatuvaid trahve kui Poola tahab midagi ise otsustada. Aga sellest hoolimata tuleks EL-le selgelt öelda, et oma keele üle otsustame ikka ise. Ja kui nad trahve määrama hakkavad, siis tuleb lihtsalt EL-st välja astuda.
Eetikaminister kõlab hästi. Millisele parteile selle koha anname?
Md on ajakirjanduses ette tulnud seisukohta, et mõnikord on meie ametnikud EU seadusandlusse puutuvas õigeusklikumad kui arhimandriit ise, aga antud nimesegadus siiski vajab mingitki selgitamist – mitte iga piimatootelaadne toode ei pea kandma piimatoote nime. Me enam ei lepi mehhaaniliselt konditustatud liha…valgumassi lihaks nimetamisega poolfabrikaatides ja vorstides, aga 1990tel olid meie poed sedasorti “lihatooteid” paksult täis. Oleks ka praegu, kui meid poleks õpetatud toidukraami koostist lugema. Ma väidan, et lihal ja nahapurul on samasugune põhimõtteline erinevus, nagu juustul ja [arengumaades orjatööga toodetud odavast toorainest] taimevalgumassil. Nimi pole ainult suva silt, vaid mõnel juhul väga kindlat laadi kood, ja kui kõnekeeles võime väljenduda väga vabalt, siis nt kaubanduses protsesse, tehnoloogiaid jm täpset kirjeldamist vajavate nimetustega päris vabalt ja sundimatult ymber käima ei peaks. Veel kord: igapäevaelus nimetatagu asju, kuidas tahes, aga poes tootesildil tahan ma adekvaatset infi näha.
enam-vähem kõigega Kaarna kommentaaris nõus.
Iga kord, kui kohalikud üritavad mingit normi läbi suruda ideega, et Euroopa nõuab, kusjuures päriselt lubab EL sellest nõudest mitmesuguseid kohalikke erandeid teha, olgu kultuuritraditsiooniga seotud põhjustel või selleks, et mingit kohalikku vaest maanurka järje peale aidata jne, mõtlen ma, kas nad tahavad Cameroni ebaõnnestunud gambiiti korrata. Ta arvas kah, et hea on iga kord, kui nende pihta mingi kriitika tuleb, see Euroopa Liidu kaela ajada, ja siis oli üllatunud, kui referendumil brexit tuli.
lihtsalt remargi korras, et väga suur osa Eestis müüdavatest sojatoodetest on Kanada sojast tehtud, nii et ma ei tea nüüd, kuidas selle arengumaade odava tööjõuga on. Ja kaeravalk tuleb praegu peamiselt Soomest, mis on siinsamas ja pole kah nagu eriline arengumaa. Prantsusmaa ühest servast teise veetav kaup läbiks rohkem kilomeetreid, olles sealjuures kodumaine. Nii et jah, Leedust või isegi Poolast-Ukrainast kuni Soome ja Skandinaaviani tulev kaup on minu jaoks piisavalt kohalik.
Antud valgumassi teeb sel juhul odavaks suurtootmine sh intensiivpõllumajandus. Ja sel juhul tekib valikust “vegan” järgmine valik – kas taimekaitsevahendite (fungi- ka pestitsiidid) jääkidega tavatoode või oluliselt kallim mahetoode. (Minu maja on viljapõllu sees, yhed maad välja renditud nn tavalisele viljakasvatajale, teised mahetalunikule, ja ma näen nende mässamist. Te ei taha teada, kui vähetõhus mahepõld on vrdl intensiivpõlluga)
Kõik need -tsiidid ja jäägid on ju ka tavalist loomset toodet süües sees, nende loomade sööt tuleb intensiivsest põllundusest. Suurem osa piima- ja lihatarvitajaid ei söö ju mahekaupa, vähemalt mitte kogu aeg, ja ma kardan, et inimkonna valguvajadust üksi sellega katta ei saakski. Mahetootmisel on väga ranged nõuded, seepärast ei mahu selle sildi alla ka osa suhteliselt keskkonnasõbralikku tootmist.
Nagunii räägime ju suhtelisest keskkonnasäästust: kas x hävitab rohkem planeeti kui y.
Ja ma arvan, et kõik ei pea tingimata ühtmoodi sööma, aga oleks hea võimalusel kasutada tööstusliku lihatootmise alternatiive, olgu siis keskkonnasõbralikuma liha-piima-muna näol või mingite kaunviljade või seemnete ja vetikate näol. Sest kõige rohkem seda intensiivselt kasvatatud valgumassi läheb tänapäeval ikkagi loomasöödaks. Inimeste sojasöömine pidavat põllumajandusloomade sojasöömise kõrval marginaalne olema.
Lisan ka seda, et ega see Kanada sojast tofu jne praegu väga odav ei ole ka, küllap just seepärast, et Kanadas ei saa päris sama süüdimatult lagastada nagu Brasiilias või Kagu-Aasias. Kaunviljakasvatust võiks teoreetiliselt küll suht keskkonnasõbralikult teha saada, kui selle arvelt väärtuslikke elupaiku ei hävitata, kaunvili ju eriti väetist ei taha, väetab ise mulda, vahelduvväljadega saaks niiviisi ka muude kultuuride väetamise pealt kokku hoida (ja säästa sellega põhjavett ja merd jne).
ühesõnaga, kui loomne valgumass on taimsest odavam, siis peab ka selle taga olema paratamatult intensiivpõllundus.
Väga loodussõbralik on kaunviljade nuumloomadele söötmine vahele jätta ja manustadagi see valk kaunvilja enda kujul, mitte lihana. Liha söömine ei ole yldjuhul ellujäämise kysimus.
just.
aga nt sojaubadest tofu ajamine on vähemalt sama vana traditsioon kui Euroopas kapsast hapukapsa tegemine – fermenteerimisprotsess, mis aitab säilitada ja muudab paremini omastatavaks.
Trahvist pääsemiseks tuleks lihtsalt ÕS 2022 paar kirjet lisada.
Piim – lehmadest või taimedest pärit hägune hele ollus.
Koor – jne.
Ja võidki eesti keeles nimetada mida tahad kuidas tahad.
Iseasi, kas me tahame.
Sest vt kaarnake.
Ma arvan, et sinu täiendus on täiesti kohane. Pluss “piim – betoonivalu pinnale selle tardumise käigus tekkiv valkjas vedelikukiht”
Kui juba täpsustada, siis pole ykski täpsustus liiast.
A võiseene ametlik nimi on tegelt kollariisikas 🙂