Esimese trimestri lugu saab lugeda siit ja kolmanda oma siit.
Kuna see on nagu järjejutt, siis mul jäi üle mingi jupikene, mille kohta ma ei teagi, kas see sobiks esimese trimestri lõppu või teise algusesse. Nimelt kui muidu räägitakse sellest, et rasedatel muutub meel väga järsku, siis vähemalt minu puhul kehtis see küll sel üleminekuperioodil, kui keha muutustega harjus, ka füüsilise poole kohta. Kui hakkas palav, siis kümne sekundi pärast higistasin ja pea käis ringi. Kui ärkasin öösel selle peale, et külm oli, oli tõesti ehk 30 sekundit aega, et aken kinni panna, ja enamasti tuli ikkagi ka metsik vappekülm. Ema mul kogu aeg ütles, et teen oma liiga aktiivse eluviisiga endale liiga, aga ainus asi, millega ma päriselt nende kahe esimese trimestri jooksul mingi pisikese kõhulihase ära tõmbasin, oli … kõige lihtlabasem külmavärin. See lihtsalt oli nii karm, et tõmbas hooga midagi nii paigast, et kolm päeva valutas. Kui pidin näiteks maskiga trepist käima, hakkasid kõrvad kohisema. Kui istusin veits vales asendis, siis põhimõtteliselt samal hetkel, kui ise tundsin, et see pole vist hea asend, hakkasid jalad juba surisema. Kui olin hungry, sai sellest hetkega hangry. Jne.
Aga muidu võib kokkuvõtvalt öelda, et teine trimester oli selles mõttes täiega imeline, et enamvähem sai elada ja peaaegu kogu aeg juhtus uusi huvitavaid asju. Eriti esmaraseda jaoks, kui üritad juba ära tunda neid liblikaripsutusi jms. 😀 Ainus probleem oli, et mida aeg edasi, seda vähem sai (harjunud kombel) süüa. Ja täitsa tõsiselt — seda postitust üles lugedes tundub mulle endale ka, et issand jumal, ma ju ainult vingun. Tegelikult ma täiega nautisin tervet seda trimestrit, siin sai rahulikult elu nautida, trenni teha jne. Lihtsalt kuidagi on nii, et kui mõtlesin nädala lõpus, et mis sel nädalal siis juhtus, torkasid silma ikka a la jalakrambid, kuigi ma üldiselt nende peale ei mõelnud. Nii et ärge võtke kurtmist siin üleliia tõsiselt, see on lihtsalt selleks, et meelde tuletada, et füüsiliselt ei ole rasedus siiski päris meelakkumine.
14. –19. nädal Siin läks elu juba üsna meeldivaks. Trenni sai normaalselt teha, jaksu oli, kõik oli lill. Saatuse iroonia on muidugi see, et enam ei iiveldanud, aga süüa ikka korralikult ei saanud, sest nüüd jõudsime me sellisesse etappi, kus … Kuidas ma seda nüüd viisakalt ütlen … Tuli kohustuslikus korras süüa nagu fitnessistaar, st väikeseid portsjoneid ja tihti (ning eelistades kergemat kraami), sest kui kõht liigselt täis pugida, siis järgmisel hommikul oli kahetsus suur, sest seedimine ju aeglustub. Ja kas teate neid inimesi, keda keegi ei salli, sest nad arvutavad kõva häälega, kui palju trenni nad mingi toidutüki jaoks tegema peavad? Minust sai oma peas teisel trimestril füüsilistel põhjustel see inimene. 😀 Nimelt väga vahet polnud, kas mul oli mingi rasedaisu peal või mitte, lubada sain ma seda endale nagunii ainult siis, kui see oli kas väikeses koguses või piisava spordiga, et kõike kenasti liikumas hoida (eelkõige kõndimisega, isegi kõhtu väänav jooga ei toiminud nii hästi). Ei tahtnud selle kurva statistika alla ka minna, kes raseduse ajal hemorroididega maadlema peab, ja no ega lihtsalt kõhuvalu ka meeldiv ei ole. Nii et, ütleme nii, et kui vaadata näiteks väljavõtet mu trennipäevikust, siis saab kohe aru, mis päeval ma tööüritusel KOLM tükki kooki otsustasin süüa. See probleem läks kogu trimestri vältel järjest hullemaks. Lõpuks tundus nagu mõnitamine, kui rasedusäpp ütles, et pärast lapse saamist on teil paarisuhteks vähem aega, minge restorani — olukorras, kus ma konkreetselt kartsin süüa juba ja tellisin igaks juhuks igal pool suppi.
Neile, kes maadlevad sama probleemiga, panin kirja, millest mul kasu oli (pidagem meeles, et probleem on tingitud soolestiku töö aeglustumisest, nii et põhimõtteliselt on meil kaks varianti, süüa nii, et ka aeglane süsteem toiduga toime tuleb, või seda süsteemi kuidagi kiirendada). Aga kuna ma olen lahke inimene ja saan aru, et see on MEGAigav kõigile, kes kõhukinnisuse käes ei vaevle, ja lisaks osadele ka rõve, on see tekst peidetud — selle täiel kujul nägemiseks tuleb siia lõigu peale klikkida, et terved ja/või viisakad inimesed ei oleks sunnitud selle peale aega raiskama (jah, nii rakendan ma oma IT-haridust, mängin blogis HTML-iga).
Ära söö nagu eestlane, söö nagu prantslane või itaallane — st pärast iga suutäit aja jupp aega juttu ja siis söö jälle kaks ampsu oma (nüüdseks ilmselt külma) toitu edasi. Aeglaselt söömine tõesti mõjub, ma sain korra Kompressoris terve pannkoogi seda hiljem kahetsemata ära süüa.
Jalutamine. Internet ütleb, et trennist on kasu — ma teen palju erinevaid trenne, aga süsteemi liikuma pani AINULT aeroobne treening. Pikad jalutuskäigud aitavad, kui raske tunne on. No ja tegelikult aitavad ka kerelihaseharjutused (st loomulikult need, mis raseduse ajal lubatud on).
Nii valus, kui see ka poleks, “rasked” toidud tuleb ära jätta. St odavatele makaronidele (täisteratooted on ok), kringlile vms menüüs lihtsalt enam kohta ei ole. Vastasel juhul on füüsiliselt valus, nii et eks elus tulebki valikuid teha. Õnneks mul vähemalt sellised õhulisemad koogid (nt juustukook) väikeses koguses olid ikkagi ok.
Ära söö kõhtu ebameeldivalt täis. St kui sa sööd toitu, mille kohta sa tead, et raske täiskõhutunne võib tulla hiljem (nagu eelviidatud pastaroad), siis lõpeta söömine ENNE, kui kõht täis saab. Kui poole tunni pärast jätkuvalt kõht tühi on, siis saab hiljem natuke juurde süüa või snäkkida puu- või juurviljadega.
Söö võimalikult palju puu- ja juurvilju.
Ameeriklaste lemmik — kuivatatud ploomid ja kuivatatud ploomide mahl. Selveris näiteks müüakse mahla. Lihtsalt kuivatatud ploome leiab pea igalt poolt, neid võib vees leotada. Mina ei leota, söön niisama paar tükki enne ja pärast igat söögikorda ja see mind siiani elus hoiab.
Kodumaane variant — keefir. Vähemalt mul aitas suurepäraselt, seda enam, et ma üritasin seda mitte snäkkidele lisaks süüa, vaid asendasin võimaluse korral alati snäkid sellega. St kui ma muidu hommikuputru tehes sõin ühe küpsise või peotäie pähkleid, siis nüüd jõin pool tassi keefiri. Sama magamaminekueelse snäkiga.
Peamine jook on vesi. Mina, kes ma esimese trimestri lõpus / teise alguses rõõmuga jälle kohvi avastasin, pidin sellest nutuselt pea täielikult taas loobuma, sest kohv on teatavasti diureetikum. Kohvile, mahlale jms tuleks eelistada vett (või noh, keefiri või kuivatatud ploomide mahla).
Ja kui see kõik teile lihtne tundus, siis arvestage sellega, et hemorroidide all kannatab lõpuks 30-35% rasedatest, ehk siis iga kolmas rase maksab selle väikese kepi eest tõesti sõna otseses mõttes oma persega. 😀 Hea uudis on see, et statistiliselt paranevad need enamikul naistest pärast sünnitust kuue kuu jooksul ise ära. Halb uudis on see, et kui sul tõesti niigi palju õnne polnud, et olla nende 70% hulgas, kes nendega kokku ei puutu, siis kui tõenäoline on, et sa järsku õnneseeneks muutud, kui ärakadumiseks läheb? (Muide, üks trikk, mis tõesti aitab vähemalt leevendada seda muret, aga millega peab järjekindel olema, on see, kui teed igapäevaselt vaagnapõhjalihaste harjutusi, kuni oled näost sinine.)
Aga liigume neilt kurbadelt teemadelt edasi. Ei mäleta enam täpselt, millal, aga kuskil siin kandis hakkasin ka rasedajoogas käima — ja mul on hea meel, et seda tegin, hoolimata teatud kurtmisest eraldi postituses (see postitus on siin). Tegelikult tundsin ennast hulga paremini ettevalmistatuna tänu sealt saadud kogemusele.
20. nädal Kui varem olin (juba ehk kolm nädalat) ca korra nädalas tundnud, et õhkõrnalt nagu midagi kõhus väreleks, siis siin saabus see hetk, kus igal õhtul, kui mina magama läksin, noor daam ärkas ning asus mind usinalt ja tuntavalt jalaga kõhtu taguma. Ehk siis sellest nädalast võib öelda, et nüüd ma TÕESTI tundsin tite liigutusi. Hämmastav, kui kiiresti saab tundest “oo, ta liigutab päriselt, nii armas” hoopis “kurat, kas sa pead mind just hommikul kell kuus oma tagumisega üles ajama, käitu nagu daam”. Sel ajal tegin ka ära esimese (ja ilmselt kõige kallima) ostu — kuna nägin hea hinnaga müügis just seda käru, mida ma raseduse algusest nillinud olin (no hea vedrustusega ja isteosa käib sss ka ja meeldiva teleskoopkäepidemega jne), siis ei suutnud vastu panna. St varasemast oli meil tegelikult olemas sõbraga kokkulepe, et saan soodsalt endale nende turvahälli, sest nende jumbu kasvas sellest just välja, aga see käru oli esimene asi, mis mulle päriselt ka koju kohale jõudis. Nii et slaava boogu, kui peaks selguma, et tuleb selline titt, kes ainult kandelinas on nõus olema.
Umbes sel ajal hakkasin käima ka perekooli loengutes. Neid, mida sai, vaatasin lihtsalt netist, aga tahtsin mõnes augustis kohal käia, sest septembrist pidin ju ka kooli minema (haa-haa) ja teadsin, et pole aega niimoodi perekoolitada. Kusjuures kõik need, kus ma olen füüsiliselt kohal käinud, on väga huvitavad ja asjalikud olnud. Neis, mida netist vaatasin, on kohati jätkuvalt palju varjatud seksismi sees – näiteks mitmekümneaastase kogemusega ämmaemand räägib täiesti siiralt, et see, et kümme päeva ei tohi last jalutama viia, on ainult ema tervise pärast, aga kui on vanaema või abivalmis naabritädi lähedalt võtta, siis nemad võivad muidugi üsna kohe lapsega jalutama minna (seal tglt oli väike erisus suve ja talve vahel, aga see pole hetkel oluline). Sest noh, mehi nagu poleks olemas või siis lähtume me eeldusest, et keskmine mees on käru lükkamiseks liiga loll. Ja samas, kui ma jalutamas käin, näen pidevalt lapsevankritega mehi ja mänguväljakul lastega mängivaid mehi jne. Nii et mu oma silmad ütlevad siin, et loengus kajastatud olukord ei vasta (enam?) tegelikkusele.
Aga näiteks loeng tugiisiku rollist sünnitusel tundus mulle teisipidi hullumeelne. Sünnituse esimene etapp on emakakaela avanemine, eks ole, mis võtab keskmiselt kümme tundi. Ja selles loengus räägiti tõsimeeli, et mees peaks selle ajal naisega koos õigesti hingama, et naisel endal sassi ei läheks. Ja armastavalt silma vaatama. Ja kui naine teeb a la puusaringe, peaks mees seda sama tegema. Täitsa ausalt, kui Sirru hakkaks mulle otsa jõllitades nina kaudu sisse ja suu kaudu välja hingama ning mind peegeldades puusaringe tegema, ma mõtleks, et mõnitab, värdjas. Minu ainsad ootused mehele sünnituse ajal on, et ta ei ajaks mind liiga närvi, tuletaks vahepeal meelde, et joo vett või käi pelleris, ning ma ei tea, vajadusel masseeriks selga vms. Ei pea käest kinni hoidma ja armastavalt minuga koos “aaaaAAAAAAAA” tegema. Rääkimata sellest, et kas see kätthoidev mees on tõesti sama, kes hiljem jalutamagi ei saa mindud v? Need peavad ikka erinevad mehed olema.
Ahjaa, eriti tore oli see, et 20. nädala ultrahelisse lasti vahelduseks mees kaasa. Kuna koroonanumbrid läksid järjest hullemaks, kartsin viimase hetkeni, et äkki saadetakse ikka ukse peal tagasi. Ultraheli on alati muidugi veidi õõvastav. Kuni hetkeni, mil arst näitab, et “see on siin põsk ja siin sõrmed JA SEE KÕIK ON NORMAALNE,” mõtled ikka, et on see nüüd sisalik või laps. Samas õige nurga alla keerates oli juba täitsa inimese nägu väike tegelane oma sõrmi imemas. Aga kui esimeses ultrahelis öeldi mulle, et laps on pool nädalat vanem, kui ma ise arvasin, siis selles ultrahelis öeldi, et mu laps on pool nädalat noorem, kui ma ise arvasin. Kuna ma ise oma seksieluga kursis olen, siis ma jään siiski oma seisukoha juurde, kuigi olen nädalaid viisakalt nende ametliku 12. nädala UH järgi vanust lugenud. Lapsel endal oleks ilmselt muidugi mõistlikum ametlikust tähtajast tiba varem või hiljem välja tulla, sest jõulude ajal sündimine tähendaks küll seda, et sul on elu lõpuni sünnipäeva ajal vaba päev, aga ka seda, et kellelgi pole kunagi aega su sünnipäevale tulla ja sugulased üritavad süümekaid tekitada, kui sa sünnaks reisile tahad minna või midagi.
21. nädal Kuigi üldiselt öeldakse, et väljastpoolt hakkab teine inimene beebi liigutamist tundma alles 24.-26. nädala paiku, siis meil oli see juba siin selgelt äratuntav. Lisaks hakkas kosmonaut nüüd muusikale reageerima, nii et eks me siis kuulasime nüüd koos toredaid naisartiste Laura Marlingust Jack Off Jilli ja Otepini. Isegi Mari Pokineni kuulasime vahele, et ta eesti keelt ka kuuleks. Tundub, et Pokinen meeldis sama palju kui Brody Dalle ja Shirley Mansoni duett.
Samuti pidin ma sel nädalal esimest korda põõsasse jooksma, et mitte end lihtsalt keset tänavat täis lasta, ja kui varem olid mu jalutuskäigud üsna vabad, siis nüüd teen põhiliselt selliseid ringe, mis käivad kuskil keskel mööda kohtadest, kus saab vetsus käia. 😀 Kui see on alles algus, siis kuu aja pärast kannan ämbrit kaasas.
Teen tasuta reklaami ka, sest põhimõtteliselt leidsin peldikust kulda — mul päriselt vedas Instagrammis ette visanud reklaamiga. 😀 Nimelt otsisin ma sel nädalal ilusaid normaalse hinnaga rasedariideid ja ilmselt oli asi minu oskamatuses otsida, aga leidsin ainult kohti stiilis H&M, kus asjad on ehk mugavad, aga mitte ilusad. Või siis sain mingit UK reklaami, kus iga asi maksab hingehinda ja nüüd lisanduks ka toll. Aga selles poes maksin ma kokku ca 65 eurot ja sain selle eest kaks kleiti, ühe öösärgi (minu elu esimene öösärk, aga ma ehmatasin siin Donald Ducki tehes korra juba mingit möödajalutavat penskarit, nii et tuli end uute kardinate kohalejõudmiseni ikka kinni katta) ja kaks särki. Kogu see kraam siis sobiv nii raseduseks kui ka imetamiseks ja seljas üsna mugav ka. Seal on küll väga selgelt vene tiim, st paljud asjad on slaavipärases stiilis (no näiteks Adi triibuga kleit, kuhu ikka on peetud paslikuks sädelust ka lisada), aga leidub täiesti piisavalt asju ka minusuguste tagasihoidlikumale maitsele. Enne seda olin ma ainult H&M-i netipoest ühe kleidi tellinud ja täitsa ausalt, see oli küll odav, aga mitte selline, et ma seda kodust väljas selga tahaks panna. Kuigi samal moel hangitud teksalühkarid jällegi olid mul kogu aeg jalas terve sooja perioodi, sest need olid sobivad ka trenni vms kohta, kus oli oht, et peab neid kuskile vastu nühkima ja mõni teine materjal ehk vastu ei pea.
Aga naljakal kombel on ühed mu suurimad lemmikud (lisaks juba varem jagatud rasedateksadele) kaks tasuta saadud asja. Esimene on see üleval paistev üldse mitte rasedakleit (see sitasitikaga, millega 24. nädala pilt on), mille sain ühe endise kolleegi käest juba ammu kingiks, kui ta kappi koristas. Lihtsalt juhuslikult selline lõige, et kogu mu kõhu saab kenasti sitasitika sisse paigutada. Ja onunaise käest sain tema viimasest rasedusest alles olnud lühkarid:
23.-24. nädal Ärkasin esimest korda säärekrambi peale. Õnneks sellest ei saanud püsivat külalist. See oli ka nädal, kus sain EMOs käia, sest kõht hakkas nii hullult valutama, et lõpuks oksendasin lihtsalt valust — mingit põhjust nagu ei leitudki, öeldi, et võis olla lihasspasm, võis olla mingi kõhuviirus, võis olla põhimõtteliselt ükskõik mis. Õnneks läks ülejärgmiseks päevaks ise üle (ja need sada uuringut näitasid, et kogu selle tralli ajal oli emaka ja kõige seonduvaga kõik suurepärases korras, mis on ometi põhiline). Toredama poole pealt, see oli ka aeg, kus avastasin, et kui titt parajasti üleval on, siis selle peale, kui ma peo vastu kõhtu panen, ujub ta kohe kohale patsu andma. Mis on täiesti seletamatult helge tunne.
25. nädal See mainitud suvalisel hetkel patsuandmine ei kestnud kaua. Taevale tänu, et seda äpis ka üsna õigel ajal kirjeldas, muidu oleksin ilmselt läinud EMOsse kurtma, et laps ei liiguta. Nimelt olin ma siiani harjunud sellega, et kui ma jalutama lähen või autosse istun vms, siis tema ikka vaikselt tegutseb. Ca sellest ajast aga rabeles ta pigem kindlatel aegadel ja enamasti siis, kui ma voodis olin või rahulikult istusin. Äpp ütles selle kohta, et titt on arengus jõudnud nii kaugele, et tal on selgemad unetsüklid ja enamasti ta magab, kui mina aktiivne olen, eriti kui ma päriselt liigutan. Nii et ta liigutas küll, aga mitte kogu aeg natukene, vaid suuremate pauside tagant korraga rohkem.
26. nädal “Rasedus ei ole haigus” jõudis faasi, kus ma ei saanud enam … istuda. St kontorilaua kohale ettekummardumine oli täiesti välistatud, millest pole midagi, sest seisulaua kasutamine on ometi jätkuvalt moes — aga nüüd hakkas ka niisama toolil istudes ca minutiga ebamugav, eriti sundasendites, nagu autoroolis või lennukiistmel vms. Lisaks olin jõudnud punkti, kus ei saanud korraga palju süüa, muidu hakkas ribide alt valutama. Nii et vahel oli nii, et sõin pool portsjonit, kõht oli jätkuvalt tühi, aga lihtsalt vahtisin nutuse näoga, sest ei mahtunud rohkem. Nii et restoranides söömine nägi meil nüüd enamasti välja selline, et ma kas tellisin eelroa Sirru tavalise toidu kõrvale, või küsisin juba enne tellimist, kas neil on hiljem võimalik mulle pool kaasa pakkida. 😀
Kerge hirm oli peal, sest rasedusäpi kohaselt kaalus titt parajasti ca kilo. Välja tulles on nad ju aga 3-4 kg. Nii et kui sellel pildil siin olen ma kaheksa kilo juurde võtnud ja sinna veel vähemalt 3-4 kg juurde tuleb, siis … Ei taha mõelda ka, milline ma lõpuks olen. Niigi olin juba sellises seisus, et teatud kehaosi enam ei näinud üle kõhu, ning kui midagi oli vaja maast üles võtta, siis kükitasin kummardamise asemel.
Ahjaa, minul seda muret polnud, aga ühel sõbrannal hakkas sel nädalal juba piima tulema. 😀 Nii et kui ei vea, siis tilgute juba teisel trimestril VEEL ühest kohast.
27. nädal Jalad ähvardasid pea igal ööl krambitada, õnneks igaõhtune jooga ja säärte korralik läbivenitamine aitas. Lisaks olime nüüd kindlalt punktis, kus portsjonitega pidi megaettevaatlik olema, sest ka minu silmale pigem väiksemate taldrikutega võis oksemaitse kurgus olla. Ehk siis füüsiliselt polnud enam kõige mõnusam olla.
Kas on veel midagi ununenud? Üks teema, mis kindlasti kõiki huvitab, on seks. Mul isiklikult oli sellega selles mõttes pigem kehvasti, et esimesel trimestril oli minul kogu aeg halb olla ja ei tahtnud kedagi enda lähedale. Teisel trimestril näitasin mina jällegi tavapärasest TUNDUVALT rohkem huvi üles, aga teine osapool silmnähtavalt võõristas, sest “seal on ju laps”. Ei saa ju teda selles mõttes süüdistada ka, et normaalse mehe jaoks vist polegi erutav, kui ta paneb naisele kallistades kogemata käe vastu külge ja titt selle peale innukalt vastu liigutab. Hiljuti kirjeldatud kassiloost veel mitu sammu edasi. 😂 Nii et kui poleks Allah siia ilma abivahendeid loonud, oleks see üks kuivavõitu trimester olnud. Aga emotsionaalselt on muidugi ikkagi raske, sest esimese asjana mõtled ebamugavustunnet nähes ikka sellele, et sa oled nüüd paks, paistes, kõik su jupid näevad teistmoodi välja, sa lõhnad teistmoodi jne. Ehk siis esimene emotsioon on selline “ahhaa, nii et ma OLENGI tülgastav”. No ja üllataval kombel on selgunud, et see, kui sa nutma puhked, EI eruta su kaaslast ja EI ole kiirtee soovitud tulemuseni. Elu on keeruline. Etteruttavalt olgu öeldud, et hiljemalt kolmanda trimestri keskpaigaks polnud ma taas enam ise huvitatud, sest selle aja peale ma juba kergelt tülgastasin iseennast sellega, milline vaal ma olin.
No ja teine asi, mis vaikselt kogu trimestri vältel süvenes, oli pregnancy brain, nii et trimestri lõpuks käis Sirru lihtsalt vaikselt minu järelt kontrollimas, kas on ikka pliit välja lülitatud jne. Ehk siis kui eelmisest lõigust jäi mulje, et minust oli saanud emotsionaalne terrorist, siis MITTE AINULT! Lisaks üritasin ma ka pidevalt maja maha põletada! Õnneks käis see kuidagi hooti, kolmandal trimestril pidin küll kogu aeg kõiki kohustusi äppi kirja panema, aga otseselt enam telefoni sügavkülma ei jätnud vms. Aga sellest hoolimata oli see üks tore trimester, saan aru, miks selle kohta öeldakse, et nagu puhkepaus kahe kehvema vahel. 😀
Pärdikute päevaraamat 
Isadest ja lastest – näe, kokkusattumus, komistasin täna enne su blogi lugemist sellisele artiklile:
“Dads who spend more time with their children have a different BRAIN STRUCTURE to less involved fathers, study finds. It remains unclear whether the hypothalamus increases in size in response to time with kids, or whether some men are born with a larger volume.”
https://www.dailymail.co.uk/sciencetech/article-10191463/Dads-spend-time-kids-different-BRAIN-STRUCTURE-involved-fathers.html
P.S. Rannapilt on äge.
P.P.S. Kas see on sinu roosa flamingo?
Ei, flamingo jäi kahjuks välismaale.
Tundub, et muutub, mida rohkem nad lastega aega veedavad (kuigi see ei välista muidugi seda, et laste eest otsustavad rohkem hoolitseda just need isad, kellel on selleks algusest peale paremad eeldused).
https://www.wired.com/2014/07/how-becoming-a-father-changes-your-brain/
Ja hormonaalseid muutusi toob isadus ka, isegi isastel ahvidel, kellel beebi lõhna peale testosteroonitase langeb.
https://aeon.co/essays/how-raising-children-can-change-a-fathers-brain
Seda võiks muide meeste tervishoius arvesse võtta, testosteroon on ju tuntud immunosupressant ja eluea lühendaja, ja laste eest hoolitsemine on ilmselt üks mehesõbralikumaid ja tervislikumaid mooduseid selle vähendamiseks.
nodsu, sa oled lihtsalt võrratu!
Kas see on ikka päris neutraalne jutt, kus soovitakse meeste testosterooni vähendada või kuulen ma siin naisšovinismi varjundit? Esiteks on praegustel noortel meestel see tase niigi madalam kui vanasti ja miskipärast meestearstid sellest väga vaimustatud ei ole.
Rase olemine on eriliselt intensiivne seisund, mida ei asenda mitte miski, kui see sulle meeldima juhtub.
Sinu lugu elustas nii mõnegi ilusa mälestuse.
💖
Mina mäletan oma esimesest rasedusest seda, et ainus asi, mis kindel-mats iivelduse vastu aitas, oli seksuaalne erutus. Nii et ma olin suht seksmaniakk kogu raseduse umbes.
ma ei ole rase olnud, aga samamoodi aitab see ka sõiduiivelduse vastu. Mingitel eriti hulludel bussisõitudel olen seepärast pikalt peas omaette mingit pornot jooksutanud.
mina sain hemorroidid sünnituse ajal pressimisest, rasedus oli lill ja seedimisega probleeme polnud aga võtsin ka krampide ennetamiseks soovituslikust max kogusest topeltportsu magneesiumit, seega kõht käis paremini läbi kui kunagi varem (kui liiga palju magneesiumi võtta, siis võib tegelt kõht lahti minna)
Raisk, mul on ikka hea meel te pärast =)
Nagu … nii lahe!
Keeleminut 🙂
Kas ma olen ainus, kel jookseb veidi juhe kokku, kui Rents oma postitustes kasutab väljendit slaava boogu? Mõeldud kontekstis öeldakse vist pigem ne-dai-bog. Või sealt tuletatud eestikeelses slängis lihtsalt tai-pohh.
Näed, jälle sain targemaks. Minu nooruses lihtsalt kõik minu ümber ütlesid, sealt on külge jäänud.
“Слава богу” – tänu Jumalale, otsetõlkes vist “au Jumalale”, on täiesti normaalne venekeelne väljend? Miks seda kasutada ei või?
Слава КПСС peaks olema endiselt ühe Ülemiste tehnopoli seina peal, Dvigateli aegadest.
Ah, jah, Rents kasutab seda vist tegelikule tähendusele vastupidiselt 🙂
Selle postituse mõte oli anda teile võimalus öelda, et ma tegelikult ei näe välja nagu vaal ja et küll ma olen ikka tore ja et kõik saab korda. Ja mida teete teie? Isegi mu HTML-i ei kiitnud!
Üksi rase ei näe välja nagu vaal, mis sest ikka öelda =D Sa näed välja suurepärane, täiuslik, imeline, kusjuures just see “kõht on suur, muidu nagu ikka”-rase on see, kelle välimust nagunii kõik kiidavad, ma ei tuld selle pealegi, et mure 😀
Ja kõik saab korda.
Ja HTML on tase.
On ikka tööalane pädevus tunda, tõesti.
Kas sai hea?
Suurepärane vastus, aitäh.
Ja et rinnad lähevad suuremaks – no see on selline lisaboonus välimusele veel, aga lai rahvahulk hakkab märkama seda enamasti siis, kui laps on juba sündinud ja proportsioonid muidu samad, kui vanadel aegadel, aga tissid, uuu! =)
Sa, vana blogimishunt, imestad kommentaatorite üle?? Ma saan aru, kui MINA imestaks, ma noor blogija alles. Mõned postid tagasi kirjutasin, kui tore oli koos trumpistidest naabritega grillida ja õlut juua, ja kus siis hakkas tulema – doom, gloom, USAs tuleb kodusõda nagunii jne. Party poopers, ma ütlen!
Aga kiitmise osas paluks minu peale näpuga mitte näidata, MINA olen oma panuse andnud, öelnud, et väga kena rase oled, lausa mitu korda vist. Scarabeusega top on ka üliäge, unustasin eelmisel korral mainida, kui pilti näitasid. HTML on vaimustav. Aga kõige rohkem meeldib mulle ikkagi see roosa flamingo.
(Rents tegi nalja.)
(Aga kuna igas heas naljas on terake tõtt, ma tegin autisti, kes võtab kõike sõna-sõnalt ja reageerisin korraga nalja ja tõega:)
Ma sain väga hästi aru, et Rents nalja tegi 🙂
Tegin nalja vastu.
krt, tegid jah.
Kiidame, kiidame! Vaalad on ikka kõvasti voolujoonelisemad. Sa oled õudselt tore ja kõik ongi korras. Aga mõistlik oleks hakata miskit GPS träkkeri tarkvara arendama, sest et kui lapsuke ükskord käima hakkab…
…ma võiks isekaduvatest lapsukestest palju kollijutte rääkida, aga see siin pole minu pidu, nii et aitab küll.
ses mõttes nagu, et kui see html sul nii ilus tuli, siis natuke kaardirakendust on suht pirukasöömise töö, eksole?
“Слава богу” et kui jumal kõik ise ära teeb ja ise midagi ei pea tegema.Hea et mehed ei pea sünnitama. 🙂
Kurat, fakkseik, nahuj, KES ytleb raseda kohta “vaal”??? Ma hakkasin väga kurjaks praegu. Rase olla on huvitav ja paljudele niigi raske, aga selle tulemuseks on uus inimene, see ei ole teil niisama diivanil nokunäppimine ja õllekõhupeki kasvatamine, raisk. Kes ei saa ise oma sokkegi kokku pandud, ärgu mölisegu nii keeruka ettevõtmise kallal yldse.
Mai pannud seda kindlasti ilusat html-i tähele, aga sul on 1) kaunid treenit käsivarred, 2) oled, oled ilus terve lapseootaja, ja 3) mees on ka ilus. Palun jätkake.
Mina ise ütlen vaal ja mitte välimuse, vaid enesetunde pealt – kuna kõht on nii suur, siis praeguseks põrkan juba pidevalt asjadele otsa jne, sest ei tunneta selle piire. Päris vaalad on ilmselt veidi graatsilisemad.
Ma võtsin 2 viimase lapse kandmise ajal u 30 kilo juurde, 30, mitte 10 ega 20, eksole, ja ainevahetuse probleemid jäid, seega Sinu olek oleks kirjeldatav pigem “veits kohmakas”, mitte “vaal”.
:O Jah, nõus, ei passi kurta, kui kõigil teistel elu hullem. Ma kogu aeg vaatan, et mul on ikka vedanud, olen saanud suht terve raseduse sportlik olla jne.
Kurta võib alati, sest SINU enesetunne on Sulle ikka asi nr 1. See, et teiste inimeste kogemused on väga erinevad seinast seina, ja veel millised, hakkad kuulma kogu ylejäänud elu :)) sest inimesed on erinevad nii iseloomult, fyysiselt kui ka lapsevanemana, ja lapse saamise protsess ei jäta kedagi ykskõikseks, isegi keskealisi lastetuid alfaisaseid. Meedia meid ei aita, meedias kujutatakse põmst 2 äärmust – säravvalges isekoristavas kodus hõljuv õnnelik haldjaema inglitest lapsukestega, ja 2) koledad systeemse vägivalla juhtumid. Mina eelistan iga kell tavaliste inimeste lugusid, sest need on asjalikumad mitmes mõttes.
Ahjaa, HTMLi osa oligi see, et ühe lõigu peale vajutades avaneb veel juttu, WordPressi tavajubinatega ei saa muu teksti vahele teksti peita, ainus nö WordPressi pakutav variant olekski jätta see kõige lõppu ja panna “Loe veel” joon sinna vahele.
Sellisesse loengusse ka ikka sattusid, kus räägiti et lapse sünnitamine on sama ilus kui lapse tegemine? Selline rahulik ja soe ja romantiline? Mul tekkis küsimus, kas see ämmaemand on üldse kunagi seksind ja mõnda sünnitust juhtunud pealt nägema.
😀 😀 Õnneks mitte, aga kujutan seda elavalt ette. Meil joogarühmas on ka olnud sünnituslugusid, kus kellegi sünnitus tõesti oli kiire ja orgastiline. Ei ole minu jaoks väga inspireeriv, sest miskipärast ma ei usu, et ma nende õnnelike hulka satun.